Kohtuasi T‑257/18

Iberpotash, SA

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (teine koda) 16. jaanuari 2020. aasta otsus

Riigiabi – Kaevandussektor – Meede, mis seisneb ühest küljest kaevanduskohtade korrastamise finantsgarantiide vähendamises ja teisest küljest riigi investeeringus kaevanduskohtade korrastamiseks, mis tagab keskkonnakaitse kõrgema taseme – Otsus, millega abi tunnistatakse osaliselt siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Mõiste „abi“ – Eelis – Riigi ressursside üleminek – Valikulisus – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus – Trahvisumma arvutamine

  1. Riigiabi – Mõiste – Riigi poolt eelise andmine riigi ressurssidest – Eelised, mis toovad kaasa riigieelarve vähenemise või vähenemise ohu – Vajadus tõendada piisavalt otsene seos antud eelise ja riigieelarve vähenemise või vähenemise konkreetse ohu vahel – Kaevanduste käitamisload, mis anti finantsgarantiide eest, mis olid ebapiisavad, arvestades liikmesriigil lasuvat seadusest tulenevat riski, et ta peab parandama võimalikud keskkonnakahjustused – Hõlmamine

    (ELTL artikli 107 lõige 1)

    (vt punktid 49–57 ja 60–80)

  2. Riigiabi – Komisjoni otsus – Seaduslikkuse hindamine otsuse tegemise ajal kättesaadava teabe alusel – Meetme riigiabiks kvalifitseerimine – Ametlikus uurimismenetluses osalenud hageja võimatus tugineda hagi põhjenduseks faktilistele või õiguslikele asjaoludele, mida selles menetluses ei esitatud

    (ELTL artikli 108 lõige 2 ja artikkel 263)

    (vt punktid 92, 93, 99, 107 ja 112)

  3. Riigiabi – Mõiste – Õiguslik tähendus – Tõlgendamine objektiivsete asjaolude alusel – Keeruline majanduslik hinnang – Kohtulik kontroll – Ulatus

    (ELTL artikli 107 lõige 1)

    (vt punktid 95 ja 96)

  4. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Hindamiskriteerium – Individuaalne abi – Valikulisuse eeldamine

    (ELTL artikli 107 lõige 1)

    (vt punkt 117)

  5. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abi andmine ELTL artiklis 108 sätestatud menetlusnorme rikkudes – Abisaajatel tekkida võiv õiguspärane ootus – Õiguskindlus – Kaitse – Tingimused ja piirid

    (ELTL artikli 108 lõige 2; nõukogu määrus 2015/1589, artikli 16 lõige 1)

    (vt punktid 130–151)

  6. Riigiabi – Mõiste – Abisaajatele eelise andmine – Riigi meede, millega vähendatakse ettevõtjal tavaliselt lasuvat maksukoormust – Jäätmepuistangu katmise meede, mille otsustas ja rahastas ametiasutus, võttes üle omanikuks oleval ettevõtjal lasuva üldise keskkonnakaitsealase kohustuse – Hõlmamine – Meede, mis läheb kaugemale liidu keskkonnakaitse nõuetest – Mõju puudumine

    (ELTL artikli 107 lõige 1; komisjoni teatis 2008/C 82/01, punktid 7, 8 ja 9

    (vt punktid 157, 158 ja 162–174)

Kokkuvõte

16. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuses Iberpotash vs. komisjon (T‑257/18) jättis Üldkohus rahuldamata äriühingu Iberpotash, SA tühistamishagi komisjoni otsuse peale, millega tunnistati ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks kaks abimeedet, mille Hispaania Kuningriik tema kaevandustegevusega seoses oli tema suhtes võtnud. ( 1 )

Iberpotash on maailma suurima väetisetootja Hispaania tütarettevõtja, kellele kuulub kaks kaaliumkarbonaadi kaevandust Kataloonias Súria ning Sallenti ja Balsareny kaevanduskohtades; ta sai 2006. ja 2008. aastal Generalidad de Cataluñalt (Kataloonia autonoomse piirkonna valitsus, Hispaania) keskkonnaload nendes kaevandustes kaaliumkarbonaadi kaevandamiseks. Need load anti korrastamiskavade raames, milles tuli määratleda meetmed, et ennetada ja heastada kavandatava kaevandamistegevuse kahjulikke tagajärgi keskkonnale, mis olid ette nähtud Hispaania õigusnormides, mis tagasid muu hulgas direktiivi 2006/21 ( 2 ) ülevõtmise. Nende programmide kohaldamise tagamiseks kohustus kaevandusettevõtja esitama finantsgarantiid, mis arvutati korrastatava ala ja korrastamise üldkulude alusel. Nende garantiide algne summa oli Súria kaevandamiskohas 773682,28 eurot (mida tõsteti 2008. aastal 828013,24 euroni) ning Sallenti ja Balsareny kaevandamiskohas 1130128 eurot. Pärast 11. oktoobri 2011. aasta kohtuotsust, mille kohaselt Sallenti ja Balsareny kaevanduse korrastamiskava ei olnud täielik ja selle tarvis esitatud finantsgarantii oli liiga väike, suurendasid Hispaania ametiasutused neid summasid vastavalt 6160872,35 euroni ja 6979471,83 euroni. Lisaks otsustasid Hispaania riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused 17. detsembril 2007 katta oma kuludega Vilafrunsi jäätmepuistangu, mis kuulus samuti Iberpotashile.

Vaidlustatud otsuses, mis tehti pärast anonüümset kaebust, järeldas komisjon esiteks, et liialt madalate garantiide tõttu oli Iberpotash saanud abi väikeste garantii teenustasude vormis. Ta leidis teiseks, et Iberpotash oli samuti saanud investeerimisabi Vilafrunsi jäätmepuistangu katmiseks. See abi, mis anti liikmesriikidel lasuvat teavitamiskohustust ( 3 ) rikkudes, oli ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu, mistõttu komisjon kohustas selle tagasi nõudma.

Üldkohus kinnitas esiteks oma kohtuotsuses, et kahe kaevanduse käitamiseks seatud finantsgarantiid tuleb nende väiksuse tõttu kvalifitseerida riigiabiks, ning kinnitas ka sellest liikmesriigile tulenevat kohustust abi tagasi nõuda.

Esimesena märkis Üldkohus kõigepealt, et kuna Kataloonia autonoomse piirkonna valitsus oli kehtestanud kahe finantsgarantii summad kahes otsuses, millega anti käitamisload, siis olid need meetmed riigile omistatavad; seejärel kinnitas Üldkohus, et garantiide väiksuse tõttu oli riigil suurem ja konkreetne risk, et ta peab kaasama oma ressursse tegelike keskkonnakahju- ja korrastamiskulude katmiseks, mis tähendas seega riigi vahendite kasutamist. Sellega seoses märkis Üldkohus eelkõige, et Hispaania riigil oli kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel teisene sekkumiskohustus, kui kaevandamistegevusega tegelevad ettevõtjad ei täida oma keskkonnakohustusi. Üldkohus sedastas ühtlasi, et vastavalt direktiivile 2004/35 ( 4 ) võisid liikmesriigi pädevad asutused võtta keskkonnakahju parandamise meetmeid, mis lasusid käitajatel, täpsustades, et ilma sellise sekkumiseta võisid nad rikkuda oma kohustusi direktiivi 2006/21 alusel, riskida rikkumismenetlusega ja karistusmakse tasumisega. Ühtlasi rõhutas Üldkohus, et garantii esitamise kohustuse eesmärk ( 5 ) oli tagada, et kaevandusettevõtjatel on piisavad vahendid katmaks kaevanduskohtade korrastamise tulevasi kulusid, sõltumata nende tulevasest finantsolukorrast, ning vältida eelkõige seda, et riik peab sekkuma. Lükates tagasi muu hulgas Iberpotashi argumendid tema finantssuutlikkuse kohta, mis võib igal ajal muutuda, ja asjaolu kohta, et tulu kaotus puudutab eraõigusliku panga eelarvet, järeldas Üldkohus, et siinses asjas nõutud finantsgarantiide väiksus tõendab piisavalt konkreetset riski, et tulevikus tekib riigile täiendav kohustus, et meetmeid saaks lugeda riigiabiks.

Teisena kinnitas Üldkohus, et kuna garantiide tase oli tõepoolest ebapiisav ja selgelt väiksem sellest, mis oleks olnud vajalik, et katta kaevanduskohtade korrastamiskulud, ja kuna meetmeid võeti eraldi käitamislubade otsustega, siis andsid need Iberpotashile valikulise eelise. Üldkohus märkis oma analüüsis eeskätt, et asjaolu, et komisjon ei andnud enda hinnangut finantsgarantiide õigete tasemete kohta, ei tähendanud tema hoolsuskohustuse rikkumist, kuna see oli põhjendatud kaalutlusruumiga, mis oli liikmesriikidele selle tarvis antud direktiivi 2006/21 artikliga 14.

Kolmandana järeldas Üldkohus lõpuks, et liikmesriigi kohustus nõuda tagasi ebaseaduslikult antud abi ei toonud kaasa õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist, kui Iberpotash ei tõendanud, et talle on komisjoni konkreetse positiivse toiminguga antud piisavalt täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, või et esinesid erandlikud asjaolud, ega õiguskindluse põhimõtte rikkumist, kuna komisjoni järeldus riigi ressursside üleandmise kohta ei näi komisjoni varasemat praktikat arvesse võttes hoolsale ja arukale ettevõtjale mitteootuspärane.

Teiseks kinnitas Üldkohus, et Vilafrunsi jäätmepuistangu katmine, mis otsustati ja rahastati täielikult ametiasutuste poolt, oli positiivne sooritus, mis sarnaselt toetusega toob tingimata kaasa eelise Iberpotashile. Nimelt aitas see meede kaasa reostusprobleemi tõhusale, kestvale ja proportsionaalsele lahendamisele, vabastades Iberpotashi tema üldisest, liikmesriigi ja liidu õigusaktidest tulenevast kohustusest heastada järjepidevalt rajatise haldamise võimalikke negatiivseid tagajärgi ja andis talle võimaluse vältida väga pika perioodi vältel mõne muu korrastamismeetme võtmist. Ta järeldas sellest, et meede andis Iberpotashile eelise, vähendades tulevasi keskkonnariske. Lisaks, tunnistades sarnaselt komisjoniga, et Iberpotash oli oma keskkonnakohustuste täitmisega seoses täiesti seaduslikus olukorras ja et riik oli otsustanud kehtestada keskkonnakaitse taseme, mis oli kõrgem sellest, mis vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel vajalik oli, järeldas Üldkohus, et hageja kui kaevandamiskoha omanik ei olnud siiski vabastatud nende kulude katmisest, täpsustades, et vaidlustatud otsuses oli seda asjaolu arvesse võetud ja kehtestatud kohustus nõuda tagasi üksnes üks osa riigi investeeritud summast.

( 1 ) Komisjoni 31. augusti 2017. aasta otsus (EL) 2018/118 riigiabi SA.35818 (2016/C) (ex 2015/NN) (ex 2012/CP) kohta, mida Hispaania andis Iberpotashile (ELT 2018, L 28, lk 25).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiiv 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ja direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta (ELT 2006, L 102, lk 15).

( 3 ) ELTL artikli 108 lõige 3.

( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT 2004, L 143, lk 56; ELT eriväljaanne 15/08, lk 357).

( 5 ) Sätestatud direktiivi 2006/21 artiklis 14.