–

CEVA Freight Holland BV, esindaja: advocaat B. J. B. Boersma,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja J. M. Hoogveld,

–

Hispaania valitsus, esindaja: S. Jiménez García,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Roels, F. Clotuche‑Duvieusart ja M. Kocjan,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000 (EÜT 2000, L 311, lk 17; ELT eriväljaanne 02/10, lk 239), (edaspidi „tolliseadustik“) artiklite 78 ja 221 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Staatssecretaris van Financiëni (rahanduse riigisekretär, Madalmaad; edaspidi „riigisekretär“) ja CEVA Freight Holland BV (edaspidi „CEVA Freight“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas teatavad sellele äriühingule adresseeritud maksuteated tollimaksu tasumise kohta on õiguspärased.

3

Määrus nr 2913/92 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ELT 2008, L 145, lk 1). Viimati nimetatud määruse artikli 188 kohaselt ei kohaldata seda määrust põhikohtuasja suhtes siiski järgnevalt esitatud sätete osas. Nimelt kohaldatakse kõnealuse vaidluse suhtes endiselt tolliseadustiku sätteid.

4

Tolliseadustiku artikli 29 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Imporditud kauba tolliväärtus on tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind […]“.

5

Selle seadustiku artikli 65 kohaselt:

„Taotluse korral on deklarandil lubatud muuta tollideklaratsiooni kandeid pärast seda, kui toll on tollideklaratsiooni aktsepteerinud. Muudatus ei tohi tollideklaratsiooni laiendada muudele kaupadele, kui need, mille kohta see algselt tehti.

Muudatust ei lubata teha, kui seda taotletakse pärast seda, kui toll on:

6

Selle seadustiku artikli 76 lõikes 1 oli sätestatud:

„Selleks et formaalsuste ja protseduuride täitmist võimalikult lihtsustada ning tagada toimingute vastavus nõuetele, lubab toll kooskõlas komiteemenetlusega ettenähtud tingimuste alusel:

[…]

[…]“.

7

Sama seadustiku artikkel 78 sätestas:

„1.   Toll võib omal algatusel või deklarandi taotluse korral teha tollideklaratsioonis pärast kauba vabastamist muudatusi.

[…]

3.   Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet.“

8

Tolliseadustiku artikli 201 lõige 2 oli sõnastatud järgmiselt:

„Tollivõlg tekib kõnealuse tollideklaratsiooni aktsepteerimise hetkel.“

9

Tolliseadustiku artikli 221 lõiked 1–3 sätestasid:

„1.   Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.

2.   Kui tasumisele kuuluv tollimaksu summa on teabe otstarbel kantud tollideklaratsiooni, võib toll otsustada, et sellest lõike 1 kohaselt ei teatata, kui seal märgitud tollimaksu summa vastab tolli poolt määratud summale.

Kui kasutatakse esimeses lõigus ettenähtud võimalust, arvestab toll, et kauba vabastamine vastab selle tollimaksu summa, mille kohta on tehtud arvestuskanne, võlgnikule teatamisele, ilma et see piiraks artikli 218 lõike 1 teise lõigu kohaldamist.

3.   Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. See ajavahemik katkestatakse artikli 243 kohase kaebuse esitamise hetkest kaebuse menetlemise ajaks.“

10

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92 (EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), mida on muudetud komisjoni 19. juuli 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1762/95 (EÜT 1995, L 171, lk 8), (edaspidi „rakendusmäärus“) artikli 147 lõike 1 nägi ette:

„[Tolli]seadustiku artikli 29 kohaldamisel käsitatakse müügitehingu objektiks oleva kauba vabasse ringlusse lubamiseks deklareerimist piisava tõendina selle kohta, et see on müüdud ühenduse tolliterritooriumile eksportimiseks. Enne tolliväärtuse määramist toimunud järjestikuste müügitehingute puhul käsitatakse tõendina ainult viimast müügitehingut, millega seoses kaup ühenduse tolliterritooriumile toodi, või müügitehingut, mis toimub ühenduse tolliterritooriumil enne kauba vabasse ringlusse lubamist.

Kui deklareeritakse hind, mis tuleneb viimasele müügitehingule eelnenud müügitehingust, millega seoses kaup ühenduse tolliterritooriumile toodi, tuleb tollile tõendada, et kaup müüdi kõnealusele tolliterritooriumile eksportimiseks.

Kohaldatakse artikleid 178–181a.“

11

Tolliagendina esitab CEVA Freight importija korraldusel vabasse ringlusse lubamise deklaratsioone tolliseadustiku artikli 76 lõike 1 punktis c sätestatud lihtsustatud korras.

12

Ajavahemikul 1. märtsist kuni 31. oktoobrini 2010 esitas CEVA Freight selliseid deklaratsioone erinevate multimeediamängijate vabasse ringlusse lubamiseks. Sel otstarbel klassifitseeris ta need multimeediamängijad kombineeritud nomenklatuuri alamrubriikidesse 84717050 ja 85176200, mille puhul tollimaksu määr on 0%. Toll vabastas need multimeediamängijad, määramata neilt tasumisele kuuluvat imporditollimaksu.

13

Tolliinspektor kontrollis asjaomaseid deklaratsioone 2011. aastal ja tuvastas, et kõnealused multimeediamängijad oleks tulnud klassifitseerida kombineeritud nomenklatuuri alamrubriiki 85219000, millele vastab tollimaksu määr 13,9%.

14

Toll teatas 22. veebruaril 2013 CEVA Freightile saadetud kirjas, et kavatseb tasumata tollimaksu tagantjärele sisse nõuda. Selle tagantjärele sissenõudmise otstarbel määras toll multimeediamängijate tolliväärtuse, lähtudes CEVA Freighti deklareeritud hinnast, see tähendab hinnast, millega importijad olid neid multimeediamängijaid müünud.

15

Tolliinspektorile 27. veebruaril 2013 saadetud vastuses taotles CEVA Freight tolliseadustiku artikli 78 alusel tolliväärtuse osas muudatuse tegemist, nõudes, et selle arvutamisel võetaks aluseks madalam hind, mille tasumist Aasias asuv multimeediamängijate tootja oli arve alusel importijatelt nõudnud, mistõttu sai seda kasutada ka tolliväärtuse arvutamiseks.

16

Kõnealune inspektor väljastas 28. veebruaril 2013 üheainsa maksuotsuse, mis koondas kõik asjaomaste deklaratsioonidega seotud maksuteated. CEVA Freight sai selle maksuotsuse kätte 4. märtsil 2013.

17

Seejärel esitas CEVA Freight kõnealuste maksuteadete peale vaide, korrates muudatuste tegemise taotlust.

18

Pärast seda, kui tolliinspektor oli selle vaide sisuliselt tagasi lükanud, esitas CEVA Freight kaebuse Gerechtshof Amsterdamile (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad), kes 10. veebruari 2016. aasta otsusega kohustas tolli muudatuste tegemise taotlust uuesti läbi vaatama. Seejärel esitas riigisekretär selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile (Madalmaade kõrgeim kohus).

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et pooled nõustuvad, et kuupäeval, mil CEVA Freight esitas tollideklaratsioonid, ei olnud tal mingeid kahtlusi rakendusmääruse artikli 147 lõike 1, tõlgendatuna koostoimes tolliseadustiku artikliga 29, õige tõlgenduse või kohaldamise suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et CEVA Freight leidis siiski, et kuna multimeediamängijaid oli võimalik importida tollimaksuvabalt, ei olnud nende hinna märkimisel mingit tähtsust. Nimetatud kohus märgib, et vastavalt riigisekretäri esitatud väidetele selles kohtus ei ole tolliseadustiku artikli 78 kohase deklaratsioonis muudatuse tegemise seisukohalt oluline, kas deklarant on teinud vea või mitte. Deklaratsioonis saab teha muudatuse ainult siis, kui deklaratsioonis sisalduvad andmed on „ebaõiged“ või „mittetäielikud“.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tõepoolest võib väita, et deklaratsioonis ebaõigete andmete puudumise korral on deklarandi deklareeritud andmed talle endale siduvad ja ta peab arvestama asjaoluga, et toll peab saama neid andmeid kasutada piiranguteta muu hulgas tollivõla summa kontrollimisel. Siiski ei ole tolliseadustiku ja rakendusmääruse tolliväärtust käsitlevate sätete ega nende sätete eseme ja eesmärgiga vastuolus see, kui pärast tollideklaratsiooni aktsepteerimist esitab deklarant muid täiendavaid andmeid asjaomase kauba tolliväärtuse kindlaks määramiseks. Seoses viimati mainitud olukorraga märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema menetluses oleva vaidluse asjaoludel on maksuhaldur kohustatud vähendama kauba tolliväärtust, vaatamata sellele, et deklarant ei ole teinud viga.

21

Lisaks väidab vastuapellatsioonkaebuse esitanud CEVA Freight, et Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) on rikkunud tolliseadustiku artikli 221 lõiget 3 sellega, et leidis, et maksuotsuse tegemisel ei ületatud tähtaega, sest selles sättes ette nähtud aegumistähtaja arvutamisel tuleb lähtuda maksuotsuse väljastamise kuupäevast, nii nagu see on ette nähtud printsipaali suhtes kohaldatavate riigisiseste sätetega, mitte kuupäevast, mil võlgnik selle maksuotsuse kätte sai. Seega tekib küsimus, kas kõnealuse seadustiku artikli 221 lõikes 3 sätestatud tingimus, mille kohaselt võlgnikule tuleb tollivõla summa teatada kolme aasta jooksul pärast tollivõla tekkimist, on täidetud, kui võlgnikule ei ole tollivõla summat teatatud enne kõnealuse tähtaja lõppemist.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib seoses sellega, et tolliseadustiku artikli 221 lõikes 1 ette nähtud teatamise kord on reguleeritud liikmesriigi riigisiseses õiguskorras. Tal on küsimus, kas seega on liikmesriikidel kohustus määrata kindlaks, millisel kuupäeval loetakse võlgnikule tollivõla teatamine toimunuks, või on selle kuupäeva kindlaksmääramise kord reguleeritud liidu õigusega. Teisena mainitud võimaluse kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul lisaks küsimus, kas sellisel juhul tuleb lähtuda teate saatmise või kätte saamise kuupäevast.

23

Eelnevaid kaalutlusi arvestades otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

24

Esimese küsimuse abil soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt välja selgitada, kas tolliseadustiku artiklit 78 tuleb tõlgendada nii, et kui deklarandil on võimalus valida liidu territooriumile ekspordiks müüdud kauba hind, mida saab kasutada tolliväärtuse määramisel hindamisalusena, võib ta artikli 78 alusel nõuda enda koostatud tollideklaratsioonis paranduse tegemist, et asendada esialgu märgitud tehinguhind madalama tehinguhinnaga tollivõla vähendamise eesmärgil.

25

Sellele küsimusele vastuse andmiseks tuleb meelde tuletada, et tolliseadustiku artikli 29 ja rakendusmääruse artikli 147 kohaselt on järjestikuste müügitehingute puhul, mille eesmärk on kauba müük ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile, importijal õigus valida nende müügitehingute kokkulepitud hindade seast ükskõik milline hind, millest ta lähtub tolliväärtuse määramisel, tingimusel, et tal on võimalik esitada kõik tollile vajalikud andmed ja dokumendid tema valitud hinna kohta (vt selle kohta 28. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Carboni e derivati, C‑263/06, EU:C:2008:128, punktid 27–31 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Lisaks näeb tolliseadustiku artikkel 65 ette, et taotluse alusel on deklarandil lubatud muuta üht või mitut tollideklaratsiooni kannet pärast seda, kui toll on tollideklaratsiooni aktsepteerinud. Sellest järeldub, et eeskätt võib deklarant muuta hinda, mille ta valis asjaomase kauba tolliväärtuse määramise aluseks.

27

Nagu komisjon märgib, on Euroopa Kohus seoses nõukogu 24. juuli 1979. aasta direktiivi 79/695/EMÜ kaupade vabasse ringlusse lubamise korra ühtlustamise kohta (EÜT 1979, L 205, lk 19) artikli 8 lõike 1 punktiga a, mis on tolliseadustiku artikli 65 teise lõigu punktiga c sisuliselt identne säte, tõepoolest täpsustanud, et kui importija tugineb ühele neist hindadest, mis võib olla aluseks tolliväärtuse kindlaksmääramisel, siis ei või ta kõnealust deklaratsiooni muuta pärast seda, kui kaup on vabasse ringlusse lubatud (6. juuni 1990. aasta kohtuotsus Unifert, C‑11/89:EU:C:1990:237, punkt 21).

28

Enne tolliseadustiku kohaldamise algust 1. jaanuaril 1994 oli deklarandil keelatud oma deklaratsiooni pärast kauba vabastamist korrigeerida, kuid sellest kuupäevast alates kehtestati tolliseadustiku artiklis 78 sõnaselgelt võimalus, et toll võib teha tollideklaratsioonis muudatusi deklarandi taotlusel, mis on esitatud pärast kauba vabastamist (20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punktid 61 ja 62).

29

Sellest ajast peale näevad tolliseadustiku artiklid 65 ja 78 seega ette kaks erinevat korda, mida vastavalt enne ja pärast kaupade vabastamist kohaldatakse muudatuste suhtes, mida võib teha tolliväärtuse ja järelikult ka imporditollimaksu kindlaks määramisel arvesse võetavates andmetes (20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punkt 64).

30

Ühelt poolt annab nimetatud artikkel 65 deklarandile endale õiguse teha ise tollideklaratsioonis ühepoolselt muudatusi, juhul kui kaupa ei ole veel vabastatud. Seda õigust põhjendab asjaolu, et kuni kaupade vabastamiseni on tollil vajaduse korral võimalus kontrollida muudatuste tõele vastavust kaupade füüsilise ülevaatuse teel. Lisaks sellele võib muudatusi vajaduse korral teha siis, kui toll ei ole veel imporditollimaksu summat kindlaks määranud (20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punkt 65).

31

Teiselt poolt on tolliseadustiku artiklist 78 tulenev kord piiravam. See artikkel kohaldub pärast kaupade vabastamist ajal, mil kaupade esitamine võib osutuda võimatuks ja imporditollimaks on juba kindlaks määratud. Seega on selle sätte kohaselt deklarandi taotletud muudatuste tegemine tolli ülesanne ning muudatuste tegemise vajalikkuse ja lõpptulemuse üle otsustab toll (20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punkt 66).

32

Tolliseadustiku artikli 78 lõige 3 ei erista vigu või puudusi, mida on võimalik parandada, neist, mida ei ole võimalik parandada. Selles sättes sisalduvat fraasi „ebaõige või mittetäielik teave“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab nii sisulisi vigu või puudusi kui ka kohaldatava õiguse tõlgendamise vigu (20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punkt 63).

33

Seepärast on vaja kontrollida, kas CEVA Freighti esitatud deklaratsioonides on ebaõiget või mittetäielikku teavet kauba hinna kohta, mis on aluseks kõnealuse kauba tolliväärtuse kindlaksmääramisel.

34

Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgub, et CEVA Freighti deklareeritud hind vastas kaupade müügihinnale, mida küsisid äriühingud, kelle nimel CEVA Freight neid deklaratsioone esitas, et see hind oli seega sisuliselt õige ning et CEVA Freightil ei olnud mingit kavatsust taotleda selle korrigeerimist.

35

Samas järeldub sellest toimikust ka see, et CEVA Freight tegi kohaldatava õiguse tõlgendamisel vea, märkides neis deklaratsioonides, et asjaomane kaup tuleb klassifitseerida tariifistiku valesse alamrubriiki.

36

Selline viga mõjutas ilmselgelt nende kaupade tehinguväärtuse, nimelt liitu ekspordiks müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstava hinna valikut, millist hinda tolliseadustiku artikli 29 ja rakendusmääruse artikli 147 kohaselt saab kasutada selle kauba tolliväärtuse määramise alusena.

37

CEVA Freight arvas nende deklaratsioonide esitamise ajal ekslikult, et kõnealune kaup tuleb klassifitseerida tariifistiku alamrubriiki, mille jaoks ette nähtud tollimaksu määr oli 0%, ning et seetõttu ei mõjuta selle kauba tehinguväärtus tema tollivõla suurust. Selle tulemusel märkis CEVA Freight tolliväärtuse kindlaksmääramiseks kasutatava hinna, lähtudes tolliseadustiku ja eriti asjasse puutuva tariifistiku alamrubriigi valest tõlgendusest. Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub selgelt, et kui CEVA Freight oleks asjaomaste deklaratsioonide kuupäeval tõlgendanud õigesti kohaldatavat alamrubriiki, millele vastas 13,9 protsendiline tollimaks, oleks ta deklareerinud väiksema tehinguväärtuse, et vähendada oma tollivõla summat.

38

Ent kuna kohaldatava õiguse selline ekslik tõlgendus ajendas deklaranti märkima järjestikuste müügitehingute esemeks oleva kauba tolliväärtuse kindlaksmääramise aluseks kõige suurema tehinguväärtuse, siis ei saa seda eksimust käsitada valikuna, mis oma tähendusest tulenevalt eeldab vaba tahet (vt selle kohta 20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Overland Footwear, C‑468/03, EU:C:2005:624, punkt 69).

39

Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 32 viidatud kohtupraktikat, on järelikult põhikohtuasjas kõne all oleva taolise deklarandi poolt tollideklaratsioonis märgitud tehinguväärtus tolliseadustiku artikli 78 tähenduses ebaõige teave, mis annab tollile õiguse teha asjaomases deklaratsioonis muudatusi.

40

Eelöeldut silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et tolliseadustiku artiklit 78 tuleb tõlgendada nii, et kui deklarandil on võimalus valida Euroopa Liidu territooriumile ekspordiks müüdud kauba hind, mida saab kasutada tolliväärtuse määramisel hindamisalusena, ning kui tollideklaratsiooni tollivormistusjärgse kontrolli tulemusel selgub, et deklarandi koostatud tollideklaratsioonis on asjaomased kaubad valesti klassifitseeritud, mille tulemusel kohaldatakse kõrgemat tollimaksu määra, võib deklarant selleks, et vähendada enda tollivõlga, taotleda kõnealuse artikli 78 alusel asjaomases deklaratsioonis muudatuse tegemist nii, et algul märgitud hind asendatakse madalama tehinguhinnaga.

41

Teise küsimuse abil soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tolliseadustiku artikli 221 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nende alusel saab kindlaks määrata tähtpäeva, mil tollimaksu summa võlgnikule teatamine loetakse toimunuks, et katkeks tollivõla kolmeaastase aegumistähtaja kulgemine, ja kui see on nii, siis kas tuleb lähtuda päevast, mil toll teate saadab, või päevast, mil võlgnik teate kätte saab.

42

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt tuleb tollimaksu summa vastava korra kohaselt võlgnikule teatada niipea, kui selle kohata on arvestuskanne tehtud.

43

Liidu seadusandja eesmärk oli ühtlustada artikli 221 lõikes 3 tähtaeg, mille jooksul toll on kohustatud tollimaksu summa teatama, ja selle tähtaja algus. Samas ei täpsusta see säte teatamise korda ega tähtpäeva, millal teatamine peab toimuma, et tähtaja kulgemine katkeks. Seda selgitab asjaolu – mille kohta Euroopa Kohus on juba varem seisukoha võtnud –, et artikli 221 lõikes 3 sisalduvat eeskirja kohaldatakse ainult võlgnikule tollivõla summa teatamise suhtes ning seda normi rakendab seetõttu ainult liikmesriigi toll, kelle ülesanne teatamine on (vt selle kohta 13. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑156/00, EU:C:2003:149, punktid 63 ja 64, ning 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Deichmann, C‑256/16, EU:C:2018:187, punkt 81).

44

Kuna ühenduse tollivaldkonna õigusaktid ei sisalda mõiste „vastav kord“ sisu puudutavaid sätteid ega ka sätteid, mis annaksid selle korra kindlaksmääramise õiguse kellelegi teisele peale liikmesriikide, tuleb asuda seisukohale, et see kord on ette nähtud liikmesriikide enda õiguskorras ning liikmesriigi asutused kohaldavad seda korda, rakendades oma riigisisese õiguse nõudeid vormi ja sisu osas (vt selle kohta 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Molenbergnatie, C‑201/04, EU:C:2006:136, punktid 52 ja 53).

45

Sellest tulenevalt on liikmesriikide ülesanne määrata kindlaks tähtpäev, millal loetakse tasumisele kuuluva tollimaksu summa võlgnikule teatatuks. Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, et igal juhul peab liikmesriigi pädev asutus tagama, et teatamine toimub nii, et tollivõla tasumise eest vastutaval isikul oleks täpne teave oma õiguste kohta (23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Molenbergnatie, C‑201/04, EU:C:2006:136, punkt 53).

46

Lõpetuseks on oluline märkida, et kord, mille kohaselt tuleb võlgnikule teatada tollivõla summa, selleks et katkeks tolliseadustiku artikli 221 lõikes 3 sätestatud aegumistähtaeg, on menetluskord, mille eesmärk on tagada õigussubjekti nagu CEVA Freight liidu õigusest tulenev õigus, nimelt õigus vabaneda selle tähtaja möödumisel kohustusest tasuda mis tahes tollimaksu asjaomase kauba impordilt liidu tolliterritooriumile.

47

Järelikult peavad liikmesriigid siis, kui nad määravad kindlaks tähtpäeva, mil võlgniku teavitamine loetakse toimunuks ja mis omakorda vastavalt tolliseadustiku artikli 221 lõikele 3 toob kaasa aegumistähtaja katkemise, tagama esiteks, et riigisisese õiguse kohaldamisele kuuluvad sätted ei oleks vähem soodsad kui samalaadse riigisisese menetluse sätted (võrdväärsuse põhimõte), ja teiseks ei tohi need sätted muuta liidu õiguskorrast tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Barth, C‑542/08, EU:C:2010:193, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Eelnevat silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 221 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid järgides ise kindlaks määrama tähtpäeva, millal tuleb tollimaksu summa võlgnikule teatada, et katkeks kolmeaastane aegumistähtaeg, mille möödumisel lõpeb tollivõlg.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: