–

Sloveenia valitsus, esindaja: B. Jovin Hrastnik,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kocjan ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on A. ja J. Kuhar ja teine pool Sloveenia pangandusasutus Addiko Bank d.d. ja mille ese on kohesele täitmisele pööratava notariaalakti vormis sõlmitud hüpoteeklaenulepingust tuleneva nõude sundtäitmine.

3

Direktiivi 93/13 artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.   Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.

[…]”.

4

Selle direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.

2.   Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“

5

Nimetatud direktiivi artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. […]“

6

Sama direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

7

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

8

Tarbijakaitseseaduse (Zakon o varstvu potrošnikov, Uradni list RS, nr 98/04) artiklis 23 on sätestatud:

„Ettevõtja ei või kehtestada ebaõiglasi lepingutingimusi tarbija suhtes.

Eelmises lõigus nimetatud lepingutingimused on tühised.“

9

Nimetatud seaduse artikli 24 esimeses lõigus on sätestatud:

„Lepingutingimusi peetakse ebaõiglaseks, kui need kutsuvad esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat, või muudavad lepingu täitmise tarbijale põhjendamatult kahjulikuks või viivad selleni, et lepingu täitmine erineb märkimisväärselt sellest, mida tarbija mõistlikult ootas, või on vastuolus õigluse ja hea usu põhimõtetega.“

10

Täite- ja esialgse õiguskaitse menetluste seaduse (Zakon o izvršbi in zavarovanju, Uradni list RS, nr 3/07) artiklis 9 on sätestatud:

„Esimese astme otsuse võib edasi kaevata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Võlgniku edasikaebus täitemääruse peale, millega rahuldatakse täitmisavaldus, on vastuväide.

[…]

Vastuväite kohta tehtud otsuse võib edasi kaevata.

[…]“.

11

Selle seaduse artiklis 15 on sätestatud:

„Tsiviilkohtumenetluse seaduse (Zakon o pravdnem postopku, Uradni list RS, nr 73/07) sätteid kohaldatakse analoogia alusel täite- ja esialgse õiguskaitse menetlustes, kui käesolevas või muudes seadustes ei ole sätestatud teisiti.“

12

Nimetatud seaduse artikli 17 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:

„Kohus annab täitmiseks loa täitedokumendi alusel.

Täitedokumendid on:

[…]“.

13

Sama seaduse artikli 55 esimeses lõigus on sätestatud:

„Täitemääruse peale võib esitada vastuväite, kui esinevad täitmisele pööramist takistavad asjaolud, milleks on eelkõige:

[…]

[…]“.

14

Täite- ja esialgse õiguskaitse menetluste seaduse artikkel 71 on sõnastatud järgmiselt:

„Võlgniku taotlusel võib kohus sundtäitmise täielikult või osaliselt peatada, kui võlgnik tõendab usutavalt, et kohene täitmine põhjustaks talle korvamatut või raskesti korvatavat kahju ning et niisugune kahju oleks suurem kahjust, mida kannaks võlausaldaja täitmise peatamise korral, järgmistel juhtudel:

[…]

[…]

Ilma et see piiraks eelmise lõike kohaldamist, võib kohtunik võlgniku taotlusel peatada sundtäitmise ka muudel eriti põhjendatud õiguspärastel põhjustel, kuid mitte rohkem kui kolmeks kuuks ja ühel korral.

Võlausaldaja ettepaneku alusel seab kohtunik täitmise peatamise tingimuseks võlgniku poolt tagatise esitamise, välja arvatud juhul, kui see kahjustab tema või tema pereliikmete toimetulekut. Kui võlgnik ei esita tagatist kohtuniku määratud tähtajal, mis ei tohi olla pikem kui 15 päeva, loetakse peatamise taotlus tagasivõetuks.“

15

Tsiviilkohtumenetluse seaduse artikli 3 kolmanda lõigu punktis 1 on sätestatud:

„Kohus ei tunnusta poolte ühtegi käsutustoimingut, mis:

16

Notariaadiseaduse (Zakon o notariatu, Uradni list RS, nr 2/07) artiklis 4 on sätestatud:

„Notariaalakt, milles on sätestatud kohustus anda, teha, mitte teha või nõustuda millegagi – mis võib olla tehingu ese –, kujutab endast täitedokumenti, kui kohustatud isik annab samas aktis või eraldi notariaalaktis sõnaselgelt nõusoleku, et see on kohe täitmisele pööratav, kui nõue on sissenõutav.“

17

Nimetatud seaduse artiklis 42 on sätestatud:

„Enne notariaalakti koostamist peab notar kirjeldama osalejatele arusaadaval viisil õigusakti sisu, õiguslikke tagajärgi või selles sisalduvaid osalejate tahteavaldusi, ta peab juhtima osalejate tähelepanu asjaomase õigusakti või tahteavaldusega kaasnevatele teadaolevatele ja tavalistele riskidele. Notar peab samuti juhtima osalejate tähelepanu talle teadaolevatele mis tahes muudele asjaoludele, mis on seotud asjaomase õigusaktiga […]. Samuti peab ta osalejaid hoitama ebaselgete, mõistetamatute või mitmeti mõistetavate avalduste kasutamise eest ja sõnaselgelt juhtima nende tähelepanu selliste avalduste kasutamise võimalikele õiguslikele tagajärgedele. Kui osalejad jäävad selliste avalduste juurde, peab ta need notariaalaktis esitama, kuid tegema märke osalejatele sellekohase hoiatuse tegemise kohta.“

18

Tasuta õigusabi seaduse (Zakon o brezplačni pravni pomoči) artikli 8 neljandas taandes on sätestatud:

„Tasuta õigusabi käesoleva seaduse tähenduses ei anta, kui:

[…]

19

Addiko Bank ning A. ja J. Kuhar sõlmisid eluaseme ostu rahastamiseks hüpoteeklaenulepingu kohesele täitmisele pööratava notariaalakti vormis (edaspidi „vaidlusalune notariaalakt“). Laenukohustus oli nomineeritud Šveitsi frankides (CHF), kuid A. ja J. Kuhar pidid igakuiseid laenu tagasimakseid tasuma eurodes Euroopa Keskpanga (EKP) vahetuskursiga, mis kehtib tasumise päeval. Tasu laenu põhisumma eest oli seotud 6 kuu intressimääraga CHF LIBOR.

20

Kui A. ja J. Kuhar jäid makseviivitusse, siis esitas Addiko Bank vaidlusaluse notariaalakti alusel Okrajno sodišče v Gornji Radgonile (Gornja Radgona piirkondlik kohus, Sloveenia) avalduse selle akti sundtäitmisele pööramiseks.

21

Nimetatud kohus rahuldas sundtäitmise avalduse kogusummas 128765,66 eurot.

22

Sellele kohtule täitemääruse peale esitatud vastuväites väitsid A. ja J. Kuhar, keda ei abistanud advokaat, et Addiko Bank ei olnud nõuetekohaselt juhtinud nende tähelepanu vahetuskursiriskile, mistõttu olid nad sõlminud lepingu, mille mõni säte on ebaõiglane ja mille alusel nad peavad nad tagasi maksma palju suurema summa kui oli saadud laen.

23

Okrajno sodišče v Gornji Radgoni (Gornja Radgona piirkondlik kohus) jättis selle vastuväite rahuldamata sisuliselt põhjendusel, et A. ja J. Kuhar on kohustatud notariaalaktist tuleneva kohustuse täitma nii nagu see seal kirjas on, ja et tähtsust ei ole asjaolul, kas Addiko Bank teavitas neid nõuetekohaselt vahetuskursiriskist või mitte.

24

A. ja J. Kuhar, keda endiselt ei abistanud advokaat, esitasid seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Višje sodišče v Mariborule (Maribori kõrgem kohus, Sloveenia), apellatsioonkaebuse, milles nad palusid tühistada kohtumäärus, millega anti sundtäitmisele pööramise luba.

25

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on vaheotsuses juba otsustanud, et vaidlusaluses notariaalaktis nimetatud tingimus, mille kohaselt nomineeritakse laen välisvaluutas, kuid selle tagasimaksmine toimub eurodes, on ebaõiglane, kuna selles ei ole ette nähtud mitte mingit valuutakursi muutuse riski piirangut. Kuigi see tingimus puudutas asjaomase lepingu põhiobjekti, ei olnud see A. ja J. Kuhari jaoks ei selge ega arusaadav. Üldisemalt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi vahetuskursiriski piirangu puudumine võib mõjutada nii tarbija kui ka panga huve, esineb siiski märkimisväärne tasakaalustamatus lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel juba ainult seetõttu, et pangal on palju suuremad võimalused sellise riski kontrolli all hoidmiseks, tulenevalt sellest, et ta on märkimisväärse suurusega finantsasutus, mis võib tugineda erialateadmistele, olulisele hulgale andmetele ja kogemustele selles valdkonnas. Lisaks on nimetatud kohus arvamusel, et elusaseme ostu rahastamiseks võetavat laenulepingut alla kirjutades ei nõustuks mõistlik tarbija piiramatu vahetuskursiriskiga, mis võib talle kaasa tuua kahjulikud ja püsivad majanduslikud tagajärjed. Vastupidi, kui ta saaks pidada pangaga läbirääkimisi võrdsetel alustel ja kui pank teda nõuetekohaselt teavitaks, võtaks niisugune tarbija kohustusi ainult juhul, kui laenulepingus oleks ette nähtud sellise riski mõistlik piiramine.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas kohus, kellele on esitatud hüpoteeklaenulepingu sundtäitmise avaldus, peab juhul, kui ta tuvastab, et nimetatud leping sisaldab ebaõiglast tingimust, keelama vajaduse korral omal algatusel sellise tingimuse kohaldamise alates sellest menetlusetapist või kui asjaomane otsus tuleb läbi vaadata sisuliselt, siis eraldi menetluse raames, mille võib algatada tarbija.

27

Selles osas toob eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt esile, et vastavalt liidu õiguse tõhususe põhimõttele, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, ei tohi riigisisesed õigusnormid, mis puudutavad kohtulahendite seadusjõudu, muuta täitmisavalduse saanud kohtule ebaõiglaste tingimuste kohaldamata jätmist ülemäära keeruliseks. Samas seisab Sloveenia õigussüsteemis pädev kohtunik kohesele täitmisele pööratava notariaalakti alusel algatatud sundtäitmise menetluse raames siiski vastamisi sedalaadi menetlusnormidega. Täpsemalt on tegemist riigisiseste õigusnormidega, mis puudutavad formaalse õiguspärasuse põhimõtte elluviimist ja täitmise peatamise õiguslikke eeldusi, mis on sätestatud täite- ja esialgse õiguskaitse menetluste seaduses.

28

Esiteks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses formaalse õiguspärasuse põhimõttega, et vastavalt Sloveenia õiguses traditsiooniliselt kohaldatavale tõlgendusele ei või kohus sundtäitmisele pööramisest keelduda, kuna nimetatud põhimõtte kohaselt on tema kontroll piiratud küsimusega, kas algdokument, mis tõendab laenulepingut, mille sundtäitmist nõutakse, oli koostatud vastavalt kohaldatavates õigusaktides sätestatud vorminõuetele. Kohus, kellele on esitatud sundtäitmise avaldus, mis põhineb sellisel notariaalaktil nagu vaidlusalune notariaalakt, on seega tõhususe põhimõtte rikkumise seisukohast vaadeldes analoogses olukorras, kui see, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 14. novembri 2013. aasta kohtumäärus Banco Popular Español ja Banco de Valencia (C‑537/12 ja C‑116/13, EU:C:2013:759).

29

Teiseks toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile, et Sloveenia õiguses ei ole ette nähtud sundtäitmise menetluse peatamist juhul, kui tarbija esitab tühisuse tuvastamise hagi, mis põhineb kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus esineval ebaõiglasel tingimusel. Täite- ja esialgse õiguskaitse menetluste seaduse artikli 71 esimeses ja teises lõigus ette nähtud täitmise peatamine on võimalik üksnes erandjuhul, võlgniku põhjendatud avalduse alusel ja väga rangetel tingimustel, mis eeldavad, et on tekkinud korvamatu või raskesti korvatav kahju, mis Sloveenia kohtute järjepideva praktika kohaselt ei või seisneda kahjus, mis tekib sundtäitmise enda elluviimisest.

30

Seejärel juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu asjaolule, et üldjuhul ei saa võlgnik sundtäitmise menetluses tasuta õigusabi ega vahendeid esindaja palkamiseks, mis tähendab enamasti seda, et võlgnik ei saa sellise menetluse raames advokaadi abi. Niisiis esineb üsna märkimisväärne oht, et teadmatuse tõttu ei esita võlgnik isegi täitmise peatamise taotlust või et ta esitab niisuguse taotluse nii puudulikult, et see osutub vastuvõetamatuks. Võlgniku niigi piiratud võimalusi kasutada oma õigusi, takistab veel omakorda võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult tagatise esitamist. Nimelt on täite- ja esialgse õiguskaitse menetluste seaduse artikli 71 kolmandas lõigus ette nähtud, et kui võlgnik ei esita tagatist, siis loetakse sundtäitmise peatamise avaldus tagasivõetuks.

31

Lõpuks olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on Sloveenia kohtutel liidu õiguse tõhususe põhimõtte järgimiseks võimalik kohaldada käesoleva kohtuotsuse punktis 28 nimetatud formaalse õiguspärasuse põhimõte laiemat tõlgendust, mis võimaldab kohtul, kellele on esitatud sundtäitmise avaldus, kontrollida selles menetlusetapis omal algatusel, kas lepingutingimus on ebaõiglane. Nimelt peab viimati nimetatud juhul kohus tuvastama kõik juriidilist tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas ka need, mille üle menetlusosalised vaidlevad. Pealegi on notariaalakti võimalik kontrollida sisulisemalt kui kohtute välja antud traditsioonilisi täitedokumente. Lisaks on notariaadiseaduse artiklis 4 sätestatud, et võlgnik peab sõnaselgelt nõustuma, et ta allub dokumendi kohesele sundtäitmisele, mis välistab võimaluse minna tarbija nõusoleku olemasolu korral mööda sellistest avalikust huvist tulenevatest õigusnormidest nagu tarbijakaitse valdkonnas ebaõiglasi lepingutingimusi reguleerivad normid. Sellise tõlgenduse alusel on kohtul, kellele on esitatud sundtäitmise avaldus, seega võimalus keelduda omal algatusel pööramast täitmisele sellist notariaalakti, nagu vaidlusalune notariaalakt, millega võlgnik nõustus avalikust huvist tulenevate õigusnormidega vastuollu minnes.

32

Kuna aga enamik Sloveenia kohtuid lähtub praegu formaalse õiguspärasuse põhimõtte rangest ja kitsendavast tõlgendusest, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada ka selline tõlgendus on kooskõlas liidu õiguse tõhususe põhimõttega, kui seda rakendada direktiivi 93/13 suhtes.

33

Neil kaalutlustel otsustas Višje sodišče v Mariboru (Maribori kõrgem kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Euroopa Liidu õiguse tõhususe põhimõtet arvestades tuleb […] direktiivi 93/13 […] tõlgendada nii, et kohus, kellele on esitatud sundtäitmise avaldus, on kohustatud selle omal algatusel täitmise loa andmisest keelduma ebaõiglase tingimuse tõttu kohesele täitmisele pööratavas notariaalaktis (täitedokument) niisugusel juhul nagu käsitletav, mil liikmesriigi menetlusnormidega ei ole kohtule antud tegelikku võimalust sundtäitmine katkestada või peatada (kas võlgniku taotlusel või omal algatusel) kuni lõpliku otsuse tegemiseni sisulises küsimuses, kas lepingutingimus on ebaõiglane, niisuguse menetluse tulemusena, mille algatas võlgnik kui tarbija?“

34

Sloveenia valitsus väljendab kõigepealt kahtlusi eelotsusetaotluse vastuvõetavuse suhtes. Asjaomane valitsus märgib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates peab ta omal algatusel keelduma kohaldamast õigusvastaseid lepingutingimusi, mis sisalduvad sellises notariaalaktis nagu vaidlusalune notariaalakt, kuna Sloveenia menetlusõiguses ei ole ette nähtud sundtäitmise ajutist peatamist. Samas ei olnud kuni eelotsusetaotluse esitamise kuupäevani A. ja J. Kuhar ise täitnud riigisiseses õiguses sätestatud menetlusnõudeid sellise peatamise taotlemiseks, kuna nad ei olnud esitanud materiaalõiguslikes küsimustes hagi, milles oleks nõutud lepingutingimuste tühisuse tunnustamist, mistõttu ei olnud täitmise peatamise küsimust isegi tekkinud.

35

Selles osas olgu märgitud, et Euroopa Kohtu järjepideva praktika kohaselt annab ELTL artikkel 267 liikmesriikide kohtutele Euroopa Kohtusse pöördumiseks väga laiaulatusliku pädevuse, kui nad leiavad, et nende lahendada olevas kohtuasjas tekivad küsimused, mis nõuavad liidu õigusnormide tõlgendamist ja neil on vabadus kasutada seda pädevust menetluse mis tahes hetkel, mida nad peavad sobivaks (vt selle kohta eelkõige 5. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Elchinov, C‑173/09, EU:C:2010:581, punkt 26, ja 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Memoria ja Dall’Antonia, C‑342/17, EU:C:2018:906, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Samuti on Euroopa Kohus korduvalt meelde tuletanud eeldust, et liikmesriikide kohtute küsimused liidu õiguse kohta on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda sellistele küsimustele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et ELTL artiklis 267 sätestatud koostöö raames ei saa Euroopa Kohus kontrollida, kas otsus eelotsusetaotlus esitada on vastu võetud kooskõlas kohtukorraldust ja -menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega (vt eelkõige selle kohta 10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Käesoleval juhul tuleb sedastada, et Sloveenia valitsuse argument, millega püütakse tõendada, et hüpoteeklaenu sundtäitmisega seotud vaidlust lahendava eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsusetaotlus puudutab oletuslikku olukorda, tugineb kaalutlustel, mis on seotud liikmesriigi menetlusõigusnormidega ja täpsemalt asjaolul, et põhikohtuasjas osalevad võlgnikud ei olnud kuni eelotsusetaotluse tegemiseni esitanud Sloveenia õiguse alusel materiaalõiguslikes küsimustes hagi, milles oleks nõutud vaidlusaluses notariaalaktis sisalduvate nende lepingutingimuste tühisuse tunnustamist, mida nad peavad ebaõiglasteks.

39

Samas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 35 ja 37, et eelotsusetaotlust ei saa tunnistada vastuvõetamatuks seetõttu, et see on esitatud vastuolus kohtukorraldust ja -menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega või olenevalt olukorrast, seetõttu et see esitati riigisisese menetluse varajases staadiumis.

40

Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

41

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 tuleb tõhususe põhimõtet silmas pidades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mille kohaselt liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud avaldus sellise hüpoteeklaenulepingu sundtäitmiseks, mis on sõlmitud kaupleja ja tarbija poolt kohesele täitmisele pööratava notariaalakti vormis, ei ole võimalik ei tarbija taotlusel ega omal algatusel hinnata, kas sellises aktis sisalduvad tingimused on ebaõiglased selle direktiivi tähenduses, ega sellel alusel peatada sundtäitmist, mida nõutakse.

42

Kõigepealt olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei palu Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 93/13 artikleid 3–5, mille alusel on tal lubatud hinnata seda, kas laenulepingus, mis on vaidlusaluse notariaalakti esemeks, mille sundtäitmist nõutakse, sisalduvad tingimused on ebaõiglased. Nagu nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 25, on eelotsusetaotluse esitanud kohus juba vaheotsuses otsustanud, et selle lepingu tingimused on ebaõiglased ja Euroopa Kohtu pädevuses ei ole seda ELTL artikli 267 kohases menetluses kahtluse alla seada.

43

Pärast sellist raamistiku paikapanekut on oluline märkida, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 sõnastuse kohaselt sätestavad liikmesriigid, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille kaupleja on oma liikmesriigi õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad.

44

Samuti tuleb märkida, et arvestades kauplejatega võrreldes ebasoodsamas olukorras olevate tarbijate kaitses seisneva avaliku huvi laadi ja olulisust, kohustab direktiiv 93/13, nagu nähtub selle direktiivi artikli 7 lõikest 1 koosmõjus põhjendusega 24, liikmesriike tagama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille kauplejad tarbijatega sõlmivad (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide õiguskorra alla (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 57).

46

Kuna sundtäitmise riigisiseseid mehhanisme ei ole ühtlustatud, siis tuleb nende rakendamise üksikasjalikud eeskirjad sätestada vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele liikmesriikide oma õiguskorra raames. Samas peavad need eeskirjad siiski vastama kahele tingimusele: need ei tohi olla vähem soodsad kui meetmed, mida kohaldatakse riigisisese õigusega reguleeritavate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja need ei või muuta praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Seoses võrdväärsuse põhimõttega, mida eelotsusetaotluses ei käsitleta, tuleb esiteks märkida, nagu Euroopa Komisjon tõi esile oma kirjalikes seisukohtades, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi, et põhikohtuasjas käsitletavad riigisisesed õigusnormid ei ole selle põhimõttega kooskõlas.

48

Teiseks olgu märgitud tõhususe põhimõttega seoses, et järjepideva kohtupraktika kohaselt tuleb iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna ja silmas pidades vastava menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Neist kaalutlustest lähtudes tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine (vt selle kohta eelkõige 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 51, ning 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punktid 43 ja 44).

49

Lähtudes viidatud kohtupraktikast tuleb kontrollida, kas selline riigisisene menetluskord, millega on tegemist põhikohtuasjas, kahjustab direktiiviga 93/13 tarbijatele tagatud kaitse tõhusust.

50

Selles osas nähtub käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldusest, et Sloveenia õiguse kohast sundtäimise korda võib iseloomustada järgmiselt:

51

Oma kirjalikes seisukohtades ei nõustunud Sloveenia valitsus liikmesriigi õiguse tõlgendusega, mille andis eelotsusetaotluse esitanud kohus. Täpsemalt väidab kõnealune valitsus, et silmas pidades Ustavno sodišče (konstitutsioonikohus, Sloveenia) viimase aja praktikat, mida kohaldavad ka paljud teised liikmesriigi kohtud, tuleb täite- ja esialgse õiguskaitse menetluste seaduse artikli 71 esimese lõigu tähenduses korvamatut või raskesti korvatavat kahju tõlgendada nüüd nii, et võlgniku ja võlausaldaja olukord oleks tasakaalus ja võetaks arvesse ka kahju, mis tekib sundtäitmise menetluses.

52

Selles osas piisab märkimisest, et vastavalt Euroopa Kohtu järjepidevale praktikale on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses Euroopa Kohtu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanded selgelt lahus. Kui Euroopa Kohus on pädev tõlgendama liidu õiguse norme, siis liikmesriigi õiguse tõlgendamine on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Euroopa Kohtul tuleb seega lähtuda liikmesriigi õiguse tõlgendusest nii, nagu asjaomase liikmesriigi kohus on selle esitanud (27. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Associação Peço a Palavra jt, C‑563/17, EU:C:2019:144, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Põhikohtuasjas käsitletava sundtäitmise menetluskorra suhtes tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja toodud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 50 kokkuvõetud tunnuseid arvestades märkida, et selline kord riivab direktiiviga 93/13 antud kaitse tõhusust.

54

Nimelt on juba tõendatud, et tarbijatele nimetatud direktiivist tulenevate õiguste tõhusat kaitset saab tagada üksnes tingimusel, et liikmesriigi menetluskord võimaldab maksekäsumenetluse raames või maksekäsu täitmise menetluses omal algatusel kontrollida asjaomases lepingus sisalduvate tingimuste potentsiaalselt ebaõiglast laadi (vt eelkõige 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 46, ning 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 44).

55

Kuigi ei ole välistatud, nagu väidab Sloveenia valitsus – eeldusel et eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolusid kontrollib –, et silmas pidades muu hulgas notariaadiseadusega notaritele pandud tarbijate nõustamis- ja selgitamiskohustust, eelkõige sellise hüpoteeklaenulepingu puhul, mis sõlmitakse algdokumendi vormis, tagab selline ennetav kontroll, et selliste lepingute tingimused ei ole ebaõiglased ja seega täidab see direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 sätestatud nõuete järgmise (vt analoogia alusel 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punktid 55, 57 ja 58).

56

Siiski ei piisa seda laadi ennetavast kontrollist, eeldusel et see on olemas, et tagada direktiiviga 93/13 tagatud kaitse tõhusus.

57

Nagu Euroopa Kohus otsustas 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuse ERSTE Bank Hungary (C‑32/14, EU:C:2015:637) punktis 59, tuleb isegi juhul, kui liikmesriigi õiguses on selline ennetav kontroll ette nähtud, käsitada piisavate ja tõhusate vahenditena, mille eesmärk on lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine kauplejate ja tarbijate vahel sõlmitud lepingutes, sätteid, mis võimaldavad tagada tarbijatele tõhusa kohtuliku kaitse, mis annab neile võimaluse esitada hagi sellise lepingu peale, ka selle sundtäitmise menetluses, ning seda mõistlikel menetlustingimustel nii, et tarbijate õiguste maksmapaneku suhtes ei kehtiks tingimused, eelkõige tähtajad või kulud, mis muudavad direktiiviga 93/13 tagatud õiguste teostamise ülemäära raskeks või praktikas võimatuks.

58

Konkreetsemalt täpsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas tehtud kohtuotsuse punktides 60 ja 61, et kõnealuses kohtuasjas käsitletud riigisisese õiguse kohaselt oli tarbijal esiteks õigus esitada kaebus lepingu kehtivuse vaidlustamiseks ja teiseks taotleda sundtäitmise lõpetamise või piiramise menetluse algatamist, mis selles kontekstis andis tarbijale õiguse taotleda kõnealuse lepingu sundtäitmise peatamist. Peale selle järeldas Euroopa Kohus talle selles kohtuasjas esitatud toimiku materjalide alusel, et nimetatud menetluste raames oleksid liikmesriikide kohtud saanud ja pidanud saama omal algatusel tuvastada tema käsutuses olevate tõendite alusel ilmselge tühisuse. Seega, tingimusel et liikmesriigi kohus seda kontrollib, näisid need riigisisesed menetlusnormid tagavat tarbijatele tõhusa õiguskaitse.

59

Põhikohtuasjas seevastu nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Sloveenia õiguses ei ole tarbijale antud ühtegi sarnast tagatist, nagu on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktides 54, 57 ja 58.

60

Sellest toimikust järeldub tegelikult esiteks, et Sloveenia menetlusõiguses ei ole selgelt ette nähtud tarbija õigust nõuda hüpoteeklaenulepingu sundtäitmise peatamist isegi ajutiselt, põhjusel et see sisaldab ebaõiglast tingimust. Igal juhul tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et tarbijal on kõnealune võimalus, on riigisiseses õiguses seatud sundtäitmise peatamise avaldus sõltuvusse väga rangete menetlustingimuste täitmisest ja tagatise esitamisest võlausaldaja taotluse korral. Sellised nõuded muudavad sellise peatamismeetme saavutamise praktikas peaaegu võimatuks, kuna on tõenäoline, et makseviivituses oleval võlgnikul ei ole vajaliku tagatise andmiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Teiseks näib, et kohus, kuhu hüpoteegipidaja on pöördunud oma võla sundtäitmise avaldusega, ei saa omal algatusel kontrollida, kas asjaomase lepingu tingimused ei ole ebaõiglased. Kolmandaks ja viimaseks nähtub eelotsusetaotlusest, et esineb märkimisväärne oht, et sundtäitmismenetluse raames loobuvad asjaomased tarbijad oma kaitse tagamisest ja oma õigusi täielikult kasutamisest, kui nad võtavad arvesse esindaja palkamise kulusid, mida see menetlus nõuab asjaomase võla suuruse ja võimatuse tõttu saada õigusabi.

61

Tuleb lisada, et asjaolu, et Sloveenia menetlusõiguse kohaselt ei saa kaupleja ja tarbija sõlmitud hüpoteeklaenulepingu tingimuste võimalikku ebaõiglust kontrollida mitte kohtunik, kes menetleb sellise lepingu sundtäitmise avaldust, vaid – üksnes hiljem ja juhul, kui asi üldse sisuliselt läbi vaadatakse – asja sisuliselt läbivaatav kohtus, kellele tarbija on esitanud ebaõiglaste tingimuste tühisuse tunnustamise hagi, on ilmselgelt ebapiisav direktiiviga 93/13 ette nähtud tarbijakaitse täieliku tõhususe tagamiseks.

62

Juhul kui kohus, kes menetleb sundtäitmise avaldust, ei saa seda peatada põhjusel, et hüpoteeklaenu lepingus on ebaõiglane tingimus, on nimelt tõenäoline, et hüpoteegiga koormatud kinnisasi realiseeritakse enne, kui tehakse sisuline kohtuotsus, milles võidakse tuvastada lepingutingimuse tühisus selle ebaõigluse tõttu ja seega ka sundtäitmise menetluse tühisus. Neil asjaoludel saaks asjaomane tarbija isegi juhul, kui selline sisuline otsus tehtaks tema kasuks, kõnealusest asjaolust kasu üksnes tagantjärgi rahalise hüvitise vormis, mistõttu on selline kaitse ebatäielik ja ebapiisav, ja seda enam juhtumil, kui sundvõõrandatud kinnisasi on selle tarbija ja tema perekonna eluase, mille nad sel juhul on lõplikult kaotanud. Selline a posteriori kaitse ei ole seega piisav ega tõhus vahend, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine, mis on direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 eesmärk (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtumäärus Banco Popular Español ja Banco de Valencia, C‑537/12 ja C‑116/13, EU:C:2013:759, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

63

Seetõttu on direktiiviga 93/13, kui seda tõlgendada lähtudes tõhususe põhimõttest, vastuolus põhikohtuasjas käsitletavad liikmesriigi õigusnormid, millel on käesoleva kohtuotsuse punktis 50 kirjeldatud tunnused.

64

Käesoleva juhtumi puhul toob eelotsusetaotluse esitanud kohus küll esile, et Sloveenia asjaomaseid õigusnorme saab tõlgendada viisil, mis on kooskõlas liidu õigusega, nii et need võimaldavad kohtul, kellele on esitatud sundtäitmise avaldus, muu hulgas hinnata omal algatusel, kas notariaalakti kujul sõlmitud hüpoteeklaenulepingu tingimus on ebaõiglane, ning selle alusel sellise sundtäitmise peatada.

65

Selles osas tuleb rõhutada, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et liikmesriigi kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades riigisisest õigust tervikuna ning kasutades liikmesriigi õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjaomase direktiivi täielik toime ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, hõlmab kooskõlalise tõlgendamise nõue muu hulgas liikmesriigi kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Seetõttu ei saa liikmesriigi kohus põhjendatult asuda seisukohale, et tal ei ole võimalik tõlgendada riigisisese õiguse sätet kooskõlas liidu õigusega ainult seetõttu, et seda sätet on järjepidevalt tõlgendatud viisil, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas (vt eelkõige 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punktid 33 ja 34, ning 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 60).

67

Arvestades asjaolu, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 64, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas põhikohtuasjas käsitletavad riigisisesed õigusnormid võimaldavad tegelikult direktiiviga 93/13 kooskõlas olevat tõlgendust ja juhul kui see on nii, siis tegema sellest õiguslikud järeldused.

68

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 tuleb tõhususe põhimõtet silmas pidades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mille kohaselt liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud avaldus sellise hüpoteeklaenulepingu sundtäitmiseks, mis on sõlmitud kaupleja ja tarbija poolt kohesele täitmisele pööratava notariaalakti vormis, ei ole ei tarbija taotlusel ega omal algatusel võimalik hinnata, kas sellises aktis sisalduvad tingimused on ebaõiglased selle direktiivi tähenduses, ega sellel alusel peatada sundtäitmist, mida nõutakse.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste lepingutingimuste kohta tarbijalepingutes tuleb tõhususe põhimõtet silmas pidades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mille kohaselt liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud avaldus sellise hüpoteeklaenulepingu sundtäitmiseks, mis on sõlmitud kaupleja ja tarbija poolt kohesele täitmisele pööratava notariaalakti vormis, ei ole ei tarbija taotlusel ega omal algatusel võimalik hinnata, kas sellises aktis sisalduvad tingimused on ebaõiglased selle direktiivi tähenduses, ega sellel alusel peatada sundtäitmist, mida nõutakse.