17. augustil 2018 esitatud hagi – OCU versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

(Kohtuasi T-496/18)

(2018/C 352/55)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Organización de Consumidores y Usuarios (OCU) (Madrid, Hispaania) (esindajad: advokaadid E. Martínez Martínez ja C. López-Mélida de Ramón)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	Tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu apellatsioonikomisjoni 19. juuni 2018. aasta lõplik otsus („Final Decision“) asjas nr 54/2017, mis algatati Ühtse Kriisilahendusnõukogu vastu;

—	mõista kohtukulud välja Ühtse Kriisilahendusnõukogu apellatsioonikomisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab hagi põhjenduseks kolm väidet.

Esimene väide, et on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „Harta“) artikli 41 lõikes 2 sätestatud põhiõigust seoses kaitseõiguste tagamise põhimõttega (õigus heale haldusele, mis väljendub õiguses tutvuda dokumentidega, selleks et kasutada oma seaduslikke kaitseõigusi).

—

Hageja väidab seoses sellega, et vaidlustatud otsus, milles apellatsioonikomisjon ei lubanud tervikuna tutvuda Ühtse Kriisilahendusnõukogu valduses olevate dokumentidega, millega tutvumist taotleti selleks, et kasutada oma seaduslikke kaitseõigusi, kujutab endast põhiõiguse heale haldusele, mis on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2 sätestatud dokumentidega tutvumise õiguse väljendus, ning ühenduse õiguses kehtestatud kaitseõiguste tagamise õigust käsitleva aluspõhimõtte olulist rikkumist.

Teine väide, et on rikutud artikleid, millega välistatakse dokumentidega tutvumise õiguse konfidentsiaalsuspiirang ja majanduslike huve kaitse erand, kui dokumentidega tutvumist taotletakse kaitseõiguste ja tõhusa kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1) artiklis 88; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artiklis 84 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artiklis 53.

—

Hageja väidab seoses sellega, et vaidlustatud otsuses, millega apellatsioonikomisjon ei lubanud tervikuna tutvuda Ühtse Kriisilahendusnõukogu valduses olevate dokumentidega, on valesti kohaldatud neid erandeid üldisest õigusest dokumentidega tutvuda, millele eespool on viidatud, kuna nimetatud tutvumist dokumentidega taotletakse kaitseõigustele ja tõhusa kohtuliku kaitse õigusele tuginemise kontekstis.

Kolmas väide, et on rikutud Harta artikli 41 lõikes 2 sätestatud põhiõigust (õigus heale haldusele seoses aktide põhjendamiskohustuse täitmisega).

—

Hageja väidab seoses sellega, et vaidlustatud otsus, millega apellatsioonikomisjon ei lubanud tutvuda Ühtse Kriisilahendusnõukogu valduses olevate dokumentidega, kujutab endast Harta artikli 41 lõikes 2 sätestatud põhiõiguse heale haldusele olulist rikkumist osas, milles selles on rikutud aktide põhjendamise kohustust.