7.5.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/28

1.

Kas ELTL artikli 191 lõikes 2 ette nähtud põhimõtet „saastaja maksab“ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (1) artikli 9 lõiget 1, milles sätestatakse veevarustusteenuste kulude katmise põhimõte, nagu ka veekasutuse asjakohane majanduslik kaalumine, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisuguse tasu kehtestamine, mida makstakse sisevete kasutamise eest elektrienergia tootmiseks nagu põhikohtuasjas, mis ei anna stiimuleid tõhusaks veekasutuseks ega kehtesta üldkasutatavate veeressursside säilitamise ja kaitse mehhanisme, ja mille suuruse määramisel ei võeta üldse arvesse üldkasutatavatele veeressurssidele kahju tekitamise võimet, keskendudes ainult ja eranditult tootjate tulu teenimise võimele?

2.

Kas niisugune veekasutustasu, mis on kohtuasja ese ja mis on kehtestatud ainult nendele hüdroelektritootjatele, kes tegutsevad autonoomsete piirkondade vahelistes vesikondades, aga mitte tootjatele, kellel on kontsessioon autonoomse piirkonna sisestes vesikondades, ja ainult hüdroelektritehnoloogiaga tootjatele, aga mitte muu tehnoloogiaga energiatootjatele, on kooskõlas 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ (2), mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, artikli 3 lõikes 1 ette nähtud ettevõtjate diskrimineerimise keelu põhimõttega?

3.

Kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et keelatud riigiabiga on tegu siis, kui vaidlusalust veekasutustasu nõutakse nendelt hüdroelektritootjatelt, kes tegutsevad autonoomsete piirkondade vahelistes vesikondades, kuna see kehtestab sama tehnoloogia alal asümmeetrilise maksustamiskorra olenevalt sellest, kus elektrijaam asub, ja kuna seda ei nõuta teistest allikatest energia tootjatelt?