1.4.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 122/10


Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlande (Madalmaad) 21. detsembril 2018 — Federatie Nederlandse Vakbeweging versus Van den Bosch Transporten B.V., Van den Bosch Transporte GmbH, Silo-Tank Kft

(kohtuasi C-815/18)

(2019/C 122/11)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hoge Raad der Nederlande

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Federatie Nederlandse Vakbeweging

Kostjad: Van den Bosch Transporten B.V., Van den Bosch Transporte GmbH, Silo-Tank Kft

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (1) töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431; edaspidi „direktiiv 96/71“) tuleb tõlgendada nii, et seda peab kohaldama ka töötaja suhtes, kes tegutseb rahvusvahelise autoveo valdkonnas juhina ning teeb seega oma tööd rohkem kui ühes liikmesriigis?

2

(a)

Juhul, kui küsimusele 1 vastatakse jaatavalt: Milliste kriteeriumide või asjaolude alusel tuleb kindlaks määrata, kas juht kui rahvusvahelise autoveo valdkonnas tegutsev töötaja lähetatakse direktiivi 96/71 artikli 1 lõigete 1 ja 3 tähenduses „liikmesriigi territooriumile“ või kas see töötaja teeb direktiivi 96/71 artikli 2 lõike 1 tähenduses „piiratud aja jooksul […] oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus ta tavaliselt töötab“?

(b)

Kas küsimusele 2(a) vastamisel on oluline asjaolu, et ettevõtja, kes lähetab küsimuses 2(a) nimetatud töötaja, on seotud ettevõtjaga, kelle juurde see töötaja lähetatakse — näiteks kontserni kaudu —, ning kui see on oluline, siis mil määral?

(c)

Kui küsimuses 2(a) nimetatud töötaja töö hõlmab osaliselt kabotaažvedu — st transporditeenust, mida osutatakse üksnes muu liikmesriigi territooriumil kui riik, kus kõnealune töötaja tavaliselt töötab —, siis kas selle töötaja puhul tuleb alati lähtuda asjaolust, et nimetatud töölõigu puhul töötab ta ajutiselt esimesena nimetatud liikmesriigi territooriumil? Juhul, kui see on nii, kas selles osas kehtib alampiir, nt minimaalne ajavahemik kuus, mil kõnealune kabotaažvedu toimub?

3

(a)

Juhul, kui küsimusele 1 vastatakse jaatavalt: Kuidas tuleb tõlgendada mõistet „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud“ direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 ja lõike 8 esimese lõigu tähenduses? Kas tegemist on liidu õiguse autonoomse mõistega ning järelikult piisab sellest, et direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 8 esimeses lõigus kehtestatud tingimused on tegelikult täidetud, või nõutakse nendes tingimustes ühtlasi seda, et kollektiivleping oleks liikmesriigi õiguse kohaselt üldiselt kohaldatavaks tunnistatud?

(b)

Kui kollektiivlepingut ei saa pidada üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepinguks direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 ja lõike 8 esimese lõigu tähenduses, siis kas ELTL artikliga 56 on vastuolus see, kui ühes liikmesriigis asuvat ettevõtjat, kes lähetab töötaja teise liikmesriigi territooriumile, kohustatakse lepingu alusel pidama kinni niisugusest, viimati nimetatud liikmesriigis kehtivast kollektiivlepingust?


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431)