|
7.5.2018 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 161/33 |
PGNiG Supply & Trading GmbH 14. veebruaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 14. detsembri 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-849/16: PGNiG Supply & Trading versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-117/18 P)
(2018/C 161/37)
Kohtumenetluse keel: poola
Pooled
Apellant: PGNiG Supply & Trading GmbH (esindaja: M. Jeżewski)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (esimene koda) 14. detsembri 2017. aasta otsus, millega tunnistati vastuvõetamatuks PGNiG Supply & Trading hagi kohtuasjas T-849/16; |
|
— |
teha otsus vastuvõetavuse küsimuses ja tunnistada vastuvõetavaks PGNiG Supply & Trading poolt ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi kohtuasjas T-849/16, mis põhineb nõudel tühistada komisjoni 28. oktoobri 2016. aasta otsus C(2016) 6950 (final), millega vaadatakse läbi erand, mis on direktiivi 2003/55/EÜ alusel tehtud Läänemere maagaasi torujuhtme projektile Ostseepipeline-Anbindungsleitung (OPAL) kolmandate isikute poolt võrgu kasutamise nõuetest, ja mis käsitleb tariifikorraldust. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant väidab, et Üldkohus rikkus ELTL artikli 263 neljandat lõiget, kui ta ekslikult nõustus sellega, et Euroopa Komisjoni 2016. aasta otsus ei puuduta apellanti otseselt ega isiklikult ning ei ole üldkohaldatav akt; see eksimus tuleneb eeskirjadest erandi tegemise uute nõuete, mis kehtestati 2016. aastal, olemuse ja mõju väärast tõlgendamisest, mis on vastuolus maagaasi siseturgu reguleeriva direktiivi 2009/73 artikli 36 lõike 1 punktidega a-e osas, millega olid jäetud kohaldamata „maagaasi uue infrastruktuuri“ suhtes erandi tegemise tingimused ja kontrollimata nende täidetus viisil, mis võimaldaks piisava täpsusega kindlaks määrata Euroopa Komisjoni vaidlusaluse 2016. aasta otsusega tehtud erandi ning uute eeskirjadest erandi tegemise nõuete, mis kehtestati 2016. aastal, olemus ja mõju, kuna Üldkohus ei kohaldanud Euroopa Komisjoni 2016. aasta otsuse lõige 1, millega oli muudetud eeskirjadest erandi tegemise nende nõuete ulatust, mis kehtestati 2009. aastal. Üldkohus jättis hindamata uutest eeskirjadest erandi tegemise nõuete olemuse, mille tõttu hinnati vääralt komisjoni otsuse mõju apellandile.
Apellant väidab, et Üldkohus eksis tõlgendades ELTL artiklit 263 nii, et Euroopa Komisjoni otsus ei puuduta apellanti otseselt. Üldkohtu järeldus, et Euroopa Komisjoni otsus ei puuduta apellanti otseselt, on vale. Üldkohtu nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga, milles viidatakse komisjoni otsuste otsesele mõjule isikutele, kelle puhul ei ole tegemist riiklike reguleerivate asutustega, kes on selliste otsuste adressaadid.
Apellant väidab, et Üldkohus tõlgendas vääralt ELTL artiklit 263, kui ta asus seisukohale, et Euroopa Komisjoni otsus ei puuduta apellanti isiklikult. Apellant väidab, et tema turuseisund võimaldab teda käsitletaval juhul individualiseerida hagide vastuvõetavust käitleva kohtupraktika tähenduses.
Apellant väidab, et ELTL artikli 263 neljandat lõiku on vääralt tõlgendatud osas, milles Üldkohus otsustas, et vaidlusalune komisjoni otsus ei ole üldkohaldatav akt. Apellant leiab, et nimetatud otsuse puhul on tegemist üldkohaldatava aktiga.