1.

Autojuht, kelle alaline elukoht on Poolas, osales 2017. aasta juulis liiklusõnnetuses Saksamaal. Prokuratuuri nõudel nimetas ta Saksamaal kohtudokumentide kättetoimetamisel neid tema nimel vastu võtma volitatud isiku, kelleks oli pädeva esimese astme kohtu ametnik. Seejärel tehti kõnealuse autojuhi suhtes käskotsus seoses õigusvastase sündmuskohalt põgenemisega ja määrati talle kolmekuuline sõidukijuhtimise keeld. Käskotsus toimetati kätte volitatud isikule, kes edastas selle kirjaga autojuhile Poolas. Ei ole teada, kas autojuht sai selle kirja ka tegelikult kätte. Käskotsuse peale vastuväidet ei esitatud. See jõustus.

2.

Sama autojuht tabati Saksamaal liikluskontrolli käigus veoautot juhtimas paar kuud hiljem, mil talle varem määratud sõidukijuhtimise keeld oli endiselt kehtiv. Seetõttu algatati tema suhtes kriminaalmenetlus seoses sõiduki juhtimisega ilma juhtimisõiguseta.

3.

Sellest faktiliste asjaolude kogumist tekib käesolevas asjas kaks õigusküsimust. Esimene puudutab kättetoimetamist esimeses kriminaalmenetluses: kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, ( 2 ) artikliga 6, mis näeb ette õiguse saada teavet süüdistuse kohta, on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt selle liikmesriigi mitteresidendist isiku suhtes tehtud käskotsus jõustub kahe nädala möödumisel nimetatud otsuse kättetoimetamisest volitatud isikule, isegi kui süüdistatavale ei ole seda otsust teatavaks tehtud? Teine küsimus puudutab esimeses kriminaalmenetluses kättetoimetamata jätmise mõju teisele kriminaalmenetlusele: kas direktiivi 2012/13 artikliga 6 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui välismaal elava isiku suhtes on tehtud käskotsus, mida ei ole talle teatavaks tehtud, võib seda, et ta ei olnud varem püüdnud volitatud isikult menetluse tulemust teada saada, pidada tema hooletuseks, mille tõttu võib tema suhtes algatada veel ühe kriminaalmenetluse?

4.

Direktiivi 2012/13 põhjendustes 27 ja 28 märgitakse:

5.

Direktiivi 2012/13 kohaldamisala puudutavas artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.“

6.

Direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punktis c, mis puudutab õigust saada teavet õigust kohta:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada:

[…]

[…]“.

7.

Direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikes 1, mis puudutab õigust saada teavet süüdistuse kohta, on sätestatud:

„Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust.“

8.

Saksamaa karistusseadustiku (Strafgesetzbuch, edaspidi „StGB“) §‑s 44 on sätestatud:

„(1)   Kui isikule määratakse vangistus või rahatrahv süüteo eest, mille ta on sooritanud seoses mootorsõiduki juhtimisega või seoses mootorsõiduki juhi kohustuste rikkumisega, võib kohus võtta temalt mis tahes liiki või mõnda konkreetset liiki mootorsõiduki avalikel teedel juhtimise õiguse ühest kuust kolme kuuni. Sõidukijuhtimise keeld määratakse reeglina § 315c lõike 1 punkti 1 alapunkti a, lõike 3 või § 316 alusel süüdimõistmise korral, kui isikult ei võeta juhtimisõigust ära § 69 alusel.

(2)   Sõidukijuhtimise keeld hakkab kehtima alates kohtuotsuse jõustumisest. […]“.

9.

Saksamaa kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung, edaspidi „StPO“) §‑s 44 on sätestatud:

„Kui isik ei saanud tähtajast kinni pidada temast sõltumatutel põhjustel, siis tuleb tema taotlusel võimaldada tähtaja ennistamist. Apellatsioonitähtaja möödalaskmist ei loeta süüliseks, kui isikut ei ole § 35a esimese ja teise lause, § 319 lõike 2 kolmanda lause või § 346 lõike 2 kolmanda lause kohaselt teavitatud.“

10.

StPO §‑s 45 on sätestatud:

„(1)   Tähtaja ennistamise taotlus tuleb esitada kohtule, mille menetluses oleks pidanud seda tähtaega järgima, ühe nädala jooksul pärast tähtaja mittejärgimise põhjuse äralangemist. Tähtaja järgimiseks piisab, kui taotlus esitatakse tähtaegselt taotluse läbivaatamiseks pädevale kohtule.

(2)   Taotlust põhjendavad faktilised asjaolud tuleb esitada koos taotlusega või taotluse läbivaatamise menetluse käigus. Seejärel tuleb sooritamata toiming teha taotluse esitamise tähtaja jooksul. Selle tegemisel võidakse tähtaeg ennistada ka ilma taotlust esitamata.“

11.

StPO § 132 lõikes 1 on sätestatud:

„(1)   Kui kahtlustataval või süüdistataval, kelle suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud süüteo, puudub käesoleva seaduse territoriaalses kohaldamisalas alaline elu- või viibimiskoht, kuid vahistamismääruse tegemise tingimused ei ole täidetud, võib kriminaalmenetluse tagamiseks määrata, et see isik

[…]“.

12.

StPO §‑s 407 on omakorda sätestatud:

„(1)   Kriminaalkohtuniku poolt või kriminaalkohtuniku poolt koos kaasistujatega läbiviidavas kriminaalmenetluses võib õigusrikkumise eest prokuratuuri kirjaliku taotluse alusel määrata õiguslikud tagajärjed ilma kohtuistungita kirjaliku käskotsusega. Prokuratuur esitab sellise taotluse, kui ta leiab uurimistulemuste alusel, et kohtuistungi pidamine ei ole vajalik. Taotluses tuleb ära näidata täpsed õiguslikud tagajärjed. Taotlus loetakse riikliku süüdistuse esitamiseks.

(2)   Käskotsusega võib määrata süüteo eest eraldi või kombineeritult ainult järgmised õiguslikud tagajärjed:

[…]

(3)   Kohus ei pea süüdistatavat eelnevalt ära kuulama (§ 33 lõige 3).“

13.

StPO §‑s 410 on sätestatud:

„(1)   Süüdistatav võib kahe nädala jooksul alates käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättetoimetamisest esitada kirjaliku või kantseleis protokollitava suulise vastuväite käskmenetluses kohtuotsuse teinud kohtule. […]

(2)   Vastuväites võib piirduda teatavate küsimustega.

(3)   Kui käskmenetluses tehtud kohtuotsusele ei ole tähtaegselt vastuväidet esitatud, muutub see samaväärseks jõustunud kohtuotsusega.“

14.

Amtsgericht Garmisch-Partenkirchen (Garmisch-Partenkircheni esimese astme kohus, Saksamaa) tegi 21. augustil 2017 käskotsuse Poolas alalist elukohta omavast kutselisest autojuhist süüdistatava suhtes seoses sellega, et nimetatud autojuht oli lahkunud pärast liiklusõnnetust õigusvastaselt sündmuskohalt. Karistusteks määrati rahatrahv ja kolmekuuline sõidukijuhtimise keeld.

15.

Selle süüteo toimepanemise päeval, 11. juulil 2017, volitas süüdistatav prokuratuuri nõudel enda nimel dokumente vastu võtma Amtsgericht Garmisch-Partenkircheni (Garmisch-Partenkircheni esimese astme kohus, Saksamaa) ametniku. Dokumentide vastuvõtmise volituse blankett oli saksa keeles, kuid süüdistatava sugulane tõlkis selle talle telefoni teel. Blanketil oli volitatud isikuks nimetatava ametniku nimi ja töökoha aadress ning märge, et seaduses ettenähtud tähtajad hakkavad kulgema alates dokumendi volitatud isikule kättetoimetamise päevast. Blanketil ei olnud mingit muud teavet selle vastuvõtmise volituse õiguslike ja faktiliste tagajärgede kohta, sealhulgas puudus igasugune teave selle kohta, et süüdistatav peab ise järelepärimisi tegema.

