–

Asendia Spain SLU, esindajad: abogada I. Moreno-Tapia Rivas, abogada E. de Félix Parrondo ja abogado J. Botella Carretero,

–

Hispaania valitsus, esindajad: V. Ester Casas, hiljem M. J. García-Valdecasas Dorrego,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A.-L. Desjonquères, E. de Moustier ja R. Coesme,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Nicolae ja J. Rius Riu,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ (ELT 2008, L 52, lk 3, parandus ELT 2015, L 225, lk 49), (edaspidi „direktiiv 97/67“).

2

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on Sociedad Estatal Correos y Telégrafos SA (edaspidi „Correos“) ja Asendia Spain SLU ning ese viimase poolt postmarkidest erinevate postimaksevahendite turustamine.

3

Direktiivi 97/67 põhjendustes 8, 16 ja 20 on märgitud:

[…]

[…]

4

Direktiivi artikli 7 lõigetes 1–4 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid ei anna ega säilita ainu- või eriõigusi postiteenuste osutamise alustamiseks ega postiteenuste osutamiseks. Liikmesriigid võivad rahastada universaalteenuste osutamist, kasutades ühte või mitut lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud vahenditest või muid asutamislepinguga kooskõlas olevaid vahendeid.

2.   Liikmesriigid võivad tagada universaalteenuste osutamise, hankides sellised teenused riigihankemenetluste suhtes kohaldatavate eeskirjade ja normide kohaselt, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta [(ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132))] sätestatud võistlevate läbirääkimiste või läbirääkimisega menetluse kohaselt, kas lepinguteate avaldamisega või mitte.

3.   Kui liikmesriik teeb kindlaks, et universaalteenuse osutamise kohustused, nagu need on sätestatud käesolevas direktiivis, on seotud netokuludega, mis on arvutatud I lisa arvesse võttes, ning kujutavad endast universaalteenuse osutajale või osutajatele ebaõiglast rahalist koormust, võib ta võtta kasutusele:

4.   Kui netokulu jagatakse lõike 3 punkti b kohaselt, võib liikmesriik luua hüvitusfondi, mida võib rahastada teenuse osutajate ja/või kasutajate poolt tehtud maksetest ning mida sellel eesmärgil haldab abisaajast või -saajatest sõltumatu organ. Liikmesriigid võivad teenuse osutajatele artikli 9 lõike 2 kohaselt loa andmise tingimuseks seada kohustuse teha kõnealusesse fondi rahaline osamakse või täita universaalteenuse osutamise kohustusi. Sellisel viisil võib rahastada artiklis 3 sätestatud universaalteenuse osutaja või osutajate universaalteenuse osutamise kohustusi.“

5

Direktiivi artiklis 8 on ette nähtud:

„Artikli 7 sätete kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust korraldada postkastide paigutamist avalikult kasutatavatele teedele, anda välja postmarke ja osutada oma siseriiklike õigusaktide kohase kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatavat tähtsaadetiste teenust.“

6

Direktiivi 2008/6 põhjendused 2, 10, 11, 13 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

7

30. detsembri 2010. aasta seaduse 43/2010 universaalse postiteenuse, kasutajate õiguste ja postituru kohta (ley 43/2010 del servicio postal universal, de los derechos de los usuarios y del mercado postal, BOE nr 318, 31.12.2010, lk 109195; edaspidi „seadus 43/2010“), millega võetakse üle direktiiv 2008/6, artikkel 33 on sõnastatud järgmiselt:

„Universaalse postiteenuse osutamise ja selle nõuetekohase toimimise tagamiseks tagatakse määratud ettevõtjale:

[…]

8

Seadusega 43/2010 määrati Correos Hispaanias universaalset postiteenust osutavaks ettevõtjaks.

9

Asendia Spain on ettevõtja, kellel on luba osutada Hispaania turul postiteenuseid.

10

Kuivõrd viimati nimetatu turustas postmarkidest erinevaid postimaksevahendeid, siis palus Correos eelotsusetaotluse esitanud kohtul Juzgado de lo Mercantil no 3 de Madridil (Madridi kaubanduskohus nr 3, Hispaania) algatada menetlus ebaausa konkurentsi asjas.

11

Correos heidab sellega seoses Asendia Spainile ette kolme väidetavalt ebaausat tegevust, mis olevat põhjustanud talle kahju; nendeks on esiteks Correose kasutatavaid marke imiteerivate ja nendega segiaetavate postimaksevahendite või ettemakstud etikettide turustamine, teiseks nende postimaksevahendite turustamine väljaspool oma sisepostivõrku ning kolmandaks nende postimaksevahendite kasutajate ebapiisav teavitamine sellest, et saadetised, mille eest on niimoodi tasutud, võib panna ainult teatavatesse postkastidesse.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sõltub see, kas Asendia Spaini tegevus on ebaaus või mitte, sellest, millise ulatusega tagatised tulenevad Correosele seadusest 43/2010. Sellega seoses viitab see kohus Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktikale, mille kohaselt ei saa välistada, et seaduse 43/2010 artikli 33 punkti e tuleb tõlgendada nii, et Correosel on postmarkidest erinevate postimaksevahendite turustamise ainuõigus.

13

Kuivõrd Juzgado de lo Mercantil no 3 de Madridil (Madridi kaubanduskohus nr 3) oli kahtlusi selles, kas selliselt tõlgendatav säte on kooskõlas liidu õigusega, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele juhtnööre liidu õiguse tõlgendamisel, mida need kohtud vajavad nende menetluses oleva vaidluse lahendamiseks (27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

15

Selles kontekstis saab ainult liikmesriigi kohus, kellele vaidlus on esitatud ja kes kannab vastutust tehtava lahendi eest, hinnata kohtuasja eripärast lähtuvalt nii seda, kas tal on lahendi tegemiseks vaja eelotsust, kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud tegema otsuse (27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

16

Sellest järeldub, et eeldatakse selliste liidu õiguse tõlgendamise küsimuste asjakohasust, mille liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta määratleb omal vastutusel ja mille tõesuse kontrollimise pädevus Euroopa Kohtul puudub. Euroopa Kohus võib jätta liikmesriigi kohtu esitatud taotluse läbi vaatamata üksnes juhul, kui on ilmselge, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või ka siis, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin, C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Viimati nimetatud juhuga seoses tuleb märkida, et vajadus jõuda liidu õiguse sellise tõlgenduseni, mis on liikmesriigi kohtule tarvilik, nõuab, et liikmesriigi kohus määratleks esitatavate küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi hüpoteese. Nimelt on Euroopa Kohus pädev tegema otsuse liidu õigusakti tõlgenduse kohta üksnes nende asjaolude põhjal, mis liikmesriigi kohus on talle esitanud (21. juuni 2018. aasta kohtumäärus Idroenergia, C‑166/18, ei avaldata, EU:C:2018:476, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Ühtlasi peab eelotsusetaotluse esitanud kohus esitama täpsed põhjendused, miks tal tekkisid küsimused liidu õiguse teatavate sätete tõlgendamise kohta ja miks ta pidas vajalikuks pöörduda eelotsuse küsimustega Euroopa Kohtu poole. Lisaks on tingimata vaja, et liikmesriigi kohus selgitaks natukenegi põhjusi, miks ta on valinud välja liidu õiguse sätted, mida ta palub tõlgendada, ning samuti seost, mida ta näeb nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel (21. juuni 2018. aasta kohtumäärus Idroenergia, C‑166/18, ei avaldata, EU:C:2018:476, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Need eelotsusetaotluse sisu kohta käivad nõuded on sõnaselgelt esitatud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94, millest eelotsusetaotluse esitanud kohus peab olema ELTL artikli 267 alusel toimuva koostöö raames teadlik ja millest ta peab rangelt kinni pidama (21. juuni 2018. aasta kohtumäärus Idroenergia, C‑166/18, ei avaldata, EU:C:2018:476, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Neid nõudeid on pealegi kirjeldatud ka Euroopa Liidu Kohtu soovitustes liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2018, C 257, lk 1). Nende soovituste punktist 16 nähtub, et „[e]elotsusetaotluse esitanud kohus peab […] esitama täpsed viited põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavatele riigisisestele sätetele“ (vt selle kohta 21. juuni 2018. aasta kohtumäärus Idroenergia, C‑166/18, ei avaldata, EU:C:2018:476, punktid 16 ja 17).

21

Komisjon väidab oma kirjalikes seisukohtades, et eelotsusetaotluses ei ole esimesest küsimusest arusaamiseks piisavalt teavet põhikohtuasja faktilise raamistiku ja asjakohaste riigisiseste õigusnormide kohta. Seetõttu tuleb see küsimus lugeda tema arvates vastuvõetamatuks.

22

Ent eelotsusetaotlusest nähtub esiteks selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema otsuse küsimuses, kas ebaaus on kaubandustava, mis seisneb selles, et Asendia Spain pakub müügiks postmarkidest erinevaid postimaksevahendeid, ja teiseks, et selle tava ebaausus sõltub vastusest küsimusele, kas seaduse 43/2010 artikli 33 punktiga e Correosele antud selliste postimaksevahendite levitamise ainuõigus on kooskõlas direktiivi 97/67 artiklitega 7 ja 8.

23

See, et komisjon leiab, et väär on viis, kuidas eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab Hispaania õigust, ning et seaduse 43/2010 artikli 33 punkt e ei anna seega Correosele mingit ainuõigust, ei ole käesoleva kohtuotsuse punktides 16 ja 17 nimetatud kohtupraktikat arvestades asjakohane.

24

Sellest järeldub, et esimene küsimus on vastuvõetav.

25

Seevastu ei ole vastuvõetav teine küsimus.

26

Nagu märgivad sisuliselt nii Prantsuse valitsus kui ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei määratle eelotsusetaotluse esitanud kohus nimelt kuidagi teise küsimuse faktilist ja õiguslikku raamistikku. Eeskätt ei selgita see kohus, miks ta arvab, et tema eelotsusetaotluses viidatud ainsast riigisisesest õigusnormist, see tähendab seaduse 43/2010 artikli 33 punktist e, tuleb järeldada, et sellega pannakse eraõiguslikele postiettevõtjatele kohustus omada füüsilisi klienditeeninduspunkte, selleks et nad saaksid levitada ja turustada postmarkidest erinevaid postimaksevahendeid.

27

Peale selle ei ole eelotsusetaotluses kindlaks määratud neid liidu õiguse sätteid, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus palub, kui mitte arvestada üldise viitega „Euroopa Liidu postiõiguse normidele“; see takistab Euroopa Kohtul mõista seost liidu õiguse ja põhikohtuasja suhtes kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel.

28

Neil tingimustel ei ole Euroopa Kohtule teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus teisele küsimusele, mis on seetõttu ilmselgelt vastuvõetamatu.

29

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 97/67 artikli 7 lõiget 1 ja artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis tagab universaalset postiteenust osutama määratud ettevõtjale ainuõiguse levitada postmarkidest erinevaid postimaksevahendeid.

30

Sellele küsimusele vastamiseks piisab märkusest, et kõnealuse artikli 7 lõike 1 sõnastusest endast nähtub, et „[l]iikmesriigid ei anna ega säilita ainu- või eriõigusi postiteenuste osutamise alustamiseks ega postiteenuste osutamiseks“.

31

Nii on selle sättega vastuolus kõik sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis annavad postiteenuste osutajatele ainuõigusi, sealhulgas seega ka ainuõiguse turustada postmarkidest erinevaid postimaksevahendeid.

32

Seda lähenemisviisi toetab ka direktiivi 97/67 ajalooline ja teleoloogiline tõlgendus.

33

Nagu tuleneb direktiivi 97/67 põhjendusest 16, kujutas direktiivi esialgse versiooni kehtimisajal reserveeritud valdkondade säilitamine endast eelistatud lahendust universaalteenuse osutamise rahastamiseks. Direktiivi 2008/6 põhjendustest 10, 11, 13 ja 25 tuleneb sellegipoolest, et nimetatud direktiivi vastuvõtmisel asus liidu seadusandja lõpuks seisukohale, et arvestades tuleviku-uuringutega, mis viidi läbi hindamaks, kuidas mõjub universaalteenuse osutamisele postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine, on nüüd võimalik saavutada põhieesmärk tagada universaalteenuse jätkusuutlik osutamine reserveeritud valdkondi säilitamata, ning et seetõttu „on kohane lõpetada reserveeritud valdkonna ja eriõiguste kasutamine universaalteenuse rahastamise tagamiseks“.

34

Isegi juhul, kui universaalteenuse jääknetokulu ettevõtjaväline rahastamine osutub endiselt vajalikuks, ei ole pealegi direktiivi 97/67 artikli 7 lõigetes 2‑4 toodud sõnaselgelt lubatud universaalteenuse rahastamisvõimaluste hulgas ära nimetatud määratud ettevõtjale ainu- või eriõiguste andmist.

35

Eespool toodud kaalutlustele ei räägi vastu direktiivi 97/67 artikkel 8, mille kohaselt artikli 7 sätete kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust korraldada muu hulgas postmarkide väljaandmist oma riigisiseste õigusaktide kohaselt.

36

Selliste postmarkidest erinevate postimaksevahendite väljaandmine, nagu Asendia Spaini levitatavad postimaksevahendid, ei kuulu nimelt ilmselgelt selle artikli 8 esemelisse kohaldamisalasse, mis käsitleb vaid postkastide paigutamist avalikult kasutatavatele teedele, postmarkide väljaandmist ja kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatavat tähtsaadetiste teenust.

37

Sellist järeldust kinnitab lisaks asjaolu, et esiteks tuleb artiklit 8 tõlgendada kitsalt, sest sellega nähakse ette erand direktiivi 97/67 artikli 7 lõikes 1 sätestatud põhimõttelisest reeglist, millega püütakse saavutada direktiivi 2008/6 põhieesmärk, milleks on direktiivi pealkirjast endast tulenevalt postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine. Teiseks tuleneb direktiivi 97/67 põhjendusest 20, et liikmesriigid võivad vaid avalikust korrast ja julgeolekust lähtudes endiselt määrata eeskätt üksuse või üksused, kellel on õigus anda välja päritoluriiki identifitseerivaid postmarke; mingeid muid universaalteenuse rahastamisega seonduvaid põhjuseid ei aktsepteerita.

38

Kõigist eespool toodud kaalutlustest nähtub, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 97/67 artikli 7 lõiget 1 ja artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis tagab universaalset postiteenust osutama määratud ettevõtjale ainuõiguse levitada postmarkidest erinevaid postimaksevahendeid.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ, artikli 7 lõiget 1 ja artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis tagab universaalset postiteenust osutama määratud ettevõtjale ainuõiguse levitada postmarkidest erinevaid postimaksevahendeid.