1

Alfamicro – Sistemas de computadores, Sociedade Unipessoal, Lda (edaspidi „Alfamicro“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. novembri 2017. aasta kohtuotsuse Alfamicro vs. komisjon (T‑831/14, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2017:804), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema ELTL artikli 272 alusel esitatud hagi nõudega sisuliselt tuvastada, et Euroopa Komisjonil puudub apellandi suhtes võlanõue vastavalt toetuslepingule nr 238882, mis käsitleb projekti „Save Energy“ rahastamist Euroopa Liidu poolt ja mis sõlmiti konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (2007–2013) raames, mis kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsusega nr 1639/2006/EÜ (ELT 2006, L 310, lk 15, edaspidi „vaidlusalune toetusleping“).

2

Vastavalt otsuse nr 1639/2006 artikli 1 lõikele 2 koosmõjus otsuse põhjendusega 2 võeti kõnealune otsus vastu selleks, et aidata kaasa Euroopa Ühenduse konkurentsi- ja uuendusvõime tõstmisele arenenud teadmisteühiskonnana, mida iseloomustavad tugeval majanduskasvul põhinev säästev areng ja väga konkurentsivõimeline sotsiaalne turumajandus koos keskkonna kvaliteedi tõstmise ja kõrgetasemelise kaitsega. See otsus tunnistati alates 31. detsembrist 2013 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1287/2013, millega kehtestatakse ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) (2014–2020) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1639/2006 (ELT 2013, L 347, lk 33).

3

Otsuse nr 1639/2006 põhjenduse 19 kohaselt tuli võtta asjakohaseid meetmeid, et vältida eeskirjade eiramist ja pettusi ning et nõuda tagasi kadumaläinud, valesti makstud või ebaõigesti kasutatud vahendid vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest (EÜT 1996, L 292, lk 2; ELT eriväljaanne 09/01, lk 303), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT 1999, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91).

4

Selle otsuse artiklis 2 ette nähtud eesmärkide hulgas oli lõike 2 punktis b nimetatud info- ja sidetehnoloogia poliitika toetusprogramm.

5

Nimetatud otsuse artikli 9 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse“ lõikes 3 oli ette nähtud:

„Kõigi käesoleva otsuse rakendusmeetmete puhul nähakse eelkõige ette nende järelevalve ja finantskontroll komisjoni või tema volitatud esindaja poolt ning Euroopa Kontrollikoja tehtud auditeerimiste abil, mis vajaduse korral tehakse kohapeal.“

6

Alfamicro on Portugali õiguse alusel asutatud üheisikuline äriühing, mis osutab teenuseid informaatika ja infotehnoloogia valdkonnas. 9. juunil 2009 sõlmis äriühing komisjoniga vaidlusaluse toetuslepingu.

7

Selle lepinguga rahastatud projekti „Save Energy“ eesmärk oli võimaldada kodanikel ja poliitikutel teadvustada energiatõhususega seotud küsimusi. Projekt kestis 1. märtsist 2009 kuni 31. oktoobrini 2011.

8

Alfamicro osales kõnealuses projektis viiest liikmesriigist pärit 17 partnerist koosneva grupi koordinaatorina. Ta koordineeris tehnoloogia- ja sotsiaalvaldkonna uuenduslike pilootprojektide rakendamist. Lisaks sellele osales ta muudes Euroopa projektides, kus tal oli tehnilise konsultandi või projektijuhi roll.

9

Vaidlusaluse toetuslepingu artikli 5 lõikes 1 oli ühenduse maksimaalseks rahaliseks panuseks kindlaks määratud 2230000 eurot ja täpsustatud, et see rahaline panus piirdub 50%-ga abikõlblikest kuludest.

10

Selle lepingu artikli 10 „Kohaldatav õigus ja pädev kohus“ esimeses lõigus oli ette nähtud, et lepingu suhtes kohaldatakse lepingu enda tingimusi, asjakohaseid ühenduse õigusakte, mis käsitlevad uuendus- ja konkurentsivõime raamprogrammi, Euroopa ühenduste üldise eelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, teisi asjakohaseid üldiseid ühenduse õigusnorme ja alternatiivse võimalusena Belgia õigust.

11

Lepingu artikli 10 teise lõigu kohaselt „toetusesaajad kinnitavad, et nad on teadlikud ja nõus, et komisjon võib vastu võtta otsuseid, mis panevad rahalise kohustuse [ja mida saab pöörata täitmisele] vastavalt EÜ artiklile 256“.

12

Sama lepingu artikli 10 kolmandas lõigus oli öeldud, et ilma, et see piiraks komisjoni õigust võtta otse vastu artikli 10 teises lõigus nimetatud otsuseid, on Üldkohus või apellatsioonkaebuse esitamise korral Euroopa Kohus ainsana pädevad lahendama ühelt poolt ühenduse ja teiselt poolt toetusesaajate vahelisi vaidlusi, mis puudutavad vaidlusaluse toetuslepingu tõlgendamist, rakendamist või kehtivust ja eelnimetatud otsuste seaduslikkust.

13

Vaidlusaluse toetuslepingu II lisas, mis kuulus tervikuna selle lepingu juurde, olid kindlaks määratud üldtingimused, mida selle lepingu suhtes kohaldati. Üldtingimuste artikli II.28 „Finantsaudit“ lõike 1 esimeses lõigus oli ette nähtud, et komisjon võib asjaomase projekti teostamise mis tahes hetkel ja viie aasta jooksul alates viimasest maksest viia toetusesaaja suhtes läbi auditi. Selle lõike teise lõigu kohaselt võisid kõnealuse auditi läbi viia välised audiitorid või komisjoni teenistused, kelle hulgas oli ka Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF). Üldtingimuste artikli II.28 lõike 6 sõnastusest nähtus, et Euroopa Kontrollikojal olid samad õigused mis komisjonil, eelkõige õigus kontrollimise ja auditi eesmärgil tutvuda dokumentidega.

14

Projekti „Save Energy“ kestust, milleks esialgu oli ette nähtud 30 kuud, pikendati hiljem 32 kuuni, nii et projekt lõppes 3. oktoobril 2011. Pärast selle projekti täitmist tasus komisjon 680300 eurot ehk 50% Alfamicro deklareeritud kuludest.

15

Kontrollikoda teatas 25. oktoobri 2012. aasta kirjaga Alfamicrole, et vastavalt ELTL artiklile 287 ja vaidlusaluse toetuslepingu üldtingimuste artikli II.28 lõikes 6 ette nähtule viiakse tema asukohas Cascaises (Portugal) 17.–19. detsembril 2012 läbi audit. Kontrollikoda lõpetas kõnealuse auditi 11. aprillil 2013.

16

Kontrollikoda parandas Alfamicrole 29. aprillil 2013 saadetud esialgset auditiaruannet, võttes arvesse apellandi esitatud märkusi. 25. augusti 2014. aasta kirjaga saatis komisjon Alfamicrole auditi lõpparuande ja teatas talle auditi lõplikust lõpetamisest. Kõnealuse auditi tulemusel lükkas kontrollikoda vastuolu tõttu kohaldatava lepingulise ja seadusandliku raamistikuga tagasi kulud, mis puudutasid personali ja teenuseid, mida osutasid Alfamicro kaks lepingulist partnerit, ning „muud otsesed kulud“, mis puudutasid peamiselt reisimist ja tarbekaupade ostmist, kogusummas 934262 eurot.

17

Komisjon teatas 8. septembri 2014. aasta kirjaga (edaspidi „eelteade“) Alfamicrole, et tuginedes auditi järeldustele, kavatses ta tagasi nõuda 467131 eurot ja kui Alfamicro selle kirja kättesaamisest alates 30 päeva jooksul oma märkusi ei esita, väljastatakse vastava summa osas võlateade. Komisjon märkis selles kirjas samuti, et kui kõnealust summat võlateates nimetatud tähtajal ei tasuta, arvutatakse viivitusintress võlateates märgitud määras. Lõpuks täpsustas komisjon, et tal on õigus nimetatud summa sisse nõuda kas tasaarveldusega või täitmisele pööratava akti vastuvõtmisega. 8. oktoobri 2014. aasta kirjas vaidles Alfamicro eelteates esitatule vastu.

18

28. oktoobri 2014. aasta kirjas kinnitas komisjon eelteates esitatud seisukohta ja lisas sellele võlateate nr 3241413112 summas 467131 eurot, mille maksetähtaeg oli 12. detsember 2014.

19

Hiljem teatas komisjon Üldkohtu menetluse kirjalikus osas Alfamicrole 15. ja 24. aprillil 2015 saadetud kirjades, et ta kavatseb teha tasaarvelduse kõnealuse võla ja teiste summade vahel, mis kuuluvad tasumisele apellandile kui toetusesaajale kolme muu projekti raames, mida liit rahastab. Selle tasaarvelduse tulemusena nõuab komisjon Alfamicrolt nüüd 270436 euro suurust summat.

20

Alfamicro esitas 29. detsembril 2015 Üldkohtu kantseleisse hagi ELTL artikli 272 alusel, mille kohaselt kuulub Euroopa Kohtu pädevusse otsuse tegemine liidu poolt või nimel sõlmitud era- või avalik-õiguslikus lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel.

21

Alfamicro palus Üldkohtul tuvastada komisjoni 28. oktoobri 2014. aasta kirjas väidetavalt sisaldunud otsuse kehtetus koos sellest tulenevate kõikide õiguslike tagajärgedega, milleks on sellele kirjale lisatud 467131 euro suuruse võlateate tühistamine ja tema kasuks samas summas kreeditarve väljastamine.

22

Üldkohtus väitis Alfamicro, et rikutud on toetuslepingut osas, mis puudutab deklareeritud kulude rahastamiskõlbmatuteks tunnistamist, proportsionaalsuse põhimõtet, õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid ning põhjendamiskohustust.

23

Repliigis, mis esitati pärast seda, kui komisjon oli võtnud vastu käesoleva kohtuotsuse punktis 19 nimetatud tasaarveldust käsitlevad aktid, laiendas Alfamicro oma hagi eset, paludes Üldkohtul tuvastada nende tasaarveldusaktide kehtetus ja kohustada komisjoni need tühistama ning hüvitama talle vastavad summad koos viivitusintressiga.

24

Komisjon esitas omakord vastuhagi, milles palus sisuliselt kohustada Alfamicrot tagastama toetuse, mis maksti alusetult välja vaidlusaluse toetuslepingu raames.

25

Üldkohus kvalifitseeris Alfamicro ELTL artikli 272 alusel esitatud nõude „tuvastushagiks“, millega soovitakse tuvastada, et komisjonil puudub nõue, mille ta on esitanud vaidlusaluse toetuslepingu alusel.

26

Seoses esimese väitega, mis tugines vaidlusaluse toetuslepingu rikkumisele, analüüsis Üldkohus süvendatult kontrollikoja järeldusi kulude kohta, mis puudutasid teenuste osutamist sisemiste konsultantide ja lepingupartnerite poolt, kelleks olid äriühingud O. ja D. Kohus nõustus selles küsimuses kontrollikoja ja komisjoni hinnanguga, mille kohaselt ei olnud summa, mis moodustas 93% komisjoni makstud toetusest, kontrollitav ega usutav ning seega ei saanud seda pidada kuluks, mida Alfamicro tegelikult kandis. Seetõttu otsustas kohus, et kõnealused kulud ei olnud vaidlusaluse toetuslepingu kohaselt rahastamiskõlblikud, ja lükkas esimese väite tagasi.

27

Teise väitega leidis Alfamicro, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet. Kuna projekt „Save Energy“ on lõpule viidud ja komisjon on sellest täielikult kasu saanud, väitis Alfamicro, et toetuse vähendamine 7%-ni selle algsest summast oleks ebaproportsionaalne. Üldkohus leidis, et seda liiki lepingu puhul ei tähenda toetus selle saaja poolt tehtud töö eest makstavat hüvitist, vaid projektidele antavat toetust, mille maksmine eeldab konkreetsete tingimuste täitmist. Sel põhjusel saab komisjon hüvitada vaid need kulud, mis on toetusesaajaga sõlmitud lepingu alusel rahastamiskõlblikud. Üldkohus järeldas seega, et proportsionaalsuse põhimõtet ei ole rikutud, ja lükkas selle väite tagasi.

28

Kolmandas väites tugines Alfamicro õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja hea halduse põhimõtete rikkumisele. Üldkohus lükkas selle väite tulemusetuse tõttu tagasi, leides, et need põhimõtted ei ole lepingulises kontekstis kohaldatavad. Igal juhul ei olnud neid põhimõtteid kohtu hinnangul käsitletavas asjas rikutud.

29

Apellandi neljas ja viimane väide tugines sellele, et komisjon oli rikkunud põhjendamiskohustust. Alfamicro väitis, et 28. oktoobri 2014. aasta kirjas väidetavalt sisaldunud otsuse põhjendus oli „erakordselt lühike“, mistõttu oli tegemist õigusnormi rikkumisega. Üldkohus lükkas selle väite tagasi, leides, et kuna kiri ei kujutanud endast haldusakti, siis puudus ka antud juhul põhjendamiskohustus. Lisaks järeldas kohus, et isegi kui tõlgendada seda väidet nii, et see tugineb kohustusele täita lepingut heas usus, ei saa sellega nõustuda, sest kõnealune kiri saadeti Alfamicrole juba tuttavas kontekstis, millest oli eelteates juba piisavalt teavitatud.

30

Seega jättis Üldkohus tuvastushagi tervikuna rahuldamata.

31

Mis puudutab Alfamicro nõudeid repliigis, milles ta palus tuvastada nende tasaarveldusaktide kehtetuse, mille komisjon võttis vastu pärast hagiavalduse esitamist, ja kohustada komisjoni hüvitama talle nimetatud tasaarveldustele vastav summa koos viivitusintressiga, siis jättis Üldkohus need vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna kõnealused tasaarveldusaktid kujutasid endast haldusakte, mille tühistamist tuleb nõuda ELTL artikli 263 alusel. Ent Üldkohtu kodukord ei luba hagi laadi menetluse kestel muuta.

32

Komisjoni vastuhagi osas kinnitas Üldkohus kontrollikoja hinnangu põhjendatust seoses rahastamiskõlbmatuteks tunnistatud kuludega ja sellest tulenevalt võla olemasolu komisjoni kasuks. Seega kohustas Üldkohus Alfamicrot tasuma komisjonile summa, mis kuulus tasumisele pärast tasaarveldusaktide vastuvõtmist, ehk 277849,93 eurot, millele lisandus viivitusintress summas 26,88 eurot iga viivitatud päeva eest alates 20. juunist 2015 kuni vaidlusaluse toetuslepingu täitmisest tekkinud võla täieliku tasumiseni.

33

Alfamicro palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

34

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

35

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Alfamicro neli väidet, millest esimene tugineb sellele, et Üldkohus tõlgendas algse hagi nõudeid vääralt nii, et nendega soovitakse tuvastada asjaolu, et võlga, mida komisjon vaidlusaluse toetuslepingu alusel väidab, ei ole olemas, teine vaidlusaluse toetuslepingu rikkumisele, kolmas proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele ja neljas õiguskindluse põhimõtte rikkumisele.

36

Komisjon leiab, et esimene väide on vastuvõetamatu. Ta tugineb asjaolule, et Alfamicro esitas Üldkohtule hagi ELTL artikli 272 alusel ja tuginedes vaidlusaluses toetuslepingus sisalduvale vahekohtuklauslile. Paludes apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja kohtuasi Üldkohtule tagasi saata, et viimane lahendaks ELTL artikli 263 alusel küsimuse, kas komisjoni poolt vastu võetud ja tema 28. oktoobri 2014. aasta kirjas sisalduv väidetav haldusotsus on kehtiv, muudab apellant vaidluse eset, rikkudes Euroopa Kohtu kodukorra artiklit 170. Seega peaks selle väite vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätma.

37

Alfamicro väidab, et ta märkis hagiavalduses selgelt, et ta palus Üldkohtul tuvastada komisjoni otsuse, mis tema hinnangul sisaldus 28. oktoobri 2014. aasta kirjas, kehtetus ja tühistada sellele lisatud võlateade. Tema sõnul Üldkohus ka möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 35 ja 36, et Alfamicro palus komisjoni otsuse tühistada, väites, et kõnealuses kirjas sisaldunud otsus kujutas endast haldusakti. Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleks seega tagasi lükata.

38

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui ühel poolel lubataks Euroopa Kohtus esitada esimest korda väide, mida ta ei esitanud Üldkohtus, tähendaks see, et tal on õigus Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuvaidluse ulatust Euroopa Kohtus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus üldjuhul Üldkohtus arutatud väidetele Üldkohtu antud hinnangu kontrollimisega. Argument, mida esimeses kohtuastmes ei esitatud, ei kujuta endast siiski uut väidet, mis on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu, juhul kui tegemist on sellise argumendi täiendamisega, mida on Üldkohtule esitatud hagiavalduses sisalduvas väites juba käsitletud (16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ludwig-Bölkow-Systemtechnik vs. komisjon, C‑250/16 P, EU:C:2017:871, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Alfamicro tõepoolest palus Üldkohtus, et kohus ei lahendaks asja mitte ELTL artikli 263, vaid ELTL artikli 272 ning vahekohtuklausli alusel, mis sisaldub vaidlusaluses toetuslepingus.

40

Samas nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 36, et apellant taotles algusest peale, et tuvastataks 28. oktoobri 2014. aasta kirjas väidetavalt sisalduva otsuse kehtetus. Sellest järeldub, et Alfamicro soovis tegelikult esitada tühistamishagi. Pealegi tuvastas Üldkohus selle vastuolu ja järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et võimalik tühistamishagi oleks vastuvõetamatu, kuna ei kõnealune kiri ega võlateade ei kujuta endast haldusakte, mida saaks sellise hagi alusel vaidlustada.

41

Sellest tuleneb, et Alfamicro väitis juba Üldkohtule esitatud hagis, et komisjoni 28. oktoobri 2014. aasta kirja tuleb käsitada selle institutsiooni haldusaktina, olgugi et tema hagi tugines väärale õiguslikule alusele. Kuna apellatsioonkaebuse esimene väide tugineb asjaolule, et Üldkohus andis komisjoni 28. oktoobri 2014. aasta kirjale vale õigusliku hinnangu, kujutab see väide endast sellise argumendi täiendamist, mida on Üldkohtule esitatud hagiavalduses sisalduvas väites juba käsitletud.

42

Seetõttu tuleb kõnealune väide tunnistada vastuvõetavaks.

43

Esimese väitega heidab Alfamicro Üldkohtule ette, et viimane järeldas vääralt, et aktil, mille tühistamist kohtult taotleti, ei olnud sellise akti tunnuseid, mida saab vaidlustada ELTL artikli 263 tähenduses, ja järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, et Alfamicro nõudis tegelikult seda, et Üldkohus tuvastaks, et komisjonil puudus vaidlusalusest toetuslepingust tulenev võlanõue.

44

Alfamicro sõnul kinnitavad mitu elementi seda, et komisjoni 28. oktoobri 2014. aasta kiri kujutab endast haldusakti. Kõnealuses kirjas tuvastati ühepoolselt võlanõue ja määrati selle tähtaeg ning nähti ette komisjoni õigus võtta vastu täitmisakte. Seega kinnitavad kontrollikoja auditi laad ja asjaolu, et auditi tulemused kanti üle muudele Alfamicro ja komisjoni vahelistele lepingutele, tõsiasja, et kõnealune audit väljub lepingulisest raamistikust.

45

Sama moodi kujutavad endast haldusakte ka tasaarveldusmeetmed, mille komisjon võttis pärast nimetatud kirja saatmist. On aga vastuoluline ühelt poolt väita, et komisjoni võlanõue põhineb lepingulisel alusel, sundides seetõttu toetusesaajat esitama hagi ELTL artikli 272 alusel, ja teiselt poolt anda sellele institutsioonile õiguse nõuda see võlg ühepoolselt sisse tasaarvelduse kaudu ehk haldusaktiga, mida saab vaidlustada üksnes ELTL artikli 263 alusel.

46

Komisjon vaidleb Alfamicro apellatsioonkaebuse esimese väite põhjendamiseks esitatud argumentidele vastu.

47

Kõigepealt tuleb esile tuua, nii nagu seda tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et väljakujunenud kohtupraktika järgi saab tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel esitada institutsioonide kõikide aktide peale – sõltumata nende laadist või vormist –, mille eesmärk on tuua kaasa hageja huve mõjutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Samas on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et liidu kohtu pädevus tõlgendada ja kohaldada EL toimimise lepingu sätteid tühistamishagi raames ei laiene olukorrale, kus hageja õiguslik seisund asetseb nende lepinguliste suhete raamistikus, mille õiguslikku staatust reguleerib lepingupoolte kindlaks määratud riigisisene õigus (vt selle kohta 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 18, ja 21. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Borde ja Carbonium vs. komisjon, C‑279/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:297, punkt 39).

49

Nimelt, kui liidu kohus võtaks endale pädevuse otsustada puhtalt lepinguliste aktide tühistamise üle, siis ei riskiks ta mitte üksnes sellega, et ELTL artikkel 272, mis võimaldab anda Euroopa Kohtule pädevuse vahekohtuklausli alusel, kaotab oma mõtte, vaid juhtudel, mil leping ei sisalda sellist vahekohtuklauslit, riskiks kohus laiendada oma kohtulikku pädevust ka ELTL artikliga 274 ette nähtud piiridest väljapoole, kuivõrd see artikkel annab liikmesriikide kohtutele üldise õiguse lahendada vaidlusi, mille üks pool on liit (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 19).

50

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et hagejat liidu mõne institutsiooniga siduva lepingu olemasolu korral saab liidu kohtule ELTL artikli 263 alusel hagi esitada üksnes siis, kui vaidlustatud akti eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis paigutuvad väljapoole pooli siduvat lepingulist suhet ning mis eeldavad, et lepingupooleks olev institutsioon täidab talle kui haldusorganile antud avaliku võimu volitusi (9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 20).

51

Käsitletavas asjas on Alfamicro poolt vaidlustatud aktiks komisjoni 28. oktoobri 2014. aasta kiri, millega komisjon saadab Alfamicrole võlateate ja kohustab teda hüvitama vaidlusaluse toetuslepingu kohaselt alusetult makstud summad, mille suurus vastab võlateates toodud summale.

52

Seega paigutub võlateade vaidlusaluse toetuslepingu raamistikku, kuivõrd selle teate ese on sellise võla sissenõudmine, mille alus tuleneb lepingutingimustest. Sellises võlateates ja sellega kaasnevas märgukirjas on märgitud vaid maksetähtaeg ja tuvastatud võla maksetingimused ning neid ei tohi võrdsustada täitedokumendiga, olgugi et neis on juhuks, kui võlgnik kohustust ettenähtud tähtajal ei täida, nimetatud komisjonil kasutada olevate valikuvõimaluste seas ELTL artiklis 299 ette nähtud täitemenetlust (vt analoogia alusel 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Lito Maieftiko Gynaikologiko kai Cheirourgiko Kentro vs. komisjon, C‑506/13 P, EU:C:2015:562, punkt 23).

53

Igal juhul ei algatanud komisjon käsitletavas asjas sundtäitmist, vaid otsustas esitada Üldkohtule vastuhagi nõudega kohustada Alfamicrot seda võlga tasuma.

54

Lisaks ei võimalda ükski Alfamicro esitatud asjaolu järeldada, et komisjon tegutses ametivõimu pädevuses või et tema 28. oktoobri 2014. aasta kiri tekitas õiguslikke tagajärgi väljapool lepingulist raamistikku, mille tõttu võis Alfamicro õiguslik seisund muutuda.

55

Nimelt oli kontrollikoja läbiviidud audit vaidlusaluses toetuslepingus ette nähtud ja see on sellist liiki lepingus tavapärane tingimus. Auditite eesmärk on tagada, et toetusesaajale hüvitatakse üksnes asjaomase lepingu kohaselt rahastamiskõlblikud kulud, et tagada Euroopa rahaliste vahendite vastutustundlik haldamine ja kasutamine.

56

On tõsi, et pärast 28. oktoobri 2014. aasta kirja saatmist laiendas komisjon vaidlusalust toetuslepingut puudutava auditi tulemusi teistele lepingutele, mille ta oli Alfamicroga sõlminud, ja et otsused, mille komisjon nende laiendamiste põhjal tegi, võivad endast kujutada selle institutsiooni haldusakte, kui need väljuvad nimetatud teiste lepingute raamistikust. Samas, esiteks ei põhine komisjoni 28. oktoobri 2014. aasta kirjas tuvastatud võlanõue mitte sellistel laiendamistel, vaid otseselt kontrollikoja auditi tulemustel osas, mis puudutab Alfamicro deklareeritud kulusid vaidlusaluse toetuslepingu alusel, ja teiseks ei esitatud Üldkohtule nõuet nimetatud teiste lepingute osas.

57

Sama moodi on eraldiseisvad komisjoni poolt hiljem vastu võetud tasaarveldusaktid, mille võimalik halduslik laad ei mõjuta 28. oktoobri 2014. aasta kirjaga saadetud võlateates tuvastatud võlanõude lepingulist laadi. Lisaks, kuigi Alfamicro ei nõustu üldiselt sellega, et Üldkohtu praktikas kohaldatakse lepinguliste meetmete ja tasaarveldusega seotud haldusaktide suhtes erinevat lähenemist, ei vaidlusta ta käesoleva apellatsioonkaebuse raames Üldkohtu otsustust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 tunnistada vastuvõetamatuteks nõuded, millega palutakse komisjoni tasaarveldusaktid tühistada, vaid piirdub väitega, et Üldkohus oleks pidanud järeldama, et 28. oktoobri 2014. aasta kiri ja kirjale lisatud võlateade kujutavad endast vaidlustatavaid akte ELTL artikli 263 tähenduses.

58

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et isegi kui esimeses kohtuastmes esitatud hagi, mille alus oli küll sõnaselgelt ELTL artikkel 272, tuleks kvalifitseerida „tühistamishagiks“, mille õiguslik alus on ELTL artikkel 263, oleks selline hagi vastuvõetamatu, kuna ei 28. oktoobri 2014. aasta kiri ega kirjale lisatud võlateade ei kujuta endast vaidlustatavaid akte ELTL artikli 263 tähenduses, mistõttu tuleb järeldada, et Alfamicro hagi oli esitatud ELTL artikli 272 alusel, võttes arvesse vaidlusaluses toetuslepingus sisalduvat vahekohtuklauslit.

59

Eeltoodust tuleneb, et esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

60

Teise ja kolmanda väitega, mida tuleb analüüsida koos, heidab Alfamicro Üldkohtule ette seda, et kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142, et komisjonil oli kohustus nõuda nende kulude rahastamise hüvitamist, mis tunnistati rahastamiskõlbmatuteks, ja et ta ei rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet või kohustust täita oma lepingulisi kohustusi heauskselt.

61

Alfamicro leiab, et kuna vaidlusaluse toetuslepingu tingimus II.28 nägi ette, et komisjon võtab „kõik sobivad meetmed, mida ta peab vajalikuks“, oleks ta pidanud kontrollikoja auditi tulemuse kohaldamisel arvestama proportsionaalsuse põhimõtet. Vaidlusalune toetusleping on vastastikuste kohustustega leping ja Alfamicro on sellest tulenevad kohustused enda sõnul täitnud. Vähendades aga toetust 93% võrra sõltumata asjaolust, et projekt „Save Energy“ viidi lõpule, rikkus komisjon seda lepingut ja proportsionaalsuse põhimõtet.

62

Komisjon vaidleb Alfamicro teise ja kolmanda väite põhjendamiseks esitatud argumentidele vastu.

63

Kõigepealt tuleb esile tõsta, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90 ja 128, et kontrollikoda hindas Alfamicro deklareeritud kulud õigesti rahastamiskõlbmatuteks. Seda tuvastust, mis tuleneb igal juhul Üldkohtu ainupädevusse kuuluvast faktihinnangust, ei ole käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

64

Seega tuleb üksnes kontrollida, kas Üldkohus järeldas õigesti, et komisjon ei rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta arvas toetussummast maha kõik rahastamiskõlbmatuteks tunnistatud kulud ja nõudis seetõttu nimetatud toetuse suure osa hüvitamist.

65

Selles kontekstis tuleb märkida, et ELTL artikli 317 kohaselt peab komisjon järgima usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtet. Komisjon tagab samuti liidu finantshuvide kaitse tema eelarve täitmisel. Sama kehtib ka lepingute valdkonnas, kui komisjoni pakutavad toetused antakse liidu eelarvest. Liidu poolt antavat abi käsitleva aluspõhimõtte kohaselt võib liit toetada üksnes tegelikult tehtud kulutusi (28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑246/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:118, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Seetõttu ei saa komisjon EL toimimise lepinguga kehtestatud põhimõtteid rikkumata kiita heaks liidu eelarvest tehtavat kulutust ilma õigusliku aluseta. Toetuse kontekstis on aga toetusleping see, mis reguleerib toetuse andmise ja kasutamise tingimusi, täpsemalt tingimusi, mis puudutavad toetussumma kindlaksmääramist vastavalt kuludele, mida komisjoni lepingupartner deklareerib.

67

Seega, kui toetusesaaja deklareeritud kulud ei ole asjaomase toetuslepingu alusel rahastamiskõlblikud, sest need ei ole kontrollitavad ja/või usutavad, ei jää komisjonil muud võimalust kui nõuda toetus põhjendamatute summade ulatuses tagasi, kuna õigusliku aluse põhjal, mida see toetusleping endast kujutab, on kõnealusel institutsioonil lubatud liidu eelarvest välja maksta vaid nõuetekohaselt põhjendatud summasid. Neil tingimustel on nõue hüvitada see osa toetusest, mis vastab kontrollikoja auditis rahastamiskõlbmatuteks tunnistatud kuludele, käsitletavas asjas sobiv meede.

68

Seoses argumentidega, milles väidetakse, et kõnealune leping on vastastikuste kohustustega leping, piisab meelde tuletamisest, et toetus ei ole vastusooritus toetuslepingus käsitletava projekti elluviimise eest. Komisjon maksab lepingu alusel neid summasid üksnes selleks, et toetusesaaja saaks projekti teostamisega tekkivad kulud katta. Kui mingi osa neist kuludest tunnistatakse rahastamiskõlbmatuks, kuna toetusesaaja ei ole täitnud oma lepingulist kohustust põhjendada talle eraldatud summade kasutamist, peab komisjon selle osa kuludest vastavas ulatuses sisse nõudma ning asjaolu, et toetusesaaja on vahepeal toetuslepingus nimetatud projekti ellu viinud, seda kohustust ei muuda.

69

Mis puudutab Alfamicro argumenti, et tegemist on alusetu rikastumisega, siis piisab, kui tõdeda, et kuna see esitati esimest korda Euroopa Kohtus, ei ole see vastuvõetav.

70

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta tuvastas, et komisjon, nõudes rahastamiskõlbmatuteks tunnistatud kulude rahastamise hüvitamist, võttis apellandi suhtes sobiva meetme, kuna see oli ainus meede, mida ta sai võtta, järgides oma kohustusi, mis tulenevad nii vaidlusalusest toetuslepingust kui ka liidu õigusest, ja et komisjon ei toiminud selles kontekstis vastuolus proportsionaalsuse põhimõtte või lepingute heas usus täitmise põhimõttega.

71

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teine ja kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

72

Alfamicro väidab selle väitega, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta oleks pidanud tuvastama, et komisjon rikkus õiguskindluse põhimõtet. Apellant märgib, et vaidlusaluse toetuslepingu artikli II.28 lõige 5 nägi ette, et komisjon võis võtta „sobivaid meetmeid“. Samas leiab apellant, et isegi kui ta võis aimata, et see, et ta ei suuda vaidlusaluse toetuslepingu alusel deklareeritud kulusid põhjendada, võib mõjutada toetussummat, ei oleks ta kunagi osanud ette näha, et kõnealust summat vähendatakse 93%, sõltumata asjaolust, et projekt on lõpule viidud. Tema hinnangul võttis komisjon nii toimides mittesobivad meetmed, vastupidi sellele, mis oli ette nähtud vaidlusaluses toetuslepingus, ning rikkus seeläbi õiguskindluse põhimõtet.

73

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

74

Tuleb meeles pidada, et Üldkohtusse pöörduti kui lepingujärgsesse kohtusse, kelle ülesanne on lahendada lepingust tulenev vaidlus, mitte aga kui kohtusse, kes otsustab sellise akti seaduslikkuse üle, mille peale saab esitada ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi.

75

Õiguskindluse põhimõte, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtetest, nõuab aga, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorraga reguleeritavates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Selles kontekstis järeldub, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 156 ja 157 õigesti, et õiguskindluse põhimõte ei ole kohaldatav lepingulist laadi vaidluses, milles Üldkohus ei kontrolli haldusakti seaduslikkust. Seega ei mõjuta kõnealuse põhimõtte võimalik rikkumine komisjoni kohustusi, mis tulenevad vaidlusalusest toetuslepingust.

77

Neljas väide tuleb seega tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

78

Kõigest eeltoodust tuleneb, et Alfamicro apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud ühegi väitega ei saa nõustuda.

79

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

80

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Alfamicro on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on nõudnud kohtukulude hüvitamist, tuleb need temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: