1.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ( 1 ) lisa punkti 1 alapunkti q tuleb tõlgendada nii, et selle kui liidu õigusnormiga, mis on avaliku korra normi järgne õigusnorm, on üldiselt keelatud, et laenuandja kehtestab võlgnikule, kes on tarbija staatuses, tüüptingimuse või eraldi kokku leppimata tingimuse vormis lepingusätte, mille eesmärk või tagajärg – mida ei ole seetõttu vaja täiendavalt analüüsida – on tõendamiskoormise ümberpööramine?

2.

Juhul kui direktiivi lisa punkti 1 alapunkti q alusel on vaja hinnata lepingutingimuse eesmärki või tagajärge, kas siis tuleb kindlaks määrata, et tarbijate õiguste kasutamist takistab niisugune lepingutingimus,

3.

Juhul kui tuleb otsustada, kas direktiivi lisas loetletud lepingutingimused on selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide seisukohast ebaõiglased, siis kas sama direktiivi artiklis 5 sätestatud selge ja arusaadava sõnastuse nõue on täidetud sellise lepingutingimuse puhul, mis mõjutab tarbija otsuseid seoses lepingu täitmise, laenuandjaga erimeelsuste lahendamisega kohtulike või kohtuväliste õiguskaitsevahendite abil või õiguste kasutamisega ning mis on küll grammatiliselt selgelt sõnastatud, kuid mille õiguslikku tagajärge on võimalik kindlaks teha ainult siseriiklike õigusnormide tõlgendamise teel, ning selle kohta ei olnud lepingu sõlmimise ajal olemas ühetaolist kohtupraktikat ja see praktika ei ole välja kujunenud ka järgnevatel aastatel?

4.

Kas direktiivi lisa punkti 1 alapunkti m tuleb tõlgendada nii, et selline lepingutingimus, milles ei ole eraldi kokku lepitud, võib olla ebaõiglane ka juhul, kui see annab tarbijaga lepingu sõlminud poolele õiguse ühepoolselt kindlaks määrata, kas tarbija vastusooritus on lepingus sätestatuga kooskõlas, ja mille tarbija tunnistab endale siduvaks koguni enne, kui lepingupooled on teinud mis tahes vastusooritusi?