1.

Kas käesolev menetlus, millega rakendatakse meditsiinilisi sunnimeetmeid, mis kujutavad endast teatavat liiki riiklikku sundi isikute suhtes, kes on prokuratuuri järelduste kohaselt toime pannud avalikkusele ohtliku teo, kuulub direktiivi 2012/13/EL (1), milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, ja direktiivi 2013/48/EL (2), mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses, kohaldamisalasse?

2.

Kas Bulgaaria menetlusõigusnormid, mis reguleerivad kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks) artikli 427 ja sellele järgnevate artiklite kohast meditsiiniliste sunnimeetmete rakendamise erimenetlust ning mille kohaselt ei ole kohtul õigust kohtuasja prokuratuurile tagasi saata ja kohustada prokuratuuri kõrvaldama kohtueelse menetluse raames toime pandud menetlusnormide rikkumised, vaid võib meditsiiniliste sunnimeetmete rakendamise taotluse rahuldada või rahuldamata jätta, kujutavad endast tõhusat õiguskaitsevahendit direktiivi 2013/48/EL artikli 12 ja direktiivi 2012/13/EL artikli 8 tähenduses koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, mis tagab isikule õiguse kohtus vaidlustada tema õiguste võimalikud rikkumised, mis on toime pandud kohtueelse menetluse käigus?

3.

Kas direktiiv 2012/13/EL ja direktiiv 2013/48/EL on kohaldatavad (kohtueelsetele) kriminaalmenetlustele, kui liikmesriigi õigus, nimelt kriminaalmenetluse seadustik (Nakazatelno-protsesualen kodeks) ei sisalda õigussubjektina „kahtlustatavat“ ja kuna prokuratuur lähtub sellest, et uurimise esemeks oleva tapmise pani isik toime süüdimatus seisundis, siis ei pea ta isikut kohtueelse menetluse raames vormiliselt süüdistatavaks, mistõttu lõpetab ta kriminaalmenetluse, isikut sellest teavitamata, ja palub kohtul näha isiku suhtes ette meditsiiniliste sunnimeetmete rakendamine?

4.

Kas isik, kelle suhtes taotleti sundravi rakendamist, on „kahtlustatav“ direktiivi 2012/13/EL artikli 2 lõike 1 ja direktiivi 2013/48/EL artikli 2 lõike 3 tähenduses, kui kuriteopaiga esmakordsel ülevaatusel ja esialgsete uurimistoimingute tegemisel ohvri ja tema poja korteris küsitles politseiametnik, olles tuvastanud viimati nimetatud isiku kehalt verejäljed, isikut tema ema tapmise ja surnukeha tänavale lohistamise põhjuste kohta ning pärast nendele küsimustele vastuse saamist paigaldas isikule käerauad? Kas juhul, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb isikut juba sellel hetkel vastavalt direktiivi 2012/13/EL artikli 3 lõikele 1 koosmõjus lõikega 2 teavitada, ning kuidas tuleb lõikes 2 viidatud erivajadusi teavitamisel arvesse võtta juhul, kui politseiametnik teadis, et isikul on psüühikahäire?

5.

Kas sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all käesolevas asjas ja mille kohaselt on tervishoiu seaduse (Zakon za zdraveto) alusel toimuvas menetluses faktiliselt lubatud vabaduse võtmine sunniviisilise paigutamise kaudu psühhiaatriahaiglasse (ennetav sunnimeede, mida rakendatakse juhul, kui on tõendatud, et isikul on psüühiline haigus, ja esineb oht, et isik paneb toime kuriteo, kuid mida ei rakendata juba toime pandud teo tõttu), on kooskõlas direktiivi (EL) 2016/343 (3), millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte, artikliga 3, kui menetluse algatamise tegelik alus on tegu, mille tõttu algatati ravile paigutatud isiku suhtes kriminaalmenetlus, ja kas sel viisil rikutakse kinnipidamisel õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis peab vastama EIÕK artikli 5 lõikele 4, st peab olema menetlus, mille raames on kohtul õigus kontrollida nii menetlusõigusnormide järgimist kui ka kinnipidamise aluseks olevat kahtlustust ning kõnealuse meetmega taotletud eesmärgi õiguspärasust, mis on kohtu kohustus, kui isik on kinni peetud kriminaalmenetluse seadustikus (Nakazatelno-protsesualen kodeks) ettenähtud korra kohaselt?

6.

Kas direktiivi (EL) 2016/343 artiklis 3 viidatud süütuse presumptsiooni mõiste hõlmab ka eeldust, et süüdimatud isikud ei ole tegu, mis kujutab endast ohtu avalikkusele ja mille toimepanekus prokuratuur neid süüdistab, toime pannud seni, kuni menetlusõigusnormide alusel (tagades kriminaalmenetluses kaitseõigused) ei ole tõendatud vastupidist?

7.

Kas liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette asja lahendava kohtu erinevad õigused kohtueelse menetluse omal algatusel toimuval õiguspärasuse kontrollimisel, olenevalt sellest, kas: