–

WN, esindaja: Rechtsanwalt K. Otte,

–

Land Niedersachsen, esindaja: Rechtsanwältin J. Rasche,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja S. Eisenberg,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja B.‑R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 45 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud WNi ja Land Niedersachseni (Alam-Saksi liidumaa, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et põhikohtuasja hageja töötasu suuruse kindlaksmääramisel võeti tema Prantsusmaal asuva tööandja juures täitunud asjakohase töö tegemise perioode arvesse ainult osaliselt.

3

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„1. Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.“

4

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368; edaspidi „raamkokkulepe“) artikkel 1 näeb ette, et raamkokkulepe, mis on direktiivile lisatud, tuleb jõustada.

5

Raamkokkuleppe klauslis 3 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas kokkuleppes tähendab

1. […] „tähtajaline töötaja“ isikut, kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine.

2. […] „võrreldav alatine töötaja“ töötajat, kellel on samas asutuses määramata tähtajaga tööleping või töösuhe, mis on sõlmitud sama või samalaadse töö või tegevuse kohta, võttes arvesse erialast ettevalmistust ja oskusi. Kui samas asutuses ei ole võrreldavat alatist töötajat, tehakse võrdlus kehtiva kollektiivlepingu alusel või kollektiivlepingu puudumise korral vastavalt riigi seadustele, kollektiivlepingule või praktikale.“

6

Raamkokkulepe klausel 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.

2. Asjakohasel juhul kohaldatakse pro rata temporis põhimõtet.

3. Käesoleva klausli kohaldamise korra määravad liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled, pidades silmas ühenduse ja siseriiklikku õigust, kollektiivlepinguid ja praktikat.

4. Eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevad nõuded on tähtajaliste töötajate ja alatiste töötajate jaoks ühesugused, välja arvatud juhul, kui eri pikkusega teenistusaega käsitlevatel nõuetel on objektiivsed põhjused.“

7

Liidumaade avaliku teenistuse kollektiivlepingu (Tarifvertrag für den öffentlichen Dienst der Länder; edaspidi „TV‑L“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni – mis tuleneb 9. märtsi 2013. aasta muudatuslepingust nr 7 – §‑is 12 „Töötasu astme ja -järgu määramine“ on ette nähtud:

„1.   Töötajale makstakse töötasu vastavalt töötasuastmele, millesse ta on määratud.

[…]“.

8

TV-Li §‑is 16 on töötasuskaalal olevate astmete järgud ette nähtud järgmiselt:

„1.   Astmetel 9–15 on viis järku […]

2.   Töölevõtmisel määratakse töötajad asjakohase erialase töökogemuse puudumisel esimesse töötasujärku. Kui töötaja on varasema tähtajalise või tähtajatu töölepingu alusel omandanud vähemalt aastase asjakohase erialase töökogemuse sama tööandjaga juures, võetakse selle varasema töösuhte raames täitunud asjakohase erialase töökogemuse perioode töötasujärgu määramisel arvesse. Kui vähemalt aastane varasem asjakohane erialane töökogemus on omandatud teise tööandjaga sõlmitud töösuhte raames, määratakse töötaja teise töötasujärku, või – juhul kui töölevõtmine toimub pärast 31. jaanuari 2010 ja tingimusel, et töötajal on vähemalt kolmeaastane varasem asjakohane erialane töökogemus – kolmandasse töötasujärku. Sellest olenemata võib tööandja personalipuuduse kõrvaldamiseks toimuva uute töötajate töölevõtmise korral võtta varasema kutsealase tegevuse raames täitunud töötamise perioode töötasujärgu määramisel täies ulatuses või osaliselt arvesse, tingimusel et omandatud töökogemus on täidetaval töökohal kasulik.

Selgitused § 16 lõike 2 kohta:

1. Asjakohaseks erialaseks töökogemuseks loetakse erialast töökogemust, mis on omandatud täidetavale ametikohale vastavaid või sellega seotud ülesandeid täites.

[…]

3. Varasem töösuhe teise lause tähenduses esineb juhul, kui varasema töösuhte lõpu ja uue töösuhte alguse vahele jääv ajavahemik ei ole pikem kui kuus kuud; […]

[…]

3.   Töötajad liiguvad järgmisesse töötasujärku (tõus kõrgemasse palgajärku) – alates kolmandast järgust, sõltuvalt nende tööpanusest vastavalt § 17 lõikele 2 – kui nad on oma tööandja juures samal palgaastmel katkematult töötanud järgmise aja jooksul:

9

Raamlepingu rakendamiseks kehtestatud direktiiv 1999/70 võeti Saksa õiguskorda üle 21. detsembri 2000. aasta seadusega osalise tööajaga töötamise ja tähtajaliste töölepingute kohta (Gesetz über Teilzeitarbeit und befristete Arbeitsverträge (Teilzeit- und Befristungsgesetz); edaspidi „TzBfG“), mida on muudetud 20. detsembri 2011. aasta seadusega.

10

TzBfG muudetud redaktsiooni § 4 „Diskrimineerimiskeelu põhimõte“ näeb lõikes 2 ette:

„Tähtajalisi töötajaid ei kohelda vähem soodsalt kui võrreldavaid tähtajatuid töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või -suhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused. Tähtajalisele töötajale peab kindlaksmääratud arvestusperioodi eest maksma töötasu või muud rahalist osadeks jagatavat hüvitist ulatuses, mis vastab tema töötamise kestusele arvestusperioodil. Kui teatavad töötingimused sõltuvad sellest, kui kaua on töötaja töösuhe samas asutuses või sama ettevõtjaga kestnud, tuleb tähtajaliste töötajate puhul arvesse võtta samu ajavahemikke kui tähtajatute töötajate puhul, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.“

11

Saksamaa kodanik WN töötas aastatel 1997–2014 katkematult õpetajana Prantsusmaa erinevates põhikoolides ja gümnaasiumides. Alam-Saksi liidumaa võttis 8. septembril 2014 ehk vähem kui kuus kuud pärast selle tegevuse lõppu ta tööle õpetajana. Tema töölepingu suhtes kohaldatakse TV‑Li, mis määrab kindlaks, millisesse töötasuastmestiku järku ta liigitatakse.

12

Eelotsusetaotlusest selgub, et Alam-Saksi liidumaa tunnistas WNi poolt Prantsusmaal omandatud erialase töökogemuse asjakohaseks TV‑Li § 16 lõike 2 tähenduses, mistõttu seda sai WNi töötasujärgu määramisel arvestada.

13

Sellegipoolest võttis Alam-Saksi liidumaa WNi Prantsusmaal täitunud töötamise perioode tema töötasujärgu määramisel arvesse ainult osaliselt. Seetõttu määrati WN töötasuastmestiku 11. astme kolmandasse järku. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et tulenevalt TV‑Li § 16 lõikest 2, mis seab ülempiiri teise tööandja juures omandatud asjakohase erialase töökogemuse arvessevõtmisele, võeti WNi poolt Prantsusmaal omandatud 17aastasest erialasest töökogemusest arvesse ainult kolm aastat.

14

WN leiab, et kui ta oleks omandanud 17aastase asjakohase erialase töökogemuse varasemas töösuhtes sama tööandjaga osutatud § 16 lõike 2 tähenduses, ehk käesoleval juhul Alam-Saksi liidumaaga, siis oleks ta alates uue töösuhte algusest selle tööandjaga sama sätte alusel liigitatud töötasuastmestiku sama astme viiendasse järku.

15

Seetõttu esitas WN 20. oktoobril 2014 Alam-Saksi liidumaale taotluse liigitada ta ümber töötasuastmestiku 11. astme viiendasse järku ja maksta talle tagasiulatuvalt vastav töötasu. Alam-Saksi liidumaa lükkas selle taotluse tagasi, väites, et WNi rohkem kui kolmeaastane asjakohane erialane töökogemus on omandatud muu tööandja kui Alam-Saksi liidumaa juures ja seetõttu ei saa seda täies ulatuses arvesse võtta.

16

WN esitas selle otsuse peale hagi pädevale esimese astme töökohtule, kes selle rahuldas ja kohustas huvitatud isiku töötasujärku määramise uuesti läbi vaatama. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et WN väitis, et tema liigitamine selle töötasuastme kolmandasse järku on vale, sest asjakohase Prantsusmaal omandatud erialase töökogemuse ainult osaliselt arvessevõtmine kujutab endast erinevat kohtlemist, mis on vastuolus võrdsuse põhimõtte ja töötajate liikumisvabadusega. Landesarbeitsgericht (liidumaa kõrgem töökohus, Saksamaa) rahuldas Alam-Saksi liidumaa esitatud apellatsioonkaebuse ja tühistas esimese astme kohtu otsuse. WN esitas seepeale kassatsioonkaebuse Bundesarbeitsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus), paludes jätta jõusse esimese astme kohtu otsuse.

17

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb liikmesriigi vaidlusaluse õigusnormi kooskõlas liidu õigusega, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artikli 45 lõiget 2 ja [määruse nr 492/2011] artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline õigusnorm nagu [TV‑Li] § 16 lõige 2, mille kohaselt on senise tööandja juures omandatud asjakohasel erialasel töökogemusel kollektiivlepingus määratud töötasuastmestiku töötasujärku määramisel pärast uuesti töölevõtmist eelisseisund, sest vastavalt TV‑Li § 16 lõike 2 teisele lausele võetakse seda töökogemust täies ulatuses arvesse, samas kui teiste tööandjate juures omandatud asjakohast erialast töökogemust arvestatakse vastavalt TV‑Li § 16 lõike 2 kolmandale lausele ainult maksimaalselt kolme aasta ulatuses, põhjendusega et see eelisseisund on liidu õiguses ette nähtud [raamkokkuleppe] klausli 4 punktis 4?“

18

Esmalt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatavatele sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Euroopa Kohus võib selleks liikmesriigi kohtu esitatud materjalist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendusest välja valida need liidu õiguse aspektid, mis vajavad vaidluse eset silmas pidades tõlgendamist (28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Cogeco Communications, C‑637/17, EU:C:2019:263, punkt 35).

19

Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas vaidluse all olevat õigusnormi kohaldatakse vahet tegemata kõikide liidumaa poolt tööle võetud töötajate suhtes nende kodakondsusest olenemata. Seevastu näeb see ette töötajate erineva kohtlemise olenevalt tööandjast, kelle juures erialane töökogemus on omandatud.

20

Erinevalt kohtuasjast, milles tehti 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Zentralbetriebsrat der gemeinnützigen Salzburger Landeskliniken (C‑514/12, EU:C:2013:799), milles vaidlusalune liikmesriigi meede puudutas Land Salzburgi (Salzburgi liidumaa, Austria) poolt tööle võetud arste ja meditsiinitöötajaid, kes olid pärit muudest liikmesriikidest kui Austria Vabariik, ilmneb käesolevas asjas eelotsusetaotlusest, et WN on Saksamaa kodanik, kes enne Alam-Saksi liidumaal olevas koolis õpetajana tööle asumist elas teises liikmesriigis ja õpetas seal erinevates põhikoolides ja gümnaasiumides. Seega ei ole Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku põhjal võimalik käesolevas asjas järeldada, et WN on liikmesriigi kodanikust töötaja, keda teises liikmesriigis koheldakse tema kodakondsuse tõttu töö saamise ja kutsealale pääsemise tingimuste osas erinevalt.

21

Selles kontekstis ei saa põhikohtuasja puhul asuda seisukohale, et seda iseloomustab diskrimineerimine kodakondsuse alusel ELTL artikli 45 lõike 2 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 1 tähenduses.

22

Selles olukorras ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja toodud asjaolusid arvestades tuleb selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik tõlgendusteave, esitatud küsimus ümber sõnastada.

23

Eelotsusetaotlusest ilmneb nimelt, et Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) soovib tegelikult teada, kas ELTL artikli 45 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et territoriaalse haldusüksuse valitsemisalas olevas koolis töötava õpetaja varasemaid asjakohase töö tegemise perioode, mis ei ole täitunud selle haldusüksuse juures, vaid muu tööandja juures, kes asub teises liikmesriigis, võetakse selle töötaja töötasu suuruse kindlaksmääramisel arvesse maksimaalselt kolme aasta ulatuses.

24

Siinkohal väärib märkimist, et isikute vaba liikumist käsitlevate EL toimimise lepingu, samuti määruse nr 492/2011 sätete eesmärk on hõlbustada liidu kodanike igasugust kutsetegevust liidu piires ning nende sätetega on vastuolus meetmed, mis võivad asetada ebasoodsasse olukorda need kodanikud, kes soovivad töötada mõne teise liikmesriigi territooriumil (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 40).

25

Täpsemalt on liikmesriikide kodanikel vahetult aluslepingust tulenev õigus lahkuda oma päritoluriigist ja minna mõne teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada, et tegelda samas majandustegevusega. Järelikult on ELTL artikliga 45 vastuolus igasugune liikmesriigi meede, mis võib liidu kodanikel takistada selle artikliga tagatud põhivabaduse kasutamist või muuta selle vähem atraktiivseks (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 41).

26

Liikmesriigi õigusnormid, mis ei võta täiel määral arvesse võõrtöötaja poolt varem muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik tehtud võrdväärse töö perioode, võivad nimelt muuta töötajate vaba liikumise vähem atraktiivseks, rikkudes seeläbi ELTL artikli 45 lõiget 1 (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 74, ja 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 54).

27

Põhikohtuasja puhul tuleb märkida, et TV‑Li § 16 lõike 2 kohaselt võetakse Alam-Saksi liidumaa poolt tööle võetud töötaja asjakohast erialast töökogemust, mis on omandatud teiste tööandjate kui see territoriaalne haldusüksus, arvesse üksnes osaliselt.

28

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb aga, et asjakohase erialase töökogemuse osalise arvessevõtmise puhul tuleb eristada ühelt poolt võrdväärset erialast töökogemust ja teiselt poolt mis tahes muud liiki erialast töökogemust, mis on kooliõpetaja ülesannete täitmisel lihtsalt kasulik (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 51).

29

Võrdväärse erialase töökogemuse kohta tuleb märkida, et Saksamaalt pärit võõrtöötajad, sealhulgas need, kes on pärit Alam-Saksi liidumaalt ja kes kavatsevad rohkem kui kolme aasta jooksul töötada kooliõpetajana või sellega võrdväärses ametis ühes või mitmes koolis või võrreldavas asutuses, mis asub väljaspool seda liidumaad ja eelkõige muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariik, kallutatakse sellest kavatsusest loobuma. Täpsemalt heidutatakse neid pärsib oma päritoluliikmesriigist lahkumast ja mõne teise liikmesriigi territooriumile minemast, et töötada seal kooliõpetajana või sellega võrdväärses ametis, see, kui Alam-Saksi liidumaale tagasipöördumisel ei võeta seal nende erialast töökogemust nende töötasuastme ja -järgu määramisel täiel määral arvesse, hoolimata sellest, et nad tegid teises liikmesriigis sisuliselt samasugust tööd (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 74, ja 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 47).

30

Kui käesoleval juhul võetaks täiel määral arvesse Saksamaalt pärit võõrtöötajate, sealhulgas Alam-Saksi liidumaalt pärit võõrtöötajate võrdväärset erialast töökogemust, mis on omandatud muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariigis asuvas koolis või võrreldavas asutuses, tähendaks see, et nendele töötajatele, kes on rohkem kui kolm aastat töötanud õpetaja ametis või täitnud sellega võrdväärseid ülesandeid, kohaldataks töötasuastme ja -järgu määramisel samu tingimusi kui Alam-Saksi liidumaa töötajatele, kes on kokku sama pika aja jooksul töötanud õpetaja ametis nimetatud liidumaa koolides. Seetõttu võib põhjendatult eeldada, et kui need töötajad peavad otsustama, kas kandideerida kooliõpetaja töökohale muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariik asuvates koolides ja oma päritoluriigist lahkuda, siis on see nende jaoks tähtis aspekt (vt selle kohta 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 49).

31

Mis seevastu puudutab kogu erialase töökogemuse – mis ei ole küll võrdväärne, kuid on õpetaja ülesannete täitmiseks lihtsalt kasulik – arvessevõtmist, siis ELTL artiklis 45 sätestatud töötajate vaba liikumise põhimõte ei nõua kogu sellise töökogemuse arvessevõtmist, sest see ei ole vajalik, tagamaks, et Alam-Saksi liidumaa poolt tööle võetud töötajate, kes ei ole kunagi kasutanud õigust vabalt liikuda, ja nende töötajate, kes on seda õigust kasutanud, suhtes kohaldataks töötasuastme ja -järgu määramisel samasuguseid tingimusi. Arvamus, et töötajat, kelle võrdväärset erialast töökogemust, mille ta võib omandada muus liikmesriigis kui tema päritoluliikmesriik, võetaks Alam-Saksi liidumaa koolis õpetajana tööleasumisel tema töötasuastme ja -järgu esialgsel määramisel täielikult arvesse, pärsiks tema päritoluliikmesriigist lahkumast see, kui tema mis tahes muud liiki erialast töökogemust, mille ta võib selles teises liikmesriigis omandada, ei võetaks täiel määral arvesse, tundub nimelt põhinevat asjaolude kogumil, mis on liialt oletuslik ja ettenägematu selleks, et seda saaks pidada töötajate vaba liikumise takistuseks (vt selle kohta 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 50).

32

Käesoleval juhul ilmneb toimikust, et tulenevalt liikmesriigi sellise õigusnormi kohaldamisest, mida tuleb tõlgendada kitsalt, tunnustas Alam-Saksi liidumaa WNi poolt Prantsusmaal omandatud erialast töökogemust kui erialast töökogemust, mis on omandatud töö käigus, mis on sisuliselt võrdväärne sellega, mille jaoks nimetatud liidumaa ta tööle võttis.

33

Sellest järeldub, et kuna niisugune liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei võta täiel määral arvesse muus liikmesriigis kui võõrtöötaja päritoluliikmesriik varem tehtud võrdväärse töö perioode, võib see muuta töötajate vaba liikumise vähem atraktiivseks, olles vastuolus ELTL artikli 45 lõikega 1 ja kujutades endast seega selle vabaduse takistust.

34

Niisugune meede on vastuvõetav ainult juhul, kui see järgib EL toimimise lepinguga kooskõlas olevat õigustatud eesmärki ja kui see on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga. Lisaks peab selle kohaldamine sellisel juhul olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 55).

35

Esiteks, küsimuse kohta, kas seda meedet võib põhjendada eesmärgiga tagada tähtajaliste ja tähtajatute töötajate võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et TV‑Li § 16 lõike 2 teine lause on mõeldud olukordadeks, kus sama tööandja võtab tähtajalise töötaja uuesti tööle. Nimetatud kohus täpsustab, et viidatud riigisisese õigusnormi eesmärk on anda korduvalt töölevõetavatele töötajatele võimalus tõusta kõrgematesse töötasujärkudesse. Nimetatud kohus lisab, et TzBfG § 4 lõike 2 esimene lause, millega võetakse üle raamkokkuleppe klausli 4 lõige 4, on vastu võetud selleks, et kohelda tähtajalisi ja tähtajatuid töötajaid tööstaaži tunnustamisel võrdselt.

36

Sellega seoses tuleb märkida, et toimikust nähtuvalt ei puuduta kogu omandatud võrdväärse erialase töökogemuse täiel määral arvessevõtmine vastavalt TV‑Li § 16 lõikele 2 sugugi üksnes isikuid, kes on oma erialase töökogemuse omandanud tähtajaliste töölepingute raames. Ei ole välistatud, et isik, kes on üles öelnud Alam-Saksi liidumaaga sõlmitud tähtajatu töölepingu, otsustab enne kuue kuu pikkuse ajavahemiku möödumist eelmise töösuhte lõpu ja uue töösuhte alguse vahel sõlmida selle liidumaaga uue töölepingu ning saada kasu TV‑Li § 16 lõikest 2.

37

Käesoleval juhul ei ilmne Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, kas WNi töösuhe Prantsusmaal oli tähtajatu või tähtajaline. See faktiline asjaolu aga ei olegi kuigi oluline. WNile kohaldatakse Alam-Saksi liidumaaga töölepingu sõlmimisel nimelt igal juhul TV‑Li § 16 lõikes 2 ette nähtud ülemmäära, samas kui töötaja puhul, kes on teinud WNiga võrdväärset tööd varasema töösuhte raames Alam-Saksi liidumaaga, võetaks selle tööandjaga uue töölepingu sõlmimisel arvesse tema võrdväärset erialast töökogemust tervikuna, olenemata sellest, kas tema varasem tööleping oli tähtajaline või tähtajatu.

38

Lisaks, selleks et tagada tähtajaliste ja tähtajatute töötajate võrdne kohtlemine, ei ole vaja jätta töötaja poolt teise tööandja juures omandatud võrdväärne erialane töökogemus osaliselt arvesse võtmata. Võrdse kohtlemise põhimõte ei nõua, et tähtajalised töötajad oleksid sellise teise töötajate rühmaga võrreldes eelisseisus.

39

Teiseks, Alam-Saksi liidumaa ja Saksamaa valitsus väidavad enda õigustamiseks, et sama tööandja juures omandatud töökogemus võimaldab töötajal paremini oma tööülesandeid täita. Õiglase töötasu tagamiseks võib sellist eelist premeerida niisugust erialast töökogemust omavatele töötajatele kõrgema töötasu maksmisega.

40

Sellega seoses piisab märkimisest, et Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust selgub, et Alam-Saksi liidumaa tunnistas WNi poolt Prantsusmaal omandatud erialase töökogemuse töökogemuseks, mis on omandatud sellist tööd tehes, mis on sisuliselt võrdväärne tööga, mida tal tuleb teha selle liidumaaga sõlmitud töösuhtes. Kuna aga käesoleval juhul loetakse seda töökogemust sisuliselt võrdväärseks Alam-Saksi liidumaa koolides omandatud töökogemusega, ei õigusta asjaolu, et see kogemus omandati teises liikmesriigis, selle arvessevõtmist ainult teatava ülemmäärani. Sellist liikmesriigi meedet nagu põhikohtuasjas, mis võtab võrdväärset töökogemust arvesse piiratud ulatuses, ei saa pidada meetmeks, mis sellist töökogemust täielikult väärtustaks, ning seega ei ole see põhjendatud (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Österreichischer Gewerkschaftsbund, C‑24/17, EU:C:2019:373, punkt 88).

41

Kolmandaks, Alam-Saksi liidumaa ja Saksamaa valitsus väidavad, et põhikohtuasjas vaidluse all olev meede on põhjendatud eesmärgiga hoida töötajaid oma tööandja juures. Nende argumentide raames lisab Saksamaa valitsus, et erinevalt kohtuasjast, milles tehti 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513) ja kus käsitleti olukorda, kus erinevad Austria ülikoolid konkureerisid omavahel, on põhikohtuasja puhul teatavad töötingimused, st õpetuse sisu ja töötasu, kõikides Alam-Saksi liidumaa avalik-õiguslikes koolides sarnased. Sellest järeldub, et põhikohtuasjas vaidluse all olev õigusnorm sobib eesmärgi – hoida töötaja tööandja juures – saavutamiseks.

42

Siinkohal tuleb märkida, et kohtuasjas, milles tehti 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513), puudutas eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus muu hulgas seda, kas Austria õiguses tööstaaži eest ette nähtud erihüvitist saab pidada preemiaks, mida makstakse Austria ülikooli õppejõududele oma ainsa tööandja ehk Austria riigi juures püsimise eest. Sarnaselt osutatud kohtuasjale on ka põhikohtuasjas nii, et olenemata sellest, et kõik avalik-õiguslike koolide õpetajad on üheainsa tööandja ehk Alam-Saksi liidumaa töötajad, töötavad nad Alam-Saksi liidumaa erinevates avalik-õiguslikes koolides.

43

Selles kontekstis tuleb esiteks märkida, et isegi eeldusel, et teatavad töötingimused, st õpetuse sisu ja töötasu, on kõikides Alam-Saksi liidumaa avalik-õiguslikes koolides sarnased, ei saa välistada, et on ka teisi tingimusi, mis tekitavad nende koolide vahelise konkurentsi, näiteks erinevate koolide maine. Igal juhul konkureerivad need koolid avalik-õiguslike koolide õpetajate tööturul teiste territoriaalsete haldusüksuste, teiste liikmesriikide ja kolmandate riikide koolidega.

44

Seetõttu ei ole vastupidi käesoleva kohtuotsuse punktis 41 käsitletud Alam-Saksi liidumaa ja Saksamaa valitsuse argumendile põhikohtuasjas vaidluse all olev meede sobiv kooliõpetaja hoidmiseks oma töökohal, kuna tal on õigus saada tema erialasest töökogemusest lähtuvalt kindlaks määratud töötasu ka siis, kui ta vahetab kooli selle liidumaa piires (vt analoogia alusel 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 84, ja 10. märtsi 2005. aasta kohtumäärus Marhold, C‑178/04, ei avaldata, EU:C:2005:164, punkt 36).

45

Teiseks tuleb tõdeda, et selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, võib mõjutada kooliõpetaja otsust, kui tal on valida Alam-Saksi liidumaa koolis töötamise ja väljaspool seda liidumaad ning ennekõike väljaspool Saksamaa Liitvabariiki asuvas koolis töötamise vahel (vt analoogia alusel 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 85, ja 10. märtsi 2005. aasta kohtumäärus Marhold, C‑178/04, ei avaldata, EU:C:2005:164, punkt 37).

46

Seega toob põhikohtuasjas vaidluse all olev õigusnorm kaasa kooliõpetajate tööjõuturu eraldamise Alam-Saksi liidumaa territooriumil ja läheb ühtlasi vastuollu töötajate vaba liikumise põhimõttega (vt analoogia alusel 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 86, ja 10. märtsi 2005. aasta kohtumäärus Marhold, C‑178/04, ei avaldata, EU:C:2005:164, punkt 38).

47

Põhikohtuasjas vaidluse all oleva meetme eriomaseid tunnusjooni arvesse võttes tuleb tõdeda, et takistus, mille see loob, ei ole käesoleval juhul põhjendatav eesmärgiga hoida töötajaid oma tööandja juures.

48

Neljandaks väidab Alam-Saksi liidumaa, et sama tööandja juures omandatud kogu erialase töökogemuse täiel määral tunnustamine soodustab niisuguse kogemuse omandanud töötajate naasmist selle tööandja juurde kuue kuu jooksul alates eelmise töösuhte lõpust.

49

Siinkohal tuleb täpsustada, et nähtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktist 11 võttis Alam-Saksi liidumaa WNi õpetajana tööle vähem kui kuus kuud pärast seda, kui oli lõppenud tema eelmise töösuhe teise tööandjaga.

50

Tuleb rõhutada, et põhikohtuasjas vaidluse all olev riigisisene õigusnorm hõlmab kahte elementi, millest esimene on territoriaalse haldusüksuse teenistuses täitunud töötamise perioodide tervikuna arvessevõtmine ja teine on muu tööandja kui see haldusüksus juures omandatud erialase töökogemuse osaline arvesse võtmata jätmine. Alam-Saksi liidumaa väidab, et territoriaalse haldusüksuse teenistuses täitunud töötamise perioodide tervikuna arvessevõtmine soodustab töötajate naasmist pärast nende töösuhte lõppu, kuid ta ei selgita, mis põhjustel ta leiab, et ülempiiri seadmine muu tööandja kui selle haldusüksuse juures omandatud võrdväärse erialase töökogemuse arvessevõtmine aitab kaasa selle liidumaa teenistusse naasmisele.

51

Igal juhul, selline liikmesriigi meede, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis osaliselt välistab muu tööandja kui põhikohtuasjas osaleva territoriaalse haldusüksuse juures, või teises liikmesriigis asuva tööandja juures omandatud võrdväärse erialase töökogemuse arvessevõtmise, ei ole niisugune, mis soodustaks selle territoriaalse haldusüksuse juures töökogemuse omandanud töötajate naasmist. See pigem takistab neil võrdväärse erialase töökogemuse omandamist muu tööandja kui selle territoriaalse haldusüksuse juures, sealhulgas teises liikmesriigis asuva tööandja juures. Sellest järeldub, et seda meedet ei saa pidada taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivaks.

52

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artikli 45 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et territoriaalse haldusüksuse valitsemisalas olevas koolis töötava õpetaja varasema töötamise perioode, mis ei ole täitunud selle haldusüksuse juures, vaid muu tööandja juures, kes asub teises liikmesriigis, juhul kui tehtud töö on võrdväärne tööga, mida see töötaja peab kõnealuses kooliõpetaja ametis tegema, võetakse selle töötaja töötasu suuruse kindlaksmääramisel arvesse maksimaalselt kolme aasta ulatuses.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

ELTL artikli 45 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et territoriaalse haldusüksuse valitsemisalas olevas koolis töötava õpetaja varasema töötamise perioode, mis ei ole täitunud selle haldusüksuse juures, vaid muu tööandja juures, kes asub teises liikmesriigis, juhul kui tehtud töö on võrdväärne tööga, mida see töötaja peab kõnealuses kooliõpetaja ametis tegema, võetakse selle töötaja töötasu suuruse kindlaksmääramisel arvesse maksimaalselt kolme aasta ulatuses.