–

Skype Communications Sàrl, esindajad: advocaat E. Valgaeren, avocate C. Evrard ja avocate D. Gillet,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet, P. Cottin ja J.‑C. Halleux, keda abistasid avocat S. Depré, avocat P. Vernet ja avocat M. Lambert de Rouvroit,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja S. Eisenberg,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja P. Huurnink,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: C. R. Canţăr, O.‑C. Ichim ja R.‑I. Haţieganu,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Hottiaux, L. Nicolae ja G. Braun,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37) (edaspidi „raamdirektiiv“).

2

Taotlus on esitatud Skype Communications Sàrli ja Institut belge des services postaux et des télécommunicationsi (Belgia ametiasutus, mis tegeleb posti- ja telekommunikatsiooniteenustega; edaspidi „IBPT“) vahelises kohtuvaidluses IBPT otsuse üle määrata nimetatud ettevõtjale haldustrahv elektroonilise sideteenuse osutamise eest ilma selle kohta eelnevalt kohustuslikku teatist esitamata.

3

Raamdirektiivi põhjenduses 10 on märgitud:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) [(EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT 1998, L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8)] artiklis 1 sätestatud mõiste „infoühiskonna teenus“ hõlmab suurt hulka võrgus toimuvaid majandustoiminguid. Suurem osa neist toimingutest ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, sest need toimingud ei seisne ainult või peamiselt signaalide edastamises elektroonilistes sidevõrkudes. Käesolev direktiiv hõlmab kõnesidet ja elektronposti edastamist. Üks ja sama ettevõtja, näiteks Interneti-teenuse osutaja, võib pakkuda nii elektroonilisi sideteenuseid, näiteks juurdepääsu internetile, kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid, näiteks veebipõhise sisu pakkumist.“

4

Raamdirektiivi artikli 2 punktis c on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5

Raamdirektiivi artiklis 8 „Üldised eesmärgid ja reguleerimispõhimõtted“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

Kui raadiosagedusi käsitlevas artiklis 9 ei ole sätestatud teisiti, võtavad liikmesriigid täiel määral arvesse seda, et reguleerimine peab olema tehnoloogiliselt neutraalne, ning tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides määratletud reguleerimisülesandeid, eelkõige tõhusa konkurentsi tagamiseks kavandatud ülesandeid täites võtavad seda arvesse ka riigi reguleerivad asutused.

[…]

2.   Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel muu hulgas järgmiselt:

[…]

[…]

4.   Riigi reguleerivad asutused toetavad Euroopa Liidu kodanike huve muu hulgas järgmiselt:

[…]

[…]“.

6

13. juuni 2005. aasta elektroonilise side seaduse (loi du 13 juin 2005 relative aux communications électroniques, Moniteur belge, 20.6.2005, lk 28070) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „LCE“) artikli 2 punktis 5 on ette nähtud:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

7

LCE artikli 9 lõige 1 sätestab:

„Ilma et see kahjustaks artiklis 39 sätestatut, võib elektrooniliste sideteenuste või ‑võrkude pakkumist või edasimüüki enda nimel ja arvel alustada alles pärast seda, kui [IBPT‑le] on esitatud teatis, mis sisaldab järgmisi andmeid:

Teatis saadetakse tähitud kirjaga.“

8

Äriühing Skype Communications annab välja sidetarkvara nimega Skype, mis võimaldab kasutajal tarkvara oma terminalseadmesse – milleks võib olla arvuti, tahvelarvuti või ka nutitelefon – installeerides kasutada seadmete vahel kõneside‑ ja telefonikonverentsi teenuseid. SkypeOut on Skype’i tarkvarale lisatud funktsioon, mis võimaldab kasutajal teha telefonikõnesid terminalseadmest laua- või mobiiltelefonile, kasutades selleks Internet Protocol’i (IP) (internetiprotokoll (IP)) ja täpsemalt tehnoloogiat, mida kutsutakse Voice over IP (IP-kõne ehk VoIP). Samas ei võimalda SkypeOut võtta vastu telefonikõnesid, mis saabuvad Belgia telefoninumbrite kasutajatelt.

9

SkypeOuti kaudu pakutav teenus on „internetiühenduse pakkuja teenuste ülene“ teenus (prantsuse keeles hors offre FAI), mis tähendab, et see teenus on internetis kättesaadav ilma tavapärase sideoperaatori osalemiseta.

10

SkypeOut teenus on kasutajatele saadaval kahe maksevõimalusega, see tähendab kas ettemakse alusel või erinevate tellimuste alusel, mis annavad õiguse kindlaksmääratud mahule telefonikõnedele kuus igakuise makse eest.

11

Tehnilisest küljest eeldab SkypeOuti kasutamine internetiühendust, mida pakub internetiühenduse pakkuja, ja telekommunikatsiooniteenuste pakkujate sekkumist, kellel on nõuetekohane luba edastada ja lõpetada kõnesid üldkasutatavas telefonivõrgus ja kellega Skype Communications on sõlminud lepingud, mille alusel ta maksab neile kõne lõpetamise tasu (fixed termination rate (FTR) või mobile termination rate (MTR)).

12

IBPT palus 11. mai ja 9. augusti 2011. aasta kirjades Skype Communicationsil talle oma teenustest LCE artikli 9 lõike 1 kohaselt teatada ja lisas neile kirjadele vastava teatise vormi.

13

Skype Communications vastas 24. augustil 2011, et ta ei tegutse Belgias ega osuta igal juhul mingit elektroonilist sideteenust, nagu seda määratleb raamdirektiiv, kuna ta ei edasta ise ühtegi signaali. Ta märkis muu hulgas, et SkypeOuti toimimiseks võtab ta ühendust rahvusvaheliste operaatoritega, kes kannavad ise signaalid edasi.

14

14. augustil 2013 kirjutas IBPT uuesti Skype Communicationsile, teatades, et viimane ei ole SkypeOut teenusega seoses täitnud oma teatise esitamise kohustust. IBPT väitis, et SkypeOut kuulub mõiste „elektrooniline sideteenus“ alla LCE artikli 2 punkti 5 tähenduses. Nimelt, esiteks kinnitab asjaolu, et see kasutab numeratsiooniplaani, et tegemist on teenusega, mis on rohkemat kui veebirakendus ja mille suhtes ei kohaldu sisu puudutav erand, nagu on märgitud elektroonilise sideteenuse määratluses. Teiseks ei takista asjaolu, et Skype Communications ei taga signaalide edastamist elektroonilistes sidevõrkudes, selliste teenuste tegelikku pakkumist. Lõpuks on SkypeOut suunatud Belgia territooriumil elavatele kasutajatele.

15

Skype Communications ei nõustunud 13. detsembril 2013 IBPT seisukohaga, väites, et talle ei olnud määratud numbreid Belgia numeratsiooniplaani alusel. Asjaolu, et side lõppeb numbritega, mis kuuluvad nimetatud Belgia plaani hulka, ei saa mõistlikult käsitada nii, et see muudab selle tegevuse elektrooniliseks sideteenuseks. Mis tahes muu tõlgendus tähendaks, et igal telekommunikatsioonioperaatoril maailmas lasuks Belgia korrast tulenev kohustus esitada elektrooniliste sideteenuste kohta teatis, isegi kui ta kasutab kolmandat operaatorit, kel on nõuetekohane luba, et lõpetada kõnesid Belgia numeratsiooniplaani numbritega.

16

IBPT saatis 23. detsembril 2014 Skype Communicationsile oma etteheited, mis puudutasid LCE artikli 9 lõike 1 rikkumist, ja andis teada kavandatud meetmetest.

17

Pärast mitut kirjavahetust ja ärakuulamist saatis IBPT 1. juunil 2016 Skype Communicationsile oma lõpliku otsuse, mis oli vastu võetud 30. mail 2016 ja milles ta tuvastas, et Skype Communications oli ilma nõutud teatist esitamata elektroonilist sideteenust osutades rikkunud LCE artikli 9 lõiget 1, kohustas teda rikkumise lõpetama hiljemalt ühe kuu jooksul ja määras talle trahvi 223454 eurot, mis tuli tasuda 60 päeva jooksul.

18

Skype Communications esitas 29. juulil 2016 cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) nõude tühistada IBPT 30. mai 2016. aasta otsus, paludes muu hulgas otsustada, et SkypeOut ei ole elektrooniline sideteenus ja et seega ei ole tema elektroonilise sideteenuse pakkuja. Teise võimalusena palus ta kohtul esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

19

Microsoft Ireland Operations, mis kuulub – nagu Skype Communicationski – Microsofti kontserni, esitas 9. oktoobril 2017 IBPT‑le LCE artikli 9 alusel teatise „PSTN Calling“ („PSTN-kõned“ ehk kõned üldkasutatavasse telefonivõrku) teenuse kohta, mis võimaldab helistada arvutist ja internetiühendusest üldkasutatava telefonivõrgu numbritele. Skype Communicationsi sõnul erineb „PSTN Calling“ teenus tehnilisest küljest olulisel määral SkypeOutist, mistõttu on õigustatud sellest teenusest kui elektroonilisest sideteenusest teatamine.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb oma taotluses, et vastupidi Skype Communicationsi väidetule pakub viimane oma teenuseid Belgias elavatele või asuvatele isikutele, mistõttu pakutakse Belgias tegelikult SkypeOut teenust. Ta märgib lisaks, et põhikohtuasja pooled on eri meelt selles, kas SkypeOuti osutatav teenus seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu. Ta rõhutab sellega seoses, et Euroopa Kohus on oma 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses UPC DTH (C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 43) leidnud, et „asjaolu, et signaali edastamine toimub taristu vahendusel, mis ei kuulunud [taotlejale], ei ole teenuse olemuse kvalifitseerimisel asjakohane. Nimelt on selles osas tähtis üksnes see, et [taotleja] on lõpptarbijate ees vastutav signaali edastamise eest, mis tagab viimastele selle teenuse, mille abonendid nad on“.

21

Neil asjaoludel otsustas cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma nelja küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas raamdirektiivi artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tarkvara väljaandja poolt VoIP teenust sisaldava funktsiooni pakkumist, mis võimaldab kasutajal helistada terminalseadmest liikmesriigi üldkasutatava telefonivõrgu kaudu riiklikku numeratsiooniplaani kuuluvale laua- või mobiiltelefoni numbrile, tuleb käsitada „elektroonilise sideteenusena“ selle sätte tähenduses, kui nimetatud teenuse pakkumisega kaasneb esiteks tasu maksmine väljaandjale ja teiseks lepingute sõlmimine viimati nimetatu ning telekommunikatsiooniteenuste pakkujate vahel, kellel on nõuetekohane luba edastada ja lõpetada kõnesid üldkasutatavas telefonivõrgus.

23

Sellega seoses kahtleb eelotsusetaotluse kohus, kas selline kvalifikatsioon tuleb anda sõltumata asjaolust, et esiteks kujutab internetiühenduse teenus, mille abil kasutaja VoIP teenusele ligi pääseb, endast ise elektroonilist sideteenust, teiseks pakutakse kõnealust VoIP teenust niisuguse tarkvara täiendava funktsiooni kaudu, mida saab kasutada ka iseseisvalt, kolmandaks on teenuse pakkuja näinud tüüptingimustes ette, et ta ei vastuta signaalide edastamise eest lõpptarbijale ja neljandaks kuulub osutatav teenus ka mõiste „infoühiskonna teenus“ alla.

24

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et mõiste „elektrooniline sideteenus“ on raamdirektiivi artikli 2 punktis c määratletud positiivselt ja negatiivselt ning et see määratlus on samasuguses sõnastuses üle võetud komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EÜT 2002, L 249, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 178) artikli 1 punktis 3 (7. novembri 2013. aasta kohtuotsus UPC Nederland, C‑518/11, EU:C:2013:709, punktid 36 ja 37).

25

Nimelt on elektrooniline sideteenus raamdirektiivi artikli 2 punktis c esmalt määratletud kui „tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenused ja ülekandeteenused ringhäälinguks kasutatavates võrkudes“.

26

Sama säte täpsustab teisalt, et mõiste „elektrooniline sideteenus“ välistab esiteks „teenused, mis pakuvad või mille abil teostatakse elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste abil edastatava sisu redigeerimist“ ja jätab teiseks välja „[direktiivi 98/34] artiklis 1 määratletud infoühiskonna teenused, mis ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu“.

27

Raamdirektiivi põhjenduses 5 on sellega seoses muu hulgas märgitud, et telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik ülekandevõrgud ja -teenused peaksid olema hõlmatud ühe ja sama reguleeriva raamistikuga ja et nimetatud raamistiku loomisel tuleb edastamise reguleerimine lahutada sisu reguleerimisest.

28

Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, eristatakse elektrooniliste sideteenuste suhtes kohaldatava uue reguleeriva raamistiku moodustavates erinevates direktiivides, eelkõige raamdirektiivis ja direktiivis 2002/77 selgelt sisu tootmist, mis eeldab toimetusvastutust, ja sisu edastamist, mis välistab toimetusvastutuse, kuivõrd sisu ja selle edastamist reguleeritakse eraldi eesmärkidel, mis on iseloomulikud nendele regulatsioonidele (vt selle kohta 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus UPC Nederland, C‑518/11, EU:C:2013:709, punkt 41, ja 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus UPC DTH, C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 36).

29

Euroopa Kohus leidis samuti, et mõiste „elektrooniline sideteenus“ alla kuulumiseks peab teenus sisaldama signaalide edastamist, täpsustades samas, et asjaolu, et signaali edastamine toimub taristu vahendusel, mis ei kuulu teenuseosutajale, ei ole teenuse olemuse kvalifitseerimisel asjakohane, sest selles osas on tähtis üksnes see, et teenuseosutaja on lõpptarbijate ees vastutav signaali edastamise eest, mis tagab viimastele selle teenuse, mille abonendid nad on (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus UPC DTH, C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 43).

30

Käsitletavas asjas nähtub eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest, et Skype’i tarkvara väljaandja Skype Communications pakub kõnealusele tarkvarale lisafunktsiooni (SkypeOut), mis võimaldab selle kasutajal helistada internetti ühendatud terminalseadmest – milleks võib olla arvuti, nutitelefon või tahvelarvuti – üldkasutatava telefonivõrgu laua- või mobiiltelefoni numbrile, kasutades IP‑d ja täpsemalt VoIP tehnikat.

31

On selge, et Skype Communications pakub VoIP teenust Belgias ja et kasutajad maksavad talle selle eest tasu, kuna SkypeOuti kasutamise eeltingimus on kas ettemakse või abonement.

32

Samuti on selge, et SkypeOuti kasutamine nõuab selliste telekommunikatsiooniteenuste pakkujate sekkumist, kellel on luba edastada ja lõpetada kõnesid laua- või mobiiltelefoni numbritele üldkasutatavas telefonivõrgus ja et Skype Communications sõlmib selleks nendega lepinguid, makstes selle eest püsiliinikõnede lõpetamise tasu (fixed termination rate (FTR)) või mobiilikõnede lõpetamise tasu (mobile termination rate (MTR)).

33

Sellest järeldub esiteks, et SkypeOuti funktsioon on edastada peamiselt häälsignaale, mida helistav kasutaja saadab kõnet vastuvõtvale kasutajale elektroonilistes sidevõrkudes, see tähendab kõigepealt internetis ja seejärel üldkasutatavas telefonivõrgus, ning teiseks, et Skype Communicationsit tuleb pidada vastutavaks häälsignaalide edastamise eest üldkasutatavas telefonivõrgus SkypeOut funktsiooni kasutajate ees, kes on nimetatud teenuse tellijad või kes on selle teenuse kasutamiseks teinud ettemakse, 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse UPC DTH (C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 43) tähenduses.

34

Nimelt, kuigi on tõsi, et tehnilisest küljest edastavad SkypeOuti vahendusel tekitatud häälkõnesid tegelikult esmalt internetiühenduse pakkujad internetis esimesel segmendil, mis ulatub helistava kasutaja internetiühendusest kuni võrguväravani (Gateway) interneti ja üldkasutatava telefonivõrgu vahel ning teisena telekommunikatsiooniteenuste pakkujad üldkasutatavas telefonivõrgus teisel segmendil nimetatud võrguväravast kuni kõnet vastuvõtva kasutaja mobiil- või lauatelefoni ühenduspunktini, toimub see edastamine siiski lepingute alusel, mille Skype Communications on asjaomaste telekommunikatsiooniteenuste pakkujatega sõlminud, ja ilma selliste lepinguteta seda edastamist ei toimuks.

35

Nagu Belgia, Saksamaa, Madalmaade ja Rumeenia valitsus ning Euroopa Komisjon sisuliselt väitsid, on Skype Communications see, kes üldkasutatavas telefonivõrgus telekommunikatsiooniteenuste pakkujatega ühenduslepingute sõlmimise kaudu muudab tehniliselt võimalikuks signaalide edastamise internetivõrgust üldkasutatavasse telefonivõrku ning tagab lõplikult oma klientidele ja abonentidele VoIP teenuse, mida ta pakub koos Skype’i tarkvara SkypeOut funktsiooniga.

36

Erinevad elemendid, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljas küsimuses välja on toonud, ei võimalda kahtluse alla seada SkypeOut funktsiooni kvalifitseerimist „elektrooniliseks sideteenuseks“ raamdirektiivi artikli 2 punkti c tähenduses.

37

Nimelt, esiteks asjaolu, et SkypeOut funktsiooni kasutaja saab kasutada VoIP teenust läbi internetiühenduse pakkuja pakutud internetiühenduse, mis ise kujutab endast elektroonilist sideteenust, ei tähenda, et kõnealust VoIP teenust ennast ei saaks sellisena kvalifitseerida „elektrooniliseks sideteenuseks“.

38

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus, Belgia valitsus ja komisjon märkisid, tähendab VoIP teenus nimelt kahte eraldiseisvat elektroonilist sideteenust, millest esimene seisneb helistava kasutaja häälsignaalide edastamises kuni võrguväravani (Gateway) interneti ja üldkasutatava telefonivõrgu vahel, mille eest vastutab helistava kasutaja internetiühenduse pakkuja, ja millest teine seisneb nimetatud signaalide edastamises üldkasutatavas telefonivõrgus kuni laua- või mobiiltelefoni lõpp-punktini, mille eest vastutavad kõnet vastuvõtvate isikute telekommunikatsiooniteenuste osutajad ja Skype Communications ühiselt lepingute alusel, mis neid seovad.

39

Viimati mainituga seoses tuleb järeldada, et kuigi – nagu märkis Belgia valitsus – teenused, mida osutavad telekommunikatsiooniteenuste pakkujad, kes tagavad mobiil- või lauatelefonikõnede lõpetamise üldkasutatavas telefonivõrgus, kujutavad endast elektroonilisi sideteenuseid, ei saa neid teenuseosutajaid siiski panna SkypeOuti kasutajate häälsignaalide edastamise eest vastutama Euroopa Kohtu praktika tähenduses, kuna asjaomastel teenuseosutajatel ei ole nende kasutajatega mingit lepingulist suhet.

40

Järelikult, kuigi need samad teenuseosutajad on Skype Communicationsi ees lepinguliselt vastutavad SkypeOuti vahendusel saadetud häälsignaalide edastamise eest üldkasutatavas telefonivõrgus, on hoopis Skype Communications see, kes vastutab VoIP teenuse eest, mida ta tasu eest oma klientidele ja abonentidele osutab.

41

Teiseks asjaolu, et SkypeOut on kõigest Skype’i tarkvara funktsioon, ilma milleta saab samuti Skype’i kasutada, ei mõjuta Skype Communicationsi poolt pakutava VoIP teenuse kvalifitseerimist elektrooniliseks sideteenuseks.

42

Tõepoolest, nagu seda väidab Skype Communications, pakub Skype’i tarkvara teenuste kogumit, mis ei ole põhikohtuasjas arutusel ja mille hulgas on eelkõige esiteks teenus, mis võimaldab kasutajatel pidada internetti ühendatud terminalseadmete vahel tasuta audio- ja/või videosidet, ning teiseks hulk selliseid teenuseid nagu eelkõige ekraanijagamise, tekstisõnumite saatmise, failijagamise või konverentstõlke teenused, mida ei saa kvalifitseerida „elektrooniliseks sideteenuseks“, kuna need ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises.

43

Samas, kuigi SkypeOut funktsiooni installeerimine terminalseadmesse eeldab eelnevalt Skype’i tarkvara installeerimist, siis – nagu Belgia, Saksamaa, Madalmaade ja Rumeenia valitsus seda muu hulgas märkisid – on vastavalt Skype’i tarkvara enda ja selle SkypeOut funktsiooni pakutavad teenused siiski oma eesmärgilt selgelt erinevad ja toimivad täiesti autonoomselt.

44

Kolmandaks ei saa asjaolu, et Skype Communicationsi tüüptingimustes on sätestatud, et ta ei vastuta signaalide edastamise eest oma Skype’i tarkvara SkypeOut funktsiooni kasutajatele, mõjutada selle funktsiooni pakutava VoIP teenuse kvalifitseerimist „elektrooniliseks sideteenuseks“.

45

Kui nimelt möönda, et sellise teenuse pakkuja, mis sisuliselt vastab „elektroonilise sideteenuse“ kvalifikatsioonile, võiks raamdirektiivi kohaldamisalast välja jääda seeläbi, et ta sätestab oma tüüptingimustes vastutusest vabastamise klausli, võtaks see elektrooniliste sideteenuste suhtes kohaldatavalt uuelt reguleerivalt raamistikult, mille eesmärk on luua tõeline elektroonilise side siseturg, kus elektroonilist sidet reguleeritakse pikemas perspektiivis üksnes konkurentsiõigusega, kogu selle kohaldamisala (vt selle kohta 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus UPC Nederland, C‑518/11, EU:C:2013:709, punkt 45, ja 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus UPC DTH, C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 44).

46

Lõpuks ja neljandaks ei tähenda asjaolu, et SkypeOutiga pakutav VoIP teenus kuulub ka mõiste „infoühiskonna teenus“ alla direktiivi 98/34 tähenduses, kuidagi seda, et kõnealust teenust ei võiks kvalifitseerida „elektrooniliseks sideteenuseks“.

47

Nimelt nähtub raamdirektiivi artikli 2 punktist c koostoimes selle direktiivi põhjendusega 10, et elektrooniliste sideteenuste määratluse alla ei kuulu üksnes direktiivi 98/34 artiklis 1 määratletud infoühiskonna teenused, mis ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu.

48

Järelikult – nagu märkisid nii Belgia, Saksamaa, Madalmaade ja Rumeenia valitsus kui ka komisjon – kuulub „infoühiskonna teenus“ direktiivi 98/34 tähenduses raamdirektiivi kohaldamisalasse, kui see seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektrooniliste sidevõrkude kaudu.

49

Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et raamdirektiivi artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tarkvara väljaandja poolt VoIP teenust sisaldava funktsiooni pakkumine, mis võimaldab kasutajal helistada terminalseadmest liikmesriigi üldkasutatava telefonivõrgu kaudu riiklikku numeratsiooniplaani kuuluvale laua- või mobiiltelefoni numbrile, kujutab endast „elektroonilist sideteenust“ selle sätte tähenduses, kui nimetatud teenuse pakkumisega kaasneb esiteks tasu maksmine väljaandjale ja teiseks lepingute sõlmimine viimati nimetatu ning telekommunikatsiooniteenuste pakkujate vahel, kellel on nõuetekohane luba edastada ja lõpetada kõnesid üldkasutatavas telefonivõrgus.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ, artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et tarkvara väljaandja poolt Voice over Internet Protocol (IP‑kõne ehk VoIP)) teenust sisaldava funktsiooni pakkumine, mis võimaldab kasutajal helistada terminalseadmest liikmesriigi üldkasutatava telefonivõrgu kaudu riiklikku numeratsiooniplaani kuuluvale laua- või mobiiltelefoni numbrile, kujutab endast „elektroonilist sideteenust“ selle sätte tähenduses, kui nimetatud teenuse pakkumisega kaasneb esiteks tasu maksmine väljaandjale ja teiseks lepingute sõlmimine viimati nimetatu ning telekommunikatsiooniteenuste pakkujate vahel, kellel on nõuetekohane luba edastada ja lõpetada kõnesid üldkasutatavas telefonivõrgus.