–

Soome valitsus, esindajad: H. Leppo ja J. Heliskoski,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja M. Huttunen,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 43 lõikeid 1 ja 3.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud MLi ja Aktiva Finants OÜ vahelises vaidluses seoses Eesti kohtu sellise otsuse täitmisega, millega mõisteti MLilt selle äriühingu kasuks välja teatud rahasumma.

3

Määruse nr 44/2001 põhjendustes 6 ja 16–18 on märgitud:

[…]

4

Määruse artiklis 41 on sätestatud:

„Kohtuotsus kuulutatakse täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi.“

5

Määruse artikli 43 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Kumbki pool võib täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.

2.   Apellatsioonkaebus esitatakse III lisas nimetatud kohtusse.

3.   Apellatsioonkaebust menetletakse vaidlustatud kohtuasjade menetluskorra kohaselt.“

6

Määruse artikkel 45 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.

2.   Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.“

7

Kohtumenetluse seaduse (oikeudenkäymiskaari) peatüki 25a § 5 esimese lõigu kohaselt on esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonikohtule kaebuse esitamiseks vaja saada menetlusluba.

8

Kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 11 esimeses lõigus on ette nähtud, et menetlusluba antakse, kui on põhjust kahelda selle otsuse põhjendatuses, kui menetlusluba andmata ei ole otsuse põhjendatust võimalik hinnata, kui menetlusloa andmine on oluline teistes sarnastes kohtuasjades õiguse kohaldamise seisukohast või kui menetlusloa andmiseks on muu kaalukas põhjus.

9

Kohtumenetluse seaduse peatüki 25a §-s 13 on sätestatud, et kui apellatsioonikohus peab seda vajalikuks, nõuab ta enne menetlusloa andmist vastustajalt apellatsioonkaebusele kirjalikku vastamist.

10

Kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 14 esimese lõigu kohaselt on menetlusloa andmise menetlus kirjalik menetlus ning apellatsioonikohus otsustab, lähtudes esimeses kohtuastmes tehtud otsusest, talle esitatud apellatsioonkaebusest, nende olemasolul vastustaja kirjalikest seisukohtadest ning vajadusel teistest toimiku materjalidest.

11

Kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 18 kohaselt antakse menetlusluba, kui loa andmise poolt on vähemalt üks kolmeliikmelise kohtukolleegiumi liige.

12

Harju Maakohus (Eesti) tegi 7. detsembril 2009 otsuse, millega mõistis Helsingis (Soome) elavalt MLilt Eesti äriühingu Aktiva Finants kasuks välja 14838,50 Eesti krooni (EEK) (ligikaudu 948 eurot).

13

Aktiva Finantsi taotlusel tunnistas Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus, Soome) MLi suhtes tehtud 7. detsembri 2009. aasta kohtuotsuse määruse nr 44/2001 alusel Soomes täidetavaks.

14

Olles täidetavaks tunnistamise otsuse kätte saanud, esitas ML selle peale Helsingin hovioikeusele (Helsingi apellatsioonikohus, Soome) apellatsioonkaebuse, milles palus see otsus tühistada.

15

Helsingin hovioikeusele (Helsingi apellatsioonikohus) esitatud apellatsioonkaebuses väitis ML kõigepealt, et Harju Maakohtu 7. detsembri 2019. aasta otsus tehti tagaselja. Seejärel väitis ML, et menetluse algatamist käsitlevat dokumenti ei toimetatud talle kätte piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud end kaitsta. Lisaks sai ta kogu menetlusest teada alles siis, kui Helsingin käräjäoikeus (Helsingi esimese astme kohus) toimetas talle kätte otsuse, mis puudutas Harju Maakohtu otsuse täidetavaks tunnistamist. Veel väitis ML, et viimati nimetatud kohus ei olnud pädev tema menetluses olnud kohtuasja lahendama, kuna MLi elukoht on alates 26. novembrist 2007 Soomes. Sellega seoses tugines ML oma argumentide põhjendamiseks määruse nr 44/2001 artiklitele 34 ja 35.

16

Helsingin hovioikeus (Helsingi apellatsioonikohus) ei andnud MLile kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 5 esimeses lõigus ette nähtud menetlusluba ning sellega tema esitatud kaebuse menetlemine lõpetati. Helsingin käräjäoikeuse (Helsingi esimese astme kohus) otsus jäeti seega muutmata.

17

ML palus eelotsusetaotluse esitanud kohtult Korkein oikeuselt (Soome kõrgeim kohus) luba esitada kaebus Helsingin hovioikeuse (Helsingi apellatsioonikohus) otsuse peale; see luba anti talle 24. jaanuaril 2017. Korkein oikeusele (kõrgeim kohus) esitatud kaebuses palus ML see otsus tühistada, anda apellatsioonkaebusele menetlusluba ja saata kohtuasi tagasi Helsingin hovioikeusele (Helsingi apellatsioonikohus) tema apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks.

18

Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas määruse nr 44/2001, täpsemalt selle artikli 43 lõigetega 1–3 on kooskõlas selline menetlusloa andmise menetlus nagu on ette nähtud põhikohtuasjas asjasse puutuvates riigisisestes õigusnormides, kui tegemist on apellatsioonkaebusega esimeses kohtuastmes tehtud otsuse peale, mis puudutab kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades.

19

Esiteks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et riigisisestest õigusnormidest ilmneb, et kõikides kohtuasjades toimub edasikaebemenetlus kahes etapis. Esimeses etapis hinnatakse liikmesriigi õiguses ette nähtud menetlusloa andmise tingimuste täidetust. Kui luba antakse, vaadatakse teises etapis kaebus läbi täies ulatuses. Kui aga luba ei anta, esimeses kohtuastmes tehtud otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse alusel seda keelduvat otsust ei tühistata.

20

Teiseks ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus kindel, et määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikes 3 kehtestatud võistleva menetluse nõue on täidetud, kui liikmesriigi õiguse kohaselt võidakse menetlusloa andmise otsus teha ka, ilma et poolele, kelle suhtes täitmist taotletakse, käesolevas asjas ML, oleks antud võimalus esitada eelnevalt oma seisukoht.

21

Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 43 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus menetlusloa andmise menetlus, mille käigus esiteks apellatsioonikohus otsustab loa andmise üle, lähtudes esimeses kohtuastmes tehtud otsusest, talle esitatud apellatsioonkaebusest, nende olemasolul vastustaja seisukohtadest ja vajaduse korral muudest toimiku materjalidest, ning teiseks menetlusluba antakse muu hulgas juhul, kui on põhjust kahelda otsuse põhjendatuses, kui menetlusluba andmata ei ole otsuse põhjendatust võimalik hinnata või kui menetlusloa andmiseks on muu kaalukas põhjus.

23

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatava määruse nr 44/2001 põhjendustest 16 ja 17, põhineb määrusega loodud tunnustamise ja täitmise kord vastastikusel usaldusel õigusemõistmise vastu Euroopa Liidus. Selline usaldus nõuab, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid mitte ainult ei tunnustata teises liikmesriigis automaatselt, vaid ka seda, et kõnealuste kohtuotsuste teises liikmesriigis täidetavaks tunnistamise kord on tulemuslik ja kiire. Menetlus peab seisnema üksnes nende dokumentide formaalses kontrollis, mida on taotluse saanud liikmesriigis täidetavaks tunnistamiseks vaja, kusjuures deklaratsioon kohtuotsuse täidetavuse kohta antakse välja peaaegu automaatselt (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Prism Investments, C‑139/10, EU:C:2011:653, punktid 27 ja 28).

24

Just seetõttu kuulutatakse kohtuotsus määruse nr 44/2001 artikli 41 kohaselt täitmisele pööratavaks kohe pärast määruse artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist ilma määruse artiklites 34 ja 35 ette nähtud täitmisest keeldumise aluste kontrollimiseta.

25

Nimelt, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on määruse eesmärk vorminõuete lihtsustamise kaudu tagada liikmesriikidest pärinevate tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste vaba liikumine, et nende tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.

26

Seda eesmärki ei tohi siiski saavutada ükskõik millisel viisil kaitseõigusi nõrgendades (14. detsembri 2006. aasta kohtuotsus ASML, C‑283/05, EU:C:2006:787, punkt 24). Euroopa Kohus on sellega seoses meelde tuletanud, et kõik määruse nr 44/2001 sätted väljendavad kavatsust tagada, et määruse eesmärkide raames toimuvad kohtuotsuse tegemisega lõppevad menetlused kaitseõigusi järgides (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus G, C‑292/10, EU:C:2012:142, punkt 47).

27

Ent selleks, et tagada kaitseõigused, on määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikes 1 koosmõjus määruse põhjendusega 18 tunnustatud kummagi poole õigust esitada apellatsioonkaebus täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse peale: vastustaja võib selle esitada juhul, kui ta leiab, et esineb üks täitmata jätmise alus ning taotleja juhul, kui – vastupidi – tema kasuks täidetavaks tunnistamise otsust keelduti tegemast.

28

Tuleb siiski tõdeda, et määruses nr 44/2001 ei ole ette nähtud selle otsuse puhul kasutatavate õiguskaitsevahendite laadi ega konkreetset korda.

29

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele Euroopa Liidu õigusnormide puudumisel iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kehtestada menetlusnormid, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele liidu õigusega antud õiguste kaitse. Need menetluseeskirjad ei tohi siiski olla ebasoodsamad kui liikmesriigi õigusest tulenevate õiguste kaitseks ette nähtud samalaadsete õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus El Hassani, C‑403/16, EU:C:2017:960, punkt 26).

30

Mis puudutab esiteks võrdväärsuse põhimõtet, siis see nõuab, et kõik õiguskaitsevahendite suhtes kohaldatavad reeglid oleksid ühtemoodi kohaldatavad nii liidu õiguse rikkumisel rajanevate õiguskaitsevahendite kui ka liikmesriigi õiguse rikkumisel rajanevate õiguskaitsevahendite puhul (4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kantarev, C‑571/16, EU:C:2018:807, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Käesolevas asjas tuleb märkida, et Euroopa Kohtul ei ole mingit alust kahelda põhikohtuasja menetlusnormide kooskõlas selle põhimõttega. Vastupidi, Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest nähtub, et riigisisene õigusnorm, mille kohaselt on esimeses kohtuastmes tehtud otsuse peale apellatsioonikohtule kaebuse esitamiseks vaja menetlusluba, on üldkohaldatav ega puuduta ainult apellatsioonkaebusi, mis on määruse nr 44/2001 alusel esitatud täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuste peale.

32

Mis puudutab teiseks tõhususe põhimõtet, siis tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguskorraga isikule antud õiguste kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse nende sätete kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära liikmesriigi eri ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid niisuguseid põhimõtteid nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane läbiviimine (11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Călin, C‑676/17, EU:C:2019:700, punkt 42).

33

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 11 esimese lõigu kohaselt antakse menetlusluba juhul, kui on põhjust kahelda otsuse põhjendatuses, kui menetlusluba andmata ei ole otsuse põhjendatust võimalik hinnata, kui menetlusloa andmine on oluline teistes sarnastes kohtuasjades õiguse kohaldamise seisukohast või kui menetlusloa andmiseks on muu kaalukas põhjus.

34

Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, võimaldavad Soome õigusnormides sätestatud menetlusloa andmise alused arvesse võtta määruse nr 44/2001 artiklites 34 ja 35 ette nähtud asjasse puutuva otsuse täitmata jätmise aluseid, mille puhul võib kohus, kellele esitatakse määruse artiklis 43 osutatud apellatsioonkaebus, artikli 45 kohaselt keelduda kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest või see tühistada.

35

Seega ei ilmne, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid muudaksid liidu õigusega antud õiguste kasutamise peaaegu võimatuks või ülemäära raskeks.

36

Tuleb siiski märkida, et õigus kohtusse pöörduda ei hõlma mitte ainult võimalust esitada kaebus, vaid ka tagatist, et see kohus on pädev uurima kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis talle lahendada antud kohtuvaidluses asjasse puutuvad (vt selle kohta 6. novembri 2012. aasta kohtuotsus Otis jt, C‑199/11, EU:C:2012:684, punkt 49).

37

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et Soome õigusnormide kohaselt toimub kaebuse läbivaatamine apellatsioonikohtus kahes etapis. Esimeses etapis otsustab apellatsioonikohus kirjalikus menetluses loa andmise üle, lähtudes esimeses kohtuastmes tehtud otsusest, talle esitatud apellatsioonkaebusest, nende olemasolul vastustaja seisukohtadest ja vajaduse korral muudest toimiku materjalidest. Menetlusluba antakse, kui loa andmise poolt on vähemalt üks kolmeliikmelise kohtukolleegiumi liige. Igal juhul antakse menetlusluba, kui esineb üks kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 11 esimeses lõigus ette nähtud alus. Kui luba antakse, lahendab apellatsioonikohus teises etapis kaebuse täies ulatuses.

38

Seega on apellatsioonikohtul menetlusloa andmise otsustamise etapist alates võimalik määruse nr 44/2001 artikli 43 alusel esitatud apellatsioonkaebuse puhul kontrollida, kas selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud täitmata jätmise alused nõuavad kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud esimese astme kohtu otsuse põhjalikku läbivaatamist.

39

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 43 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus menetlusloa andmise menetlus, mille käigus esiteks apellatsioonikohus otsustab loa andmise üle, lähtudes esimeses kohtuastmes tehtud otsusest, talle esitatud apellatsioonkaebusest, nende olemasolul vastustaja seisukohtadest ja vajaduse korral muudest toimiku materjalidest, ning teiseks menetlusluba antakse muu hulgas juhul, kui on põhjust kahelda otsuse põhjendatuses, kui menetlusluba andmata ei ole otsuse põhjendatust võimalik hinnata või kui menetlusloa andmiseks on muu kaalukas põhjus.

40

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 43 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus menetlus, milles lahendatakse apellatsioonkaebust täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse peale, ja milles ei ole nõutud, et vastustaja kuulataks ära enne talle soodsa otsuse tegemist.

41

Vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 43 lõikele 3 koostoimes määruse põhjendusega 18 menetletakse apellatsioonkaebust täitmiseks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse peale võistleva menetluse normide kohaselt, tagades kaitseõigused.

42

Käesolevas asjas, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, peab Helsingin hovioikeus (Helsingi apellatsioonikohus) kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 13 kohaselt enne menetlusloa andmise otsuse tegemist nõudma vastustajalt apellatsioonkaebusele kirjalikku vastamist, kui ta seda vajalikuks peab. Järelikult võidakse loa andmise otsus teha, ilma et vastustajale antaks võimalus esitada seisukoht.

43

Siiski nähtub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et kohtumenetluse seaduse peatüki 25a § 5 esimeses lõigus ette nähtud esimeses etapis, mis puudutab menetlusloa andmist, ei tohi apellatsioonikohus teha ebasoodsat otsust vastustaja suhtes ilma teda ära kuulamata. Nimelt, esiteks, kui kaebus on esitatud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise otsuse peale, ei kahjusta see, et apellatsioonikohus ei anna menetlusluba, isikut, kelle kasuks kohtuotsus tehti, see tähendab poolt, kelle kasuks otsus täidetavaks tunnistati. Teiseks, kui apellatsioonkaebus on esitatud otsuse peale, millega keelduti kohtuotsust täidetavaks tunnistamast, ei kahjusta see, et apellatsioonikohus ei anna menetlusluba, isikut, kelle kasuks kohtuotsus tehti, see tähendab poolt, kelle suhtes täitmist taotleti.

44

Järelikult, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 76 ja 82, ei saa apellatsioonikohus menetlusloa andmise etapis teha otsust, mis oleks vastustaja jaoks ebasoodne või tema huve kahjustav, mistõttu ei rikuta selle poole õigust võistlevale menetlusele, kui tal ei palutud oma seisukohta esitada. Lisaks palutakse vastustajal tingimata oma seisukoht esitada apellatsioonkaebuse täies ulatuses läbivaatamise etapis, mistõttu on võistlevuse põhimõtte järgimine tagatud etapis, kus apellatsioonikohtu otsus võib selle poole õigusi kahjustada.

45

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 43 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus menetlus, milles lahendatakse apellatsioonkaebust täidetavaks tunnistamise taotluse kohta tehtud otsuse peale, ja milles ei ole nõutud, et vastustaja kuulataks ära enne talle soodsa otsuse tegemist.

46

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised on võimalikud tagajärjed, mis tulenevad asjaolust, et apellatsioonkaebust ei saa esitada mitte ainult täitmist taotlev pool, vaid ka pool, kelle suhtes täitmist lubati.

47

Sellega seoses, kuigi on tõsi, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased, tuleb toonitada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei ole eelotsuse taotlemise mõte saada juhendavaid arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid eelotsusetaotlus esitatakse vajadusest vaidluse tõhusa lahenduse järele (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 28).

48

Käesolevas asjas ei täpsusta aga eelotsusetaotluse esitanud kohus selle küsimuse esitamise põhjuseid. Samuti ei täpsusta ta, kuidas on see küsimus seotud põhikohtuasjaga, ega põhjusi, miks on Euroopa Kohtu vastus vajalik tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks.

49

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kolmas küsimus on vastuvõetamatu.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: