|
7.5.2018 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 161/37 |
HTTS Hanseatic Trade Trust & Shipping GmbH 15. veebruaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 13. detsembri 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-692/15: HTTS Hanseatic Trade Trust & Shipping GmbH versus Euroopa Liidu Nõukogu
(Kohtuasi C-123/18 P)
(2018/C 161/41)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: HTTS Hanseatic Trade Trust & Shipping GmbH (esindaja: advokaat M. Schlingmann)
Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada tervikuna Üldkohtu (kolmas koda) 13. detsembri 2017. aasta otsus kohtuasjas T-692/15: HTTS Trade Trust & Shipping GmbH versus Euroopa Liidu Nõukogu, keda toetas Euroopa Komisjon,
ning mõista nõukogult välja
|
1. |
apellandi kasuks 2 516 221,50 euro suurune hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mis tekkis apellandile seetõttu, et tema nimi kanti määruse (EÜ) nr 423/2007 (1) V lisas ja määruse (EÜ) nr 961/2010 (2) VIII lisas toodud isikute, üksuste ja asutuste loetellu; |
|
2. |
apellandi kasuks alates 17. oktoobrist 2015 kuni eelmises punktis nimetatud summa tegeliku maksmiseni viivitusintress Euroopa Keskpanga poolt peamistel refinantseerimistoimingutel rakendatavas määras, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra; |
|
3. |
kohtukulud, eelkõige apellandi kulud. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant tugineb oma apellatsioonkaebuses sellele, et Üldkohus on rikkunud liidu õigust.
Ta toob esile järgmised liidu õiguse rikkumised:
|
— |
Kuna Üldkohus võttis nõukogu kasuks arvesse asjaolusid ja teavet, mida nõukogu oli esitanud alles pärast õigusvastaste meetmete vastuvõtmist ning osalt alles kohtumenetluses, valis ta ekslikult vale hindamiskuupäeva. |
|
— |
Üldkohus tegi vale järelduse, et on olemas kaudseid tõendeid, mis võimaldavad pidada vähemalt tõenäoliseks, et apellant on „teise üksuse [antud juhul IRISLi] omandis või kontrolli all“. Eelkõige kohaldas Üldkohus valet hindamiskriteeriumi, võttis õigusvastaselt arvesse nõukogu esitatud teavet, mida nõukogul hindamise ajal ei olnud, ei teinud kindlaks (väidetava) omamise astet või kontrolli ulatust ning hindas tõendeid valesti. |
|
— |
Üldkohus leidis valesti, et määrus nr 668/2010 (3) on apellanti puudutavas osas õiguspärane. |
|
— |
Üldkohus leidis valesti, et apellandi suhtes võetud meetme ebapiisavad põhjendused ei saa üldjuhul tekitada liidu vastutust, ning jättis ekslikult hindamata, kas on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. |
(1) Nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ELT 2007, L 103, lk 1.
(2) Nõukogu 25. oktoobri 2010 aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 ELT 2010, L 281, lk 1.
(3) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2, ELT 2010, L 195, lk 25.