1

Euroala kriisi põhjustanud 2008. aasta finantskriisi tulemusel kehtestati uus õiguslik raamistik, mille eesmärk on tagada Euroopa Liidus panganduse stabiilsus ja turvalisus ning mis täiendaks majandus- ja rahaliitu ning siseturgu. Seda uut raamistikku iseloomustab ühtne reeglistik, mida kohaldatakse ühtemoodi kõigi asjasse puutuvate liikmesriikide krediidiasutuste suhtes. Pangandusliit põhineb kolmel sambal: ühtne järelevalvemehhanism, ühtne kriisilahenduskord ja Euroopa hoiuste tagamise skeem.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1, parandatud versioonid ELT 2013, L 208, lk 68, ja ELT 2013, L 321, lk 6) kuuluvad eespool punktis 1 nimetatud ühtsesse reeglistikku ja moodustavad koos õigusliku raamistiku, mida kohaldatakse panganduse, järelevalveraamistiku ning krediidiasutustele ja investeerimisühingutele kohaldatavate usaldatavusnõuete suhtes. Määrus nr 575/2013 näeb ette, et krediidiasutustel peab olema nende riskiprofiilist tulenev teatav protsent omavahendeid. Nende omavahendite hulgas on esimese taseme põhiomavahendid (Common Equity Tier 1, CET 1), nimelt need omavahendid, mis on mõeldud krediidiasutuse tegevuse jätkumise tagamiseks ja maksejõuetuse ärahoidmiseks.

3

Määrusega nr 575/2013 kehtestatud üldisi usaldatavusnõudeid täiendavad individuaalsed nõuded, mille üle otsustavad pädevad asutused üksiku krediidiasutuse ja investeerimisühingu üle tehtava järelevalve tulemusena.

4

Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63) (eespool punktis 1 viidatud pangandusliidu esimene sammas), peab tagama krediidiasutuste turvalisuse ja toimekindluse. Kõnealuse määrusega antakse Euroopa Keskpangale (EKP) pädevus täita määruse artikli 4 lõikes 1 nimetatud usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesandeid. Määruse artikli 6 kohaselt täidab EKP oma ülesandeid ühtse järelevalvemehhanismi raames, mis hõlmab EKPd ja riiklikke pädevaid asutusi. EKP on eelkõige pädev tegema usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet nende euroala krediidiasutuste üle, kes on liigitatud „olulisteks“.

5

Vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõikele 3 kohaldab EKP talle antud ülesannete täitmisel kogu asjakohast liidu õigust. Selleks peab EKP oma otsustes järgima „ELi toimimise lepingu artiklites 290 ja 291 osutatud seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke akte“ ning „[e]elkõige kohaldatakse tema suhtes määruse nr 1093/2010 artiklite 10–15 kohaselt Euroopa Pangandusjärelevalve poolt välja töötatud ja komisjoni poolt vastu võetud siduvaid regulatiivseid ja rakenduslikke tehnilisi standardeid, nimetatud määruse artiklit 16 ning nimetatud määruse sätteid, mis käsitlevad Euroopa Pangandusjärelevalve poolt nimetatud määruse kohaselt välja töötatud Euroopa järelevalvekäsiraamatut“.

6

Pädevad asutused on vastavalt direktiivi 2013/36 artiklile 97 kohustatud kasutama järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi (Supervisory Review and Evaluation Process, SREP), et eelkõige teha kindlaks „kas korrad, strateegiad, protsessid ja mehhanismid, mida krediidiasutused või investeerimisühingud on rakendanud, ja nende omavahendid ning nende likviidsus tagavad riskide usaldusväärse juhtimise ja piisava katmise“.

7

Peale selle kehtestas Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), mis asutati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT 2010, L 331, lk 12), direktiivi 2013/36 artikli 107 lõike 3 kohaselt 19. detsembril 2014 suunised SREP ühiste menetluste ning metoodikate kohta (EBA/GL/2014/13).

8

Ühtne kriisilahenduskord (mis kuulub eespool punktis 1 nimetatud teise samba alla), nagu see on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrusega (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), näeb ette ühtse kriisilahendusfondi loomise, millesse krediidiasutused peavad panustama. Asjakohasesse õigusraamistikku kuulub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36 ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190). See direktiiv näeb ette pankade maksejõuetuse vältimise ja haldamise erikorra. Eelkõige näeb see ette, et igas liikmesriigis luuakse riigi tasandil kriisilahenduse rahastamiseks fond, nimelt riiklik kriisilahendusfond, millesse asjaomase liikmesriigi krediidiasutused peavad panustama.

9

Pangandusliidu kolmandat sammast (vt eespool punkt 1), nimelt Euroopa hoiuste tagamise skeemi loomist, ei ole veel ellu viidud. Siiski võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT 2014, L 173, lk 149), mille eesmärk on tugevdada hoiustajate kaitset, kehtestades igas liikmesriigis eelneva rahastamisega hoiuste tagamise skeemi. Selle skeemiga on igale hoiustajale tema hoiustatud summa täielikult tagatud kuni 100000 euro ulatuses.

10

Mis puudutab teise ja kolmanda samba raames loodud ühtse kriisilahendusfondi ning hoiuste tagamise skeemide rahastamist, siis on oluline rõhutada, et osamakseid, mida krediidiasutused on kohustatud tegema ühtsesse kriisilahendusfondi ja hoiuste tagamise skeemi, võib tasuda kas osamakset viivitamatult üle kandes või tagasivõtmatu maksekohustuse võtmise kaudu.

11

Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 3 näeb ette, et krediidiasutused, kes otsustavad teha osamakseid tagasivõtmatu maksekohustuse kaudu, kohustuvad maksma osamakse summa ühtsesse kriisilahendusfondi ja hoiuste tagamise skeemi esimesel nõudmisel.

12

Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 3 kohaselt peavad tagasivõtmatud maksekohustused olema täielikult tagatud madala riskiga varaga, mis ei ole koormatud mis tahes kolmandate isikute õigustega (on kriisilahendusasutuste või hoiuste tagamise skeemi poolt vabalt käsutatavad) ja on lühikese ajaga rahaks tehtavad. See nõue on esitatud ka direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 3 ja komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse direktiivi 2014/59 seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artikli 13 lõikes 3. Tagatiseks on praktikas tagasivõtmatule maksekohustusele vastav rahaline hoius, mis antakse kriisilahendusasutuste või hoiuste tagamise skeemi käsutusse, nagu nähtub Ühtse Kriisilahendusnõukogu 2016. aasta otsusest ja Prantsuse õigusnormidest, millega võeti üle direktiiv 2014/49.

13

Lõpuks tuleb märkida, et EBA kehtestas 11. septembril 2015 suunised maksekohustuste kohta kooskõlas direktiiviga 2014/49/EL (EBA/GL/2015/09) (edaspidi „suunised maksekohustuste kohta“).

14

Suunistest maksekohustuste kohta, mida EKP enda sõnul järgib, ilmneb, et teatud asjaoludel võidakse tagasivõtmatute maksekohustuste suhtes kohaldada järelevalvemeetmeid. Nimelt nähtub nende suuniste punktidest 31–33 järgmist:

„31. Maksekohustuste usaldatavusnõuete eesmärk peaks olema tagada võrdsed võimalused ja leevendada kõnealuste kohustuste protsüklilist mõju olenevalt nende raamatupidamiskäsitlusest.

32. Kui raamatupidamiskäsitluse tulemusena kajastub maksekohustus täielikult bilansis (kohustusena) või tagatiskokkulepe peegeldub täielikult kasumiaruandes, siis ei tohiks olla vajalik kohaldada protsüklilise mõju leevendamiseks sihtotstarbelisi usaldatavusnõudeid.

33. Kui raamatupidamiskäsitluse tulemusena jäävad maksekohustus ja tagatiskokkulepe vastupidiselt bilansiväliseks, siis peaksid pädevad asutused järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi raames hindama krediidiasutuse kapitali- ja likviidsuspositsioonidele avalduvaid riske, kui hoiuste tagamise skeem kutsub kõnealust krediidiasutust oma kohustust sularahas tasuma, ning kasutama asjakohaseid volitusi, et tagada täiendavate kapitali-/likviidsusnõuete abil protsüklilise mõju leevendamine.“

15

Hageja BNP Paribas on oluline üksus määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 tähenduses ja alates 4. novembrist 2014 teeb EKP tema suhtes vahetult järelevalvet usaldatavusnõuete täitmise üle.

16

EKP saatis 14. septembril 2017 hagejale SREP lõpus otsuse eelnõu, mis puudutas eelkõige tagasivõtmatut maksekohustust. Eelnõu käsitles nimelt usaldatavusnõuet, et tagasivõtmatu maksekohustuse kogusumma arvatakse esimese taseme põhiomavahenditest maha. Hagejal paluti esitada selle eelnõu kohta oma seisukohad.

17

Hageja esitas oma seisukohad 29. septembri 2017. aasta kirjas.

18

EKP võttis 19. detsembril 2017 määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f ja artikli 16 alusel vastu otsuse ECB/SSM/2017-R0MUWSFPU8MPRO8K5P83/248, millega nähakse ette, et hoiuste tagamise skeemide või kriisilahendusfondide suhtes võetud tagasivõtmatute maksekohustuste kogusumma arvatakse esimese taseme põhiomavahenditest maha (edaspidi „19. detsembri 2017. aasta otsus“).

19

Hageja esitas 19. detsembri 2017. aasta otsuse peale kaebuse EKP vaidlustusnõukogule, kes esitas 19. märtsil 2018 arvamuse.

20

Pärast vaidlustusnõukogu arvamust otsustas EKP 26. aprillil 2018 asendada 19. detsembri 2017. aasta otsuse otsusega ECB-SSM-2018-FRBNP-17 (edaspidi „26. aprilli 2018. aasta otsus“). Selle otsuse osa, mis puudutab tagasivõtmatuid maksekohustusi, ei muudetud.

21

Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 1. märtsil 2018 saabunud hagiavaldusega, mis on registreeritud kohtuasja numbriga T‑150/18, nõude tühistada 19. detsembri 2017. aasta otsus.

22

Kohtuasjas T‑150/18 esitati kostja vastus, repliik ja vasturepliik Üldkohtu kantseleisse vastavalt 30. mail, 7. septembril ja 24. oktoobril 2018.

23

Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 1. juunil 2018 saabunud hagiavaldusega, mis on registreeritud kohtuasja numbriga T‑345/18, nõude tühistada 26. aprilli 2018. aasta otsus.

24

Kohtuasjas T‑345/18 esitati kostja vastus, repliik ja vasturepliik Üldkohtu kantseleisse vastavalt 26. juulil, 20. septembril ja 5. novembril 2018.

25

Teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus oma kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasjad T‑150/18 ja T‑345/18 laiendatud kohtukoosseisule.

26

Pärast seda, kui EKP oli vastu võtnud 14. veebruari 2019. aasta otsuse ECB-SSM-2019-FRBNP-12, millega asendati 26. aprilli 2018. aasta otsus alates 1. märtsist 2019 ja mis nägi ette sama mahaarvamise (edaspidi „14. veebruari 2019. aasta otsus“), esitas hageja 23. aprillil 2019 Üldkohtu kantseleisse muutmisavalduse, milles ta palus osaliselt tühistada ka 14. veebruari 2019. aasta otsuse samadel põhjendustel, mis olid esitatud hagiavalduses 26. aprilli 2018. aasta otsuse peale.

27

Üldkohtu presidendi 23. aprilli 2019. aasta otsusega määrati käesolevad kohtuasjad uuele ettekandja-kohtunikule, kes kuulub teise kotta.

28

EKP esitas 17. mai 2019. aasta kirjas oma seisukohad muutmisavalduse kohta ja palus jätta hagi tervikuna rahuldamata.

29

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (teine koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa.

30

Laiendatud koosseisus teise koja presidendi 5. augusti 2019. aasta otsusega liideti kohtuasjad menetluse suulise osa huvides.

31

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 11. septembri 2019. aasta kohtuistungil.

32

Kohtuasjas T‑150/18 palub hageja Üldkohtul sisuliselt:

33

Kohtuasjas T‑150/18 palub EKP Üldkohtul:

34

Kohtuasjas T‑345/18 palub hageja Üldkohtul sisuliselt:

35

Kohtuasjas T‑345/18 palub EKP Üldkohtul:

36

Nagu nähtub eespool punktidest 18, 20 ja 26, kohustas EKP 19. detsembri 2017. aasta, 26. aprilli 2018. aasta ja 14. veebruari 2019. aasta otsustes (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“) hagejat arvama esimese taseme põhiomavahenditest maha summa, mis vastab hoiuste tagamise skeemide või kriisilahenduse fondide suhtes võetud tagasivõtmatute maksekohustuste summale.

37

EKP leidis vaidlustatud otsustes, et vaja on tagada selliste riskide kindel katmine, mis tulenevad hagejale tagasivõtmatutest maksekohustustest, mida käsitletakse bilansivälistena. Mahaarvatava summa suurust täpsustas ta 14. veebruari 2019. aasta otsuse punktis 8.2 järgmise valemi abil: CET1aj = CET1non aj – c. Nimetatud valemis tähistab „CET1aj“ usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluva üksuse esimese taseme põhiomavahendeid pärast kohandamist, „CET1non aj“ selle üksuse esimese taseme põhiomavahendeid enne kohandamist ja „c“ on olenevalt sellest, kumb on väiksem, kas asjaomase usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluva üksuse poolt tagasivõtmatute maksekohustuste kogusumma tagatiseks antud koormatud varade või rahaliste tagatiste õiglane väärtus või asjaomase järelevalve alla kuuluva üksuse tagasivõtmatute maksekohustuste, mille tagatiseks need koormatud varad või rahalised tagatised on antud, kogusumma nominaalväärtus.

38

Nagu nähtub 14. veebruari 2019. aasta otsuse punktist 8.3, tugines EKP sellega seoses järgmistele põhjendustele:

„Tagasivõtmatute maksekohustuste tagamiseks antud rahalised tagatised ei ole kuni kriisilahendusasutuse või hoiuste tagamise skeemi nõudel makse tegemiseni kättesaadavad:

Järelikult ei ole rahalised tagatised kunagi kättesaadavad selleks, et katta kahju, mis usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluval üksusel võib aeg-ajalt tekkida. Lisaks võivad kriisilahendusasutus ja hoiuste tagamise skeem mõlemad nõuda tagasivõtmatute maksekohustuste täitmist, kui konkreetse krediidiasutuse suhtes on algatatud kriisilahendus- või likvideerimismenetlus, nii et tagasivõtmatute maksekohustuste alusel makstud rahasummasid kirjendatakse sellisel juhul kahjuna, millel on negatiivne mõju esimese taseme põhiomavahenditele; selline olukord võib tekkida süstemaatiliste pingete perioodil, millega võib kaasneda protsükliline mõju. Summat, mille kohta rahalised tagatised antakse, tuleks seega käsitada nii, et seda ei saa kasutada asjaomase krediidiasutuse kahjumi katmiseks. Praegu ei ole seda näha usaldatavusnõuete täitmise järelevalve alla kuuluva üksuse esimese taseme põhiomavahendites, mis ei anna seega täpset ülevaadet üksuse tegelikust majanduslikust usaldusväärsusest ja riskidest, mida ta tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamisega seoses kannab.“

39

Pooled on ühel meelel selles, et 14. veebruari 2019. aasta otsus on nii otsuse resolutiivosa kui ka põhjenduste osas sisuliselt identne 19. detsembri 2017. aasta ja 26. aprilli 2018. aasta otsustega.

40

EKP järeldas seega, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine tekitas problemaatilise olukorra, millele on viidatud määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punktis c, ning et selle probleemi lahendamiseks võib ta teostada talle selle määruse artikli 16 lõike 2 punktiga d antud volitusi, et nõuda igalt nende otsuste adressaadilt, et ta kohaldaks oma varade suhtes konkreetset eraldiste tegemise korda või varade käsitlemist tulenevalt omavahenditele esitatavatest nõuetest.

41

Pärast seda, kui kohtuasja pooled olid selles küsimuses kohtuistungil ära kuulatud, otsustas Üldkohus käesolevad kohtuasjad liita kohtuotsuse huvides vastavalt kodukorra artiklile 68.

42

Hageja esitab käesolevate hagide raames, milles palutakse vaidlustatud otsused osaliselt tühistada, neli väidet. Esimene väide puudutab õigusliku aluse puudumist, sest EKP kehtestas üldkohaldatava usaldatavusnõude, samas kui see õigus on ainult seadusandjal. Teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist lubavaid liidu õigusnorme on vääralt tõlgendatud ja need sätted on jäetud ilma nende soovitavast toimest. Kolmas väide käsitleb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Neljanda väite kohaselt on tehtud hindamisviga ja rikutud hea halduse põhimõtet.

43

Esimene, õigusliku aluse puudumist käsitlev väide koosneb kahest etteheitest. Esimese etteheite raames väidab hageja sisuliselt, et arvestades eeskirju, mis reguleerivad EKP poolt oma usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesande täitmist, on vaidlustatud otsustega kehtestatud uus üldkohaldatav usaldatavusnõue. EKP ei hinnanud hageja maksevõime ja likviidsuse riske ega tema riskiprofiili.

44

Teine etteheide põhineb asjaolul, et EKP on ületanud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktis f ja artikli 16 lõike 1 punktis c ette nähtud volitusi. Esiteks väidab hageja, et kuna EKP koostas üksnes üldiste ja ebamääraste kaalutlustega loetelu, siis on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punkti c, sest EKP ei ole tõendanud seda, miks hageja poolt rakendatud korrad, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning tema omavahendid ja nende likviidsus ei taga tema riskide usaldusväärset juhtimist ja piisavat kaetust. Teiseks väidab hageja, et määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkt f näeb ette, et EKP võib krediidiasutustele kehtestada täiendavate omavahendite erinõudeid üksnes siis, kui asjasse puutuvate määruste ja direktiivi 2013/36 sätetega on see pädevate asutuste jaoks sõnaselgelt võimalikuks tehtud. Ükski säte ei võimalda aga pädevatel asutustel kehtestada täiendavat kapitalinõuet, mis väljendub selles, et nõutakse bilansiväliste elementide tõttu kindla summa mahaarvamist. Tagasivõtmatute maksekohustuste täielikku ja püsivat mahaarvamist ei ole kohaldatavates õigusnormides nimelt ette nähtud. Omavahenditest mahaarvamine on ette nähtud üksnes määruse nr 575/2013 artiklis 36. Kolmandaks saab direktiivi 2013/36 artikli 104 lõike 1 punkti d ja määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punkti d alusel mahaarvamist igal juhul kohaldada üksnes varakirjete, mitte bilansiväliste kirjete suhtes. SREP suunised näevad ette võimaluse kehtestada täiendav kapitalinõue kas omakapitali täiendava nõude või direktiivi 2013/36 artiklis 104 ette nähtud meetmete abil, milleks on bilansis kirjendatud varade käsitlemine.

45

EKP vaidleb sellele väitele vastu. Esimese etteheite osas rõhutab ta, et ta ei kehtestanud ühtegi uut üldkohaldatavat reeglit, ning väidab, et tagasivõtmatute maksekohustuste usaldatavusnõuete kohane käsitlemine ei ole seotud neid maksekohustusi reguleerivate õigusaktidega (direktiiv 2014/49 ja määrus nr 806/2014). Vaidlustatud otsused võeti vastu määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktis f kindlaks määratud järelevalvemenetluse ja usaldatavusnõuete täitmise hindamise menetluse raames ning järgides sama määruse artikli 16 lõike 1 punkti c. Sellega seoses vaidleb ta vastu individuaalse kontrolli puudumisele, rõhutades, et omavahendite tase ei mõjuta selle riski olemasolu, mis õigustab vaidlustatud otsuste tegemist, kuna risk seisneb selles, et tegelikult kättesaadavad esimese taseme põhiomavahendid ei võimalda hagejal katta sama riskitaset võrreldes sellega, mis peaks olema kaetud esimese taseme põhiomavahenditega, nagu need on esitatud tema bilansis.

46

Lisaks koosnevad vaidlustatud otsused vaid hulgast üksikotsustest, millele saab tugineda üksnes nende otsuste adressaatide vastu, milles määratakse kindlaks konkreetselt igale üksusele esitatavad nõuded ja mille tagajärjed on neist igaühe jaoks erinevad. Kuna krediidiasutustel on pealegi ühesugused riskid, peaksid meetmed loogiliselt olema sõnastatud ühtemoodi.

47

Mis puudutab teist etteheidet, siis ei nõustu EKP sellega, et ta on ületanud talle õigusnormidega antud pädevuse piire, ning väidab, et ta on kasutanud oma volitusi õigesti, et anda krediidiasutusele võimalus katta nõuetekohaselt tal tekkinud riskid. Kõnealuse meetme alus on määruse nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga, artikli 16 lõike 1 punkt c. EKP sõnul näitas hageja individuaalse olukorra analüüs, et tema teatavad riskid ei olnud nõuetekohaselt kaetud. Sellisest järeldusest piisab selle tõendamiseks, et hageja oli ühes selles artiklis osutatud olukordadest, ja see õigustas olukorra parandamiseks meetme võtmist.

48

Lisaks võimaldab määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punkt d tal nõuda „konkreetset […] vara käsitlemist tulenevalt omavahenditele esitatavatest nõuetest“ ning tagasivõtmatu maksekohustuse mahaarvamine kujutab endast sellist käsitlemist. Seega, kuna mahaarvamismeede kuulub teise samba raamesse, siis ei ole asjakohane hageja viide määruse nr 575/2013 artiklile 36 ja esimese taseme põhiomavahenditest tehtavate mahaarvamiste loetelule, mille see artikkel ette näeb. Lõpuks leiab EKP vastupidi hageja väidetele, et tagasivõtmatute maksekohustuste kui bilansiväliste elementide suhtes võib kohaldada järelevalvemeetmeid usaldatavusnõuete täitmise üle. Ta viitab sellega seoses eelkõige EBA suunistele, mis kohustavad teda võtma asjakohaseid meetmeid protsüklilise riski katmiseks, kui maksekohustust ja sellega kaasnevat tagatist bilansis ei ole. EKP väitel on EBA seisukohal, et protsüklilist riski ei teki ainult siis, kui tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitletakse raamatupidamises samamoodi nagu rahalist osamakset. EKP meenutab samuti, et tagasivõtmatu maksekohustusega kaasnev tagatis kujutab endast krediidiasutuse bilansis kirjendatud vara. Nimetatud kohustus kajastub seega sellega kaasnevas tagatises, mis tähendab, et neid tuleb käsitleda lahutamatu tervikuna.

49

Nagu teevad ka käesoleva vaidluse pooled, tuleb usaldatavusnõuetega seoses eristada ühelt poolt õigusaktides sätestatud kohustusi, mida selles kontekstis nimetatakse samuti „esimeseks sambaks“, ja teiselt poolt täiendavaid usaldatavusnõudeid, mida selles kontekstis omakorda nimetatakse „teiseks sambaks“.

50

Seega on minimaalsed usaldatavusnõuded seadusandja poolt kindlaks määratud ja need on peamiselt sätestatud määruses nr 575/2013, nagu on juba mainitud eespool punktis 2. Nimetatud määrus kehtestab omakapitalinõuded kõigile selle määruse kohaldamisalasse kuuluvatele krediidiasutustele. Sellest tuleneb, et igal krediidiasutusel peab igal ajal olema piisavalt omavahendeid. Lisaks, mis puudutab esimese taseme põhiomavahendeid, siis on määruses nr 575/2013 kindlaks määratud instrumendid, mida võib liigitada nende omavahendite hulka, ja nõutud, et krediidiasutused kasutaksid sama määruse artiklites 32–35 nimetatud usaldatavusfiltreid, mis seisnevad eelkõige teatavate elementide välistamises, nende väärtuse korrigeerimises või sama määruse artiklites 36–47 loetletud elementide mahaarvamises esimese taseme põhiomavahenditest.

51

Konkreetselt on määruse nr 575/2013 artikli 26 lõike 1 esimeses lõigus loetletud esimese taseme põhiomavahendite kirjed järgmiselt: „a) kapitaliinstrumendid […]; b) [kapitali]instrumentidega seotud ülekurss; c) jaotamata kasum; d) muu akumuleeritud koondkasum; e) muud reservid; f) üldine pangandusreserv“. Need esimese taseme põhiomavahendid kuuluvad krediidiasutuse kõige tugevamate omavahendite hulka ning neid saab kasutada viivitamatult ja ilma piiranguteta.

52

Määruse nr 575/2013 artikkel 36 näeb ette, et esimese taseme põhiomavahenditest tuleb maha arvata mitu elementi, sealhulgas eelkõige jooksva majandusaasta kahjum, immateriaalsed varad, tulevasel kasumlikkusel põhinev edasilükkunud tulumaksu vara ning osalused teistes krediidiasutustes või investeerimisühingutes.

53

Peale kõigi krediidiasutuste suhtes üldiselt kohaldatavate usaldatavusnõuete kohaste korrigeerimiste lubab liidu õigus järelevalveasutusel, käesoleval juhul EKP-l, kehtestada juhtumipõhiselt ja konkreetse krediidiasutuse eripärast olukorda arvestades muid meetmeid, eelkõige seoses tema ülesandega teha usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktile f.

54

Mis puudutab küsimust, kas EKP ületas oma pädevust, kui ta kehtestas üldkohaldatava usaldatavusnõude, siis ei ole kahtlust selles, et esimese samba raames, mis puudutab üldkohaldatavatest aktidest tulenevaid kohustusi, ei ole EKP-l üldkohaldatava akti andmise pädevust, kuna see õigus on liidu seadusandja ainupädevuses.

55

Nimelt on EKP pädevus usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ülesannete raames, eelkõige pädevus, mida ta teostab määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f alusel, seotud individuaalse kontrolliga, mida ta viib läbi selleks, et hinnata vahetu järelevalve all olevate üksuste kapitali adekvaatsust võrreldes riskidega, millega nad kokku puutuvad või võivad kokku puutuda. Nende hinnangute alusel võib EKP tuvastatud haavatavuse ja nõrkade kohtade põhjal kehtestada parandusmeetmeid.

56

Selles osas tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel teostas EKP teise samba alla kuuluvat järelevalvealast läbivaatamist ja hindamist. Esiteks märkis EKP vaidlustatud otsuste sissejuhatavas osas, et ta tegi määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f alusel usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet. Selle sätte kohaselt on EKP-l ainupädevus teostada järelevalvemenetlust, et otsustada, kas krediidiasutuste rakendatav kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning nende asutuste omavahendid tagavad nende riskide usaldusväärse juhtimise ja piisava katmise, ning kehtestada kõnealuse järelevalvemenetluse alusel krediidiasutustele konkreetseid täiendavate omavahendite nõudeid, konkreetseid likviidsusnõudeid ja muid meetmeid, mis on tehtud pädevate asutuste jaoks võimalikuks asjakohase liidu õigusega.

57

Teiseks nähtub vaidlustatud otsuste tagasivõtmatutele maksekohustustele pühendatud punktidest, mida osalise tühistamise nõue puudutab, nimelt 19. detsembri 2017. aasta otsuse punktist 9, 26. aprilli 2018. aasta otsuse punktist 9 ja 14. veebruari 2019. aasta otsuse punktist 8, et EKP tugines esimese taseme põhiomavahenditest tagasivõtmatute maksekohustuste mahaarvamist nõudes kahele sättele.

58

Ühelt poolt on tuginetud määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punktile c. See näeb ette, et määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõikes 1 osutatud ülesannete täitmiseks on EKP-l sama määruse artikli 16 lõikes 2 sätestatud volitused nõuda krediidiasutustelt vajalike meetmete võtmist, et käsitleda asjakohaseid probleeme teatavates olukordades. Nende olukordade hulgas on olukord, kus EKP tuvastab määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f kohase usaldatavusnõuete täitmise kontrolli raames, et krediidiasutuse rakendatud kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning tema omavahendid ja likviidsus ei taga tema riskide usaldusväärset juhtimist ega katmist.

59

Teiselt poolt on tuginetud määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punktile d, mis on aluseks 19. detsembri 2019. aasta ja 26. aprilli 2018. aasta otsuse punktile 9 ja 14. veebruari 2019. aasta otsuse punktile 8. Kõnealune säte näeb ette, et EKP-l on eelkõige volitused nõuda, et krediidiasutused kohaldaksid konkreetset eraldiste tegemise korda või varade käsitlemist tulenevalt omavahenditele esitatavatest nõuetest.

60

Sellest järeldub, et EKP toimis teise sambasse kuuluva järelevalvepädevuse raames. Järelikult ei puudu EKP võetud meetmel õiguslik alus. Kuna hageja tõstatas esimese väite esimese etteheitega õigusliku aluse puudumise küsimuse, tuleb see etteheide seega tagasi lükata.

61

Teise etteheite raames tuleb kontrollida, kas EKP teostas käesoleval juhul õigesti volitusi, mis on talle teise samba alusel antud. Nagu nähtub eespool punktidest 58 ja 59, peab EKP selleks, et teostada oma volitusi määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punkti d alusel, individuaalselt kontrollima iga krediidiasutuse olukorda, et ta saaks hinnata, kas „krediidiasutuse rakendatud kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning tema omavahendid ja likviidsus ei taga tema riskide usaldusväärset juhtimist ega katmist“.

62

Sellega seoses tuleb vaidlustatud otsustes sisalduvale arutluskäigule tuginedes analüüsida, kuidas EKP teostas käesolevas asjas hageja suhtes oma järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise pädevust.

63

EKP poolt käesolevas asjas esitatud arutluskäigust, mida on korratud eespool punktis 38, tuleneb, et tema tuvastatud risk oli esimese taseme põhiomavahendite ülehindamine, kusjuures see risk tuleneb asjaolust, et tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitletakse bilansivälise elemendina, need ei ole seega kirjendatud krediidiasutuse bilansi passivas ja tagasivõtmatute maksekohustustega kaasnev tagatis ei ole kuni tagasivõtmatute maksekohustuste alusel makse tegemiseni kättesaadav.

64

Nimelt kui krediidiasutus võtab tagasivõtmatu maksekohustuse, jäävad selle asutuse esimese taseme põhiomavahendid muutumatuks. Siiski ei saa tagatiseks muudetud summasid enam kasutada selleks, et jätkuvalt katta võimalikku kahjumit.

65

Kuna EKP sõnul seisneb risk kõnealuse krediidiasutuse näidatud esimese taseme põhiomavahendite summa ja tegeliku kahjumi – mida ta on võimeline kandma – vahes, siis leidis EKP usaldatavusnõuete täitmise järelevalvaja rollis, nagu nähtub eespool punktides 38 ja 40 kokkuvõtvalt esitatud vaidlustatud otsustest, et selline olukord ei anna täpset ülevaadet asjaomase krediidiasutuse tegelikust majanduslikust usaldusväärsusest ega riskidest, mida ta kannab seoses tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamisega.

66

Tuleb asuda seisukohale, et EKP arutluskäik ei ole lihtsalt teoreetiline üldistus, vaid see põhineb tõdemusel, et hageja kasutab tagasivõtmatuid maksekohustusi ja et ta käsitleb neid maksekohustusi bilansiväliste elementidena.

67

Arvestades eelkõige esimese taseme põhiomavahendite olulisust krediidiasutuste majandusliku usaldusväärsuse seisukohast ja üldisemalt finantssektori stabiilsuse seisukohast, ei saa EKP selliselt tuvastatud riski olemasolu eitada ja seda riski kinnitavad ka EBA suunised maksekohustuste kohta. Nimelt nähtub nendest suunistest (vt eespool punkt 14), et pädevad asutused, sealhulgas EKP, peavad SREP raames hindama riske, mis tekivad oma tagasivõtmatuid maksekohustusi bilansiväliselt käsitleva krediidiasutuse kapitali- ja likviidsuspositsioonidele.

68

Sellega seoses tuleb ka märkida, et pooled on ühel meelel selles, et raamatupidamislikult käsitletakse tagasivõtmatuid maksekohustusi üldiselt bilansiväliste elementidena, nagu käesolevas asjas, ja neid kirjendatakse bilansis kahjuna, mis vähendab selle võrra esimese taseme põhiomavahendeid, alles siis, kui krediidiasutus peab kandma summa üle ühele asjasse puutuvatest fondidest.

69

Lisaks tuleb tõdeda, et kõnealuse mahaarvamismeetme esemeks ei ole mitte tagasivõtmatud maksekohustused kui sellised, vaid tagatiseks antud summad, nagu nähtub ka 14. veebruari 2019. aasta otsuse punktist 8.2. Tagatiseks antud summad kujutavad endast tavaliselt krediidiasutuse bilansis kirjendatud varasid. Nimelt peavad tagasivõtmatute maksekohustuste tagatised olema madala riskiga likviidsed varad. Praktikas on tagatiseks tagasivõtmatule maksekohustusele vastav rahaline hoius, mis antakse kriisilahendusasutuste või hoiuste tagamise skeemi käsutusse. Teisisõnu kajastuvad tagasivõtmatud maksekohustused nende tagatises ja need kaks elementi on lahutamatult seotud ning neid ei saa seega vaadelda eraldi.

70

Seega vastupidi sellele, mida väidab hageja, võis EKP ilma selles osas õigusnormi rikkumata leida, et tagasivõtmatute maksekohustuste ja seega nendega lahutamatult seotud tagatiste usaldatavusnõuete kohane käsitlemine võis olla aluseks määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punktis d ette nähtud meetme rakendamisele, ja seda vaatamata asjaolule, et raamatupidamises kajastatakse tagasivõtmatuid maksekohustusi kui selliseid bilansiväliste elementidena.

71

Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, et kuna tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitletakse bilansivälistena, siis ei saa nende suhtes kohaldada määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 punktis d ette nähtud konkreetset korda.

72

Siiski tuleb kontrollida, kas EKP kontrollis käesoleval juhul individuaalselt hageja riskiprofiili – kohustus, mis on EKP-l määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 1 punktist c tulenevalt (vt eespool punkt 61) – ning täpsemalt seda, kas kõnealuse krediidiasutuse rakendatud kord, strateegiad, protsessid ja mehhanismid ning tema omavahendid ja likviidsus ei võimaldanud tal toime tulla EKP tuvastatud riskiga, mis tuleneb sellest, et tagasivõtmatuid kohustusi käsitletakse raamatupidamislikult bilansiväliste elementidena, ja asjaolust, et nendega seotud tagatis ei ole kättesaadav.

73

Hageja ja EKP arvamused on EKP tehtud kontrolli osas vastupidised.

74

EKP väidab, et ta analüüsis kõiki asjakohaseid asjaolusid. Hageja aga leiab, et EKP arutluskäik põhineb üksnes üldist laadi kaalutlustel, mitte mis tahes konkreetsel kontrollil, mille eesmärk oli eelkõige hinnata konkreetse ettevõtja riskiprofiili. Hageja sõnul oleks sellise kontrolli põhjal, kui see oleks läbi viidud, ilmnenud, et tema käsutuses oli piisavalt esimese taseme omavahendeid, et tulla toime kahjuga, mida ta oleks võibolla pidanud kandma juhul, kui tema võetud tagasivõtmatud maksekohustused oleks tulnud täita.

75

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsustest, et EKP tuvastas, et hageja kasutas tagasivõtmatu maksekohustuse võimalust ja et ta käsitles seda kohustust bilansivälise elemendina, samas kui sellega seotud tagatis oli bilansis kirjendatud varana. EKP tõi 14. veebruari 2019. aasta otsuses välja tagasivõtmatu maksekohustuse – mille tagamiseks oli hageja andnud rahalised tagatised – alusel võlgnetava kogusumma nii konsolideeritud kui ka hageja asutuse tasandil. Seejärel arvutas ta määruse nr 575/2013 artikli 92 lõike 3 alusel riskipositsiooni summa protsendi. Seda tehes tegi EKP kindlaks, millisel tasemel oli hageja riskipositsioon sel põhjusel, et ta oli võtnud endale tagasivõtmatud maksekohustused. Üldkohtu toimikust nähtub samuti, et kuigi sellist arvutust ei sisaldanud 19. detsembri 2017. aasta ega 26. aprilli 2018. aasta otsused, oli EKP-l nende otsuste vastuvõtmise ajal selle hindamiseks asjakohane teave.

76

EKP arutluskäik aga viib järeldusele, et tagasivõtmatute maksekohustuste käsitlemine raamatupidamises bilansiväliselt on iseenesest problemaatiline, sest see tähendab per definitionem esimese taseme põhiomavahendite ülehindamist. EKP seisukoht nähtub eelkõige tema poolt Üldkohtule esitatud kirjalikest dokumentidest ja tema avaldustest kohtuistungil. Nimelt teatas ta, et risk, mida kõnealune meede peab maandama, tuleneb asjaolust, et tagasivõtmatute maksekohustuste raamatupidamislik käsitlemine ei kajasta makse tegemiseks kohustatud krediidiasutuse esimese taseme põhiomavahendite suhtarvus seda, et tagasivõtmatute maksekohustuste jaoks määratud summad ei ole kättesaadavad. EKP sõnul võimaldas see olukord tal kasutada proportsionaalselt volitusi, mis tal on määruse nr 1024/2013 artikli 16 lõike 2 alusel. Selline arutluskäik, kuigi see puudutab konkreetselt hagejat, sisaldab siiski üldist laadi järeldusi, mis võivad olla kohaldatavad mis tahes krediidiasutuse suhtes, kes valib tagasivõtmatute maksekohustuste bilansivälise käsitlemise, võtmata arvesse mõnda asjasse puutuvale asutusele eriomast asjaolu.

77

Seevastu ei ole vaidlustatud otsustes viidatud ühelegi individuaalsele kontrollile, mille EKP oleks läbi viinud, et kontrollida, kas hageja rakendas määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f ja artikli 16 lõike 1 punkti c tähenduses korda, strateegiaid, protsesse ja mehhanisme, et katta tagasivõtmatute maksekohustuste bilansivälise käsitlemisega seotud usaldatavusriske, ja vajaduse korral veenduda, et see kord ning need strateegiad, protsessid ja mehhanismid on selliseid riske arvestades asjakohased.

78

Sellega seoses tuleb märkida, et seadusandja on tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist sõnaselgelt lubanud ja reguleerinud. On tõsi, nagu väidab EKP, et määruses nr 806/2014 ja direktiivis 2014/49 ei ole reguleeritud tagasivõtmatute maksekohustuste raamatupidamisliku käsitlemise küsimust. Lisaks ei kõrvalda usaldatavusriski olemasolu seadusandja poolt ette nähtud võimalus kasutada fondide ja tagatisskeemide rahastamiseks tagasivõtmatuid maksekohustusi piiratud ulatuses. Sellise riski võimaluse võib tuletada ka suunistest maksekohustuste kohta. Kuid ilma et oleks vaja võtta seisukohta selle tõlgenduse õigsuse suhtes, mille EKP on andnud suunistele maksekohustuste kohta, st et ainus võimalus välistada protsüklilist riski on käsitleda tagasivõtmatuid maksekohustusi raamatupidamislikult samamoodi nagu rahalist osamakset, tuleneb siiski määruse nr 1024/2013 artiklist 16 ja suunistest maksekohustuste kohta selles osas, milles need viitavad SREP raames läbi viidavale kontrollile, et nõutud on juhtumipõhine kontroll.

79

Kuid nagu juba märgitud (vt eespool punkt 76), nähtub EKP lähenemisviisist tema tehtud järeldus, et niipea kui krediidiasutus on otsustanud kasutada tagasivõtmatute maksekohustuste võimalust ja bilansivälist käsitlemist, tekib risk, mis muudab selle asutuse eriomase olukorra üksikasjalikuma kontrollimise asjatuks.

80

Samuti ei ole asjakohane EKP argument, mille kohaselt võeti kõnealune meede vastu SREP raames ja et iga SREP raames vastu võetud otsus on seega üksikotsus, mis on kohaldatav vaid selle otsuse adressaadi suhtes. On tõsi, nagu väidab EKP, et ühesugused riskid võivad olla kaetud identsete meetmetega. Asjaolu, et kõnealune meede võeti SREP rakendamisest tuleneva tegevuse raames, ei tähenda aga, et selles kontekstis võetud usaldatavusnõuete täitmise meede on tingimata otsus, mis on vastu võetud pärast individuaalset kontrollimist, mille käigus võeti arvesse hagejale eriomaseid asjaolusid.

81

Lisaks ei saa nõustuda ka EKP argumendiga, et ta tegi enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist individuaalse kontrolli mõjuhinnangu raames. Sellise kontrolli eesmärk on äärmisel juhul hinnata meetme võtmise tagajärgi taotletavate eesmärkide seisukohast. On küll tõsi, et mõjuhinnangust võib olla kasu, et hinnata asjaomase meetme proportsionaalsust, nagu see sisuliselt ilmneb EKP argumentidest, kui ta väidab, et sellest hinnangust nähtub, et meetmel on täiendavate omavahendite seisukohast vaid väike mõju ning see ei tohiks seega olla hagejale ebaproportsionaalselt koormav. Sellel mõjuhinnangul on siiski teine eesmärk ning selle loogika erineb selle analüüsi aluseks olevast loogikast, mis EKP-l tuleb läbi viia määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti f ja artikli 16 lõike 1 punkti c ja lõike 2 punkti d alusel. Nende sätete kohaselt on EKP ülesanne nimelt hinnata, kas asjaomase asutuse individuaalsest olukorrast lähtudes on vaja kõnealune meede võtta, arvestades eelkõige võimalikku korda ning võimalikke strateegiaid, protsesse ja mehhanisme, mida viimane on rakendanud.

82

Järelikult tuleb tõdeda, et kuna EKP ei jätkanud oma kontrolli pärast pelka järeldust, et tagasivõtmatu maksekohustus kujutab endast potentsiaalset riski, mis tuleneb selle käsitlemisest raamatupidamises bilansivälise elemendina, ja kuna ta ei analüüsinud hageja konkreetset olukorda, eelkõige tema riskiprofiili ja likviidsuse taset, ning kuna ta ei võtnud arvesse tegureid, mis võivad potentsiaalset riski vähendada, siis ei teinud EKP hageja suhtes individuaalset usaldatavusnõuete täitmise kontrolli, nagu see on ette nähtud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktis f ning artikli 16 lõike 1 punktis c ja lõike 2 punktis d.

83

Kuna individuaalse kontrolli puudumist käsitlev etteheide on põhjendatud, tuleb esimese väitega nõustuda.

84

Sellest tuleneb, et käesolev hagi on osas, milles sellega taotletakse vaidlustatud otsuste osalist tühistamist, põhjendatud, ilma et oleks vaja analüüsida hageja muid väiteid.

85

Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja EKP on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud viimaselt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab: