1.

Kas nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (1), muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (2), (edaspidi „nõukogu raamotsus 2005/214/JSK“) artikli 7 lõike 2 punkti i alapunkti iii ja artikli 20 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et need sätted annavad kohtule õiguse keelduda otsuse teinud riigi muu asutuse kui kohtu otsuse täitmisest juhul, kui ilmneb, et otsuse kättetoimetamine toimus viisil, mis rikub poole õigust tõhusale kohtulikule kaitsele?

2.

Eelkõige, kas sellise keeldumise aluseks võib olla järeldus, et hoolimata sellest, et kinni on peetud otsuse teinud riigis kehtivast kättetoimetamise korrast ja otsuse edasikaebamise tähtaegadest, mis on sätestatud nõukogu raamotsuse 2005/214/JSK artikli 1 punkti a alapunktides ii ja iii, ei olnud otsust täidesaatvas riigis elavale poolele kohtueelse menetluse etapis tagatud tegelik ja tõhus võimalus kaitsta oma õigusi, sest tal puudus piisav aeg sobival viisil reageerida karistuse määramise teatele?

3.

Kas nõukogu raamotsuse 2005/214/JSK artikli 3 kohaselt võib isikute, kellele määratakse rahaline karistus, õiguskaitse ulatus sõltuda sellest, kas karistus määratakse haldus-, väärteo- või kriminaalmenetluse käigus?

4.

Kas nõukogu raamotsuses 2005/214/JSK, sh selle artiklis 3, sätestatud eesmärke ja põhimõtteid arvestades kuuluvad täitmisele otsused, mille on otsuse teinud riigi õiguse alusel teinud asutused, mis ei ole kohtud, ning millega pannakse vastutus liikluseeskirjade rikkumise eest isikule, kelle nimele on sõiduk registreeritud, ehk otsused, mille tegemisel tugineti vaid piiriülese sõidukite registreerimisandmete vahetuse käigus saadud andmetele, ilma et selles asjas oleks läbi viidud uurimist, sh välja selgitatud rikkumiste tegelikku toimepanijat?