1.

Alates 2014. aastast toimub menetlus kaitstud päritolunimetuse loomiseks, mis jätaks juustu nimetuse „halloumi“ kasutamise õiguse Küprose tootjatele, kuid komisjon ei ole seda siiani veel lõpetanud. ( 2 ) Samas püüavad Küpros ja muud ühendused takistada, et teatud ettevõtjad kasutaks kaubamärgiõiguse alusel nimetust „halloumi“. ( 3 )

2.

Käesoleval juhul on Foundation for the Protection of the Traditional Cheese of Cyprus named Halloumi (Küprose traditsioonilise juustu „halloumi“ kaitse fond, edaspidi „fond“) kindlustanud endale nimetuse HALLOUMI Euroopa Liidu kollektiivkaubamärgina. Nüüd püüab ta selle kaubamärgi alusel takistada Bulgaaria ettevõtjal omandada samuti juustu jaoks kujutismärki, mis sisaldab sõna BBQLOUMI. Fondi andmetel on Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis (EUIPO) ja Üldkohtus pooleli kollektiivkaubamärgi alusel toimuvad menetlused; esimeses kohtuasjas tegi Euroopa Kohus juba jõustunud kohtuotsuse fondi kahjuks. ( 4 )

3.

Siiani olid fondi püüdlused käesolevas menetluses edutud, sest EUIPO ja Üldkohus lähtuvad sellest, et nimetusel HALLOUMI on üksnes väike eristusvõime, kuna see kirjeldab nimetatud juustu. Seega ei ole BBQLOUMI kasutamisel teatud sarnasusele vaatamata karta, et asjaomane üldsus loob seose fondis ühinenud tootjatega.

4.

Fond on siiski seisukohal, et kollektiivkaubamärgil on tingimata ulatuslikum kaitse, mida Üldkohus piisavalt ei arvestanud.

5.

Kaubamärgimääruse ( 5 ) põhjendus 8 puudutab kaubamärgi kui päritolutähise funktsiooni:

„Ühenduse kaubamärgi eesmärk on eelkõige tagada kaubamärk kui päritolutähis ning sellega antav kaitse peaks olema absoluutne, kui märk ja tähis ning kaubad või teenused on identsed. Kaitse peaks kehtima ka siis, kui märk ja tähis ja kaubad või teenused on sarnased. Segiajamise tõenäosuse tõttu tuleks määratleda sarnasuse põhimõte. Sellise kaitse eritingimus peaks olema tõenäoline segiajamine, mille hindamine sõltub mitmest asjaolust ja eelkõige kaubamärgi tuntusest turul, seostest, mis võivad tekkida kasutatava või registreeritud tähisega, ning kaubamärgi ja tähise ja identifitseeritud kaupade või teenuste vahelise sarnasuse ulatusest.“

6.

Kaubamärgimääruse artikkel 4 sätestab kaubamärgile esitatavad põhinõuded:

„Ühenduse kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.“

7.

Kaubamärgimääruse artikli 7 lõike 1 punktid c ja d keelavad kirjeldavate kaubamärkide registreerimise:

„Ei registreerita

8.

Segiajamise tõenäosuse vastulause alus tuleneb kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punktist b suhteliste keeldumispõhjuste kohta:

„1.   Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:

a) […]

9.

Kaubamärgimääruse artikli 65 lõige 3 sätestab liidu kohtute volitused seoses kaubamärgimääruse alusel esitatud hagidega:

„Euroopa Kohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või seda muutma.“

10.

Kaubamärgimääruse artikkel 66 lubab esitada kollektiivkaubamärgi taotluse:

„1.   Ühenduse kollektiivkaubamärk on ühenduse kaubamärk, mida kirjeldatakse kaubamärgi taotlemisel ühenduse kollektiivkaubamärgina ja mis eristab kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Ühenduse kollektiivkaubamärki võivad taotleda valmistajate, tootjate, teenuseosutajate ja turustajate ühendused, kellel võib nende suhtes kehtivate õigusaktide kohaselt olla igasuguseid õigusi ja kohustusi, kes võivad sõlmida lepinguid ja sooritada muid õigustoiminguid ning olla kohtuasjades hagejaks või kostjaks, ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

2.   Erandina artikli 7 lõike 1 punktist c võivad märgid või tähised, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu, olla ühenduse kollektiivkaubamärgid lõikes 1 määratletud tähenduses. Kollektiivkaubamärk ei anna omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel selliste märkide või tähiste kasutamine kaubanduses, kui kolmandad isikud kasutavad neid hea tööstus- ja äritava kohaselt; eelkõige ei tohi sellise tähise kasutamist keelata kolmandal isikul, kellel on õigus kasutada geograafilist nime.

3.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ühenduse kollektiivkaubamärkide suhtes, kui artiklites 67–74 ei sätestata teisiti.“

11.

Kaubamärgimääruse artikkel 67 näeb ette kaubamärgi kasutamist reguleerivate eeskirjade vastuvõtmise:

„1.   Ühenduse kollektiivkaubamärgi taotleja peab ettenähtud tähtaja jooksul esitama selle kasutamist reguleerivad eeskirjad.

2.   Kasutamist reguleerivates eeskirjades täpsustatakse isikud, kellel on lubatud kaubamärki kasutada, ühenduse liikmeks oleku tingimused ja kui need on olemas, kaubamärgi kasutamise tingimused ja sanktsioonid. Artikli 66 lõikes 2 osutatud kaubamärgi kasutamist reguleerivad eeskirjad peavad lubama igal isikul, kelle kaubad või teenused on pärit asjaomasest geograafilisest piirkonnast, saada kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmeks.“

12.

M. J. Dairies EOOD taotles 9. juulil 2014 EUIPO-lt järgnevalt kujutatud värvilise kujutismärgi ( 6 ) registreerimist:

13.

Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, asuvad 15. juuni 1957. aasta kaubamärkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepe (läbi vaadatud ja muudetud redaktsioonis) klassides 29, 30 ja 43 ning hõlmavad teatavaid toiduaineid, kaasa arvatud juust, ning teatavaid toitlustusteenuseid.

14.

Fond on kollektiivse sõnamärgi HALLOUMI omanik, mille EUIPO registreeris 14. juulil 2000 nr 1082965 all klassi 29 kuuluva kauba „juust“ jaoks. ( 7 ) Ta esitas 12. novembril 2014 taotlusele vastulause ja tugines seejuures eelkõige segiajamise tõenäosusele kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses.

15.

Vastulausete osakond lükkas vastulause tagasi ning samuti jäeti rahuldamata ka selle peale esitatud kaebus. Vaidlustatud 25. septembri 2018. aasta kohtuotsusega Foundation for the Protection of the Traditional Cheese of Cyprus named Halloumi vs. EUIPO – M. J. Dairies (BBQLOUMI) (T‑328/17, ei avaldata, EU:T:2018:594) jättis Üldkohus lõpuks rahuldamata ka apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi.

16.

Need otsused põhinevad peamiselt kaalutlusel, et kaubamärk HALLOUMI vastab tuntud Küprose juustu nimetusele, nii et sellel on üksnes väike eristusvõime. Arvesse võttes erinevusi taotletud kaubamärgist, ei tuvastanud EUIPO instantsid ja Üldkohus seega segiajamise tõenäosust.

17.

Nüüd peab Euroopa Kohus tegema otsuse fondi 5. detsembril 2018 esitatud apellatsioonkaebuse kohta.

18.

Fond palub

19.

EUIPO ja M. J. Dairies EOOD paluvad vastavalt

20.

Pooled esitasid kirjalikud seisukohad ja osalesid 12. septembril 2019 toimunud kohtuistungil.

21.

Fond tugineb apellatsioonkaebuses neljale väitele, mis on osaliselt üksteisega seotud. Kaks esimest väidet puudutavad küsimust, kas kollektiivkaubamärkidel peab olema eriline eristusvõime (selle kohta allpool punkt B). Kolmanda väitega heidab fond ette, et Üldkohus kohaldas mõlema kaubamärgi segiajamise tõenäosuse hindamisel vale kriteeriumi (selle kohta allpool punkt A). Neljanda väitega vaidlustab fond selle, et Üldkohus tuvastas küll apellatsioonikoja vead fondi kaubamärgi hindamisel, kuid ei saatnud asja sellele vaatamata apellatsioonikojale tagasi (selle kohta allpool punkt C).

22.

Euroopa Kohus võiks piirduda sellega, et ta teeb otsuse kolmanda väite kohta, sest ingliskeelses esialgses versioonis, seega kohtumenetluse keeles, esines vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 õigusnormi rikkumine.

23.

Üldkohus sedastas selles, et asjaomase avalikkuse puhul ei saa esineda segiajamise tõenäosust, kuigi kõnealuste kaubamärkidega hõlmatud kaubad, välja arvatud taotletud kaubamärgiga hõlmatud teenused, on osaliselt identsed ja osaliselt teataval määral sarnased. Väikese eristusvõimega varasema kirjeldava kaubamärgi visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse olemasolust ei piisa, et põhjendada segiajamise tõenäosuse eeldamist. ( 8 )

24.

See sedastus on juba iseenesest ebaselge, sest segiajamise tõenäosuse hindamisel ei ole asi selles, kas seda saab eeldada. Pigem tuleb avalikkuse poolt segiajamise tõenäosust hinnata vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid tegureid ulatuslikult arvesse võttes. ( 9 ) Seega tuleb otsustada, kas tõenäosus on konkreetselt olemas.

25.

Euroopa Kohus on ka juba otsustanud, et tuleb tunnustada registreeritud kirjeldava kaubamärgi teatavat eristusvõimet ning seega võib esineda selle ja hilisema kaubamärgi segiajamise tõenäosus. ( 10 ) Kahte kaubamärki vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 silmas pidades tunnistab ka Üldkohus muu hulgas, et segiajamise tõenäosus on teoreetiliselt võimalik.

26.

Vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 71 esialgsele inglikeelsele versioonile ei hinnanud Üldkohus siiski konkreetselt, kas segiajamise tõenäosus on olemas, vaid nägi ette eeskirja, mille kohaselt ei piisa segiajamise tõenäosuseks väikese eristusvõimega varasema kirjeldava kaubamärgi visuaalsest, foneetilisest ja kontseptuaalsest sarnasusest.

27.

Seega esines vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 kohtumenetluse keele esialgses versioonis õigusnormi rikkumine, mis peab põhimõtteliselt viima selle tühistamisele. Kuna Euroopa Kohus ei saa Üldkohtu puuduvat hinnangut asjaomastele seisukohtadele ise anda, tuleks asi lisaks Üldkohtule tagasi saata.

28.

Nagu märgib ka EUIPO, tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse tegelikult siiski selle prantsuskeelse versiooni alusel, mis on Euroopa Kohtu sisene töökeel. Selle versiooni punktis 71 sedastab Üldkohus eelkõige, et olemasolevatest teguritest ei piisa selleks, et järeldada segiajamise tõenäosust. Järelikult hindas Üldkohus tegelikult konkreetset juhtumit ja viga on ainult tema otsuse kohtumenetluse keelde tõlkimises.

29.

EUIPO ja M. J. Dairies teevad ettepaneku tõlgendada vaidlustatud kohtuotsuse punkti 71 ingliskeelset versiooni üldist konteksti arvestades nagu prantsuskeelset versiooni, kuid segiajamise tõenäosuse hindamist silmas pidades pean ma seda siiski välistatuks. Kahtluste puhul Euroopa Kohtu väidete suhtes tema otsuste teatavates keeleversioonides on kindlasti soovitatav prantsuskeelse versiooni lugemine, kuid menetluse keelt käsitlevad sätted muutuksid absurdseks, kui selles keeles esitatud selgetest väidetest saaks tõlgendamise teel prantsuskeelset versiooni arvestades teataval määral aru saada contra iudicium ( 11 ) üksnes tõlgendamise teel muuta. Sellised muudatused tuleb vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 164 pigem teha vigade parandamise teel.

30.

Vastupidi fondi seisukohale ei takista selle tõlkevea parandamist kahenädalane tähtaeg pärast kohtuotsuse kuulutamist, mis on sätestatud Üldkohtu kodukorra artikli 164 lõikes 2. M. J. Dairies rõhutab nimelt õigesti, et see tähtaeg puudutab ainult poolte paranduste tegemise taotlusi, kuid mitte omal algatusel parandamist. ( 12 )

31.

Vigade parandamise on Üldkohtu kodukorra artikli 164 lõike 1 kohaselt võimalik kirja- ja arvutusvigade ning ilmsete ebatäpsuste puhul. See hõlmab tõlkevigu ( 13 ) kui ilmset ebatäpsust.

32.

Kaalukam on siiski vastuväide, et parandamisega jätab Üldkohus apellatsioonkaebuse vähemalt osaliselt alusest ilma. Sellegipoolest pikendaks vaidlustatud kohtuotsuse ilmse tõlkevea tõttu tühistamine ainult menetlust ning põhjustaks lisakulutusi, kui Üldkohus on selle vea juba parandanud. Pärast tagasisaatmist jätaks Üldkohus hagi uuesti sama põhjendusega – seekord ainult õigesti tõlgituna – rahuldamata.

33.

Täiendavalt tuleb märkida, et parandus ei või poolte õiguskaitset kahjustada. Seetõttu peaks parandusega põhimõtteliselt algama uus tähtaeg kohtuotsuse parandatud osade peale apellatsioonkaebuse esitamiseks, kuid tõesti ainult parandatud osade peale. Teise võimalusena võiks Euroopa Kohus anda pooltele käesolevas menetluses oma väidete muutmiseks uue tähtaja.

34.

Kuna Üldkohus on selle tõlkevea 17. septembri 2019. aasta määrusega Foundation for the Protection of the Traditional Cheese of Cyprus named Halloumi vs. EUIPO – M. J. Dairies (BBQLOUMI) (T‑328/17, ei avaldata, EU:T:2019:662) parandanud, siis on kolmas väide selle praegusel kujul järelikult tulemusetu.

35.

Seepärast käsitlen ma teisi väiteid.

36.

Kahe esimese väitega vaidlustab fond esmalt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 41 ja lisaks ka punkti 71, kuid tegelikult nõuab fond, et kaubamärgimäärust ning eelkõige segiajamise tõenäosust käsitlevaid sätteid kohaldatakse kollektiivkaubamärkidele teistsugusel viisil kui üksikkaubamärkidele. Seejuures sisaldavad fondi väited kolme argumentatsiooniastet: esiteks väidab fond, et Üldkohus nõuab temalt tõendamist, et tema registreeritud kollektiivkaubamärgil on eristusvõime. Teiseks on ta seisukohal, et registreeritud kollektiivkaubamärgile tuleb tingimata omistada suurem eristusvõime, seda isegi juhul, kui see on kirjeldavat laadi. Kolmandaks väidab ta, et kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 kohaste geograafiliste kollektiivkaubamärkide, st kollektiivkaubamärkide, mis koosnevad märkidest või tähistest, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu, eristusvõimet ei saa igatahes hinnata üldiste kriteeriumide alusel.

37.

Esmalt tuleb need argumendid siiski seostada keeldumispõhjuseks oleva segiajamise tõenäosusega, millele fond tugineb.

38.

Fondi argumendid puudutavad tema poolt väidetavat oma enda kaubamärgi ja vaidlusaluse kaubamärgi segiajamise tõenäosust.

39.

Kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkt b, mida kohaldatakse kollektiivkaubamärkidele määruse artikli 66 lõike 3 alusel – kui selle määruse artiklites 67–74 ei ole sätestatud teisiti – sätestab, et varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. ( 14 )

40.

Kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamisel eeldab segiajamise tõenäosus samal ajal nii taotletava ja varasema kaubamärgi identsust või sarnasust kui ka seda, et registreerimistaotluses nimetatud kaubad või teenused ja need kaubad või teenused, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, on identsed või sarnased, ning tegemist on kumulatiivsete tingimustega. ( 15 )

41.

Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine eeldab arvesse võetavate tegurite teatavat vastastikust sõltuvust, eelkõige kaubamärkide ning nendega tähistatavate kaupade ja teenuste sarnasust. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ning vastupidi. Nende tegurite vastastikune sõltuvus väljendub nimelt kaubamärgimääruse põhjenduses 8, mille kohaselt tuleks segiajamise tõenäosuse tõttu määratleda sarnasuse põhimõte, mille hindamine sõltub omakorda eelkõige kaubamärgi tuntusest turul ning kaubamärgi ja tähise ja identifitseeritud kaupade või teenuste vahelise sarnasuse ulatusest. ( 16 )

42.

Lisaks on üksikkaubamärke käsitleva kohtupraktika kohaselt segiajamise tõenäosus seda suurem, mida suurem on varasema kaubamärgi eristusvõime. ( 17 ) Nii on kaubamärkidel, mis on eriti eristusvõimelised tulenevalt kas nende olemusest või nende tuntusest turul, palju ulatuslikum kaitse kui nendel, mis on vähem eristusvõimelised. ( 18 ) Seda, millises ulatuses saab neid kaalutlusi geograafilistele kollektiivkaubamärkidele üle kanda, tuleb siiski järgnevalt arutada (selle kohta allpool punkt 4).

43.

Seoses üksikkaubamärkidega tähendab eristusvõime mõiste kauba või teenuse, mille jaoks registreerimist taotletakse, omadust, et see pärineb teatavalt ettevõtjalt ning seega tuleb seda kaupa teiste ettevõtjate kaupadest eristada. ( 19 )

44.

Kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 1 kohaselt on kollektiivkaubamärgi ülesanne seevastu eristada kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. Seega seisneb sellise kollektiivkaubamärgi põhiülesanne selles, et tagada kaupade ja teenuste kollektiivne päritolu. ( 20 )

45.

Fond vaidlustab eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkti 41. Vastavalt sellele on kollektiivkaubamärgi omanikul kohustus tõendada, milline on kaubamärgi eristusvõime ulatus, kuna ta kavatseb vastulausemenetluses sellele tugineda.

46.

Fond mõistab ilmselt Üldkohut osaliselt nii, et juba registreeritud kollektiivkaubamärgi eristusvõime olemasolu vajab tõendamist.

47.

Üldkohtu sedastus näib tõepoolest selles mõttes kaheldav, et ei Üldkohtu poolt kinnituseks otseselt viidatud kohtuotsus Tulliallan Burlington vs. EUIPO ( 21 ) ega kaudselt viidatud kohtuotsus Anheuser-Busch vs. Budějovický Budvar ( 22 ) ei sisalda väidet registreeritud kollektiivkaubamärgi eristusvõime tõendamiskoormise kohta.

48.

Seevastu on Üldkohtu poolt samuti viidatud kaubamärgimääruse artikkel 76 selles osas asjakohane, et vastavalt selle lõike 1 teisele lausele piirdub amet menetlustes, mis on seotud registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega, poolte väidete ning esitatud nõuetega. See säte nõuab siiski sama vähe registreeritud kollektiivkaubamärkide eristusvõime eraldi tõendamist kui mõlemad mainitud kohtuotsused.

49.

Suurem selgus tuleneb Üldkohtu – nagu fond oma hagis soovis ( 23 ) – „analoogia alusel“ kohaldatud kohtuotsusest Formula One Licensing vs. Siseturu Ühtlustamise Amet. ( 24 )Seda kohtuotsust mõistan ma nii, et registreeritud kaubamärgil on niikaua, kuni seda pole kustutatud, tingimata minimaalne eristusvõime. ( 25 ) Selle kohta ei saa nõuda eraldi tõendeid.

50.

Teisiti ei tulene ka vaidlustatud kohtuotsuse punktist 41, sest vastavalt sellele tuleb tõendada ainult eristusvõime ulatust („level, „niveau“), samas kui Üldkohus tunnustab minimaalset eristusvõimet („a certain degree“, „un certain degré“), mida ta veel kord punktis 47 kinnitab. Seda kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse fondi poolt samuti vaidlustatud punkt 71, milles Üldkohus siiski märgib, et kollektiivkaubamärgil HALLOUMI on üksnes väike eristusvõime, kuid sellega väljendab ta ühtlasi ka minimaalse eristusvõime olemasolu.

51.

Kui fond väidab, et Üldkohus nõudis, et tuleb tõendada, et registreeritud kollektiivkaubamärgil on üldse eristusvõime, tugineb ta järelikult vaidlustatud kohtuotsuse väärale mõistmisele. Seetõttu tuleb see väide tagasi lükata.

52.

Tegelikult ei ole fondi jaoks oluline, kas tema kollektiivkaubamärgi minimaalset eristusvõimet tunnustatakse, vaid ta nõuab üldiselt kollektiivkaubamärkide suuremat eristusvõimet. Sellega laheneks ühtlasi eraldi tõendamise vajadus.

53.

See nõue tuleb siiski tagasi lükata.

54.

Kuna kollektiivkaubamärk peab kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 1 kohaselt tagama kollektiivse kaubandusliku päritolu, saavad vastavalt artiklile 4, mida kohaldatakse artikli 66 lõike 3 kohaselt kollektiivkaubamärkidele, ELi kaubamärgi moodustada vaid tähised, mis eristavad nende kaupade või teenuste päritolu, millele need tähised on kantud. ( 26 ) Kollektiivkaubamärgi registreerimine eeldab järelikult täpselt nagu muude kaubamärkide registreerimine selle eristusvõimet.

55.

Seevastu ei ole mingit alust eeldada, et kollektiivkaubamärgil on tingimata eriline eristusvõime – olgu see ka registreerimise alusel. ( 27 ) Pigem võib kollektiivkaubamärkidel, täpselt nagu muudel kaubamärkidel, olla rohkem või vähem eristusvõimet. Nagu EUIPO näidete varal kujukalt näitab, sõltub eristusvõime ulatus seejuures esiteks valitud tähisest ja teiseks täiendava eristusvõime omandamisest tähise kasutamise teel. Seega tuleb kollektiivkaubamärkide eristusvõimet põhimõtteliselt hinnata üldeeskirjade alusel.

56.

Järelikult on kaks esimest väidet ka selles mõttes põhjendamatud, et fond nõuab tingimata registreeritud kollektiivkaubamärkide suuremat eristusvõimet.

57.

Raskem on vastata küsimusele, kas kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 kohaste geograafiliste kollektiivkaubamärkide eristusvõimet saab hinnata üldiste kriteeriumide alusel.

58.

Kaubamärgimääruse artikli 66 lõige 2 lubab, et erandina artikli 7 lõike 1 punktist c võivad märgid või tähised, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu, olla ühenduse kollektiivkaubamärgid. Artikli 7 lõike 1 punkt c välistab eelkõige kaubamärkide registreerimise, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses kauba või teenuse geograafilist päritolu.

59.

Kollektiivkaubamärk DARJEELING, ( 28 ) mis oli siiani tähtsaima kollektiivkaubamärke käsitleva kohtuotsuse ese, on hea näide kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 kohaldamise kohta, sest see on ühe India linna ja ringkonna nimi. Ühtlasi tähistab see eriti tuntud musta tee sorti, mida seal kasvatatakse.

60.

Fondi väidet saab mõista nii, et vähemalt geograafiliste kollektiivkaubamärkide eristusvõimet ei saa hinnata üldiste kriteeriumide põhjal, vaid neil peab automaatselt olema suurem eristusvõime.

61.

Juba fondi selle väite vastuvõetavus on kaheldav.

62.

Kaubamärgimääruse artikli 66 lõiget 2 puudutavad fondi argumendid markeerivad äärmisel juhul kaudselt õigusnormi rikkumise võimalikkust vaidlustatud kohtuotsuses, ilma et need näitaksid vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 169 lõikele 2 ära, milliste Üldkohtu sedastustega võis olla õigusnorme rikutud.

63.

Eelkõige ei erista fond oma argumentides selgelt kollektiivikaubamärki üldiselt ja geograafilist kollektiivkaubamärki.

64.

Ka fondi väide kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 võimaliku rikkumise kohta on vastuoluline: esiteks väidab ta, et see säte ei ole alus, miks tema vastulause tuleb rahuldada, ( 29 ) teiselt poolt olevat säte siiski tähtis. ( 30 ) Selline ebaühtlus ei vasta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt apellatsioonkaebusele esitatavatele nõuetele ning viib samuti väite vastuvõetamatuseni. ( 31 )

65.

Järelikult on fondi väide geograafiliste kollektiivkaubamärkide eristusvõime kohta vastuvõetamatu.

66.

Isegi kui fondi väide õiguslike tagajärgede kohta, mis on seotud geograafilise kollektiivkaubamärgiga, oleks vastuvõetav, siis ei saa seda ka muus osas toetada.

67.

EUIPO märgib nimelt õigesti, et on kaheldav, kas kaubamärk HALLOUMI on üldse kaubamärk kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 tähenduses ja et Üldkohus ei ole selles osas midagi tuvastanud.

68.

Fond ei ole sellise tuvastuse puudumisele vastu vaielnud.

69.

Erinevalt DARJEELINGist ei tähista HALLOUMI spetsiifilist kohta, vaid seda seostatakse – vähemalt Üldkohtu senises kohtupraktikas – üksnes ühe kohaga, nimelt Küprosega. ( 32 ) Isegi selles saaks kahelda, sest sedalaadi juust on nähtavasti sageli – sama või sarnaste nimetuste all – nähtavasti levinud ka regiooni teistes maades.

70.

Seega ei saa eeldada, et HALLOUMI on kaubamärk kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 tähenduses, ning võimalikud järeldused selle sätte õiguslike tagajärgede kohta ei saa kohtuasja lahendust enam mõjutada.

71.

Juhuks, kui Euroopa Kohus tahab kaubamärgimääruse artikli 66 lõikega 2 siiski sisuliselt tegelda, tuleb kõigepealt tõdeda, et see säte on kaubamärgiõiguses võõrkeha. Artikli 7 lõike 1 punktides c ja d sätestatud kirjeldavate kaubamärkide keelu põhjus seisneb ilmselt selles, et hoida neid mõisteid vabaks kasutamiseks. ( 33 ) Teistel turuosalistel peab olema õigus neid kirjeldusi ka oma toodete või teenuste jaoks kasutada. Ühtlasi ei mõista avalikkus kirjeldavaid kaubamärke aga mitte tingimata viitena kaubanduslikule päritolule, vaid toote kirjeldusena. ( 34 )

72.

See kehtib kaubamärgimääruse artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ka geograafiliste tähiste kohta. Avalikkus võib neid nimelt tajuda viitena geograafilisele päritolule või isegi toote kirjeldusena, mida seostatakse teatava kohaga, selle asemel, et mõista neid viitena (kollektiivsele) kaubanduslikule päritolule.

73.

EUIPO märkis seega kohtuistungil õigesti, et eelise andmisel kaubamärgimääruse artikli 66 lõikele 2 on samasugune toime nagu kirjeldava kaubamärgi registreerimisel vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Formula One Licensing vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ( 35 ) Tuleb tunnustada sellise kaubamärgi piisavat minimaalset eristusvõimet, et õigustada selle registreerimist, aga mitte tingimata suuremat eristusvõimet.

74.

Midagi muud ei tõde ka Üldkohus, kui ta omistab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 kaubamärgile HALLOUMI minimaalse eristusvõime ega tunnusta seega segiajamise tõenäosust.

75.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–53 ja 70 sedastas ta sõnaselgelt, et kaubamärki HALLOUMI ei tajuta (individuaalse või kollektiivse) kaubandusliku päritolu tähisena, vaid konkreetse juustusordi nimetusena. ( 36 ) Kaubamärgimääruse artikli 66 lõige 2 ei anna siiski eelist teatava kauba kirjeldusele, isegi kui avalikkus võib seda seostada teatava geograafilise päritoluga. Kaubamärgi tajumise hindamine on pealegi faktilist laadi ega ole seega allutatud Euroopa Kohtu kontrollile apellatsioonimenetluses. ( 37 )

76.

Selle järeldusega on seletatav fondi seisukoht, et geograafiliste kollektiivkaubamärkide sõnaselge lubamine kaotaks soovitava toime, kui segiajamise tõenäosuse hindamisel omistatakse sellistele kaubamärkidele üksnes väike eristusvõime.

77.

Fondi poolt taotletavat eesmärki, tugevdada oma kaubamärki HALLOUMI, ei saa saavutada sellega, et geograafilistele kollektiivkaubamärkidele omistatakse automaatselt suurem eristusvõime. Selline eristusvõime jääks fiktiivseks: avalikkus ei tajuks geograafilist tähist seetõttu ikka veel viitena toote kollektiivsele kaubanduslikule päritolule.

78.

Geograafilistele kollektiivkaubamärkidele tuleks pigem omistada täiesti teine ülesanne, näiteks see, et sellised kaubamärgid tagavad eksklusiivselt asjaomaste kaupade või teenuste teatava geograafilise päritolu.

79.

See oleks siiski vajanud sõnaselget regulatsiooni, sest vastavalt kaubamärgimääruse artikli 66 lõikele 3 kohaldatakse siis, kui artiklites 67–74 ei sätestata teisiti, määruse (üld)sätteid.

80.

Seega kinnitas Euroopa Kohus geograafilise kaubamärgi DARJEELING kohta tehtud otsusega üldpõhimõtete kohaldamist geograafilistele kaubamärkidele. Ta rõhutas, et märkidest või tähistest koosnevad kollektiivkaubamärgid, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu, nagu tuleneb vahetult kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 sõnastusest, kujutavad endast kollektiivkaubamärke selle artikli lõike 1 tähenduses. Nimetatud lõike 1 kohaselt võivad Euroopa Liidu kollektiivkaubamärkideks olla ainult tähised, mis eristavad kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest. ( 38 )

81.

Kaubamärgi põhiülesanne on tagada tarbijatele kauba või teenuse päritolu nii, et see võimaldab määratleda selle kaubamärgiga tähistatud kauba või teenuse konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa või teenust teiste ettevõtjate omadest. ( 39 )

82.

Seega on selle põhiülesandega vastuolus järeldus, et kaubamärgimääruse artikli 66 lõikes 2 osutatud kollektiivkaubamärgi põhiülesanne on tähistada sellise kaubamärgi all pakutavate kaupade või teenuste geograafilist päritolu, mitte selle kaubanduslikku päritolu. ( 40 )

83.

Seega tuleb ka geograafilise kaubamärgi eristusvõimet hinnata selle järgi, millises ulatuses tähistab see asjaomase kauba või teenuse kollektiivset kaubanduslikku päritolu.

84.

Nagu juba märgitud, saavutab kaubamärk HALLOUMI Üldkohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kohaselt siiski parimal juhul vähesel määral sellise identifitseerimise. Järelikult ei esine Üldkohtu kaalutlustes kaubamärgi HALLOUMI eristusvõime ja segiajamise tõenäosuse kohta ning eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41 ja 71, milles Üldkohus omistab kaubamärgile HALLOUMI ainult minimaalse eristusvõime, millest ei piisa vaidlusaluse kaubamärgiga segiajamise tõenäosuse põhjendamiseks, õigusnormi rikkumist.

85.

Sellise järeldusega ei ole ka vastuolus, et see piirab tunduvalt kaubamärgimääruse artikli 66 lõike 2 soovitavat toimet ja geograafiliste kollektiivkaubamärkide kaitset. Geograafilise kollektiivkaubamärgi omanikele jääb minimaalne kaitse, mis võimaldab neil takistada identsete kaubamärkide registreerimist samade toodete kohta. Ühtlasi saavad nad mõjutada kaubamärgi tajumist, kui nad kasutavad seda teataval viisil, nii et see omandab eristusvõime. ( 41 )

86.

Lõpuks ei ole ka vajadust ulatuslikuma kaitse järele, sest kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid käsitlevad sätted ( 42 ) võivad anda piisava, kaubamärgist sõltumatu kaitse. Neil sätetel on geograafiliste kollektiivkaubamärkidega võrreldes lisaeelis, et vastavalt määruse (EL) nr 1151/2012 artikli 12 lõikele 1 võivad kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad asjaomasele spetsifikaadile vastavaid tooteid. Ühenduse liikmeks olemine vastavalt kaubamärgimääruse artikli 67 lõikele 2 ei ole selleks vajalik. Lisaks rõhutab EUIPO õigesti, et oleks vastuoluline, kui ettevõtjate ühendused saaksid kaubamärgiõiguse alusel omandada geograafiliste tähiste jaoks samaväärse või isegi suurema kaitse kui kaitstud päritolunimetuste süsteemis.

87.

Seega tuleb kaks esimest väidet täielikult tagasi lükata.

88.

Neljanda väitega heidab fond ette, et selle asemel, et kohtuasi tagasi saata, asus Üldkohus apellatsioonikoja asemele.

89.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 64 vaidlustab Üldkohus apellatsioonikoja tõdemuse, et mõlemad tähised on foneetiliselt erinevad. Lisaks vaidleb Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–68 vastu apellatsioonikoja tõdemusele, et tähised on kontseptuaalselt erinevad. Pigem on Üldkohtu arvates olemas väike foneetiline ja kontseptuaalne sarnasus.

90.

Järgnevalt annab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 neid tõdemusi arvestades segiajamise tõenäosusele oma tervikhinnangu ja jõuab järeldusele, et sellist tõenäosust ei esine.

91.

Neljas väide jõuab selleni, et apellatsioonikojal on vähemalt sellise tervikhinnangu andmise õigus.

92.

See seisukoht on siiski väär, sest vastavalt kaubamärgimääruse artikli 65 lõikele 3 ei pea Üldkohus piirduma apellatsioonikoja otsuse tühistamisega, vaid võib seda ka muuta.

93.

Järelikult ei anna Üldkohtu puhul tunnustatud muutmispädevus talle õigust asendada apellatsioonikoja hinnang enda omaga ega ka anda hinnangut küsimusele, mille osas apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud. Muutmisõiguse teostamine on seega põhimõtteliselt piiratud üksnes olukordadega, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja hinnangu kontrollimist võimalik tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse apellatsioonikoda oleks pidanud tegema. ( 43 )

94.

Üldkohus ei teinud vaidlustatud kohtuotsuses muud, kui korrigeeris apellatsioonikoja hinnangut foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse kohta ning andis järgnevalt neid muudetud hinnanguid arvestades uue tervikhinnangu, mis viis sama järelduseni kui apellatsioonikoja hinnang.

95.

Seega tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata.

96.

Kodukorra artikli 184 lõike 2 kohaselt otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse. Vastavalt artikli 138 lõikele 1, mis on artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav ka apellatsioonimenetlustele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

97.

Kuna fond on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud põhimõtteliselt temalt välja mõista.

98.

Siiski oleks ebaproportsionaalne mõista fondilt välja kulud, mis on tekkinud seoses kolmanda väitega, sest see väide tuleneb Euroopa Liidu Kohtu tõlkeveast. Seega tuleks jätta poolte kulud ennekõike nende endi kanda. Järgnevalt võivad nad kontrollida, kas nad saavad esitada selles osas hüvitisnõudeid Euroopa Liidu Kohtu vastu.

99.

Eelnevale tuginedes esitan Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: