1

Hageja Tokin Corp. on Jaapanis asuv äriühing, kes toodab ja müüb tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid. Äriühingut tunti nime NEC Tokin Corporation all kuni 19. aprillini 2017.

2

Hageja 100% suurune osalus kuulus alates 1. augustist 2009 kuni 31. jaanuarini 2013 Nec Corpile.

3

Kõnealune rikkumine puudutab alumiinium‑elektrolüütkondensaatoreid ja tantaal‑elektrolüütkondensaatoreid. Kondensaatorid on elektrilised komponendid, mis salvestavad energiat elektriväljas elektrostaatilisel teel. Elektrolüütkondensaatoreid kasutatakse peaaegu kõigis elektroonikaseadmetes, nagu personaalarvutid, tahvelarvutid, telefonid, kliimaseadmed, külmikud, pesumasinad, autotööstuses kasutatavad tooted ja tööstusseadmed. Klientuur on seega väga mitmekesine. Elektrolüütkondensaatorid, täpsemalt alumiinium‑elektrolüütkondensaatorid ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorid, on tooted, mille hind on konkurentsivõimelisuse oluline näitaja.

4

Panasonic ja tema tütarettevõtjad esitasid 4. oktoobril 2013 Euroopa Komisjonile tähise saamise taotluse kooskõlas komisjoni teatise, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17; edaspidi „2006. aasta koostööteatis“), punktidega 14 ja 15, esitades teavet väidetava rikkumise olemasolu kohta elektrolüütkondensaatorite sektoris.

5

28. märtsil 2014 nõudis komisjon vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 18 teavet paljudelt elektrolüütkondensaatorite sektoris tegutsevatelt ettevõtjatelt, sealhulgas hagejalt.

6

Hageja esitas 21. mail 2014 koos Neciga komisjonile taotluse trahvisumma vähendamiseks 2006. aasta koostööteatise alusel.

7

Komisjon võttis 4. novembril 2015 vastu vastuväiteteatise, mis oli adresseeritud muu hulgas hagejale.

8

Komisjon kuulas vastuväiteteatise adressaadid, sealhulgas hageja ära ärakuulamisel, mis toimus 12.–14. septembrini 2016.

9

Komisjon tegi 21. märtsil 2018 otsuse C(2018) 1768 (final) [ELTL] artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.40136 – kondensaatorid) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

10

Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et elektrolüütkondensaatorite sektoris on toime pandud ELTL artikli 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 üks ning vältav rikkumine, milles osalesid üheksa ettevõtjat või ettevõtjate kontserni, nimelt Elna, Hitachi AIC, Holy Stone, Matsuo, Nichicon, Nippon Chemi-Con, Rubycon, Sanyo (tähistab Sanyot ja Panasonicut koos), Nec ja hageja, koos nimetatuna „NEC Tokin“ (edaspidi koos „kartelliosalised“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 1 ja artikkel 1).

11

Komisjon märkis sisuliselt, et kõnealune rikkumine pandi toime ajavahemikus 26. juunist 1998 kuni 23. aprillini 2012 kogu EMP territooriumil ning seisnes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli koordineerida hinnapoliitikat alumiinium-elektrolüütkondensaatorite ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite tarnimisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 1).

12

Kartell toimus peamiselt mitmepoolsete koosolekutena, mis peeti üldjuhul Jaapanis iga kuu või üle kuu kõrgemate müügijuhtide tasandil ja iga kuue kuu järel juhatuse liikmete, sealhulgas juhatuse esimeeste tasandil (vaidlustatud otsuse põhjendused 63, 68 ja 738).

13

Mitmepoolsed kohtumised korraldati kõigepealt ajavahemikus 1998–2003 nime „elektrolüütkondensaatorite ring“, „elektrolüütkondensaatorite konverents“ või „elektrolüütkondensaatorite koosolekud“ all. Seejärel korraldati neid ajavahemikus 2003–2005 nime „alumiinium‑tantaalkonverents“, „alumiinium‑ või tantaalkondensaatorite rühm“ või „alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekud“ all. Viimaseks korraldati neid ajavahemikus 2005–2012 nime „turu‑uuringu rühm“ või „turundusrühm“ all (edaspidi „turunduskoosolekud“). Paralleelselt turunduskoosolekutega ja nende täiendusena korraldati ajavahemikus 2006–2008 „kulude suurenemise“ või „kondensaatorite hinnatõusu“ koosolekuid (edaspidi „kulude suurenemise koosolekud“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 69).

14

Lisaks nendele mitmepoolsetele koosolekutele olid kartelliosalistel vastavalt vajadusele ka kahe- ja kolmepoolsed ad hoc-kontaktid (vaidlustatud otsuse põhjendused 63, 75 ja 739).

15

Konkurentsivastase teabevahetuse raames vahetasid kartelliosalised sisuliselt teavet hindade ja tulevaste hindade, tulevaste hinnaalanduste ning nende hinnaalanduste vahemike kohta, pakkumise ja nõudluse, sealhulgas tulevase pakkumise ja nõudluse kohta, ning teatud juhtudel sõlmisid, täitsid ja järgisid nad hinnakokkuleppeid (vaidlustatud otsuse põhjendused 62, 715, 732 ja 741).

16

Komisjon leidis, et kartelliosaliste tegevus oli kokkuleppe ja/või kooskõlastatud tegevuse vorm, millel oli ühine eesmärk vältida konkurentsi hindade kaudu ning koordineerida oma tulevast tegevust elektrolüütkondensaatorite müügiga seoses, vähendades sel viisil ebakindlust turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 726 ja 731).

17

Komisjon jõudis järeldusele, et sellel tegevusel oli üks konkurentsivastane eesmärk (vaidlustatud otsuse põhjendus 743).

18

Komisjon tuvastas, et hageja on vastutav oma otsese osalemise eest kartellis alates 29. jaanuarist 2003 kuni 23. aprillini 2012, välja arvatud osas, mis puudutab kulude suurenemise koosolekuid (vaidlustatud otsuse põhjendused 944 ja 1022 ning artikli 1 punkt e).

19

Lisaks pidas komisjon Neci emaettevõtjana, kellele kuulus ajavahemikus alates 1. augustist 2009 kuni 23. aprillini 2012 hageja ainuosalus, vastutavaks rikkumise eest, välja arvatud kulude suurenemise koosolekud (vaidlustatud otsuse põhjendused 945 ja 1022 ning artikli 1 punkt e).

20

Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktidega f ja g määrati hagejale ühelt poolt trahv summas 5036000 eurot „solidaarselt“ Neciga ning teiselt poolt hagejale trahv summas 8814000 eurot.

21

Trahvisumma arvutamiseks kasutas komisjon meetodit, mis on esitatud suunistes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) (vaidlustatud otsuse põhjendus 980).

22

Esimesena võttis komisjon hagejale määratud trahvi põhisumma kindlaksmääramisel 2006. aasta suuniste punkti 13 kohaselt arvesse müügiväärtust rikkumises osalemise viimasel täisaastal (vaidlustatud otsuse põhjendus 989).

23

Komisjon arvutas müügiväärtuse alumiinium-elektrolüütkondensaatorite ja tantaal‑elektrolüütkondensaatorite müügi põhjal, mille eest esitati arved EMPs asuvatele klientidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 990).

24

Lisaks arvutas komisjon asjaomase müügiväärtuse eraldi kahe tootekategooria puhul, milleks on alumiinium-elektrolüütkondensaatorid ja tantaal-elektrolüütkondensaatorid, ning kohaldas neile sõltuvalt kestusest erinevaid kordajaid (vaidlustatud otsuse põhjendus 991).

25

Hageja puhul lähtus komisjon kestuse kordajast 9,23, mis vastab ajavahemikule alates 29. jaanuarist 2003 kuni 23. aprillini 2012 (vaidlustatud otsuse põhjendus 1007, tabel 1).

26

Komisjon määras rikkumise raskuse alusel arvutatava müügiväärtuse osakaaluks 16%. Sellega seoses leidis ta, et hindade kooskõlastamise horisontaalsed „kokkulepped“ olid juba oma laadilt ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kõige raskemad rikkumised ning et kartell hõlmas kogu EMP territooriumi (vaidlustatud otsuse põhjendused 1001–1003).

27

Komisjon kohaldas 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel 16% suurust lisasummat, selleks et tagada määratud trahvi piisavalt hoiatav mõju (vaidlustatud otsuse põhjendus 1009).

28

Komisjon kehtestas seega hagejale määratava trahvi põhisummaks 16799000 eurot, millest 6108000 eurot moodustas hagejale solidaarselt Neciga määratava trahvi põhisumma (vaidlustatud otsuse põhjendus 1010, tabel 2).

29

Teisena, mis puudutab trahvi põhisumma kohandamist, siis ühelt poolt vähendas komisjon hageja ja Neci trahvi põhisummat kergendavate asjaolude alusel 3% põhjusel, et nende osalemine kulude suurenemise koosolekutel ei olnud tõendatud ning miski ei kinnitanud, et nad olid sellest teadlikud (vaidlustatud otsuse põhjendus 1022).

30

Teiselt poolt leidis komisjon, et kõnealuse rikkumise toimepanemise ajal peeti Neci juba vastutavaks konkurentsivastase tegevuse eest, mis tuvastati komisjoni 19. mai 2010. aasta otsusega C(2011) 180/09 final ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.511 – DRAMid). Seega leidis komisjon, et Neci trahvi põhisummat tuleb korduvuse raskendava asjaolu tõttu suurendada 50% võrra (vaidlustatud otsuse põhjendused 1011–1013).

31

Kolmandana vähendas komisjon hageja ja Neci trahvi 2006. aasta koostööteatise alusel tehtud koostöö eest 15% võrra kogu trahvisummast, mis oleks neile rikkumise eest määratud (vaidlustatud otsuse põhjendused 1104 ja 1105).

32

Komisjon kehtestas seega hagejale ja Necile määratava trahvi kogusummaks 16445000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1139, tabel 3).

[…]

34

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. juunil 2018.

35

Komisjoni esitatud kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 26. septembril 2018.

36

Repliik ja vasturepliik esitati Üldkohtu kantseleisse vastavalt 22. novembril 2018 ja 29. jaanuaril 2019.

37

Üldkohtu teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja edasi laiendatud koosseisule.

38

Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, siis määrati ettekandja-kohtunik üheksandasse kotta laiendatud koosseisus, kellele anti seetõttu lahendada käesolev kohtuasi.

39

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, paludes neile vastata kohtuistungil. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ning suulistele küsimustele kuulati ära 12. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil.

40

Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm kohtunikku, kes on käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud, nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

41

Hageja palub Üldkohtul:

42

Komisjon palub Üldkohtul:

43

Hageja esitab kaks väidet, et põhjendada nii esimese võimalusena esitatud nõuet tühistada talle määratud trahv kui ka teise võimalusena esitatud nõuet vähendada trahvisummat. Need väited puudutavad erinevaid vigu ja rikkumisi, mille komisjon pani toime ning mis puudutavad vastavalt esimese väite osas võrdlusperioodi, mis valiti trahvi põhisumma arvutamisel müügiväärtuse kindlaksmääramiseks, ning teise väite osas seda, et komisjon jättis kohaldamata väiksema raskuskoefitsiendi, kuna hageja ei osalenud kulude suurenemise koosolekutel.

51

Esimese väite esimeses osas leiab hageja, et komisjon eiras määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 3 tulenevaid oma kaalutlusõiguse piire ning rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna trahvi põhisumma arvutamisel kasutas ta hageja müügiväärtust viimasel rikkumises osalemise täisaastal.

[…]

79

Kolmandana tuleb tagasi lükata hageja argument, mis põhineb asjaolul, et komisjon muutis rikkumise lõppkuupäeva, teades samas, et selle muudatuse tagajärjel korrutatakse hageja müügiväärtus ja järelikult trahvisumma.

80

Käesolevas asjas tuleb küll tõdeda, et komisjoni saadetud vastuväiteteatis viitas sellele, et hageja osales rikkumises kuni 11. detsembrini 2013 (vt vastuväiteteatise punkt 310), samas kui vaidlustatud otsuses märgib komisjon ühelt poolt, et kõnealuse rikkumise kestus on tuvastatud kuni 23. aprillini 2012, ning teiselt poolt, et hageja osales selles rikkumises kuni selle kuupäevani (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 971 ja artikli 1 punkt e).

81

Siiski tuleb meenutada, et arvestades kaitseõiguste järgimist haldusmenetluste läbiviimisel konkurentsipoliitika valdkonnas, näeb määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 1 ette, et pooltele saadetakse vastuväiteteatis. Nagu nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, peavad selles teatises olema selgelt esitatud kõik olulised asjaolud, millele komisjon tugineb selles menetlusstaadiumis. Seda võib teha kokkuvõtvalt ja hiljem ei pea otsus tingimata olema vastuväidete täpne koopia, sest vastuväiteteatis on ettevalmistav dokument, mille faktilised ja õiguslikud hinnangud on üksnes esialgsed (vt 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus SNIA vs. komisjon, C‑448/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:801, punktid 41 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

82

Kuna hinnang vastuväiteteatises sisalduvate faktiliste asjaolude kohta võib teatise olemusest tulenevalt olla vaid esialgne, ei tule komisjoni hilisemat otsust tühistada üksnes põhjusel, et asjaomaste faktiliste asjaolude kohta tehtud lõplikud järeldused ei ole täpselt kooskõlas asjaomase esialgse hinnanguga (vt selle kohta 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus SNIA vs. komisjon, C‑448/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:801, punkt 43).

83

Selles kontekstis peab komisjon vastuväiteteatise adressaadid ära kuulama ja vajaduse korral arvesse võtma esitatud vastuväidetele nende poolt vastuseks antud seisukohti, muutes oma analüüsi eelkõige nende kaitseõiguste tagamiseks. Komisjonil peab seega olema lubatud seda hinnangut oma lõplikus otsuses täpsustada, võttes arvesse haldusmenetluse käigus ilmnevaid asjaolusid, et ta saaks alusetuks osutunud vastuväidetest kas loobuda või kohandada või täiendada vastuväidete põhjenduseks esitatud argumentatsiooni nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega, kuid seda siiski tingimusel, et ta võtab arvesse vaid asjaolusid, mille kohta on huvitatud isikutel olnud võimalus anda oma selgitusi, ning et ta esitas haldusmenetluse käigus nende huvide kaitseks vajalikke tõendeid (vt 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus SNIA vs. komisjon, C‑448/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:801, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Nii on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluses ei ole komisjon kohustatud jääma vastuväiteteatises esitatud faktiliste või õiguslike hinnangute juurde. Vastupidi, ta peab põhjendama oma lõplikku otsust oma lõplike hinnangutega, mis põhinevad kogu tema uurimise tulemustel ametliku menetluse lõppemise hetke seisuga. Lisaks ei pea komisjon selgitama võimalikke erinevusi võrreldes oma esialgsete hinnangutega selles vastuväiteteatises (vt selle kohta analoogia alusel 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punktid 64 ja 65). See kohtupraktika on ülekantav ELTL artikli 101 kohaldamise menetlusele nagu käesolevas asjas.

85

Käesolevas asjas tuleb märkida, et vastuväiteteatises märgitud rikkumise lõppkuupäev oli puhtalt esialgne ja et komisjon võis seda veel muuta pärast seda teatist kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta võttis vaidlustatud otsuses arvesse rikkumise lõppkuupäeva, mis erineb vastuväiteteatises mainitust. Järelikult ei saa vaidlustatud otsust tühistada üksnes sel põhjusel, et komisjon võttis selles otsuses aluseks rikkumise lõppkuupäeva, mis erineb sellest, millest ta esialgu lähtus vastuväiteteatise staadiumis.

86

Igal juhul nähtub hageja menetlusdokumentidest ja tema vastusest kohtuistungil esitatud küsimusele, et hageja ei vaidle vastu vaidlustatud otsuses märgitud rikkumise lõppkuupäevale. Samuti ei sea ta kahtluse alla asjaolu, et ta osales selles rikkumises alates 29. jaanuarist 2003 kuni 23. aprillini 2012 ja et järelikult vastab tema rikkumises osalemise viimane täisaasta ajavahemikule alates 1. aprillist 2011 kuni 31. märtsini 2012.

87

Edasi tuleb märkida, et komisjoni otsus rikkumise lõppkuupäeva kindlaksmääramise kohta põhineb tingimata rikkumist ennast puudutavatel asjaoludel, mitte aga trahvisummade arvutamise suhtes kohaldatavatel eeskirjadel. Järelikult ei saa sellist otsust iseenesest käsitada viimati nimetatud eeskirjade rikkumisena.

88

Lõpuks, isegi kui käesolevas asjas eeldada, et hagejale määratud trahvisumma on suurem seetõttu, et komisjon kasutas müügiväärtuse arvutamiseks viimast rikkumises osalemise täisaastat kui võrdlusaastat, tuleb märkida, et see suurendamine on igal juhul tingitud sellest, et komisjon kohaldas 2006. aasta suuniste punktis 13 sätestatud reeglit ja seega trahvisumma arvutamise meetodit, mis on nendes suunistes ette nähtud.

89

Nagu aga väidab komisjon, on Üldkohus juba otsustanud, et rikkumise kestuse lühendamine võib kaasa tuua suurema trahvi, kui see on tingitud sellest, et kõnealune institutsioon kohaldab trahvisumma arvutamise meetodit, mis on 2006. aasta suunistes ette nähtud (vt selle kohta 20. mai 2015. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon, T‑456/10, EU:T:2015:296, punktid 81 ja 82).

90

Lisaks tuleb tuvastada, et hageja ei esita ühtegi üksikasjalikku argumenti, selleks et põhjendada proportsionaalsuse põhimõtte väidetavat rikkumist. Igal juhul ei selgu eespool toodust, et komisjon oleks rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet eespool punktis 63 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui ta käesoleval juhul kohaldas 2006. aasta suuniste punkti 13 ja kui ta määras rikkumise lõppemise ajaks kuupäeva, mis oli varasem vastuväiteteatises märgitust.

91

Seega tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

92

Esimese väite teises osas leiab hageja, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet ja tekitas diskrimineerimise ohu. Ühelt poolt kasutas ta hageja müügiväärtuse kindlaksmääramisel rikkumises osalemise viimast täisaastat, teades samas, et see toob kaasa märkimisväärselt suurema trahvi. Teiselt poolt kasutas ta võrdlusaasta valikul kolme erinevat metodoloogiat, mis viisid seitsme erineva võrdlusaastani. Nimelt kasutas komisjon vaidlustatud otsuse mitme adressaadi, nimelt Nipponi, Hitachi, Nichiconi, Elna ja Sanyo puhul erinevaid võrdlusaastaid.

[…]

99

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega tegemist ainult siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, C‑455/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:796, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. juuli 2014. aasta kohtuotsus Esso jt vs. komisjon, T‑540/08, EU:T:2014:630, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Samuti tuleb meenutada, et ühest küljest niivõrd, kui on vaja tugineda sama rikkumisega seotud ettevõtjate käibele, selleks et kindlaks määrata trahvide omavahelised proportsioonid, tuleb arvesse võetavat ajavahemikku piiritleda nii, et saadud käibed oleksid võimalikult sarnased. Sellest tuleneb, et konkreetne ettevõtja saab nõuda, et komisjon võtaks tema suhtes aluseks erineva ajavahemiku kui see, millest komisjon üldiselt lähtub, üksnes tingimusel, et ta tõendab, et tema käive viimati nimetatud ajavahemikul ei näita tema juhtumi eripära arvestades tema tegelikku suurust ja majanduslikku suutlikkust ega tema toime pandud rikkumise ulatust (vt 11. juuli 2014. aasta kohtuotsus Sasol jt vs. komisjon, T‑541/08, EU:T:2014:628, punkt 334 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Teisest küljest tuleb meenutada, et kartellis osalenud ettevõtjatele määratud trahvisummade arvutamisel on asjaomaste ettevõtjate erinev kohtlemine komisjonile selle sättega antud pädevuse teostamise lahutamatu osa. Nimelt peab komisjon oma kaalutlusõiguse raames määrama individuaalse karistuse, mis sõltub asjaomaste ettevõtjate tegevusest ja nendele iseloomulikest joontest, selleks et tagada igal üksikjuhul liidu konkurentsieeskirjade täielik tõhusus (vt 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Caffaro vs. komisjon, C‑447/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:797, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 989, et trahvi põhisumma kindlaksmääramisel kasutas komisjon – tuginedes reeglile, mis asub 2006. aasta suuniste punktis 13 – rikkumises osalemise viimast täisaastat (täpsemalt viimast tervet majandusaastat) võrdlusperioodina kõigi kartelliosaliste, välja arvatud Elna ja Nippon Chemi-Coni müügiväärtuse arvutamisel.

103

Lisaks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 991, et komisjon arvutas müügiväärtuse eraldi mõlema tootekategooria puhul, milleks on alumiinium-elektrolüütkondensaatorid ja tantaal-elektrolüütkondensaatorid (vt eespool punkt 24).

104

Peale selle tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduse 1007 tabelist 1, et võttes arvesse erinevaid rikkumise perioode ja kõnealuste ettevõtjate erinevaid majandusaastaid, ei olnud rikkumises osalemise viimane täielik aasta (ehk viimane terve majandusaasta) asjaomaste ettevõtjate puhul alati sama.

105

Täpsemalt nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 987–991 ja 1007, et hageja osas leidis komisjon, et ta osales rikkumises kuni 23. aprillini 2012 ja et viimane terve majandusaasta enne rikkumise lõppu kestis 2011. aasta aprillist kuni 2012. aasta märtsini.

106

Nichiconi osas leidis komisjon, et ta osales tantaal-elektrolüütkondensaatoreid puudutavas rikkumises kuni 9. märtsini 2010 ning et neid kondensaatoreid puudutava rikkumise viimane täielik majandusaasta oli 2008. aasta aprillist kuni 2009. aasta märtsini. Lisaks leidis komisjon, et ta osales alumiinium-elektrolüütkondensaatoreid puudutavas rikkumises kuni 31. maini 2010 ja et viimane terve majandusaasta enne neid kondensaatoreid puudutava rikkumise lõppu oli majandusaasta, mis kestis 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini.

107

Hitachi osas leidis komisjon, et ta osales rikkumises kuni 18. veebruarini 2010 ja et viimane terve majandusaasta enne rikkumise lõppu oli majandusaasta, mis kestis 2008. aasta aprillist kuni 2009. aasta märtsini.

108

Sanyo osas leidis komisjon, et nad osalesid rikkumises kuni 19. aprillini 2011 ning et viimane terve majandusaasta enne rikkumise lõppemist oli see, mis kestis 2010. aasta aprillist kuni 2011. aasta märtsini.

109

Lisaks leidis komisjon Elna ja Nippon Chemi-Coni osas, et kuna Elna ja Nippon Chemi-Con lõpetasid tantaal-elektrolüütkondensaatorite müügi enne seda, kui nad lõpetasid oma osalemise rikkumises, siis tuleb nende kondensaatorite puhul arvesse võtta müügiväärtust viimasel tervel majandusaastal, mille jooksul need ettevõtjad müüsid neid kondensaatoreid, selleks et vältida seda, et müügiväärtuses oleks rikkumise majanduslik tähtsus alahinnatud. Nii leidis komisjon Elna osas, et arvestades asjaolu, et ta lõpetas tantaal-elektrolüütkondensaatorite müügi 1. augustil 2010, tuleb müügiväärtuse kindlaksmääramisel arvesse võtta aastat 2009. Nippon Chemi-Coni osas leidis komisjon, et võrdlusaastana tuleb arvesse võtta ühelt poolt alumiinium-elektrolüütkondensaatorite müügiväärtusega seoses viimast rikkumises osalemise täisaastat, st aastat 2011–2012, ja teiselt poolt tantaal-elektrolüütkondensaatorite müügiväärtusega seoses seda viimast tervet aastat, mil see ettevõtja müüs tantaal-elektrolüütkondensaatoreid, st aastat 2003–2004 (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 9 ja 34 ning joonealune märkus nr 1643).

110

Kõigest eespool toodust tuleneb, et esiteks kasutas komisjon määratava trahvi põhisumma kindlaksmääramisel kõigi kartelliosaliste puhul, välja arvatud Elna ja Nippon Chemi-Con, 2006. aasta suuniste punktis 13 sätestatud kriteeriumi, võttes arvesse nende rikkumises osalemise viimasel täisaastal saadud müügiväärtust. Teiseks arvutas komisjon kõigi kartelliosaliste puhul eraldi välja kahe asjasse puutuva tootekategooria, st alumiinium- ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite asjasse puutuva müügiväärtuse (vt eespool punktid 102 ja 103).

111

On küll tõsi, et 2006. aasta suuniste punktis 13 sätestatud kriteeriumi kohaldamine ei toonud kaasa sama aastase perioodi kasutamist 7 ettevõtja suhtes, keda see kriteerium puudutab, võttes arvesse nende puhul aluseks võetud erinevaid rikkumisperioode (vt eespool punktid 105–108).

112

Siiski tuleb märkida, et komisjon kohaldas rikkumises osalemise viimase täisaasta kriteeriumi ühetaoliselt ja objektiivselt seitsme asjaomase ettevõtja suhtes. Nimelt on nende puhul arvesse võetud aastaste perioodide vaheline erinevus üksnes selle kriteeriumi kohaldamise tulemus, mis võtab arvesse rikkumises osalemise erinevaid ajavahemikke ja asjaomaste ettevõtjate erinevaid majandusaastaid (vt eespool punktid 105–108).

113

Lisaks, isegi kui kõnealused aastased perioodid ei vasta samale kalendriaastale või samale majandusaastale, on iga ettevõtja käive nendel aastatel siiski omavahel võrreldav. Ühest küljest, mis puudutab kõiki kartelliosalisi peale Elna ja Nippon Chemi-Coni, siis need aastased perioodid valiti välja sama objektiivse kriteeriumi alusel, milleks oli nende rikkumises osalemise viimane täisaasta. Teisest küljest järgis komisjon kõigi kartelliosaliste puhul sama arvutusmeetodit, võttes eraldi arvesse asjaomaste kondensaatorite mõlema liigi müügiväärtust.

114

Järelikult ei ole komisjoni kasutatav müügiväärtuse arvutamise meetod meelevaldne ega too iseenesest kaasa diskrimineerimiskeelu ega võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist.

115

Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 78, ei ole hageja tõendanud, et talle kohaldatud võrdlusaasta ei kajasta selle ühtse kriteeriumi kohaldamise teel tema tegelikku suurust ja majanduslikku suutlikkust turul või tema rikkumise ulatust.

116

Teiseks tuleneb sellest, et asjaolu, et komisjon ei kasutanud rikkumises osalemise viimast tervet aastat kriteeriumina, selleks et kindlaks määrata Elna ja Nippon Chemi-Coni tantaal-elektrolüütkondensaatorite müügiväärtust (vt eespool punkt 109), on käesoleval juhul objektiivselt põhjendatud nende kahe ettevõtja olukorra ja seitsme ülejäänud kartelliosalise olukorra erinevusega. Nimelt, vastupidi viimastele lõpetasid kaks esimest ettevõtjat seda liiki kondensaatorite müügi enne nende rikkumises osalemise lõppu, mida hageja pealegi ei vaidlusta.

117

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, kui asjaomase ettevõtja käive, mis on seotud võrdlusaastaga, mis võeti aluseks teiste kartelliosaliste puhul, ei kujuta aga endast tarvilikku ega usaldusväärset viidet selle ettevõtja tegelikule majanduslikule olukorrale rikkumise perioodil, on komisjonil õigus võtta arvesse nimetatud ettevõtja käivet, mis on seotud selle ühise võrdlusaasta erineva aastaga, selleks et tal oleks võimalik nõuetekohaselt hinnata selle ettevõtja rahalisi vahendeid ja tagada, et trahvil on piisav hoiatav mõju, siiski tingimusel, et aasta valitakse asjakohase ning objektiivselt põhjendatud kriteeriumi alusel (vt 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Caffaro vs. komisjon, C‑447/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:797, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

118

Selles kontekstis leidis komisjon viga tegemata, et müügiväärtust tuleb arvesse võtta viimasel tervel majandusaastal, mil need kaks ettevõtjat müüsid tantaal-elektrolüütkondensaatoreid, võtmaks ühelt poolt arvesse nende ettevõtjate tegelikku majanduslikku olukorda rikkumise perioodil ja vältimaks teiselt poolt seda, et müügiväärtuses alahinnatakse rikkumise majanduslikku tähtsust.

119

Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et asjaolu, et müügiväärtuse kindlaksmääramine võis olla teatud kartelliosaliste jaoks soodsam kui hageja jaoks, ei kujuta endast iseenesest diskrimineerimist. Hageja väide eeldab, et komisjoni määratava trahvi suuruse kindlaksmääramine on täpse aritmeetilise tehte tulemus, mis võib kaasa tuua võimalikult väikese trahvi määramise, ja on eeldus, mis on ekslik 2006. aasta suuniste punkti 6 ning Euroopa Kohtu praktikat arvestades (vt analoogia alusel 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus H&R ChemPharm vs. komisjon, C‑95/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:125, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

120

Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tekitanud komisjon diskrimineerimisohtu ega rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ühelt poolt valis ta kartelliosaliste müügiväärtuse kindlaksmääramiseks rikkumises osalemise viimase täisaasta üldkriteeriumi ja teiselt poolt kohaldas ta mõlemat liiki elektrolüütkondensaatorite müügiväärtust eraldi võttes erinevat kriteeriumi kahe ettevõtja suhtes, kes erinevalt teistest kartelliosalistest olid lõpetanud nende kondensaatorite üht liiki müügi hulga aastaid enne seda, kui nad lõpetasid kartellis osalemise.

[…]

126

Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon ületas trahvisumma kindlaksmääramisel oma kaalutlusõiguse piire ning rikkus diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtteid võrdlusaasta kehtestamisel, selleks et kindlaks määrata müügisumma, mida võetakse trahvi põhisumma arvutamisel arvesse.

127

Järelikult tuleb esimese väite teine osa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

129

Komisjon nende argumentidega ei nõustu.

[…]

131

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt 2006. aasta suuniste punktidele 19–22 on üks kahest tegurist, millel trahvi põhisumma põhineb, asjaomase müügiväärtuse osakaal, mis määratakse kindlaks rikkumise raskusastme põhjal. Rikkumise raskust hinnatakse igal üksikjuhtumil rikkumise iga liigi puhul eraldi, võttes arvesse juhtumi kõiki olulisi asjaolusid. Selleks et otsustada, kas konkreetse juhtumi puhul arvesse võetav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide asjaomaste poolte turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

132

Lisaks tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rikkumise raskust hinnata individuaalselt. Seega tuleb trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta rikkumiste kestust ja kõiki tegureid, mis võivad mõjutada rikkumise raskusele antavat hinnangut, nagu iga ettevõtja tegevus, nende roll kooskõlastatud tegevuse juurutamisel, kasu, mis nad võisid tegevusest saada, ettevõtjate suurus ja asjaomaste kaupade väärtus ning oht, mida sellist liiki rikkumised endast liidule kujutavad (vt 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus KME Germany jt vs. komisjon, C‑272/09 P, EU:C:2011:810, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 196 ja seal viidatud kohtupraktika). Nende asjaolude hulka kuuluvad ka konkurentsivastase tegevuse sagedus ja intensiivsus (vt 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 197 ja seal viidatud kohtupraktika).

133

Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon ühe ja vältava rikkumise, mis hõlmas kogu EMP territooriumi ning seisnes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli koordineerida hinnapoliitikat alumiinium- ja tantaal-elektrolüütkondensaatorite tarnimisel (vt eespool punktid 10 ja 11). Komisjon tuvastas, et hageja vastutab selle ühe ja vältava rikkumise eest, kuid ilma, et tema vastutus laieneks kulude suurenemise koosolekutele, mille osas komisjon leidis, et hageja osalemine ei olnud tõendatud (vt eespool punkt 18).

134

Arvestades neid asjaolusid, eelkõige rikkumise laadi ja geograafilist ulatust, määras komisjon rikkumise raskuse puhul arvesse võetava müügiväärtuse osakaalu suuruseks 16% (vt eespool punkt 26).

135

Lisaks vähendas komisjon hageja ja Neci trahvi põhisummat 3%, kuna nende osalemine kulude suurenemise koosolekutel ei olnud tõendatud ja miski ei näidanud, et nad olid koosolekutest teadlikud (vt eespool punkt 29).

136

Sellest tuleneb, et kõigepealt kohaldas komisjon käesolevas asjas rikkumise raskuse koefitsienti suurusega 16% ning seejärel hindas hageja individuaalset tegevust ja vähendas kergendava asjaoluna tema trahvi põhisummat 3% asjaolu tõttu, et tema osalemine kulude suurenemise koosolekutel ei olnud tõendatud.

137

Hageja argumendid ei lükka komisjoni seda hinnangut ümber.

138

Esimesena, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole kohtupraktikaga vastuolus komisjoni lähenemine, mille kohaselt võeti kergendava asjaoluna arvesse seda, et hageja ei osalenud kulude suurenemise koosolekutel.

139

Ühelt poolt tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et komisjon võib ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskust ja juhtumi erilisi asjaolusid arvesse võtta kas määruse nr 1/2003 artikli 23 tähenduses rikkumise raskuse hindamisel või põhisumma kohandamisel kergendavate ja raskendavate asjaolude tõttu. Komisjonile sellise valikuvõimaluse andmine on kooskõlas eespool punktis 132 viidatud kohtupraktikaga, kuna see nõuab igal juhul, et trahvisumma kindlaksmääramisel võetaks arvesse asjaomase ettevõtja individuaalset tegevust (vt selle kohta 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:464, punktid 104 ja 105, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Laufen Austria vs. komisjon, C‑637/13 P, EU:C:2017:51, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

140

Seega, isegi kui eeldada, et 16. novembri 2011. aasta kohtuotsuse Sachsa Verpackung vs. komisjon (T‑79/06, ei avaldata, EU:T:2011:674) punktid 135–138 ning 10. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuse Soliver vs. komisjon (T‑68/09, EU:T:2014:867) punktid 62, 63 ja 65–67 toetavad hageja seisukohta, mille kohaselt asjaolu, et ta ei osalenud kulude suurenemise koosolekutel, oleks pidanud arvesse võtma rikkumise raskuse koefitsiendi kindlaksmääramisel, mitte aga kergendava asjaoluna, ei ole see lähenemine kooskõlas eespool punktis 139 viidatud Euroopa Kohtu praktikaga, millega hiljem jäeti jõusse kõnealused Üldkohtu kuulutatud otsused. Nimelt nähtub sellest kohtupraktikast, et komisjonil on kaalutlusruum, et võtta trahvisumma arvutamise ühes või teises etapis arvesse konkreetse ettevõtja individuaalset tegevust.

141

Tuleb lisada, et võrdse kohtlemise põhimõttest eespool punktis 99 viidatud kohtupraktika tähenduses selgub, et selleks, et hinnata rikkumise raskust, ei pea samas kartellis osalenud ettevõtjate erinevuste arvessevõtmine, arvestades eelkõige nende osaluste geograafilist ulatust, tingimata toimuma „rikkumise raskuse“ ja „lisasumma“ koefitsientide kindlaksmääramise käigus. See võib aset leida ka mõnes muus trahvisumma arvutamise staadiumis, näiteks põhisumma kohandamisel kergendavate ja raskendavate asjaolude alusel kooskõlas 2006. aasta suuniste punktidega 28 ja 29.

[…]

145

Teisena tuleb märkida, et hagejaga ei saa nõustuda osas, milles ta väidab, et komisjon pidas teda vastutavaks rikkumise eest, „mida ta ei ole toime pannud“.

146

Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et hageja ei palu vaidlustatud otsuse tühistamist osas, milles tuvastatakse tema vastutus kõnealuse rikkumise eest, vaid osas, milles talle määratakse trahv.

147

Edasi tuleb tõdeda, et asjaolu, et hageja ei osalenud kulude suurenemise koosolekutel, ei muuda kuidagi seda, et hageja osales sama laadi ja sama geograafilise ulatusega rikkumises kui teised kartelliosalised.

148

Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 12 ja 13, oli kõnealune kartell korraldatud mitmepoolsete koosolekute käigus, mis toimusid kõrgemate müügijuhtide ja kõrgema juhtkonna tasandil ning poolte vahel kahe- ja kolmepoolsete ad hoc-kontaktide kaudu. Neid mitmepoolseid kohtumisi, mis toimusid iga kuu või üle kuu ajavahemikus 1998–2012, korraldati üksteise järel nime „elektrolüütkondensaatorite koosolekud“, „alumiinium-tantaalkondensaatorite koosolekud“,„turunduskoosolekud“ ja „kulude suurenemise koosolekud“ all. Kulude suurenemise koosolekud olid paralleelselt turunduskoosolekutega toimunud koosolekud, mis viidi läbi nende täiendusena, ning need olid turunduskoosolekute „mitteametlikud koosolekud“, kuna need korraldati üldiselt nädal pärast koosolekuid. Kuigi hageja osalemine kulude suurenemise koosolekutel ei ole tõendatud, ei ole vaidlust selles, et hageja osales muudel koosolekutel, eelkõige turunduskoosolekutel.

149

Arvestades seda konteksti, siis kuna hageja osales enamikul mitmepoolsetest koosolekutest, mille abil kõnealune kartell korraldati, ei saa pelk asjaolu, et ta ei osalenud kulude suurenemise koosolekutel, muuta tema rikkumise laadi või geograafilist ulatust. Järelikult väidab hageja ekslikult, et talle süüks pandud rikkumise ulatus erineb teistele kartelliosalistele süüks pandud rikkumise ulatusest.

150

Lõpuks, mis puudutab vaidlustatud otsuses kohaldatud raskuskoefitsienti, siis tuleb meenutada, et üldjuhul määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest (vt 2006. aasta suuniste punkt 21). Lisaks, selleks et otsustada, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema 30% piiril, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi (2006. aasta suuniste punkt 22). Arvestades, et kõige raskemaid konkurentsipiiranguid, nagu hindade määramise horisontaalkokkulepped, tuleb karmilt karistada, on selliste rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel (2006. aasta suuniste punkt 23).

151

Käesolevas asjas määras komisjon raskuskoefitsiendiks 16%, võttes ühelt poolt arvesse asjaolu, et hindade kooskõlastamise „horisontaalkokkulepped“ kuulusid oma laadilt ELTL artikli 101 kõige raskemate rikkumiste hulka, ja teiselt poolt asjaolu, et kartell hõlmas kogu EMP territooriumi (vt eespool punkt 26). Nii kehtestati see määr veidi kõrgema summaga kui raskuskoefitsiendi skaala, mis võib ulatuda kuni 30%-ni müügiväärtusest. Neil asjaoludel ei saa rikkumise laadi ja geograafilist ulatust arvestades asuda seisukohale, et 16% suurune raskuskoefitsient ei ole sobiv või on liiga suur, arvestades hageja toime pandud rikkumise raskust, üksnes põhjusel, et ta ei osalenud kulude suurenemise koosolekutel.

152

Kõigest eespool toodust tuleneb, et asjaolu, et käesolevas asjas kohaldas komisjon 16% suurust raskuskoefitsienti kõigile kartelliosalistele ja võttis arvesse seda, et hageja ei osalenud kulude suurenemise koosolekutel, vähendades kergendavatel asjaoludel tema trahvi põhisummat, ei kujuta endast ei määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 3 ega isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist.

153

Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

[…]

156

Teise võimalusena palub hageja Üldkohtul teostada oma täielikku pädevust, et arvutada talle määratud trahvisumma ümber või vähendada seda. Hageja väidab, et trahvid tuleb ümber arvutada, kasutades ühest küljest selles arvutuses tema keskmist müügikäivet EMPs kogu rikkumisperioodil, mille kohta on andmed kättesaadavad, ja vähendades teisest küljest raskuskoefitsienti vähemalt 3%.

[…]

166

Esimesena, mis puudutab hageja nõuet, et Üldkohus arvutaks ümber trahvi põhisumma arvutamiseks asjakohase müügiväärtuse, siis tuleb kõigepealt märkida, et hageja ei paku välja reaalset alternatiivi 2006. aasta suuniste punktis 13 toodud kriteeriumile, mida kasutab komisjon. Nimelt näib, et hageja valis müügi „keskmise“ väärtuse kindlaksmääramise perioodiks ajavahemiku alates 2007. aasta augustist kuni 2012. aasta märtsini üksnes seetõttu, et tegemist on ajavahemikuga, mille kohta andmed on kättesaadavad.

167

Neil asjaoludel ei saa hagejaga nõustuda, kui ta pakub välja kriteeriumi, et määrata kindlaks müügiväärtus, mis ühelt poolt ei anna mingit teavet, mis võimaldaks kindlaks teha, kas selliselt arvutatud müügiväärtus kajastab tema suurust ja majanduslikku suutlikkust või rikkumise ulatust, ning teiselt poolt ei võimalda see järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, nagu hageja ka ise möönab (vt eespool punkt 49).

168

Nagu nähtub eespool punktidest 112 ja 113, kohaldati rikkumises osalemise viimase täisaasta kriteeriumi käesolevas asjas ühetaoliselt ja objektiivselt kõigi sarnases või samas olukorras olevate kartelliosaliste suhtes. Lisaks ilmneb, et Elna ja Nippon Chemi-Coni puhul olid nad lõpetanud tantaal-elektrolüütkondensaatorite müügi enne nende rikkumises osalemise lõppu, olles seetõttu ülejäänud seitsme rikkumises osalejaga võrreldes erinevas olukorras.

169

Järelikult on asjaolu, et komisjon kasutas mõnda teist aastat selleks, et määrata kindlaks Elna ja Nippon Chemi-Coni tantaal-elektrolüütkondensaatorite müügiväärtus, käesoleval juhul objektiivselt põhjendatud nende kahe ettevõtja erineva olukorraga, kes lõpetasid seda liiki kondensaatorite müügi enne nende rikkumises osalemise lõppu. Selles kontekstis ei või ei komisjon ega Üldkohus kohaldada erinevatele olukordadele identseid kriteeriume, selleks et vältida seda, et arvesse võetud müügiväärtusega alahinnatakse rikkumise majanduslikku tähtsust (vt eespool punktid 116 ja 118).

170

Järelikult ei saa eelkõige võrdse kohtlemise ja proportsionaalsusega põhjendada seda, miks muuta hageja trahvi põhisumma arvutamiseks asjakohase müügiväärtuse kindlaksmääramist, nagu see on kindlaks määratud vaidlustatud otsuses.

[…]

181

Seega tuleb hagejale määratud trahvisumma vähendamise nõue jätta rahuldamata ja seetõttu jätta hagi tervikuna rahuldamata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: