Kohtuasi C‑808/18
Euroopa Komisjon
versus
Ungari
Euroopa Kohtu (suurkoda) 17. detsembri 2020. aasta otsus
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika – Direktiivid 2008/115/EÜ, 2013/32/EL ja 2013/33/EL – Rahvusvahelise kaitse andmise menetlus – Tegelik kättesaadavus – Menetlus piiril – Menetluslikud tagatised – Kohustuslik paigutamine transiiditsoonidesse – Kinnipidamine – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Kaebused rahvusvahelise kaitse taotluste tagasilükkamise haldusotsuste peale – Õigus jääda riigi territooriumile
1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul
(ELTL artikkel 258)
(vt punktid 68 ja 156)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse saamise hetk – Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise hetk – Haldusformaalsuse puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 2 punkt c ja artikli 6 lõige 1)
(vt punktid 97–100)
3. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Õigus menetlusele – Riigisisesed õigusnormid, mis panevad taotlejatele kohustuse esitada taotlus ühes piiril asuvatest transiiditsoonidest – Riigisiseste ametiasutuste poolt drastiliselt nende isikute igapäevase arvu piiramine, kellel on lubatud nendesse tsoonidesse siseneda – Liidu õigusega vastuolus olev haldustava – Selle tava olemasolu tõendatus komisjoni poolt ja ebapiisav ümberlükkamine puudutatud liikmesriigi poolt – Kohustuste rikkumine
(ELTL artikkel 258; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artiklid 3 ja 6)
(vt punktid 93, 94, 102, 103, 106–108, 110, 114–128 ja 315 ning resolutsiooni punkt 1)
4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohustuste rikkumise tõendamine – Komisjoni tõendamiskohustus – Eeldused – Vastuvõetamatus – Liidu õigusega vastuolus olevast haldustavast tulenev rikkumine – Tõendeid käsitlevad erinõuded – Tõendamiskohustuse üleminek asjaomasele liikmesriigile
(ELTL artikkel 258)
(vt punktid 111–113)
5. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Mõiste „kinnipidamine“ – Liidu õiguse autonoomne mõiste – Taotleja kohustus jääda transiiditsooni – Hõlmamine – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, artikli 2 punkt h)
(vt punktid 159, 160 ja 162–166)
6. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Kinnipidamine – Alused – Taotleja, kes peab tema taotluse läbivaatamise menetluse ajal jääma transiiditsooni – Muu alus kui direktiivi 2013/33 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud alused – Lubamatus – Kohustuste rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikke 43, ja direktiiv 2013/33, artikli 8 lõike 3 esimene lõik)
(vt punktid 168, 170–180, 185, 186, 209, 226 ja 315 ning resolutsiooni punkt 1)
7. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Artikkel 43 – Erimenetlused, mille liikmesriigid võivad ette näha oma piiridel või transiiditsoonides – Taotleja paigutamine sellise menetluse ajaks transiiditsooni – Lubatavus – Piirid – Kinnipidamise maksimaalne kestus ja eesmärk
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 31 lõige 8, artiklid 33 ja 43)
(vt punktid 181–185)
8. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Spetsiaalseid menetlustagatisi vajav taotleja – Kinnipidamine menetluste raames, mille liikmesriigid võivad ette näha oma piiridel või transiiditsoonides – Lubatavus – Piir – Kohustus kontrollida kinnipidamise kooskõla nende taotlejate erivajadustega ja piisav tugi, mida tuleb neile pakkuda – Rikkumine – Kohustuste rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 24 lõige 3)
(vt punktid 191–199, 209, 226 ja 315 ning resolutsiooni punkt 1)
9. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Haavatavate isikute ja vastuvõtu erivajadustega taotlejate kinnipidamine – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt peavad alaealised taotlejad, välja arvatud alla 14‑aastased saatjata alaealised, jääma oma taotluse läbivaatamise menetluse ajal transiiditsooni – Lubamatus – Kohustuste rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, artikkel 11)
(vt punktid 201, 203, 209, 226 ja 315 ning resolutsiooni punkt 1)
10. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Direktiiv 2013/33 – Tagatised kinnipeetud taotlejatele – Kohustus teha kinnipidamiseks kirjalik põhjendatud otsus – Rikkumine – Kohustuste rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/33, artikkel 9)
