27. juunil 2018 esitatud hagi – Riesco García versus parlament

(Kohtuasi T-391/18)

(2018/C 352/42)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Juan Carlos Riesco García (Rota, Hispaania) (esindaja: advokaat M. Tey Ariza)

Kostja: Euroopa Parlament

Nõuded

Hageja esitab Üldkohtule:

—

Euroopa Liidu Üldkohtu pädevust arvestades käesoleva hagi, et vaidlustada tegevusetus seoses vastusega, mille hageja sai Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonilt 31. mail 2017 oma petitsioonile nro0741/2015, mille kohaselt väidetavalt esineb alaliste ja ajutiste ametnike vaheline diskrimineerimine Hispaania riigiteenistujate pensioniõiguse saamise tingimuste osas.

—

Hageja palub, tuginedes nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, et käesolev hagi tunnistataks vastuvõetavaks; et Euroopa Liidu Üldkohus teeks vaidlusküsimuse kohta otsuse, ja et käesoleva hagi alusel kohustaks Üldkohus Hispaania riiki tunnistama, et kõigil riigiteenistujatel on samad või samalaadsed ennetähtaegselt pensioniõiguse saamise tingimused ja neid tingimusi kohe ka selliselt rakendama.

Väited ja peamised argumendid

Hageja väidab, et vastavalt Hispaania õigusnormidele, mida tema esitatud petitsioon puudutab, on riigi sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud alalistel ametnikel ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämise korral võimalik sotsiaalkindlustusskeemi vahetada, sest nad on alalised ametnikud; samas ajutistel ametnikel ei ole see lubatud, sest neil ei ole alalist ametikohta.

Hageja peab ebaõigeks ja arusaamatuks põhjendamata vastust, mille ta sai Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonilt oma petitsioonile (0741/2015); nimetatud komisjon oli tunnistanud petitsiooni vastuvõetavaks ja leidnud 3. augustil 2016, et Hispaania õigusnormid tuleb viia direktiiviga 1999/70 vastavusse, nii nagu nõutud (võrdsus pensioniõiguse saamise tingimuste osas), ja oli kaalunud isegi liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse alustamise võimalust, ent seejärel taganes hiljem oma seisukohast, leides, et esineb „faktilisi asjaolusid“, mida tuleb veel uurida.

Veelgi arusaamatum on hageja arvates tõik, et nimetatud küsimuses tekkinud kahtlusi ei esitatud institutsioonile, kes on pädev otsustama, kas kõnesoleval juhtumil oli tarvis riigisiseseid õigusnorme direktiiviga 1999/70 vastavusse viimiseks kohandada, st Euroopa Kohtule, vaid tehti ettepanek pöörduda kõnesoleva küsimusega riigisiseste kohtute poole, kes ei ole ammugi pädevad otsustama selle üle, kas riigisiseseid õigusnorme on tarvis liidu õigusega vastavusse viimiseks kohandada.