Kohtuasi C‑761/18 P

Päivi Leino-Sandberg

versus

Euroopa Parlament

Euroopa Kohtu (viies koda) 21. jaanuari 2021. aasta otsus

Apellatsioonkaebus – Tutvumine Euroopa Liidu institutsioonide dokumentidega – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Artikkel 10 – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Euroopa Liidu Üldkohtule esitatud hagi Euroopa Parlamendi otsuse peale, millega keelduti võimaldamast tutvuda dokumendiga – Dokumendi avalikustamine kolmanda isiku ääremärkustega pärast hagi esitamist – Üldkohtu otsuse tegemise vajaduse äralangemine põhjendatud huvi kadumise tõttu – Õigusnormi rikkumine

Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Hagi institutsiooni otsuse peale, millega keeldutakse võimaldamast dokumentidega tutvuda – Dokumendi avalikustamine kolmanda isiku ääremärkustega pärast hagi esitamist – Põhjendatud huvi olemasolu – Hindamine vaidluse sisule kohaldatava materiaalõigusnormi alusel – Määrus nr 1049/2001 – Dokumendi kolmanda isiku poolt avalikustamise samastamine avalikustamisega asjaomase institutsiooni poolt – Lubamatus – Põhjendatud huvi säilimine

(ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 10 lõiked 1 ja 2)

(vt punktid 32–35, 40 ja 45–49)

Kokkuvõte

Apellant, kes on ülikooli professor, esitas kolmepoolsete kohtumiste läbipaistvust puudutanud uurimisprojektide raames Euroopa Parlamendile taotluse tutvuda selle institutsiooni otsusega, millega keelduti võimaldamast ühel isikul tutvuda teatud dokumentidega, mis sisaldasid kolmepoolsete kohtumiste raames kogutud teavet ( 1 ). 3. aprilli 2017. aasta otsusega ( 2 ) keeldus parlament võimaldamast apellandil taotletud dokumendiga tutvuda.

Üldkohus leidis ( 3 ), et hagi kohta, mille apellant viimasena nimetatud otsuse peale esitas, ei ole enam vaja otsust teha, kuna pärast seda, kui selle dokumendi, mida apellant taotles, adressaat oli dokumendi internetis avalikustanud, on hagi ese ära langenud.

Euroopa Kohus, kellele apellant oli esitanud apellatsioonkaebuse, tühistab Üldkohtu määruse ja saadab kohtuasja Üldkohtule tagasi.

Euroopa Kohtu hinnang

Tuginedes oma kohtupraktikale ( 4 ), tuvastab Euroopa Kohus, et kuigi kolmas isik on vaidlusaluse dokumendi avalikustanud, ei ole parlament vaidlusalust otsust ametlikult tühistanud, mistõttu vaidluse ese on säilinud.

Selleks, et kontrollida, kas Üldkohus oleks pidanud hagi sisuliselt lahendama, analüüsib Euroopa Kohus küsimust, kas hagejal oli säilinud põhjendatud huvi vaatamata sellele, et kolmas isik oli vaidlusaluse dokumendi avalikustanud. Ta märgib alustuseks, et kuigi põhjendatud huvi – mis peab säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, sest vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära – kujutab endast kohtuvaidluse sisule kohaldatavast materiaalõigusest sõltumatut menetluslikku tingimust, ei saa seda siiski sellest õigusest lahutada. Arvestades asjaolu, et apellandi esitatud taotlus põhines määrusel nr 1049/2001 ( 5 ), kordab Euroopa Kohus, et selle avatuse põhimõttele rajatud määruse eesmärk on anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele. Ta täpsustab, et määrus kehtestab ühelt poolt igaühe õiguse üldjuhul institutsiooni dokumentidega tutvuda ja teiselt poolt institutsiooni kohustuse võimaldada üldjuhul oma dokumentidega tutvuda. Erandid institutsioonide dokumentidega tutvumise õigusest on selles loetletud ammendavalt.

Seejärel peab Euroopa Kohus vajalikuks täpsustada, et kuigi määruse nr 1049/2001 ( 6 ) sätete kohaselt võib institutsioon täita oma kohustuse tagada dokumentidele juurdepääs sellega, et teatab taotlejale, kuidas omandada soovitud dokumenti, kui ta on dokumendi juba avalikustanud ja see on hõlpsasti kättesaadav, ei ole see nii täidetav juhul, kui institutsiooni dokumendi on avalikustanud kolmas isik. Ta rõhutab sellega seoses, et kolmanda isiku poolt avalikustatud dokumenti ei saa pidada ametlikuks dokumendiks või institutsiooni ametlikku seisukohta väljendavaks, kui institutsioon ei ole andnud oma ühemõttelist heakskiitu, mille kohaselt pärineb saadud dokument institutsioonilt ja väljendab ametlikku seisukohta.

Euroopa Kohus tuvastab, et olukorras, kus taotleja saab tutvuda üksnes kolmanda isiku avalikustatud vaidlusaluse dokumendiga ja kus parlament keeldub jätkuvalt võimaldamast tal taotletud dokumendiga tutvuda, ei saa asuda seisukohale, et apellant sai selle dokumendiga tutvuda määruse nr 1049/2001 tähenduses, ega järeldada, et tal on ainuüksi sellise avalikustamise tõttu kadunud huvi nõuda parlamendi otsuse, millega keeldutakse võimaldamast tal dokumendiga tutvuda, tühistamist. Vastupidi, niisuguses olukorras säilib taotlejal reaalne huvi tutvuda taotletud dokumendi autentse versiooniga, mis tagab, et institutsioon on dokumendi koostaja ja et dokument väljendab tema ametlikku seisukohta.

Sellest tulenevalt leiab Euroopa Kohus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta samastas dokumendi avalikustamise kolmanda isiku poolt taotletud dokumendi avalikustamisega asjaomase institutsiooni poolt ning järeldas, et apellandi hagi kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud põhjusel, et kuna kolmas isik oli dokumendi avalikustanud, sai apellant sellega tutvuda ja seda kasutada sama õiguspäraselt, nagu ta oleks dokumendi saanud selle määruse alusel esitatud taotluse rahuldamise tulemusena.

( 1 ) Euroopa Parlamendi 8. juuli 2015. aasta otsus A(2015) 4931.

( 2 ) Euroopa Parlamendi otsus A(2016) 15112.

( 3 ) 20. septembri 2018. aastakohtumäärus Leino-Sandberg vs. parlament (T‑421/17, ei avaldata, EU:T:2018:628).

( 4 ) 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon (C‑57/16 P, EU:C:2018:660).

( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

( 6 ) Määruse nr 1049/2001 artikli 10 lõiked 1 ja 2.