(vt punktid 205, 208, 209, 226 ja 315 ning resolutsiooni punkt 1)
11. Euroopa Liidu õigus – Kohaldamisala – Niisuguse üldise erandi puudumine, millega välistatakse riigi julgeoleku kaalutlustel võetavad meetmed – Liikmesriikide pädevus võtta meetmeid oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks – Asjaomase liikmesriigi kohustus tõendada nende meetmete kasutamise vajadust – Ulatus – Varjupaigapoliitika – Tuginemine väitele, et rahvusvahelise kaitse taotlejate massilise sissevoolu tõttu tekib oht, et kahjustatakse avalikku korda ja sisejulgeolekut – Direktiivi 2013/32 teatavatest sätetest erandi tegemise vajaduse tõendamata jätmine – Lubamatus – Liikmesriikidele direktiivides 2013/32 ja 2013/33 ette nähtud tegelik võimalus erandeid teha – Tingimused
(ELTL artikkel 72; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 24 lõige 3 ja artikkel 43, ning direktiiv 2013/33, artikli 8 lõike 3 esimese lõigu punkt e, artikli 10 lõige 1 ja artikli 18 lõige 9)
(vt punktid 212 ja 214–225)
12. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Riigisisesed õigusnormid, mis lubavad kõnealuse kodaniku, kes kuulub nimetatud direktiivi kohaldamisalasse, sunniviisiliselt välja saata, ilma et enne järgitaks selles direktiivis ette nähtud menetlusi ja tagatisi – Lubamatus – Kohustuste rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikkel 5, artikli 6 lõige 1, artikli 12 lõige 1 ja artikli 13 lõige 1)
(vt punktid 248–254, 266 ja 315 ning resolutsiooni punkt 1)
13. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Direktiiv 2008/115 – Väljasaatmine – Mõiste – Sellise kodaniku sunniviisiline toimetamine asjaomase liikmesriigi territooriumil asuva riigipiiri piirdeaia taha kitsale maaribale, kus puudub igasugune infrastruktuur – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 3 punkt 5)
(vt punktid 255–260)
14. Euroopa Liidu õigus – Kohaldamisala – Niisuguse üldise erandi puudumine, millega välistatakse riigi julgeoleku kaalutlustel võetavad meetmed – Liikmesriikide pädevus võtta meetmeid oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks – Asjaomase liikmesriigi kohustus tõendada nende meetmete kasutamise vajadust – Ulatus – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Tuginemine väitele, et tekib oht, et kahjustatakse avalikku korda ja riigi julgeolekut – Direktiivi 2008/115 teatavatest sätetest erandi tegemise vajaduse tõendamata jätmine – Lubamatus – Liikmesriikidele nimetatud direktiivis ette nähtud tegelik võimalus erandeid teha – Tingimused
(ELL artikli 4 lõige 2; ELTL artikkel 72; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115, artikli 6 lõige 2, artikli 7 lõige 4, artikli 11 lõiked 2 ja 3, artikli 12 lõike 1 teine lõik ja artikkel 18)
(vt punktid 261–264)
15. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise peale esitatud kaebus – Õigus jääda asjaomase liikmesriigi territooriumile kuni sellise õiguskaitsevahendi kasutamiseks ette nähtud tähtaja lõppemiseni või kuni selle õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni – Selle liikmesriigi kehtestatud tingimused selle õiguse kasutamiseks – Tingimused – Tingimuste vastavus direktiividega 2013/32 ja 2013/33 tagatud õigustele – Piisavalt selged ja täpsed tingimused – Puudumine – Kohustuste rikkumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 46 lõige 5 ja direktiiv 2013/33)
(vt punktid 286, 287, 289, 291–302, 314 ja 315 ning resolutsiooni punkt 1)
16. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Rakendamine liikmesriikide poolt – Selge ja täpse ülevõtmise vajadus
(ELTL artikli 288 kolmas lõik)
(vt punkt 288)
Kokkuvõte
Ungari on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi seoses rahvusvahelise kaitse andmise ja riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise menetlusega. Täpsemalt kujutavad õiguse rahvusvahelise kaitse menetlusele piiramine, selle kaitse taotlejate ebaseaduslik kinnipidamine transiiditsoonides ning ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike piirialale toimetamine ilma tagasisaatmismenetlusega kaasnevaid tagatisi järgimata endast liidu õiguse rikkumist.
Reageerides rändekriisile ja sellest tulenevale arvukate rahvusvahelise kaitse taotlejate saabumisele, kohandas Ungari varjupaigaõigust ja riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist käsitlevaid õigusnorme. Nii nähti 2015. aasta seadusega(1) muu hulgas ette Serbia‑Ungari piiril asuvate transiiditsoonide(2) rajamine, kus kohaldatakse varjupaigamenetlust. Selle seadusega võeti kasutusele ka mõiste „massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord“, mille tulemusena kohaldatakse juhul, kui valitsus sellise olukorra välja kuulutab, erandnorme üldnormina. 2017. aastal laiendati uue seadusega(3) nende olukordade arvu, mis võimaldavad sellise kriisiolukorra välja kuulutada, ja muudeti sätteid, mis võimaldavad teha üldnormidest erandeid.
Euroopa Komisjon oli juba 2015. aastal teatanud Ungarile oma kahtlustest selle kohta, kas tema varjupaika käsitlevad õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. 2017. aasta seadus tekitas lisaprobleeme. Eelkõige heidab komisjon Ungarile ette, et menetluste direktiiviga(4), vastuvõtudirektiiviga(5) ja tagasisaatmisdirektiiviga(6) kehtestatud materiaalõiguslikke ja menetluslikke tagatisi eirates piiras Ungari õigust rahvusvahelise kaitse menetlusele, kehtestas selle kaitse taotlejate üldise kinnipidamise süsteemi ja korraldas ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike sunniviisilise toimetamise piiriäärsele maaribale, järgimata tagasisaatmisdirektiivis ette nähtud tagatisi. Selles kontekstis esitas komisjon Euroopa Kohtule liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, milles palus tuvastada, et oluline osa Ungari õigusnormidest rikub nende direktiivide teatavaid sätteid.
Euroopa Kohtu suurkoda rahuldas komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhiosas.
Euroopa Kohtu hinnang
Kõigepealt rõhutab Euroopa Kohus, et ta käsitles mõnda selles kaebuses tõstatatud probleemi juba hiljutises kohtuotsuses(7), mille ta tegi Ungari kohtu esitatud eelotsusetaotluse menetluses. Ta märgib samuti, et selle kohtuotsuse täitmiseks on Ungari need kaks transiiditsooni juba sulgenud. Euroopa Kohus täpsustab siiski, et see sulgemine ei mõjuta käesolevat hagi, kuna olukorda tuleb hinnata selle kuupäeva seisuga, mille komisjon määras oma põhjendatud arvamuses tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks ja milleks on 8. veebruar 2018.
Esimesena leiab Euroopa Kohus, et Ungari on rikkunud oma kohustust tagada rahvusvahelise kaitse andmise menetluse tegelik kättesaadavus(8), kuna kolmandate riikide kodanikel, kes soovivad Serbia‑Ungari piirile saabudes kasutada õigust sellele menetlusele, oli praktiliselt võimatu oma taotlust esitada. See rikkumine tuleneb riigisiseste õigusnormide koostoimest, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlusi esitada üldjuhul ainult ühes kahest transiiditsoonist, ning Ungari ametiasutuste väljakujunenud ja üldisest haldustavast, mis drastiliselt piirab iga päev nendesse tsoonidesse siseneda lubatavate taotlejate arvu. Euroopa Kohtu hinnangul tõendas komisjon sellise praktika olemasolu piisavalt, tuginedes mitmele rahvusvahelisele aruandele. Selles kontekstis tuletab Euroopa Kohus meelde, et rahvusvahelise kaitse taotluse esmane esitamine enne selle registreerimist, ametlikku esitamist ja läbivaatamist on selle kaitse andmise menetluses oluline etapp ning liikmesriigid ei või seda põhjendamatult edasi lükata. Vastupidi, liikmesriigid peavad tagama, et huvitatud isikutel oleks võimalik esitada taotlus, sealhulgas piiridel, niipea, kui nad seda soovivad.
Teisena kinnitab Euroopa Kohus oma hiljuti tehtud kohtuotsuses leitut(9), et rahvusvahelise kaitse taotlejatele pandud kohustus viibida kogu nende taotluse läbivaatamise menetluse ajal ühes transiiditsoonis kujutab endast kinnipidamist vastuvõtudirektiivi tähenduses(10). Peale seda täpsustust otsustab Euroopa Kohus, et see kinnipidamise süsteem on loodud väljaspool liidu õigusega ette nähtud juhtumeid ja järgimata sellega tavapäraselt kaasnema pidavaid tagatisi.
Euroopa Kohus meenutab esiteks, et juhtumid, mil rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on lubatud, on vastuvõtudirektiivis ammendavalt loetletud(11). Olles mõlemat juhtumit analüüsinud, järeldab Euroopa Kohus, et Ungari süsteem ei kuulu kummagi juhtumi alla. Euroopa Kohus analüüsib eelkõige olukorda, kus liikmesriik võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, et otsustada tema õiguse üle siseneda riigi territooriumile, kusjuures kinni võib pidada piiril toimuva menetluse raames, et enne sisenemisõiguse andmist kontrollida, ega taotlus pole vastuvõetamatu või kas see pole teatud kindlatel põhjustel põhjendamatu(12). Euroopa Kohus leiab aga, et käesoleval juhul ei ole tingimused, mille alusel on kinnipidamine nende piirimenetluste raames lubatud, täidetud.
Teiseks rõhutab Euroopa Kohus, et vastuvõtudirektiiv ja menetluste direktiiv näevad muu hulgas ette, et kinnipidamiseks tuleb anda kirjalik ja põhjendatud korraldus(13), et nende rahvusvahelise kaitse taotlejate erivajadusi, keda peetakse haavatavateks ja kes vajavad spetsiaalseid menetlustagatisi, tuleb arvesse võtta, et nad saaksid „piisavat tuge“(14), ning et alaealisi võib kinni pidada üksnes äärmusliku abinõuna(15). Kuid Ungari õiguses sätestatud transiiditsoonides kinnipidamise süsteem, mis puudutab kõik taotlejaid, välja arvatud alla 14‑aastased saatjata alaealised, ei võimalda eelkõige selle süsteemi üldise ja automaatse laadi tõttu taotlejatel neid tagatisi kasutada.
Lisaks lükkab Euroopa Kohus tagasi Ungari argumendi, mille kohaselt andis rändekriis alust teha avaliku korra ning sise- ja välisjulgeoleku tagamiseks teatavatest menetluste direktiivi ja vastuvõtudirektiivi sätetest ELTL artikli 72 kohaselt erandeid(16). Ta meenutab sellega seoses, et nimetatud artiklit tuleb tõlgendada kitsalt, ja leiab, et Ungari ei ole piisavalt tõendanud, et tal oli vaja teha erandeid. Lisaks rõhutab Euroopa Kohus, et menetluste direktiivis ja vastuvõtudirektiivis on juba arvesse võetud olukorda, kus liikmesriik seisab silmitsi rahvusvahelise kaitse taotluste arvu väga olulise kasvuga, kuna neis on erisätetega ette nähtud võimalus kalduda teatavatest tavaolukorras siduvatest sätetest kõrvale.
Kolmandana leiab Euroopa Kohus, et Ungari rikkus tagasisaatmisdirektiivist tulenevaid kohustusi, kuna Ungari õigusnormid lubavad välja saata riigi territooriumil ebaseaduslikult viibivad kolmanda riigi kodanikud, ilma et enne järgitaks selles direktiivis ette nähtud menetlusi ja tagatisi(17). Sealjuures märgib Euroopa Kohus, et politsei toimetab need kodanikud sunniviisiliselt piirdeaia taha, mis asub mõne meetri kaugusel Serbia piirist, maaribal, millel puudub igasugune infrastruktuur. Euroopa Kohtu sõnul on selline sunniviisiline toimetamine tagasisaatmisdirektiivi tähenduses samastatav väljasaatmisega, kuna huvitatud isikutel ei ole praktikas muud valikut kui Ungari territooriumilt Serbia suunal lahkuda. Selles kontekstis tuletab Euroopa Kohus meelde, et ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes kuulub tagasisaatmisdirektiivi kohaldamisalasse, tuleb kohaldada tagasisaatmismenetlust, järgides selle direktiiviga kehtestatud materiaalõiguslikke ja menetluslikke tagatisi enne seda, kui ta vajaduse korral välja saadetakse, kusjuures sunniviisiline väljasaatmine on alles viimane abinõu. Lisaks lükkab Euroopa Kohus juba esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel tagasi Ungari argumendid, mille kohaselt oli tal ELTL artikli 72 alusel lubatud teha erandeid „tagasisaatmisdirektiiviga kehtestatud materiaalõiguslikest ja menetluslikest tagatistest.
Neljandana on Euroopa Kohus seisukohal, et Ungari ei järginud igale rahvusvahelise kaitse taotlejale menetluste direktiiviga põhimõtteliselt antud õigust jääda pärast tema taotluse tagasilükkamist asjaomase liikmesriigi territooriumile kuni selle tähtaja lõppemiseni, mis on ette nähtud tagasilükkamisotsuse edasikaebamiseks, või kui see kaebus on esitatud, siis selle üle otsuse tegemiseni(18). Euroopa Kohus märgib nimelt, et olukorras, kus on välja kuulutatud „massilisest sisserändest tingitud kriisiolukord“, näevad Ungari õigusnormid selle õiguse kasutamiseks ette korra, mis ei vasta liidu õigusele, nagu eelkõige kohustus jääda transiiditsoonidesse, mis on samastatav menetluste direktiiviga ja vastuvõtudirektiiviga vastuolus oleva kinnipidamisega. Teisalt juhul, kui sellist olukorda ei ole välja kuulutatud, sõltub selle õiguse kasutamine tingimustest, mis ei ole tingimata liidu õigusega vastuolus, kuid ei ole ette nähtud piisavalt selgelt ja täpselt, et puudutatud isikud saaksid teada oma õiguse täpse ulatuse ning hinnata nende tingimuste kooskõla menetluste direktiiviga ja vastuvõtudirektiiviga.
1 Teatavate seaduste muutmist seoses massilise sisserände ohjeldamisega käsitlev 2015. aasta seadus nr CXL (egyes törvényeknek a tömeges bevándorlás kezelésével összefüggő módosításáról szóló 2015. évi CXL. törvény) (Magyar Közlöny 2015/124).
2 Röszke ja Tompa transiiditsoon.
3 2017. aasta seadus nr XX, millega muudetakse teatavaid seadusi, mis käsitlevad valvataval piirialal kohaldatavate meetmete karmistamist (határőrizeti területen lefolytatott eljárás szigorításával kapcsolatos egyes törvények módosításáról szóló 2017. évi XX. törvény) (Magyar Közlöny 2017/39).
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) (edaspidi „menetluste direktiiv“).
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96) (edaspidi „vastuvõtudirektiiv“).
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98) (edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“).
7 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság (C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, EU:C:2020:367).
8 See kohustus tuleneb menetluste direktiivi artiklist 6 koostoimes artikliga 3.
9 Eespool viidatud 14. mai 2020. aasta kohtuotsus.
10 Direktiivi artikli 2 punkt h.
11 Direktiivi artikli 8 lõike 3 esimene lõik.
12 Vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõike 3 esimese lõigu punkt c koostoimes menetluste direktiivi artikliga 43.
13 Vastuvõtudirektiivi artikli 9 lõige 2.
14 Menetluste direktiivi artikli 24 lõige 3.
15 Vastuvõtudirektiivi artikli 11 lõige 2.
16 Selles artiklis on ette nähtud, et EL toimimise lepingu V jaotises, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, toodud sätted, mille hulka kuuluvad ka rahvusvahelist kaitset käsitlevad õigusnormid, ei mõjuta liikmesriikide nende kohustuste täitmist, mis on seotud avaliku korra säilitamise ja sisejulgeoleku kaitsmisega.
17 Need tagatised on eelkõige ette nähtud tagasisaatmisdirektiivi artiklis 5, artikli 6 lõikes 1, artikli 12 lõikes 1 ja artikli 13 lõikes 1.
18 Menetluste direktiivi artikli 46 lõige 5.