1

Hageja Nippon Chemi‑Con Corporation on Jaapanis asuv äriühing, kes toodab ja müüb alumiinium‑elektrolüütkondensaatoreid. Samuti tootis ta kuni 2005. aasta märtsini tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid ja müüs neid kuni 2011. aasta jaanuarini otsemüügi teel, mille eest esitati Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) arveid kuni 2005. aasta veebruarini. Hagejale kuulub 100% suurune osalus Europe Chemi‑Con (Deutschland) GmbHs, mis on Saksa õiguse alusel asutatud äriühing, ning 100% suurune osalus Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud äriühingus United Chemi‑Con (edaspidi vastavalt „Europe Chemi‑Con“ ja „United Chemi‑Con“ ning koos hagejaga „Nippon Chemi‑Coni kontsern“).

2

Kõnealune rikkumine puudutab alumiinium‑elektrolüütkondensaatoreid ja tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid. Kondensaatorid on elektrilised komponendid, mis salvestavad energiat elektriväljas elektrostaatilisel teel. Elektrolüütkondensaatoreid kasutatakse peaaegu kõigis elektroonikaseadmetes, nagu personaalarvutid, tahvelarvutid, telefonid, kliimaseadmed, külmikud, pesumasinad, autotööstuses kasutatavad tooted ja tööstusseadmed. Klientuur on seega väga mitmekesine. Elektrolüütkondensaatorid, täpsemalt alumiinium‑elektrolüütkondensaatorid ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorid, on tooted, mille hind on konkurentsivõimelisuse oluline näitaja.

3

Panasonic ja tema tütarettevõtjad esitasid 4. oktoobril 2013 Euroopa Komisjonile tähise saamise taotluse kooskõlas komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta koostööteatis“), punktidega 14 ja 15, esitades teavet väidetava rikkumise olemasolu kohta elektrolüütkondensaatorite sektoris.

4

28. märtsil 2014 nõudis komisjon vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 18 teavet paljudelt elektrolüütkondensaatorite sektoris tegutsevatelt ettevõtjatelt, sealhulgas hagejalt.

5

Ajavahemikus 3. kuni 6. märtsini 2015 viis komisjon määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel läbi kontrollimisi Europe Chemi‑Coni ruumides.

6

Komisjon võttis 4. novembril 2015 vastu vastuväiteteatise, mis oli adresseeritud muu hulgas hagejale.

7

Ajavahemikus 12. novembrist kuni 17. detsembrini 2015 said vastuväiteteatise adressaadid tutvuda suurema osaga toimikust „toimiku materjale sisaldava DVD“ abil.

8

Pärast seda, kui vastuväiteteatise mitu adressaati olid esitanud taotlused tutvuda klientide nimedega, mis olid kustutatud 4. novembri 2015. aasta vastuväiteteatisest, tegi komisjon kättesaadavaks kaks uut DVDd, mis sisaldasid klientide kustutatud nimesid ning millega hageja sai tutvuda 7. märtsil ja 27. aprillil 2016.

9

Komisjon saatis vastuväiteteatise adressaatidele vastuväiteteatise teatud elementide kohta 4. mail 2016 asjaolusid käsitleva kirja (edaspidi „asjaolusid käsitlev kiri“), millele oli lisatud uus 4. novembri 2015. aasta vastuväiteteatise ja selle lisa 1 toimetamata versioon, ning määras neile vastamiseks kahe nädala pikkuse tähtaja, mida pikendati kuni 20. maini 2016.

10

Hageja esitas 20. mail 2016 vastuse nii vastuväiteteatisele kui ka asjaolusid käsitlevale kirjale.

11

Komisjon kuulas vastuväiteteatise adressaadid, sealhulgas hageja, ära ärakuulamisel, mis toimus 12.–14. septembrini 2016.

12

Komisjon tegi 21. märtsil 2018 otsuse C(2018) 1768 (final) [ELTL] artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.40136 – kondensaatorid) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

13

Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et elektrolüütkondensaatorite sektoris on toime pandud ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 üks ning vältav rikkumine, milles osalesid üheksa ettevõtjat või ettevõtjate kontserni, nimelt Elna, Hitachi AIC, Holy Stone, Matsuo, NEC Tokin, Nichicon, Rubycon, Sanyo (tähistab Sanyot ja Panasonicut koos) ning hageja (edaspidi koos „kartelliosalised“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 1 ja artikkel 1).

14

Komisjon märkis sisuliselt, et kõnealune rikkumine pandi toime ajavahemikus 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012 kogu EMP territooriumil ning seisnes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli koordineerida hinnapoliitikat alumiinium-elektrolüütkondensaatorite ning tantaal-elektrolüütkondensaatorite tarnimisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 1).

15

Kartell toimus peamiselt mitmepoolsete koosolekutena, mis peeti üldjuhul Jaapanis iga kuu või üle kuu kõrgemate müügijuhtide tasandil ja iga kuue kuu järel juhatuse liikmete, sealhulgas juhatuse esimeeste tasandil (vaidlustatud otsuse põhjendused 63, 68 ning 738).

16

Mitmepoolsed kohtumised korraldati kõigepealt ajavahemikus 1998–2003 nime „elektrolüütkondensaatorite ring“ või „elektrolüütkondensaatorite konverents“ all (edaspidi „elektrolüütkondensaatorite koosolekud“). Seejärel korraldati neid ajavahemikus 2003–2005 nime „alumiinium‑tantaalkonverents“ või „alumiinium‑ või tantaalkondensaatorite rühm“ all (edaspidi „alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekud“). Viimaseks korraldati neid ajavahemikus 2005–2012 nime „turu‑uuringu rühm“ või „turundusrühm“ all (edaspidi „turunduskoosolekud“). Paralleelselt turunduskoosolekutega ja nende täiendusena korraldati ajavahemikus 2006–2008 „kulude suurenemise“ või „kondensaatorite hinnatõusu“ koosolekuid (edaspidi „kulude suurenemise koosolekud“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).

17

Lisaks nendele mitmepoolsetele koosolekutele olid kartelliosalistel ka vastavalt vajadusele kahe- ja kolmepoolsed ad hoc-kontaktid (vaidlustatud otsuse põhjendused 63, 75 ning 739) (edaspidi koos „konkurentsivastased kontaktid“).

18

Konkurentsivastaste kontaktide raames vahetasid kartelliosalised sisuliselt teavet hindade ja tulevaste hindade, tulevaste hinnaalanduste ning nende hinnaalanduste vahemike kohta, pakkumise ja nõudluse, sealhulgas tulevase pakkumise ja nõudluse kohta, ning teatud juhtudel sõlmisid nad hinnakokkuleppeid ja täitsid ning järgisid neid (vaidlustatud otsuse põhjendused 62, 715, 732 ja 741).

19

Komisjon leidis, et kartelliosaliste tegevus oli kokkuleppe ja/või kooskõlastatud tegevuse vorm, millel oli ühine eesmärk: vältida konkurentsi hindade kaudu ja koordineerida oma tulevast tegevust elektrolüütkondensaatorite müügiga seoses, vähendades sel viisil ebakindlust turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 726 ja 731).

20

Komisjon jõudis järeldusele, et sellel tegevusel oli üks konkurentsivastane eesmärk (vaidlustatud otsuse põhjendus 743).

21

Komisjon tuvastas, et hageja on vastutav oma otsese osalemise eest kartellis alates 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012 (vaidlustatud otsuse põhjendus 959 ja artikli 1 punkt g).

22

Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktiga j määrati hagejale trahv summas 97921000 eurot.

23

Trahvisumma arvutamiseks kasutas komisjon meetodit, mis on esitatud suunistes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 980).

24

Esiteks võttis komisjon hagejale määratud trahvi põhisumma kindlaksmääramisel 2006. aasta suuniste punkti 13 kohaselt arvesse müügiväärtust rikkumises osalemise viimasel täisaastal (vaidlustatud otsuse põhjendus 989).

25

Komisjon arvutas müügiväärtuse alumiinium-elektrolüütkondensaatorite ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite müügi põhjal, mille eest esitati arved EMPs asuvatele klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 990).

26

Lisaks arvutas komisjon asjaomase müügiväärtuse eraldi kahe tootekategooria puhul, milleks on alumiinium-elektrolüütkondensaatorid ja tantaal-elektrolüütkondensaatorid, ning kohaldas neile sõltuvalt kestusest erinevaid kordajaid (vaidlustatud otsuse põhjendus 991).

27

Mis puudutab hagejat, siis leidis komisjon kõigepealt, et alumiinium-elektrolüütkondensaatorite müügiväärtuse puhul tuli võrdlusperioodina arvesse võtta ühelt poolt rikkumises osalemise viimast täisaastat, st aastaid 2011–2012, ning teiselt poolt viimast täisaastat, mil hageja müüs tantaal-elektrolüütkondensaatoreid, st aastaid 2003–2004, sest ta lõpetas nende müümise enne seda, kui lõppes tema osalemine rikkumises (vaidlustatud otsuse põhjendused 34, 989–991 ja 1007, tabel 1 ning joonealune märkus nr 1657).

28

Edasi leidis komisjon, et hageja esitas Europe Chemi‑Coni ja United Chemi‑Coni vahendusel EMPs alumiinium‑elektrolüütkondensaatorite otsemüügi arveid kogu oma rikkumises osalemise aja jooksul (vaidlustatud otsuse põhjendused 990 ja 998) ning EMPs tantaal‑elektrolüütkondensaatorite otsemüügi arveid kuni 1. veebruarini 2005 (vaidlustatud otsuse põhjendused 34 ja 1006).

29

Lõpuks kohaldas komisjon hageja suhtes alumiinium‑elektrolüütkondensaatoritega seoses kordajat 13,82 (mis vastab ajavahemikule alates 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012) ja tantaal‑elektrolüütkondensaatoritega seoses kordajat 5,26 (mis vastab ajavahemikule alates 29. oktoobrist 1999 kuni 1. veebruarini 2005) (vaidlustatud otsuse põhjendus 1007, tabel 1).

30

Komisjon määras rikkumise raskuse alusel arvutatava müügiväärtuse osakaaluks 16%. Sellega seoses leidis ta, et hindade kooskõlastamise horisontaalsed „kokkulepped“ olid juba oma laadilt ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kõige raskemad rikkumised ning et kartell hõlmas kogu EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendused 1001–1003).

31

Komisjon kohaldas 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel 16% suurust lisasummat, selleks et tagada määratud trahvi piisavalt hoiatav mõju (vaidlustatud otsuse põhjendus 1009).

32

Seetõttu määras komisjon hageja trahvi põhisummaks 205649000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1010).

33

Teiseks, mis puudutab trahvi põhisumma kohandamist, siis ei tuvastanud komisjon hageja suhtes ühtegi raskendavat ega kergendavat asjaolu (vaidlustatud otsuse põhjendus 1054).

34

Kolmandaks kohaldas komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel 10% suurust ülempiiri eelmise majandusaasta kogukäibest (vaidlustatud otsuse põhjendused 1057 ja 1058).

35

Komisjon määras seega hageja trahvi kogusummaks 97921000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1139, tabel 3).

[…]

37

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. juunil 2018.

38

Komisjoni esitatud kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 19. oktoobril 2018.

39

Repliik ja vasturepliik esitati Üldkohtu kantseleisse vastavalt 27. veebruaril ja 5. juunil 2019.

40

Üldkohtu teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja edasi laiendatud koosseisule.

41

Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, siis määrati ettekandja-kohtunik üheksandasse kotta laiendatud koosseisus, kellele anti seetõttu lahendada käesolev kohtuasi.

42

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, paludes neile vastata kohtuistungil.

43

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ning suulistele küsimustele kuulati ära 23. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil.

44

Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm kohtunikku, kes on käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud, nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

45

Hageja palub Üldkohtul:

46

Komisjon palub Üldkohtul:

56

Hagi põhjendamiseks esitab hageja kuus väidet, et põhjendada nii oma esimese võimalusena esitatud nõuet tühistada vaidlustatud otsus kui ka teise võimalusena esitatud nõuet tühistada talle määratud trahv või vähendada selle summat.

57

Viie esimese väitega vaidlustab hageja komisjoni järelduse, et elektrolüütkondensaatorite sektoris pandi kogu EMP territooriumil peaaegu 14 aasta jooksul toime ELTL artikli 101 üks ja vältav rikkumine. Esimese väite kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 41, kaitseõigusi ja akti muutmise keelu põhimõtet. Teise väite kohaselt puuduvad rikkumise kohta tõendid, tehtud on sisulisi faktivigu ning rikkumine on aegunud. Kolmas väide puudutab ühe ja vältava rikkumise puudumist. Neljanda väite kohaselt puudub eesmärgil põhinev rikkumine. Viies väide puudutab komisjoni territoriaalse pädevuse puudumist kohaldada käesolevas asjas ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53.

58

Kuuenda väitega vaidlustab hageja talle määratud trahvi, paludes trahv tühistada või vähendada selle summat. Selle väite kohaselt on trahvisumma arvutamisel tehtud vigu, rikutud 2006. aasta suuniseid ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

[…]

71

Hageja väidab sisuliselt, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 660 ekslikult, et ta oli territoriaalselt pädev kohaldama käesolevas asjas ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kuna konkurentsivastast tegevust viidi ellu üleilmselt, sealhulgas EMPs, kuigi see tegevus oli suunatud Aasiale ning seda ei viidud ellu ja sellel ei olnud märkimisväärset mõju EMPs.

72

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

73

Mis puudutab ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 territoriaalset kohaldatavust, siis tuleb meenutada, et ELTL artiklis 101 sätestatud liidu konkurentsinorm keelab kokkulepped ja tegevuse, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi „siseturu piires“.

74

Samuti tuleb märkida, et ELTL artikli 101 territoriaalse kohaldamise tingimused on täidetud kahel juhul.

75

Esimesena on ELTL artikli 101 kohaldamine põhjendatud, kui selles viidatud tegevust viiakse ellu siseturu territooriumil ja seda sõltumata selle tegevuse toimumise kohast. Kui konkurentsiõiguses kehtestatud keeldude kohaldatavus seada sõltuvusse kartelli loomise kohast, annaks see nimelt ilmselgelt ettevõtjatele lihtsa võimaluse nendest keeldudest kõrvale hoida (27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85, EU:C:1988:447, punkt 16).

76

Selleks et teha kindlaks, kas koht, kus kartell tegutseb, asub EMPs, ei ole ühest küljest oluline, kas kartelliosalised kasutasid või ei kasutanud EMPs asutatud tütarettevõtjaid, selleks et luua kontakte nende ja seal asuvate ostjate vahel (27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85, EU:C:1988:447, punkt 17). Teisest küljest on kartelli tegutsemise kriteerium kui element, mis näitab kartelli seotust liidu territooriumiga, täidetud juba ainuüksi siis, kui liidus müüakse kartelli esemeks olevat kaupa, olenemata sellest, kus asuvad varustusallikad ja tootmisseadmed (vt 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus LG Electronics vs. komisjon, T‑91/13, ei avaldata, EU:T:2015:609, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Teisena on ELTL artikli 101 kohaldamine põhjendatud rahvusvahelisest avalikust õigusest lähtuvalt ka juhul, kui on ette nähtav, et selles viidatud tegevus avaldab vahetut ja märkimisväärset mõju siseturul (vt selle kohta 25. novembri 1971. aasta kohtuotsus Béguelin Import, 22/71, EU:C:1971:113, punkt 11).

78

Käesolevas asjas järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 660, et ta oli pädev kohaldama korraga nii ELTL artiklit 101 kui ka EMP lepingu artiklit 53 EMP lepingu artikli 56 alusel, kuna kartelli tegevus viidi ellu ülemaailmsel tasandil, sealhulgas EMPs.

79

Selles osas leidis komisjon, et kuigi kõigepealt olid kartelliosalised Jaapanis asuvad ettevõtjad ja et konkurentsivastased kontaktid toimusid Jaapanis, oli neil kas ülemaailmne ulatus, nii et need hõlmasid EMPd, või puudutasid need otseselt EMPd. Täpsemalt oli seos EMPga põhjendatud asjaoluga, et kartelliosalised, sealhulgas hageja, müüsid rikkumise perioodil EMPs elektrolüütkondensaatoreid. Edasi vahetasid kartelliosalised ühelt poolt teavet EMPs asuvate klientide või EMPs tootmistehaseid omavate klientide kohta ning teiselt poolt kooskõlastasid oma kaubanduspoliitikat ilma geograafiliste piiranguteta eelkõige valuuta, sealhulgas euro vahetuskursi kõikumiste ja toormaterjali hinna tõusu osas. Lõpuks hõlmas vahetatud teave kogu müüki, olenemata sellest, kas see toimus Jaapanis või välismaal ning kas kliendid olid Jaapanis või välismaal (vaidlustatud otsuse põhjendused 665–672).

80

Tõsi on küll see, et hageja vaidlustab ühelt poolt seose olemasolu teatavate konkurentsivastaste kontaktide ja EMP vahel – küsimus, mida käsitletakse Üldkohtu analüüsis teise ja kolmanda väite raames – ning väidab teiselt poolt, et kartelli ja EMP vahel oli piiratud seos, mis on küsimus, mida analüüsitakse teise, kolmanda ja kuuenda väite raames.

81

Siiski hageja ei eita, et kartelliosalised, sealhulgas tema ise, müüsid elektrolüütkondensaatoreid otseselt või kaudselt üle kogu maailma, sealhulgas Euroopas, kuigi hageja kinnitab, et müük selles geograafilises piirkonnas oli väga piiratud ja sellega tegelesid tema tütarettevõtjad.

82

Sellest tuleneb, et käesolevas asjas on täidetud kartelli tegutsemise kriteerium kui element, et kartell on seotud liidu territooriumiga, ja et vaidlustatud otsuses viidatud rikkumine kuulub seega ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse. Järelikult leidis komisjon õigesti, et ta on pädev kohaldama ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53.

83

Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

[…]

308

Kolmandas väites leiab hageja sisuliselt, et komisjon ei ole tõendanud, et esineb üks ja vältav rikkumine, mis väidetava rikkumise kogu kestuse jooksul hõlmas kõiki elektrolüütkondensaatoreid.

309

See väide jaguneb kolme ossa. Esimene osa puudutab tervikplaani tõendamata jätmist. Teise osa kohaselt ei ole tõendatud, et konkurentsivastaste kontaktide vahel esineks täiendav seos. Kolmanda väiteosa kohaselt ei võtnud komisjon arvesse kondensaatorite tööstuse heterogeensust, mis muudab väidetava rikkumise olemasolu võimatuks.

[…]

314

Käesolevas asjas leidis komisjon, et vaidlustatud otsuse jaos 4.3.6 kirjeldatud erinevad konkurentsivastased kontaktid kuuluvad tervikplaani, millel oli üks konkurentsivastane eesmärk. Poolte eesmärk, mis tuleneb sellest suhtlemisest, oli vältida hinnakonkurentsi ja kooskõlastada oma tulevast tegevust seoses elektrolüütkondensaatorite müügiga, vähendades sel viisil ebakindlust turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 730 ja 731).

315

Seda ühte konkurentsivastast eesmärki taotleti aruteludes hindade, sealhulgas tulevaste hindade üle, aruteludes pakkumise ja nõudluse, sealhulgas tulevase pakkumise ja nõudluse üle (eelkõige tootmismahu või tarnete suurenemise või vähenemise üle), ning teatud juhtudel hinnakokkulepete sõlmimise, täitmise ja järelevalve kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 62 ja 715).

316

Komisjon leidis, et kuigi kartell aja jooksul arenes, ei ole eesmärk muutunud, kuna vaidlustatud otsuses kirjeldatud 113 konkurentsivastast kontakti kujutavad endast aruteludes osalejate, arutelude olemuse ja sisulise ulatuse ühiseid tunnusjooni, mis omavahel kattuvad. Nii osalesid erinevate nimede all korraldatud mitmepoolsetel koosolekutel (elektrolüütkondensaatorite koosolekud aastatel 1998–2003, alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekud aastatel 2003–2005, turunduskoosolekud aastatel 2005–2012 ja kulude suurenemise koosolekud aastatel 2006–2008) erinevatel aegadel üheksa kartelliosalist ning need koosolekud puudutasid samal ajal nii alumiinium- kui ka tantaal-elektrolüütkondensaatoreid. Paralleelselt toimusid kahe- ja kolmepoolsed kontaktid vastavalt vajadusele, mis käsitlesid konkreetseid küsimusi. Samad isikud või nende õigusjärglased olid olenevalt olukorrast seotud konkurentsivastaste kontaktidega (vaidlustatud otsuse põhjendused 70–75, 726, 732, 741 ja 743).

317

Komisjon järeldas, et rikkumine jätkus katkestusteta vaatamata majandusliku tegelikkuse arengule, teatavate asjaomaste ettevõtjate organisatsioonilise struktuuri erinevustele ja tegevuses osalenud töötajate vahetumisele (vaidlustatud otsuse põhjendused 76, 729, 742 ja 745).

318

Hageja väidab, et komisjon ei ole tõendanud tervikplaani olemasolu, kuna sisuliselt ei ole komisjon esimesena tõendanud, et igal konkurentsivastasel kontaktil oli üks ja ainus eesmärk, samas kui asjaolu, et kulude suurenemise koosolekutel kasutati teistsugust „mehhanismi“ kui teistel koosolekutel, kinnitab eesmärkide esinevust erinevate konkurentsivastaste kontaktide puhul. Teisena on tervikplaani kirjeldus nii vastuväiteteatises kui vaidlustatud otsuses liiga ebamäärane ja ebatäpne, samas kui tervikplaani mõiste nõuab viidet toodetele, geograafilisele piirkonnale ja spetsiifilisele keelatud koostöö mehhanismile. Kolmandana ei kinnita komisjoni viidatud tõendid, et rikkumise kogu perioodi jooksul oleks järgitud üht konkurentsivastast eesmärki.

319

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

320

Käesolevas asjas tuleb märkida, et asjaolud, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuses, eelkõige aga need, mida on meenutatud eespool punktides 314–317, puudutavad konkurentsivastaste kontaktide ühiseid tunnuseid, mille lõppeesmärk oli hindadealase tegevuse kooskõlastamine, on piisavad, arvestades eespool punktides 150, 151, 310 ja 311 meenutatud kohtupraktikast tulenevaid nõudeid, selleks et tõendada, et neil oli sama eesmärk ja need olid osa üht eesmärki puudutavast tervikplaanist.

321

Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

322

Esimesena ei pidanud komisjon kontrollima, kas kõik erinevad konkurentsivastased kontaktid olid ette nähtud selleks, et tegeleda ühe või mitme tavapärasest konkurentsist tuleneva tagajärjega, ning aitasid vastastikuse toime teel kaasa kõigi konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende kontaktide loojad üht eesmärki puudutava tervikplaani raames kavandasid. Tervikplaani, mida on silmas peetud eespool punktis 313 viidatud kohtupraktikas, moodustavad kartelliosaliste soovitud konkurentsivastased tagajärjed tervikuna.

323

Lisaks ei esita hageja ühtegi konkreetset tõendit, mis võimaldaks järeldada, et teatud tegevustel olid tunnused, mis viitasid sellele, et neil ei ole sama konkurentsivastast eesmärki, ja et seega ei kuulunud need samasse tervikplaani.

324

Sellega seoses väidab hageja ekslikult, et kulude suurenemise koosolekute eesmärk oli erinev, mida tõendab asjaolu, et nendel koosolekutel kasutati teistsugust „mehhanismi“ kui teistel koosolekutel. On küll tõsi, et komisjon tuvastas, et kulude suurenemise koosolekutel osalejad sõlmisid hinnakokkuleppeid ja kehtestasid ettevõtjate tegevuse aruandluse süsteemi, selleks et kontrollida oma strateegiat hinnatõusude puhul (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 72). Siiski, nagu nähtub eespool punktist 315, oli kõnealune hinnatõusude strateegia järelevalve või kontrollimise „mehhanism“ vaid üks vahend hindadealase tegevuse kooskõlastamise lõppeesmärgi saavutamiseks. Lisaks tõdes komisjon samuti, et kõnealune kontrolli-„mehhanism“ oli osa üldisest strateegiast, mille kohaselt jälgisid ettevõtjad oma vastastikust tegevust üldiselt ja seega ka väljaspool kulude suurenemise koosolekuid (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 716).

325

Seega, kuigi kulude suurenemise koosolekute raames järgisid osalejad hinnakokkuleppeid ja hinnastrateegia kontrollimise süsteemi, samas kui teiste koosolekute raames vahetasid nad teavet hindade või pakkumise ja nõudluse kohta, ei saa kulude suurenemise koosolekuid mõista nii, et neil on teistsugune eesmärk kui teistel konkurentsivastastel kontaktidel.

326

Eelnevast tuleneb, et tagasi tuleb lükata hageja argument, mille kohaselt komisjon ei tõendanud, et vaidlustatud otsuses kirjeldatud konkurentsivastastel kontaktidel oli üksainus eesmärk, arvestades kulude suurenemise koosolekute väidetavalt erinevat eesmärki.

327

Teisena väidab hageja, et tervikplaani kirjeldus vaidlustatud otsuses on „liiga ebamäärane ja ebatäpne“ ning see „ei ole midagi enamat kui üldine viide konkurentsi moonutamisele turul“.

328

On küll tõsi, et nagu nähtub eespool punktis 312 viidatud kohtupraktikast, ei saa ühe eesmärgi mõistet määratleda üldise viitega konkurentsi moonutamisele rikkumisega seotud turul.

329

Siiski on käesoleval juhul tulemusetud hageja argumendid, mis puudutavad tervikplaani ebapiisavat kirjeldamist vastuväiteteatises. Nimelt on käesoleva hagi esemeks olev akt vaidlustatud otsus, mitte aga vastuväiteteatis, mis lisaks on puhtalt esialgne akt. Kuigi vastuväiteteatisest peavad nähtuma kõik peamised asjaolud, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb, võib need andmed esitada kokkuvõtvalt ja otsus ei pea tingimata olema vastuväidete koopia, sest vastuväiteteatis on ettevalmistav dokument, mille faktilised ja õiguslikud hinnangud on üksnes esialgsed (vt 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus SNIA vs. komisjon, C‑448/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:801, punktid 41 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

330

Lisaks, vastupidi hageja väidetule ei ole tervikplaani kirjeldus asjaomaste toodete, keelatud koostöö mehhanismide ja turgude osas „ebamäärane“. Kõik need asjaolud nähtuvad selgelt nimelt kirjeldusest, mis asub vaidlustatud otsuses ja nagu see on kokkuvõtlikult esitatud selle otsuse artiklis 1, mille kohaselt leidis kõnealune rikkumine aset ajavahemikus 26. juunist 1998 kuni23. aprillini 2012 kogu EMP territooriumil ning seisnes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli kooskõlastada hinnapoliitikat alumiinium‑elektrolüütkondensaatorite ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite tarnimisel (vt eespool punkt 14).

331

Lõpuks tuleb tõdeda, et hageja argumendid tervikplaani „ebamäärase“ kirjelduse põhjendamiseks tuginevad suures osas vaidlustatud otsuse põhjendustele 767, 769 ja 770, mis sisaldavad komisjoni vastust hageja argumentidele, mille ta esitas oma vastuses vastuväiteteatisele ja asjaolusid käsitlevale kirjale (vt eespool punkt 10). Nagu väidab komisjon, jätab hageja tähelepanuta vaidlustatud otsuse põhjendused 730–743, mis sisaldavad põhjuseid, miks komisjon järeldas, et olemas on tervikpaan, millel on ühine eesmärk.

332

Vaidlustatud otsuse põhjendustest 730–743 nähtub aga eespool punktides 314–316 meenutatud muude põhjenduste hulgas, et ühelt poolt määratles komisjon tervikplaani nii, et see seisneb selles, et välditakse hinnakonkurentsi ja koordineeritakse kartelliosaliste tulevast tegevust seoses alumiinium‑elektrolüütkondensaatorite ning tantaal‑elektrolüütkondensaatorite müügiga, vähendades sel viisil ebakindlust turul. Teiselt poolt selgitas komisjon viisi, kuidas seda ühist eesmärki taotleti, ja põhjuseid, miks vaidlustatud otsuses kirjeldatud konkurentsivastased kontaktid kujutavad endast vältavat tegevust ühe majandusliku eesmärgi saavutamisel eespool punktis 310 viidatud kohtupraktika tähenduses.

333

Kolmandana väidab hageja, et komisjoni esitatud tõendid ei kinnita, et ühte konkurentsivastast eesmärki taotleti kogu rikkumisperioodi jooksul.

334

Sellega seoses on vaidlustatud otsuse sisuga otseselt vastuolus hageja argument, et komisjon tugineb üksnes tõenditele elektrolüütkondensaatorite koosolekute ja alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekute kohta, täpsustamata teiste koosolekute põhieesmärki. Nimelt peamiselt tugineb hageja argument vaidlustatud otsuse põhjendusele 733, mis ei sisalda osaliste eesmärki tõendavate asjaolude ammendavat loetelu, vaid mainib üksnes „näitena“ teatavaid asjaolusid, mis on seotud vaidlustatud otsuse jaoga 4.3.6.

335

Vaidlustatud otsuse nimetatud jagu 4.3.6 sisaldab aga konkurentsivastaste kontaktide täielikku kronoloogiat koos üksikasjadega iga mitmepoolse koosoleku ning iga kahe‑ või kolmepoolse kontakti kohta ning joonealuses märkuses loetelu komisjoni esitatud tõenditest. Lisaks sisaldavad vaidlustatud otsuse põhjendused 77–105 lühikest ülevaadet konkurentsivastaste kontaktide kuupäevade, kohtade, osalejate ja teemade kohta, mida käsitleti erinevates koosolekute ja kontaktide rühmades. Tõendid, millele komisjon tugines, on esitatud ka neid põhjendusi puudutavates joonealustes märkustes.

336

Eespool toodut arvestades tuleb tagasi lükata ka hageja argumendid, mille eesmärk on vaidlustada poolte avalduste õigsus teatud alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekutel – kuna need avaldused ei sisaldu protokollides ega kajasta laiemat eesmärki –, millele komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 733. Hageja arutluskäik põhineb vääral eeldusel, et komisjon määras kartelli ühise eesmärgi kindlaks ainult kõnealuste avalduste alusel, kuigi need on esitatud näitena ja komisjoni järeldus selle ühise eesmärgi kohta põhines mitmel muul tõendil. Seega isegi kui eeldada, et hageja argumendid poolte avalduste õigsuse kohta teatud alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekutel on põhjendatud, ei sea see kahtluse alla komisjoni järeldust kõigi konkurentsivastaste kontaktide ühise eesmärgi kohta.

337

Nimelt, nagu nähtub eespool punktides 148 ja 149 meenutatud kohtupraktikast, ei pea kõik komisjoni esitatud tõendid ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele komisjon tugineb, vastab tervikuna hinnatuna sellele nõudele. Seega tuleb vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud kaudseid tõendeid, mis on esitatud selleks, et tõendada ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist ettevõtja poolt, hinnata mitte eraldi, vaid kogumis.

[…]

345

Igal juhul ei tähenda sõnaselge viite puudumine EMP‑le teatud koosolekutel siiski seda, et konkurentsivastased kontaktid tervikuna, millele komisjon vaidlustatud otsuses viitab, ei tõenda seose olemasolu EMPga. Ühest küljest, nagu nähtub eespool punktist 271, tuleb käesolevas asjas tuvastada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogum, millest piisab, et järeldada seost vaidlustatud kontaktide kui terviku ja EMP vahel. Teisest küljest leidis komisjon õigesti, et kartelliosalised, sealhulgas hageja, tagasid elektrolüütkondensaatorite otsemüügi EMPs. Selles kontekstis ei olnud komisjon selleks, et tõendada seost EMPga, kohustatud tõendama, et hageja tegi EMPs müügitehinguid kõigi nende klientidega, kes olid nimetatud konkurentsivastastes kontaktides.

346

Kõigest eespool toodust tuleneb, et komisjon järeldas õigesti, et tervikplaan oli olemas.

347

Seega tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

[…]

388

Hageja väidab, et kondensaatorite tööstuse heterogeensus muudab võimatuks kokkumängu kõikide elektrolüütkondensaatorite osas. Hageja kinnitab sisuliselt, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud ühe ja vältava rikkumise olemasolu, mis hõlmab kõiki alumiinium‑ ja tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid üldiselt. Kondensaatorid on nimelt väga erisugused tooted, mis erinevad paljude omaduste poolest ja millel nende valdavat tarnemudelit arvestades puudub ühtne turuhind. Järelikult ei saanud kõnealune rikkumine hõlmata elektrolüütkondensaatorite kogu müüki EMPsse. Nimelt hõlmavad alumiinium‑elektrolüütkondensaatorite ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite kaks eraldi kategooriat laia valikut tooteliike, eelkõige mis puudutab nende hinda ja asjaomast geograafilist ala. Teabe üldine vahetamine, mis toimus konkurentsivastaste kontaktide käigus, ei olnud piisav, et vähendada ebakindlust turul ning lihtsustada hindade kooskõlastamist konkurentide vahel, seda enam, et see teabevahetus ei puudutanud kõiki alumiinium- ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite liike.

389

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

390

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja tõlgendab vaidlustatud otsust valesti, kui ta väidab, et komisjon leidis, et toime on pandud üks ja vältav rikkumine, mis tervikuna hõlmas kõiki alumiinium‑elektrolüütkondensaatorite ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite liike.

391

Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest ja eelkõige põhjendusest 736, et komisjon tuvastas pärast kõigi koosolekute ja nendega seotud tõendite analüüsimist, et kõik konkurentsivastased kontaktid puudutasid alumiinium‑elektrolüütkondensaatoreid või tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid üldiselt või isegi mõlemat.

392

Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon ei ole asjaomast turgu kohustatud määratlema majanduslike kriteeriumide alusel. Need on kartelliosalised ise, kes määratlevad tooted, mis on nende arutelude ja kooskõlastatud tegevuse ese (vt selle kohta 15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03, ei avaldata, EU:T:2005:220, punkt 90).

393

Lisaks määratakse kartelliga seotud tooted kindlaks dokumentaalsete tõendite alusel, mis kinnitavad tegelikku konkurentsivastast tegevust konkreetsete toodetega seoses (vt selle kohta 11. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Adriatica di Navigazione vs. komisjon, T‑61/99, EU:T:2003:335, punkt 27).

394

Samuti tuleb toonitada, et komisjon ei saa siinkohal tugineda oletusele, mida ükski tõend ei kinnita (vt selle kohta 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus ABB vs. komisjon, C‑593/18 P, EU:C:2019:1027, punktid 44 ja 45).

395

Esiteks on komisjon vaidlustatud otsuses siiski leidnud, et kõigist konkurentsivastastest kontaktidest ja eelkõige 29. augusti 2002. aasta, 22. detsembri 2006. aasta, 25. juuni 2008. aasta ja 20. detsembri 2010. aasta koosolekutest, millele on viidatud näitena, nähtub, et vahetatud teave ei piirdunud alumiinium‑elektrolüütkondensaatorite ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite teatavate alatüüpidega, vaid puudutas üldiselt nii alumiinium‑elektrolüütkondensaatoreid kui ka tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 796).

396

Teiseks puudutas vahetatud teave kaalutlusi, mis olid spetsiifilised, kuid asjakohased selleks, et kindlaks määrata toodete müügihind, nagu tooraine kulu suurenemine ja valuutakursside kõikumine, mis ei piirdunud alumiinium‑elektrolüütkondensaatorite ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite teatavate alatüüpidega (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendus 796 ning joonealused märkused nr 1417 ja nr 1418).

397

Kolmandaks ei seadnud kartelliosalised oma ettevõtja avaldustes mingeid piiranguid kartelliga hõlmatud toodete määratlemisel (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 797).

398

Neljandaks vastutas enamik kartelliosaliste esindajatest alumiinium‑ ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite tootmise ja/või müügi eest üldiselt, mitte aga teatavate kondensaatorite valiku eest (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 798).

399

Neil asjaoludel ja arvestades eespool punktides 151 ning 392–394 meenutatud kohtupraktikat, ei saa komisjonile ette heita, et ta asus seisukohale, et konkurentsivastaste kontaktide käigus vahetatud teave tervikuna hõlmas kõiki alumiinium‑elektrolüütkondensaatoreid ja tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid ning seega ka seda, et üks ja vältav rikkumine hõlmas kõiki neid tooteid.

400

Järelikult tuleb kolmanda väite kolmas osa ja seega kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

[…]

460

Hageja vaidleb sisuliselt vastu asjaolule, et komisjon arvutas müügiväärtuse nii, et võttis selle puhul arvesse Nippon Chemi-Coni kontserni ja eelkõige Europe Chemi-Coni käibe, mis kajastus arvetel, mis olid esitatud kõigile EMPs asuvatele klientidele. Esimesena ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et hagejal endal puudus ise käive EMPs ning et vaidlustatud otsuses kirjeldatud tegevus puudutas vaid vähesel määral Nippon Chemi-Coni kontserni kliente. Vaidlustatud otsuses mainitud 60 kliendist üksnes kaks olid United Chemi-Comi ülemaailmsed kliendid ning vaid neli olid Europe Chemi-Coni ülemaailmsed kliendid. Teisena ei võtnud komisjon arvesse asjaolu, et Europe Chemi-Conil ja United Chemi-Conil kujundasid oma kohalike klientide ja Euroopas asuvate ülemaailmsete klientide puhul hindu iseseisvalt, kuna see pädevus oli piisav, et ümber lükata eeldus, mille kohaselt olid need tütarettevõtjad, mis 100-protsendiliselt kuulusid hagejale, osa samast ettevõtjast. Kolmandaks ei ole komisjon tõendanud, et Nippon Chemi-Coni kontserni käive, mis saadi kohalikelt ja ülemaailmsetelt klientidelt, oli otseselt või kaudselt seotud rikkumisega, ega seda, et käibel oli spetsiifiline mõju EMPs.

461

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

462

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt reguleerib liidu konkurentsiõigus, eelkõige ELTL artikkel 101 ettevõtjate tegevust ning mõistega „ettevõtja“ määratletakse mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

463

Selles osas on Euroopa Kohus täpsustanud, et ühelt poolt tuleb ettevõtja mõistet selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust, ning teiselt poolt, kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle rikkumise eest vastutama (vt 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Global Steel Wire jt vs. komisjon, C‑457/16 P ja C‑459/16 P–C‑461/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:819, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

464

Mis puudutab veel ettevõtja mõistet, mis on seekord trahvi arvutamise kontekstis, siis tuleb meenutada, et trahvisumma kindlaksmääramisel on lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on kaudne – olgugi ligikaudne ja ebatäiuslik – tõend ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta, kui ka selle käibe seda osa, mis on saadud rikkumise esemeks olevatelt kaupadelt ning mis seega näitab rikkumise ulatust (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika). Igal juhul kajastab see osa kogukäibest, mis saadi rikkumise esemeks olevate kaupade müügist, iseenesest kõige paremini rikkumise majanduslikku tähtsust (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

465

Lisaks, niisugusel konkreetsel juhul, kus emaettevõtja omab liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainu- või peaaegu ainuosalust, esineb ümberlükatav eeldus, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju (vt 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta samuti 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punkt 63). Kui seda eeldust ei ole ümber lükatud, tähendab see, et emaettevõtja otsustava mõju tegelikku avaldamist oma tütarettevõtjale loetakse tõendatuks, ning komisjonil on alust lugeda emaettevõtja vastutavaks tütarettevõtja tegevuse eest, ilma et ta peaks esitama mis tahes täiendava tõendi (vt 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

466

On tõsi, et tütarettevõtjate iseseisvuse puudumise eeldus kujunes välja kohtupraktikas selleks, et ühe õigussubjekti (tütarettevõtja) tegevuse saaks süüks panna teisele (emaettevõtjale). Kuid see tütarettevõtjate sõltumatuse puudumise eeldus kehtib ka siis, kui nagu käesolevas asjas tuleb kindlaks määrata asjakohane müügiväärtus, selleks et arvutada trahvi põhisumma, mis määratakse emaettevõtjale, kes otseselt osales rikkumises ja kes rikkumise perioodil müüs oma tütarettevõtjate kaudu EMPs tooteid, mida rikkumine puudutas.

467

Käesolevas asjas on selge, et kogu rikkumise kestuse jooksul kuulus hagejale 100% suurune osalus Europe Chemi‑Conis ning 100% suurune osalus United Chemi‑Conis (vt eespool punkt 1). Sellest tuleneb, et vastavalt eespool punktis 463 meenutatud kohtupraktikale moodustavad hageja ja tema tütarettevõtjad sama majandusüksuse ning on seega üks ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses. Sellest järeldub samuti, et esineb ümberlükatav eeldus, et asjaomased tütarettevõtjad ei ole sõltumatud.

468

Hageja ei esita aga ühtegi konkreetset tõendit, mis võimaldaks selle iseseisvuse puudumise eelduse ümber lükata ja kinnitada oma tütarettevõtjate väidetavat autonoomset hinnakujundusvõimet. Seevastu selgub teise väite analüüsist, et Europe Chemi‑Coni ja United Chemi‑Coni teatud kliendid, kelle asukoht või tootmisettevõtted on Euroopas, olid arutelu all teatavate konkurentsivastaste kontaktide ajal (vt eespool punktid 249, 280 ja 296), mida ka hageja ise möönab hagiavalduses.

469

Seega tuleb tõdeda, et eeldust, et hageja tütarettevõtjad ei ole sõltumatud, ei ole käesolevas asjas ümber lükatud.

470

Lisaks tuleb märkida, et trahvi põhisumma arvutamiseks asjakohane müügiväärtus peab vastama nende kaupade või teenuste väärtusele, mille „ettevõtja“ EMPs turustas otseses või kaudses seoses rikkumisega (vt eespool punkt 434). See tähendab, et käesolevas asjas peab müügiväärtus hõlmama alumiinium-elektrolüütkondensaatorite ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite müüki EMPs nii hageja kui tema 100% suuruse osalusega tütarettevõtjate moodustatud majandusüksuse poolt.

471

Järelikult ei saa komisjonile ette heita, et ta võttis selleks, et kooskõlas 2006. aasta suuniste punktiga 13 kindlaks määrata müügiväärtus, mille ettevõtja sai otseses või kaudses seoses rikkumisega, arvesse elektrolüütkondensaatorite müügi summat, mille hageja tütarettevõtjad esitasid arvetel Euroopas asuvatele klientidele (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 150).

[…]

474

Seega tuleb kuuenda väite esimese osa teine etteheide tagasi lükata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: