–

Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs ja L. Van den Broeck, keda abistas advokaat S. Rodrigues,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja M. Van Hoof,

–

V, kes esindas ennast ise,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72 ja parandus ELT 2009, L 202, lk 90) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009 (ELT 2009, L 284, lk 43)) (edaspidi „määrus nr 883/2004“), artikli 87 lõiget 8.

2

Taotlus esitati ühelt poolt V ja teiselt poolt Institut national d’assurances sociales pour travailleurs indépendants’i (füüsilisest isikust ettevõtjate riiklik sotsiaalkindlustusamet; Inasti) (Belgia) ja Securex Integrity ASBL (edaspidi „Securex“) vahelises vaidluses V suhtes Belgia sotsiaalõigusnormide kohaldamise üle.

3

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, selle nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis (viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 592/2008 (ELT 2008, L 177, lk 1)) (edaspidi „määrus nr 1408/71“), II jaotises asuva artikli 14c punktis b oli sätestatud:

„Isiku suhtes, kes samal ajal töötab ühe liikmesriigi territooriumil ja tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana teise liikmesriigi territooriumil, kehtivad:

[…]

ning

4

Selle määruse VII lisas olid loetletud juhud, mille puhul isiku suhtes kohaldatakse korraga kahe liikmesriigi seadusi vastavalt nimetatud määruse artikli 14c punktile b. Selles lisas loetletud juhtude hulka kuulub punktis 1 nimetatud olukord, kus „[i]sik tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana Belgias ning teeb tasulist tööd mõnes teises liikmesriigis“.

5

Määrus nr 1408/71 tunnistati kehtetuks ja asendati määrusega nr 883/2004 selle esialgses redaktsioonis alates 1. maist 2010 ehk viimati nimetatud määruse kohaldamise kuupäevast.

6

Määruse nr 883/2004 põhjenduse 4 kohaselt on vaja arvestada riigisiseste sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni ning rajada üksnes koordineerimissüsteem.

7

Määruse põhjenduses 45 on märgitud:

„Kuna kavandatava meetme eesmärki, milleks on koordineerimismeetmete abiga tagada isikute vaba liikumise õiguse tõhus rakendamine, ei suuda liikmesriigid täielikult saavutada ning seetõttu on eesmärk meetme ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.“

8

Nimetatud määruse artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.“

9

Määruse artikli 13 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku suhtes, kes tavaliselt töötab ja on tegev füüsilisest isikust ettevõtjana erinevates liikmesriikides, kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, kus ta töötab, või kui ta tegutseb kahes või mitmes liikmesriigis, siis kooskõlas lõikega 1 määratletud õigusakte.“

10

Määruse nr 883/2004 artikli 87 lõige 8 näeb ette:

„Kui käesoleva määruse tulemusena kohaldatakse isiku suhtes sellise liikmesriigi õigusakte, mis pole määratletud kooskõlas [määruse nr 1408/71] II jaotisega, säilitavad need õigusaktid kehtivuse, tingimusel et asjakohane olukord jääb muutumatuks, ja igal juhul mitte kauem kui kümne aasta jooksul alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast, välja arvatud kui asjaomane isik taotleb, et tema suhtes kohaldataks käesoleva määruse alusel kohaldatavaid õigusakte. Taotlus esitatakse kolme kuu jooksul pärast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte käesoleva määruse alusel kohaldatakse, kui asjaomase isiku suhtes hakatakse kohaldama selle liikmesriigi õigusakte alates käesoleva määruse kohaldamise kuupäevast. Kui taotlus esitatakse pärast nimetatud tähtaega, toimub kohaldatavate õigusaktide osas üleminek järgmise kuu esimesel päeval.“

11

V töötas septembrist 1980 kuni 30. septembrini 2007 Brüsseli (Belgia) advokatuuri kuuluva advokaadina. Sel ajavahemikul oli ta registreeritud Inastis ja oli kindlustatud Belgia sotsiaalkindlustuskassas Securex.

12

V palus 30. septembril 2007 arvata end advokatuuri nimekirjast välja ja sellest tulenevalt lõpetas ta oma liikmesuse Securexis. Samal päeval lõpetas oma tegevuse advokaadibüroo, mille juures ta töötas, ning V nimetati üheks büroo likvideerijaks.

13

V töötab alates 1. oktoobrist 2007 ühes Luksemburgis asutatud äriühingus õigusdirektorina ning on töötajana kindlustatud Luksemburgi sotsiaalkindlustusskeemis.

14

Inasti palus 11. juunil 2010 V-lt selgitusi tema tegevuse kohta likvideerijana. V vastas 24. juuni 2010. aasta kirjas, et likvideeritava advokaadibüroo poolt talle makstud likvideerija tasudest ei tulene, et ta oleks füüsilisest isikust ettevõtja või et ta oleks kindlustatud füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemis.

15

Inasti tegi 11. detsembril 2013. aastal Securexile teatavaks V 2008., 2009. ja 2010. aasta tulude kohta käiva juurdemakse otsuse. Securex teavitas 23. detsembril 2013 V-d, et Inastilt saadud teabe põhjal tuleb järeldada, et alates 1. oktoobrist 2007 on ta füüsilisest isikust ettevõtjana olnud täiendavalt kindlustatud Belgia sotsiaalkindlustusskeemis ja et seetõttu tuleb tal Securexile 2007. aasta neljanda kvartali ja 2013. aasta neljanda kvartali vahele jääva ajavahemiku eest sissemaksete ja lisatasude näol juurde maksta 35198,42 eurot.

16

V esitas 12. märtsil 2014 kaebuse cour du travail de Liège’i (Liège’i kõrgem töökohus, Belgia), vaieldes vastu tema kui füüsilisest isikust ettevõtja suhtes Belgia täiendava sotsiaalkindlustusskeemi kohaldamisele ning Securexi koostatud sotsiaalkindlustusmaksete tasumise nõudele.

17

Pärast selle kaebuse esitamist edastas V Securexile kirjaliku kinnituse, et likvideerijana tegutses ta tasu saamata, lisades sellele kinnitusele protokolli põhikohtuasjas käsitletava advokaadibüroo osanike või aktsionäride koosolekult, mis toimus 24. veebruaril 2014 ja kus oli muu hulgas märgitud, et ta oli likvideerijana tegutsenud tasu saamata alates 1. jaanuarist 2010 ning et see olukord pidi kestma kuni likvideerimise lõppemiseni. Samas teatises palus V arvata end Belgia täiendavast sotsiaalkindlustusskeemist välja alates selle koosoleku kuupäevast.

18

Cour du travail de Liège (Liège’i kõrgem töökohus), tunnistades küll, et põhikohtuasjas käsitletavatelt sotsiaalkindlustusmaksetelt ei tule tasuda seadusjärgset viivist oktoobrist 2011 kuni septembrini 2013 kestnud ajavahemiku eest, jättis 17. augusti 2016. aasta otsusega V kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

19

V esitas 22. septembril 2016 selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule nimetatud kohtuotsuse muutmiseks, väites eelkõige, et määruse nr 883/2004 kohaselt ei saa Inasti ja Securex põhikohtuasjas käsitletavate maksete tegemist nõuda.

20

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et V ei olnud Belgia sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud alates 30. septembrist 2007, mil ta lõpetas advokaadina tegutsemise. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seega teada, kas V, kes määruse nr 883/2004 kohaldamise kuupäeval oli kindlustatud üksnes Luksemburgi sotsiaalkindlustusskeemis, oleks siiski pidanud vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 87 lõikele 8 esitama kolme kuu jooksul sõnaselge taotluse, et tema suhtes kohaldataks seda määrust.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et vastavalt praktilisele juhisele töötajatele Euroopa Liidus, Euroopa Majanduspiirkonnas ja Šveitsis kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramiseks, mille töötas välja sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjon, on määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 kohaldamise esimene tingimus see, et selle määruse tulemusena kohaldatakse isiku suhtes selle liikmesriigi õigusakte, mis pole „määratletud“ kooskõlas määrusega nr 1408/71. Selle kohtu sõnul näib nimetatud juhis viitavat sellele, et kõnealust sätet kohaldatakse tingimusel, et 1. mail 2010 – s.o kuupäeval, mil tunnistati kehtetuks määrus nr 1408/71 ja hakati kohaldama määrust nr 883/2004 – kohaldataks asjaomase isiku suhtes tegelikult määruse nr 1408/71 alusel pädeva liikmesriigi õigusakte. Siiski ei ole niisugusele tingimusele määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 sõnastuses üheselt viidatud, mis muudab keeruliseks selle sätte tõlgendamise.

22

Neil asjaoludel otsustas Cour du travail de Liège (Liège’i kõrgem töökohus, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Oma kirjalikes seisukohtades märgib Belgia Kuningriik, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüs tugineb väärale faktilisele eeldusele, et V ei olnud Belgias üldse kindlustatud 1. mail 2010, mil hakati määrust nr 883/2004 kohaldama. Kõnealune liikmesriik on seisukohal, et V oli pärast 30. septembrit 2007 Belgia sotsiaalkindlustusskeemis katkematult kindlustatud, tulenevalt tema tegevusest likvideerijana.

24

Seega tõstataksid eelotsuse küsimused pelgalt oletusliku probleemi, mis ei ole põhikohtuasja lahendamiseks vajalik, ning on seetõttu vastuvõetamatud.

25

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et pärast seda, kui Euroopa Kohus oli oma kodukorra artikli 101 kohaselt palunud selgitusi, täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse nr 883/2004 kohaldamise kuupäeval võis järeldada, et V-le kui füüsilisest isikust ettevõtjale kohaldati Belgia õigusakte tulenevalt tema tegevusest likvideerijana.

26

Seega, võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastuses toodud selgitusi, kinnitas Belgia valitsus Euroopa Kohtus toimunud istungil, et ta enam ei tugine eelotsusetaotluse vastuvõetamatusele.

27

Siiski tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus juhul, kui liikmesriigi kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, põhimõtteliselt kohustatud neile vastama, välja arvatud siis, kui on ilmne, et eelotsusetaotluse tegelik eesmärk on saada Euroopa Kohtult otsus kunstliku vaidluse alusel või soovituslikke arvamusi üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, kui liidu õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud kohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus VEBIC, C‑439/08, EU:C:2010:739, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Käesolevas asjas – nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 25 märkis – tuleneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgelt, et vaidluse lahendust põhikohtuasjas mõjutab kindlasti küsimus, kas selleks, et talle pärast 1. maid 2010 kohaldataks üksnes määruse nr 883/2004 kohaselt kindlaks määratud õigusakte – käesoleval juhul Luksemburgi õigusakte –, pidi V esitama selle määruse artikli 87 lõike 8 kohase taotluse, ja eelmisele küsimusele jaatava vastuse korral küsimus sellest, millised tagajärjed on sellise taotluse esitamisel mitu aastat pärast seda tähtaega. Nimelt mõjutab nendele küsimustele antav vastus otseselt aastate arvu, mille eest Belgia ametiasutustel on õigus nõuda V-lt sissemaksete tasumist.

29

Siit järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

30

Euroopa Kohtu esitatud täpsustavate küsimuste peale eelotsusetaotluse esitanud kohtu toodud selgitusi arvesse võttes tuleb märkida, et oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 883/2004 artikli 87 lõiget 8 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes selle määruse kohaldamise kuupäeval töötas ühes liikmesriigis ja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana teises liikmesriigis ning kelle suhtes kohaldati seega samal ajal nende kahe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte vastavalt määruse nr 1408/71 II jaotisele, pidi selleks, et tema suhtes kohaldataks määruse nr 883/2004 alusel kohaldatavaid õigusakte, esitama selle kohta sõnaselge taotluse.

31

Sellega seoses olgu märgitud, et määruse nr 883/2004 artikli 87 lõikes 8 on ette nähtud, et isiku puhul, kelle suhtes kohaldatakse selle määruse tulemusena sellise liikmesriigi õigusakte, mis pole määratletud kooskõlas määruse nr 1408/71 II jaotisega, säilitavad need viimati nimetatud õigusaktid teatud perioodi jooksul pärast määruse nr 883/2004 jõustumist kehtivuse, tingimusel et asjakohane olukord jääb muutumatuks.

32

Niisiis on see säte kohaldatav esmalt tingimusel, et kohaldatavad õigusaktid kuuluvad määruse nr 1408/71 II jaotise kohaldamisalasse, ning teiseks tingimusel, et asjakohane olukord jääb muutumatuks (11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Jeltes jt, C‑443/11, EU:C:2013:224, punkt 50).

33

Mis puudutab neist kahest tingimustest esimest, siis ei ole vaidlust selles, et määruse nr 883/2004 kohaldamise kuupäeval kuulus V olukord määruse nr 1408/71 II jaotises paikneva artikli 14c punkti b alla. Siiski tuleb märkida, et määruse nr 883/2004 artikli 87 lõige 8 ei reguleeri sõnaselgelt selliseid olukordi, millele viidatakse määruse nr 1408/71 artikli 14c punktis b ning mille korral kohaldatakse samal ajal kahe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte, ning määruse nr 883/2004 tulemusena jäävad kohaldatavaks ainult ühe liikmesriigi õigusaktid.

34

Seega tekib küsimus, kas niisuguse asjaolu tõttu ei saa V-ga sarnases olukorras olev isik jääda määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 kohaldamisalasse.

35

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (21. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Klein Schiphorst, C‑551/16, EU:C:2018:200, punkt 34).

36

Mis puudutab kõigepealt määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 – mis on üleminekusäte – sõnastust, siis peetakse seal silmas olukorda, kus määruse nr 883/2004 tulemusena „kohaldatakse isiku suhtes sellise liikmesriigi õigusakte, mis pole määratletud kooskõlas [määruse nr 1408/71] II jaotisega“.

37

Selle sätte sõnastusest näib seega tulenevat, et kuna omadussõnaline täiend „sellise“ viitab sõnale „riik“, on liidu seadusandja pidanud silmas olukorda, kus ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamine järgneb teise liikmesriigi õigusaktide kohaldamisele.

38

Seega, määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 sõnasõnalisel tõlgendamisel näib selle esimene lauseosa viitavat üksnes olukordadele, kus määruse nr 883/2004 kohaldamise kuupäevast alates kohaldatakse isikule ühe teise liikmesriigi õigusakte kui see, mille õigusakte talle varem kohaldati.

39

Seevastu isikule, kellele seoses määrusega nr 1408/71 kohaldati samal ajal kahe liikmesriigi õigusakte vastavalt määrusele nr 883/2004, kohaldatakse esiteks jätkuvalt neist kahest liikmesriigist ühe õigusakte ja teiseks muutuks tema olukord vaid seetõttu, et teise liikmesriigi õigusakte tema suhtes enam ei kohaldata.

40

Mis puudutab määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 konteksti, siis tuleb märkida, et määruse nr 1408/71 laiendamisel füüsilisest isikust ettevõtjatele lisati selle määruse artikkel 14c selleks, et näha ette erand ainult ühe riigi õigusaktide kohaldamise reeglist, juhul kui isik tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ühes liikmesriigis ja samal ajal töötab teises liikmesriigis. Määruse nr 1408/71 VII lisas mainitud juhtudel kohaldati sellele isikule seega nende mõlema liikmesriigi õigusakte.

41

Nagu ka Euroopa Kohus on juba märkinud, on määruse nr 883/2004 põhjenduste 4 ja 45 järgi selle määruse eesmärk koordineerida liikmesriikide olemasolevaid sotsiaalkindlustussüsteeme, et tagada isikute vaba liikumise õiguse tõhus rakendamine. Nimetatud määrusega ajakohastati ja lihtsustati määruse nr 1408/71 eeskirju, säilitades samas viimati nimetatuga sama eesmärgi (vt selle kohta 21. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Klein Schiphorst, C‑551/16, EU:C:2018:200, punkt 31).

42

Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõige 1 kinnitab ühe riigi õigusaktide kohaldamise põhimõtet, mille kohaselt kohaldatakse selle määruse kohaldamisalasse jäävate isikute suhtes ainult ühe liikmesriigi õigusakte. Selle põhimõtte eesmärk on vältida probleeme, mis võivad tuleneda mitme liikmesriigi õigusaktide samaaegsest kohaldamisest, ja välistada liidu piires liikuvate isikute ebavõrdne kohtlemine, mis tuleneks kohaldatavate õigusaktide osalisest või täielikust samaaegsest kohalduvusest (vt selle kohta 9. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Piatkowski, C‑493/04, EU:C:2006:167, punkt 21).

43

Ühe riigi õigusaktide kohaldamise põhimõtte kohaselt näeb määruse nr 883/2004 artikli 13 lõige 3 ette, et isiku suhtes, kes tavaliselt töötab ja on tegev füüsilisest isikust ettevõtjana erinevates liikmesriikides, kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte, kus ta töötab.

44

Lisaks tuleb märkida, et nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 35 rõhutas, tühistati määrusega nr 883/2004 kõik üksnes ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise põhimõtte erandid, mis olid olemas määruses nr 1408/71.

45

Neil asjaoludel ei saa määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 konteksti arvesse võttev tõlgendus toetada topeltkindlustust ette nägeva erandkorra jätkumist, mis oleks vastuolus selle määrusega kehtestatud korraga, mis tugineb ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise põhimõttele.

46

Mis puudutab määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 8 eesmärki, siis – nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 36 märkinud ja nagu ilmneb ka praktilisest juhisest töötajatele Euroopa Liidus, Euroopa Majanduspiirkonnas ja Šveitsis kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramiseks – on kindlaks määratud, et selleks on vältida määrusele nr 883/2004 üleminekul kohaldatavate õigusaktide ulatuslikku muutmist ning võimaldada asjaomasele isikule seoses kohaldatavate õigusaktidega „pehmet maandumist“, juhul kui määruse nr 1408/71 alusel kohaldatavate õigusaktide ja määruse nr 883/2004 eeskirjade alusel kohaldatavate õigusaktide vahel esineb lahknevus.

47

Selle üleminekusättega soovis liidu seadusandja seega tagada töötajatele vajaliku kohanemisaja, eelkõige selleks, et võimaldada neil tutvuda teise liikmesriigi õigusaktidega, mis on neile võõrad.

48

Käesoleva kohtuotsuse punktist 39 ilmneb aga, et olukorras, kus isikule kohaldati määruse nr 1408/71 kehtivuse ajal samal ajal kahe liikmesriigi õigusakte, ei too määruse nr 883/2004 kohaldamine kaasa seda, et töötajale kohaldatakse teise liikmesriigi õigusakte, mis oleksid seega uued, vaid sellega muutuks tema olukord vaid seetõttu, et tema suhtes ei kohaldata enam nendest kahest liikmesriigist ühe õigusakte, mida tema suhtes oli seni kohaldatud.

49

Eeltoodut arvesse võttes ja ilma, et oleks vaja hinnata käesoleva kohtuotsuse punktis 32 nimetatud teist tingimust, tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 87 lõiget 8 ei kohaldata niisuguses olukorras nagu V puhul, kellele määruse nr 883/2004 kohaldamise kuupäeval kohaldati määruse nr 1408/71 artikli 14c punkti b alusel samal ajal kahe liikmesriigi õigusakte.

50

Järelikult selleks, et V-le kohaldataks 1. maist 2010 üksnes määruse nr 883/2004 alusel kindlaks tehtud õigusakte, s.o käesoleval juhul selle määruse artikli 13 lõike 3 kohaselt Luksemburgi õigust, ei pidanud põhikohtuasjas käsitletavaga sarnases olukorras olev isik esitama määruse nr 883/2004 artikli 87 lõikes 8 sätestatud taotlust.

51

Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 87 lõiget 8 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes määruse nr 883/2004 kohaldamise kuupäeval töötas ühes liikmesriigis ja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana teises liikmesriigis ning kelle suhtes kohaldati seega samal ajal nende kahe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte, ei pidanud selleks, et tema suhtes kohaldataks määruse nr 883/2004 alusel kohaldatavaid õigusakte, esitama selle kohta sõnaselget taotlust.

52

Esimesele eelotsuse küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 988/2009) artikli 87 lõiget 8 tuleb tõlgendada nii, et isik, kes määruse nr 883/2004 kohaldamise kuupäeval töötas ühes liikmesriigis ja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana teises liikmesriigis ning kelle suhtes kohaldati seega samal ajal nende kahe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte, ei pidanud selleks, et tema suhtes kohaldataks määruse nr 883/2004 (muudetud määrusega nr 988/2009) alusel kohaldatavaid õigusakte, esitama selle kohta sõnaselget taotlust.