Kohtuasi C‑575/18 P

Tšehhi Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Euroopa Kohtu (suurkoda) 9. juuli 2020. aasta otsus

Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu omavahendid – Liikmesriikide rahaline vastutus – Omavahendite kättesaadavaks tegemise kohustusest vabastamise taotlus – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Euroopa Komisjoni kiri – Mõiste „vaidlustatav akt“ – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Tõhus kohtulik kaitse – Liidu alusetul rikastumisel põhinev hagi

  1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni kiri, millega liikmesriigil palutakse mitteametlikult maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse – Välistamine

    (ELTL artikkel 263; nõukogu määrus nr 1150/2000; nõukogu otsus 2007/436)

    (vt punktid 46–48)

  2. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Võimalus jätta see tingimus kõrvale, viidates õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele – Puudumine

    (ELTL artikli 263 neljas lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

    (vt punktid 52 ja 53)

  3. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni kiri, millega liikmesriigil palutakse mitteametlikult maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse – Selles kirjas liidu omavahendite liidu eelarvesse maksmise tähtaja määramine, mille möödumisel nõutakse viivist – Õiguslike tagajärgede tekitamine – Puudumine

    (ELTL artikkel 263; nõukogu määrus nr 1150/2000, artikli 9 lõige 1 ja artikkel 11)

    (vt punkt 54)

  4. Tühistamishagi – Hagi komisjoni kirja peale, millega liikmesriigil palutakse mitteametlikult maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse – Liikmesriigi kohustuse teha omavahendid kättesaadavaks põhjendatuse kontrollimine – Liidu omavahendite süsteemi eiramine – Lubamatus

    (ELTL artikkel 263; nõukogu määrus nr 1150/2000; nõukogu otsused 2000/597 ja 2007/436)

    (vt punktid 55–64)

  5. Euroopa Liidu omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaksmääramine ja kättesaadavaks tegemine – Kättesaadavaks tegemine reservatsioonidega – Lojaalse koostöö põhimõte – Komisjoni kohustus alustada asjaomase liikmesriigiga konstruktiivset dialoogi – Institutsiooni kohustus esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Puudumine

    (ELL artikli 4 lõige 3; ELTL artikkel 258; nõukogu määrus nr 1150/2000)

    (vt punktid 68, 73–75 ja 77–80)

  6. Euroopa Liidu omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaksmääramine ja kättesaadavaks tegemine – Kättesaadavaks tegemine reservatsioonidega – Liidu alusetul rikastumisel põhinev hagi – Õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimine

    (ELTL artiklid 268 ja 340; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)

    (vt punktid 81–83)

Kokkuvõte

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) võttis 30. mail 2008 vastu lõpparuande seoses uurimisega, mille käigus kontrolliti Laosest pärit tulekiviga taskutulemasinate importi. Aruanne puudutas nimelt kauba Tšehhi Vabariiki importimist 28 juhul ja selle kohaselt oli vaja, et liikmesriigid viiksid läbi uurimised asjaomaste importijate suhtes ja algataksid haldusmenetluse maksude ümberarvutamiseks. Tšehhi ametiasutused võtsid meetmed, et maks ümber arvutada ja sisse nõuda, teatades siiski, et mõnel neist juhtudest ei ole liidu omavahendite summat võimalik sisse nõuda. Euroopa Komisjon teatas neile ametiasutustele 20. jaanuari 2015. aasta kirjaga, et Tšehhi Vabariiki ei saa määruse nr 1150/2000 ( 1 ) alusel liidu omavahendite kättesaadavaks tegemise kohustusest vabastada, ja palus neil tasuda asjaomane summa, täpsustades, et mis tahes viivitus toob kaasa viivitusintressi maksmise.

Kuna Tšehhi Vabariik ei nõustunud komisjoni selles kirjas toodud seisukohaga, esitas ta Üldkohtule hagi nõudega tühistada institutsiooni otsus, mis nimetatud kirjas väidetavalt sisaldub. Kohtumäärusega ( 2 ) nõustus Üldkohus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väitega ja sellest tulenevalt jättis hagi läbi vaatamata. Ta leidis nimelt, et hagi on esitatud akti peale, mille peale ei saa esitada tühistamishagi, kuna see ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi. Tšehhi Vabariik esitas Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse, väites sisuliselt, et tema tühistamishagi vastuvõetamatuks tunnistamine jätab ta ilma kohtulikust kaitsest, kuna ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis tegelikult võimaldaks tal lasta kohtulikult kontrollida komisjoni seisukohta.

Euroopa Kohus (suurkoda) selgitas 9. juuli 2020. aasta otsuses tingimusi, mille alusel liikmesriigid saavad tõhusa kohtuliku kaitse vaidluse korral, mis puudutab nende rahalise vastutuse ulatust vastavalt liidu õigusele liidu omavahendite valdkonnas.

Kõigepealt sedastas Euroopa Kohus, et kehtiva liidu õiguse kohaselt on liidu omavahendite sissenõudmise, kindlaksmääramise ja kontole kandmise kohustus pandud vahetult liikmesriikidele. Seega ei ole komisjonil vähimatki otsustuspädevust, mis võimaldaks tal neid kohustada liidu omavahendite summasid kindlaks määrama ja talle kättesaadavaks tegema. Euroopa Kohus järeldas sellest, et kui anda võimalus esitada tühistamishagi sellise kirja peale nagu vaidlusalune kiri, selleks, et kontrollida, kas liikmesriigi kohustus teha asjaomane summa komisjonile kättesaadavaks, on põhjendatud, tähendaks see, et eiratakse liidu omavahendite süsteemi, nagu see on ette nähtud liidu õigusnormides. Kuid Euroopa Kohtu ülesanne ei ole muuta valikut, mille liidu seadusandja selles osas on teinud.

Seejärel leidis Euroopa Kohus, et komisjoni õigus esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames Euroopa Kohtule hindamiseks tema ja liikmesriigi vaheline vaidlus, mis puudutab liikmesriigi kohustust teha teatav liidu omavahendite summa sellele institutsioonile kättesaadavaks, on liidu omavahendite süsteemile, nii nagu see on praegu liidu õiguses välja arendatud, seesmiselt omane. Ta lisas, et kui liikmesriik teeb omavahendite summa kättesaadavaks reservatsioonidega, mis puudutavad tema kohustust seda teha, peab komisjon vastavalt lojaalse koostöö põhimõttele alustama asjaomase liikmesriigiga konstruktiivset dialoogi, et määrata kindlaks selle liikmesriigi kohustused. Dialoogi ebaõnnestumise korral on institutsioonil võimalik esitada liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Asjaolu, et liidu omavahendid on tehtud kättesaadavaks reservatsioonidega, on nimelt põhjenduseks liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamisele juhul, kui ilmneb, et asjaomane liikmesriik oli tõepoolest kohustatud vastavad summad kättesaadavaks tegema.

Samas, arvestades komisjoni kaalutlusõigust liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamisel, järeldas Euroopa Kohus, et see õiguskaitsevahend ei anna asjaomasele liikmesriigile mingit tagatist, et tema ja institutsiooni vahelise vaidluse liidu omavahendite kättesaadavaks tegemise üle lahendab kohus. Ta lisas siiski, et kui liikmesriik on teinud komisjonile kättesaadavaks teatava liidu omavahendite summa, avaldades seejuures kahtlust selle institutsiooni seisukoha põhjendatuse suhtes, ning kui dialoogimenetlusega ei ole õnnestunud liikmesriigi ja institutsiooni vahelist vaidlust lõpetada, võib liikmesriik nõuda hüvitist liidu alusetu rikastumise tõttu ning vajaduse korral esitada selleks Üldkohtule hagi.

Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise lõigu alusel esitatud liidu alusetul rikastumisel põhineva hagi korral tuleb tõendada kostja rikastumist ilma kehtiva õigusliku aluseta ning selle rikastumisega seotud hageja vaesumist. Sellise hagi analüüsimise raames peab Üldkohus seega eelkõige hindama, kas hagejaks oleva liikmesriigi vaesumist, mis vastab liidu omavahendite summa – millega see liikmesriik ei ole nõustunud – komisjonile kättesaadavaks tegemisele, ja sellele vastavat kõnealuse institutsiooni rikastumist põhjendavad – või vastupidi ei põhjenda – need kohustused, mis sellel liikmesriigil on tulenevalt liidu omavahendite valdkonda reguleerivatest liidu õigusnormidest. Euroopa Kohus leidis, et liikmesriik ei jää ilma igasuguse tõhusa kohtuliku kaitseta, kui ta ei jaga komisjoni seisukohta seoses tema kohustustega liidu omavahendite valdkonnas, ja jättis seega hagi tervikuna läbi vaatamata.

( 1 ) Nõukogu 22. mai 2000. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT 2000, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), muudetud nõukogu 16. novembri 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2028/2004 (ELT 2004, L 352, lk 1) ja nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 105/2009 (ELT 2009, L 36, lk 1). Vt eelkõige selle määruse artikli 17 lõige 2.

( 2 ) Üldkohtu 28. juuni 2018. aastamäärus Tšehhi Vabariik vs. komisjon (T‑147/15, ei avaldata, EU:T:2018:395).