30.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 152/5

—

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

—

esimese võimalusena teha asjas lõplik otsus, rahuldades Üldkohtus esitatud nõuded;

—

teise võimalusena saata kohtuasi Üldkohtule tagasi;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

1.

Apellant põhjendab oma nõudeid sellega, et edasikaevatud kohtuotsus on esimese väite kohaselt vastuolus kohaldamisele kuuluva nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (2) (edaspidi „määrus nr 207/2009“), artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c ning lõikega 2, teise väite kohaselt vastuolus määruse nr 207/2009 artikliga 76 ja kolmanda väite kohaselt selle määruse artiklitega 65 ja 75.

2.

Esimese väite põhjal on vaidlustatud kohtuotsus ebaõige, kuna Üldkohus leidis ekslikult, et ELi kaubamärk nr 13 945 423 EZMIX, mille registreerimist on taotletud, on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldav ja see ei ole sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõike 2 tähenduses piisavalt eristav. Kuna EZMIX kui tervik on eristav tähis, eksis Üldkohus, kui ta leidis, et käesoleval juhul esinevad kõnealuses määruses ette nähtud registreerimisest keeldumise alused. Üldkohus ei võtnud arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis puudutavad taotletava kaubamärgi tähendust, kasutamist ja asjaomasel avalikkusel tekkivaid seoseid. Seetõttu rikkus Üldkohus õigusnormi.

3.

Teise väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna ta ei võtnud arvesse määruse nr 207/2009 artiklit 86 ja moonutas tõendeid. Üldkohus eeldas, et lihtsus on muusikasalvestamise seadmete ja tarkvara puhul väga oluline müügiargument ning tegemist on võtmeteguriga. Üldkohus kohaldas määruse nr 207/2009 artiklit 76 ebaõigesti viisil, millega on moonutatud tõendeid. Analüüsis esinevate puuduste tõttu on jõutud põhjendamata ja ebaõige järelduseni, mida ei toeta Üldkohtu arvates määravad faktilised asjaolud.

4.

Kolmanda väite kohaselt on Üldkohus eiranud määruse nr 207/2009 artikleid 65 ja 75 ning seeläbi rikkunud õigusnormi, kuna ta ei andnud apellandile võimalust esitada suuline seisukoht teatava faktilise asjaolu kohta, millel vaidlustatud kohtuotsus põhineb, ja EUIPO apellatsioonikoja otsuse kohta.

5.

Seda asjaolu, mis esitati esimest korda EUIPO apellatsioonikoja menetluses, ei ole EUIPO tõendanud ning selle nimetamisega üllatati apellanti. Tõendeid, mille apellant esitas selle asjaolu õigsuse vaidlustamiseks, sai seetõttu esimest korda arvestada alles Üldkohus ning seetõttu oli apellandil võimatu esitada kogu tõendusmaterjal, millega omakorda on rikutud poolte võrdsuse põhimõtet.