16.

Käskotsus toimetati koos poolakeelse tõlkega volitatud isikule kätte 30. augustil 2017. Nimetatud isik saatis käskotsuse tavapostiga süüdistatava teadaolevale aadressile Poolas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole teada, kas süüdistatav sai käskotsuse kätte.

17.

Kuna vastuväidet ei esitatud, jõustus käskotsus 14. septembril 2017. Seega hakkas sõidukijuhtimise keeld kehtima.

18.

14. detsembril 2017, mil sõidukijuhtimise keeld oli endiselt kehtiv, tabati süüdistatav politseikontrolli käigus Saksamaal Kehlis avalikul teel veoauto roolist.

19.

Põhikohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, Amtsgericht Kehl (Kehli esimese astme kohus, Saksamaa) tegema otsuse Staatsanwaltschaft Offenburgi (Offenburgi prokuratuur, Saksamaa) taotluse kohta teha süüdistatava suhtes veel üks käskotsus seoses süüteoga, mis seisneb mootorsõiduki hooletus juhtimises ilma juhtimisõiguseta, ning määrata talle rahatrahv suurusega 40 trahviühikut, üks trahviühik 50 eurot, ning täiendav kolmekuuline sõidukijuhtimise keeld.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et süüdistatav ei olnud kuni politseikontrollini 14. detsembril 2017 teadlik käskotsusest ning sõidukijuhtimise keelust. Seda arvestades ning kaheldes, kas süüdistatava suhtes kohaldatavad riigisisesed õigusnormid on kooskõlas liidu õigusega, otsustas nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21.

Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad. Nende menetlusosaliste suulised seisukohad kuulati ära 16. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil.

22.

Käesolev ettepanek on üles ehitatud järgmiselt. Kõigepealt analüüsin kahte sissejuhatavat kohaldatava õiguse küsimust (A). Seejärel käsitlen eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi (B) ning viimasena esitan mõned lõppmärkused laiema seadusandliku maastiku kohta väljaspool käesoleva asja piire (C).

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimustes ühelt poolt direktiivile 2012/13 ja teiselt poolt ELTL artiklitele 21, 45, 49 ja 56. Mis puudutab direktiivi 2012/13, siis on võimalikud kooskõla probleemid eelotsusetaotluses selgelt välja toodud koos asjakohase kohtupraktikaga ( 3 ) ja analüüsiga selle (mitte)kohaldatavuse kohta käesolevas asjas. Seevastu aluslepingu vaba liikumise sätetele viidatakse ainult eelotsuse küsimustes. Eelotsusetaotluses puudub selgitus või analüüs selle kohta, kuidas ja miks on need käesolevas asjas asjakohased.

24.

Piiriülene olukord põhikohtuasjas võib tekitada küsimuse süüdistatava võimalikus kaudses diskrimineerimises, võttes arvesse erinevat kohtudokumentide kättetoimetamise korda Saksamaal ja välismaal elavatele isikutele. Samamoodi võib väita, et kriminaalmenetluse algatamine välismaa autojuhi vastu selle tõttu, et ta on rikkunud talle teadmata sõidukijuhtimise keeldu, võib kujutada endast takistust tema vabale liikumisele. ( 4 )

25.

Ent eelotsusetaotluses ei ole ühtegi sedalaadi probleemi määratletud ega tõstatatud. ( 5 ) Selle asemel on eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevat asja kirjeldanud ja huvitatud menetlusosalised on seda analüüsinud ainult kui jätku hiljutistele Euroopa Kohtu otsustele Covaci ja Tranca ( 6 ) ning seega kui direktiivi 2012/13 puudutavat.

26.

Erinevalt olukorrast, kus eelotsusetaotluse esitanud kohus määratleb faktilised ja õiguslikud probleemid, kuid ei seosta neid asjakohaste liidu õiguse sätetega, mille Euroopa Kohus saab parandada, kohaldades liidu õiguse norme, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei nimetanud, ( 7 ) ei ole vastupidine minu meelest võimalik. Euroopa Kohtu ülesanne ei ole tuletada fakte ega võimalikke küsimusi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole välja toonud.

27.

Lähtun seetõttu käesolevas asjas sellest, et see puudutab ainult vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormide kooskõla direktiiviga 2012/13 ning et seega on tegemist jätkuga Euroopa Kohtu praktikale kohtuasjades Covaci ja Tranca. Naasen siiski ettepaneku lõpuosas (C) käesolevas asjas tekkivate laiemate küsimuste juurde.

28.

Käesolevat asja eristab kohtuotsustest Covaci ja Tranca see, et tegemist on kahe omavahel seotud, kuid formaalselt eraldiseisva (kriminaal)menetlusega. Kohtuotsustes Covaci ja Tranca olid vaidlusalused käskotsused tehtud ning väidetav direktiivi 2012/13 artikli 6 rikkumine toimunud sama kriminaalmenetluse raames.

29.

Seevastu käesolevas asjas on tegemist kahe kriminaalmenetlusega: üks on Amtsgericht Garmisch-Partenkirchenis (Garmisch-Partenkircheni esimese astme kohus, Saksamaa) läbi viidud menetlus, mis puudutas pärast liiklusõnnetust sündmuskohalt lahkumist, ning teine on eelotsusetaotluse esitanud kohtus, Amtsgericht Kehlis (Kehli esimese astme kohus, Saksamaa) käimas olev menetlus, mis puudutab süüdistatava poolt sõiduki juhtimist esimeses menetluses määratud sõidukijuhtimise keeldu rikkudes.

30.

Neil asjaoludel tekivad kahte liiki küsimused.

31.

Esiteks on direktiiv 2012/13 selgelt kohaldatav teisele, praegu eelotsusetaotluse esitanud kohtus käimasolevale kriminaalmenetlusele. Samas võib tekkida teatav kahtlus seoses esimese menetlusega, mis ei ole enam käimasolev. See menetlus lõppes vähemalt formaalselt siis, kui jõustus käskotsus, millele kahe nädala jooksul vastuväidet ei esitatud.

32.

See on seotud teise küsimusega. Direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikes 1 on kehtestatud õigus saada viivitamata teavet süüdistuse kohta, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust. Mida täpselt tähendab käimasoleva (teise) menetluse puhul „teave süüdistuse kohta“? Selles teises kriminaalmenetluses ei näi olevat mingit probleemi seoses teabega süüdistuse kohta, kuna ei väideta, et süüdistatav ei teaks, milles teda süüdistatakse, ja et ta ei saa sellest tulenevalt teostada oma kaitseõigust. Tegelik probleem seisneb käskotsuse kättetoimetamises (või selle nõuetekohasuses) esimeses kriminaalmenetluses. Kuid on mõneti raskesti mõistetav, kuidas saaks seda küsimust pidada süüdistuse kohta esitatud teabe puudumiseks praegu käimasolevas (teises) kriminaalmenetluses.

33.

Ei saa eitada, et vaja läheb laiendavat tõlgendust, et pidada eelmise kriminaalkorras süüdimõistmise otsuse võimalikku kättetoimetamata jätmist asjakohaseks seoses teabega süüdistuse kohta järgmises ja eelmisega seotud kriminaalmenetluses, millest tulenevalt see kuuluks direktiivi 2012/13 artikli 6 kohaldamisalasse. See artikkel võib küll olla mõeldud kohaldatavaks eri liiki teavituste suhtes, kuid selgelt ühe ja sama kriminaalmenetluse raames. Siiski on võimalik kõnealusele teemale selliselt läheneda, võttes arvesse järgmist.

34.

Esiteks kohaldatakse direktiivi 2012/13 artikli 2 kohaselt seda direktiivi „hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane“. ( 8 )

35.

Laialt sõnastatud artiklit 2 ei saa tõlgendada nii, et see välistab direktiivi kohaldamisalast olukorrad, milles potentsiaalselt lõplik otsus on tehtud, kuid menetlust on seejärel riigisisese õiguse alusel uuendatud. ( 9 ) Artiklit 2 ei või sellisena ja eraldiseisvana tõlgendada nii, et sellega on kehtestatud kohustus menetlust uuendada. Kuid kui riigisiseses õiguses on ette nähtud võimalus menetlust uuendada ja seda kasutatakse, siis kuulub tekkinud olukord ühtlasi taas direktiivi 2012/13 kohaldamisalasse.

36.

Lisaks, võttes arvesse direktiivi eesmärke ( 10 ) ning artikli 2 enda sõnastust, tuleb fraasi „[mis tahes] edasikaebamisotsus[e tegemine]“ ( 11 ) tõlgendada laialt. See mõiste võib seega hõlmata ka liikmesriigi õiguskorras erakorraliseks või eriliseks peetavaid edasikaebemenetlusi. Lisaksin samuti, et „menetluse lõpetamine“ ei ole rangelt võttes lõpetamine, kui see järgnevas menetluses vaidlustatakse.

37.

Teiseks, nagu Euroopa Kohus on juba kohtuotsuses Covaci ( 12 ) märkinud, on käskotsuse tegemiseks ette nähtud menetlus eriline, lihtsustatud menetlus. Nagu ilmneb ka StPO §‑st 407, ( 13 ) on sisuliselt hetkeks, mil kahtlustatav saab täielikult teadlikuks süüdistusest, tõenäoliselt see hetk, mil ta saab kätte käskotsuse, mis muutub vastuväite esitamata jätmise korral vahetult lõplikuks süüdimõistvaks otsuseks.

38.

Seega, kui liikmesriigi õiguses on ette nähtud võimalus kriminaalmenetlus taaskäivitada, millega näib olevat tegemist põhikohtuasjas, siis muutub direktiiv 2012/13 uuesti kohaldatavaks niipea, kui menetlus on taaskäivitatud. See peab järelikult olema nii ka spetsiifilise lihtsustatud kriminaalmenetluse puhul, milles erinevad menetlusetapid võivad lõpuks sulada kokku üheks selliselt, et formaalne süüdistus, millele jäetakse vastuväide esitamata, muutub lõplikuks kohtuotsuseks.

39.

Direktiivi 2012/13 põhjenduse 14 ja artikli 1 kohaselt on nimetatud direktiiviga kehtestatud eeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses. Põhjenduse 40 kohaselt kehtestatakse direktiiviga 2012/13 miinimumstandardid, jättes seega liikmesriikidele vabaduse võimaldada kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kõrgem kaitstuse tase. Küll aga ei ole liikmesriikidel õigust kalduda kõrvale neist miinimumstandarditest, ( 14 ) mis peavad vastama vähemalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, nagu neid tõlgendatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas ( 15 ).

40.

Direktiivi 2012/13 näol on tegemist tulemusele suunatud instrumendiga: sellega kehtestatakse rida õigusi, mis tuleb kahtlustatavatele või süüdistatavatele tagada. Samas on antud liikmesriikidele lai kaalutlusõigus seoses viisidega, kuidas need õigused oma vastavates õiguskordades kehtestada. Seega peavad just liikmesriigid kooskõlas menetlusautonoomia põhimõttega kehtestama sellekohased üksikasjalikud eeskirjad, austades seejuures võrdväärsuse ja tõhususe nõudeid.

41.

Need üldised kaalutlused kehtivad ka seoses direktiivi 2012/13 artikli 6 konkreetsete sätetega, mida Euroopa Kohus on juba analüüsinud kohtuotsustes Covaci ja Tranca nelja eelotsusetaotluse alusel, mille esitasid erinevad Saksamaa esimese astme kohtud. Neis kohtuotsustes märkis Euroopa Kohus, et direktiiv 2012/13 ei reguleeri üksikasjalikke eeskirju, mille kohaselt tuleb süüdistust puudutav teave kahtlustatavale või süüdistatavale edastada. ( 16 ) Seega on jäetud selle küsimuse reguleerimine liikmesriikide pädevusse, seda siiski eeldusel, et järgitakse kahte tingimust. Esiteks ei või asjaomased eeskirjad jätta artiklit 6 ilma selle tõhususest, sest muidu kahjustataks direktiiviga 2012/13 taotletavat eesmärki. ( 17 ) Teiseks ei või need eeskirjad diskrimineerida välismaa residentidest kahtlustatavaid või süüdistatavaid. ( 18 )

42.

Nende põhimõtete kohaldamisel nõustus Euroopa Kohus esiteks sellega, et liikmesriigid võivad põhimõtteliselt näha ette erineva korra kohtudokumentide kättetoimetamiseks isikutele, kes elavad tema territooriumil, ja isikutele, kes elavad välismaal. Sel põhjusel ei pidanud Euroopa Kohus õigusvastaseks selliseid liikmesriigi õigusnorme, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, mille kohaselt peab kriminaalmenetluses süüdistatav, kes ei ela asjaomases liikmesriigis, nimetama tema suhtes tehtud kohtuotsuse vastuvõtmiseks volitatud isiku. ( 19 ) Euroopa Kohus nõustus ka sellega, et sellistes olukordades võib kohtuotsuse vaidlustamise tähtaeg hakata kulgema alates hetkest, mil see otsus toimetatakse kätte volitatud isikule, ning mitte hetkest, mil süüdistatav sai sellest tegelikult teada. ( 20 )

43.

Teiseks lisas Euroopa Kohus, et selline erinev kohtlemine ei tohiks kahjustada kaitseõiguse tõhusat teostamist kahtlustatava või süüdistatava poolt ega panna teda olukorda, kus ta ei saa de facto kasutada kogu asjaomase kohtulahendi peale vastuväite esitamiseks ette nähtud tähtaega täies pikkuses. ( 21 ) Seoses vaidlusaluste liikmesriigi õigusnormidega märkis Euroopa Kohus, et ehkki neis on ette nähtud, et käskotsusele vastuväite esitamise tähtaeg hakkab kulgema nimetatud otsuse kättetoimetamisest volitatud isikule, lubavad need isikul taotleda otsusest teadlikuks saamisel tähtaja ennistamist. See mehhanism võimaldab süüdistataval kasutada kogu kahenädalast tähtaega, mis on ette nähtud käskotsusele vastuväite esitamiseks. Sellest tulenevalt otsustas Euroopa Kohus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtute ülesanne on tõlgendada riigisisest õigust ja eelkõige tähtaja ennistamise menetlust ja tingimusi, millele selle menetluse läbiviimine peab vastama, kooskõlas direktiivi 2012/13 artiklis 6 sätestatud nõuetega. ( 22 )

44.

Käesolevas asjas taandub küsimus sellele, kas eeltoodud põhimõtted on kohaldatavad ka käesolevas asjas. Ehk teisisõnu seisneb küsimus selles, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tagavad vaidlusalused riigisisesed normid, kui tõlgendada neid kooskõlaliselt direktiiviga 2012/13, piisava kaitse liikmesriigi mitteresidentide õigusele saada uurimise ja süüdistuse esitamise käigus teavet süüdistuse kohta.

45.

Saksamaa valitsus väidab, et samamoodi nagu kohtuotsustes Covaci ja Tranca tuleks lugeda vaidlusalused liikmesriigi õigusnormid liidu õigusega kooskõlas olevaks, kuna neid on võimalik tõlgendada viisil, mis tagab direktiivi 2012/13 artikli 6 järgimise. Nimetatud valitsus märgib, et (pärast volitatud isikule kättetoimetamist vastuväite esitamise tähtaja lõppemisel) jõustunud käskotsus muutub täidetavaks, kuid mitte tingimata lõplikuks. Muidugi võidakse isikule, kes ei saanud temast mitteoleneval põhjusel menetlustähtaega järgida, tema enda taotlusel või ex officio võimaldada tähtaja ennistamist. See põhimõte on kohaldatav ka sellises olukorras, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas.

46.

Saksamaa valitsus möönab, et tähtaeg, mille jooksul süüdistatav saab taotleda tähtaja ennistamist, on põhimõtteliselt ainult üks nädal. Nimetatud valitsus lisab siiski, et üldiselt aktsepteeritavalt tõlgendatakse sellist tähtaega paindlikult, mis tähendab, et seda võib pikendada vastama (pikemale) tähtajale, mida ei suudetud järgida. Lisaks rõhutab nimetatud valitsus, et tihti ei ole sellist taotlust asjaosaliselt vajagi, sest kui kohus saab teada takistusest, mille tõttu süüdistatav tähtaega ei järginud, siis ennistab kohus tähtaja tavaliselt omal algatusel.

47.

Lisaks ei või isikut, kes on taolises olukorras nagu süüdistatav põhikohtuasjas, Saksamaa valitsuse väitel võtta kriminaalvastutusele sellise sõidukijuhtimise keelu rikkumise eest, millest ta ei olnud teadlik. Nimetatud valitsus toob välja, et põhimõtteliselt saab isikut pidada „hooletuks“, kui ta on oma käitumisega rikkunud hoolsuskohustust. Sellega on tegemist vaid siis, kui isikule ette heidetavad asjaolud olid tema jaoks ettenähtavad ja välditavad. Ent sellises olukorras, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, tuleb hoolsuskohustuse laadi ja ulatust hinnata direktiivi 2012/13 silmas pidades. Kui seega autojuhil ei olnud kohustust nõutada volitatud isikult teavet käimasoleva menetluse kohta, siis ei saanud esineda hooletust ja järelikult ka mitte autojuhi hoolsuskohustuse rikkumist.

48.

Viimasena väidab Saksamaa valitsus, et StPO § 47 lõike 2 kohaselt koostoimes StPO § 456c lõikega 2 võib selline isik nagu autojuht põhikohtuasjas esitada taotluse sõidukijuhtimise keelu peatamiseks kohe sellest teadlikuks saades, juhul kui see keeld võrduks tema kui kutselise autojuhi jaoks oma kutsealal tegutsemise keeluga.

49.

Seega väidab Saksamaa valitsus sisuliselt seda, et mis puudutab konkreetset vastust eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahele küsimusele, siis riigisisese õiguse kohaselt: 1) kõik autojuhi menetlusõigused ennistatakse täielikult alates hetkest, kui talle toimetatakse kätte esimeses menetluses tehtud käskotsus, ja 2) autojuhi kriminaalvastutus talle teadmata sõidukijuhtimise keelu rikkumise eest on välistatud, mis tähendab, et teda ei või teises kriminaalmenetluses süüdi mõista.

50.

Rida eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohti seab sellise liikmesriigi õiguse tõlgenduse kahtluse alla. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab mitmele kohtulahendite kättetoimetamist käsitlevale riigisisese õiguse sättele, mis sellisele olukorrale nagu põhikohtuasjas kohaldatuna osutuvad praktikas problemaatiliseks ja satuvad potentsiaalselt vastuollu liidu õigusega.

51.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, kehtivad Saksamaal elavatele isikutele kohtulahendite kättetoimetamise kohta väga täpsed ja ranged eeskirjad. ( 23 ) Võttes arvesse neid kõnealuse regulatsiooni rangeid nõudeid, mille järgimist peab kohus kontrollima ex officio, on sisuliselt kindel, et isegi vähimagi kahtluse korral peetaks kättetoimetamist kehtetuks. See on veelgi enam nii käskotsuse puhul, mis vastuväite esitamata jätmisel võrdub lõpliku kriminaalkorras süüdimõistmisega.

52.

Ent samas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, et eeskirjad kohtulahendite kättetoimetamise kohta väljaspool Saksamaad elavatele isikutele volitatud isiku kaudu on suhteliselt lõdvad ja võivad põhjustada märkimisväärset ebakindlust. Süüdistatav ei saa mõjutada seda, kas, millal, kuhu ja mil viisil dokument tegelikult edastatakse. Volitatud isik ei ole kohustatud edastama käskotsust viisil (näiteks tähitud kirjaga), mis võimaldaks kontrollida, kas see otsus ka tegelikult oma adressaadini jõuab. Neil asjaoludel on märksa suurem tõenäosus, et süüdistatav saab kohtulahendist teada alles kaua pärast selle jõustumist või siis ei saagi sellest üldse teada.

53.

Saksamaa valitsus tõlgendab oma kirjalikes ja suulistes seisukohtades vaidlusaluseid liikmesriigi norme hämmastavalt teistmoodi. Sealhulgas on tema hinnangul võimalik eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt mainitud mured kõnealuste normide ja direktiivi 2012/13 sätete kooskõla suhtes kõrvaldada kooskõlalise tõlgendamisega.

54.

Euroopa Kohtu roll ei ole lahendada vaidlusi selle üle, kuidas oleks õige tõlgendada liikmesriigi õigust. Märgiksin siiski, et isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Saksamaa valitsus on selgelt erinevatel seisukohtadel liikmesriigi õiguse rea sätete korrektse tõlgendamise suhtes, siis niivõrd kui küsimuse all on käesoleva konkreetse asja õige tulemus, on nad põhilises ühte meelt: direktiivi 2012/13 artiklist 6 tulenevaid autojuhi õigusi tuleb kaitsta. See tähendab esiteks, et autojuhi menetlusõigused tuleb esimeses kriminaalmenetluses pärast talle käskotsuse nõuetekohast kättetoimetamist täielikult ennistada. Teiseks ei või teises kriminaalmenetluses võtta autojuhti kriminaalvastutusele eelmise sõidukijuhtimise keelu rikkumise eest. Teda ei või pidada hooletuks selle tõttu, et ta ei püüdnud võtta ühendust volitatud isikuga, et saada teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta.

55.

Kuivõrd seega valitseb sisuliselt üksmeel käesoleva asja lahenduse suhtes, mis on samuti suuresti kooskõlas Euroopa Kohtu poolt hiljuti kohtuotsustes Covaci ja Tranca võetud suunaga, siis oleks võimalik siinkohal lõpetada. Kui mõned täpsustavad piirangud välja arvata, ei näe ma käesolevas asjas head võimalust Covaci ja Tranca kohtupraktika liinis väljendatud põhimõtete edasiarendamiseks ega nüansseerimiseks. ( 24 ) Ent see ei tähenda siiski, et vaidlusaluste liikmesriigi normide kooskõla liidu õigusega ei tekitaks probleeme muudel asjaoludel, nagu ma selgitan allpool viimases osas (C).

56.

Euroopa Kohtu poolt kohtuotsustes Covaci ja Tranca antud vastus juba sisaldas rida „agasid“. ( 25 ) Käesoleva asja asjaolud suurendavad nende „agade“ arvu veelgi, ning see muudab nimetatud asjades välja töötatud konstruktsiooni kehtivuse väga piiripealseks.

57.

Direktiivi 2012/13 artiklit 6 ei või ilma jätta selle tõhususest. Lisaks ei või selle artikli jõustamise viis põhjustada teiste liikmesriikide residentidest kahtlustatavate ja süüdistatavate diskrimineerimist. Õigus saada teavet süüdistuse kohta on tõenäoliselt üks kõige põhilisemaid õigusi, mis tuleb kuriteos kahtlustatavale või süüdistatavale isikule tagada. ( 26 ) On selge, et isikul ei ole võimalik adekvaatselt ennast kaitsta, kui talle ei anta teada süüdistusest tema vastu. Selles mõttes on õigus saada teavet süüdistuse kohta nii ajalises kui loogilises mõttes kõige esimene õigus, mis tuleb isikule seoses tema suhtes läbi viidava kriminaal- või kohtumenetlusega tagada.

58.

Seetõttu on võtmetähtsusega, et juhul kui on rikutud kahtlustatava või süüdistatava õigust saada teavet süüdistuse kohta, taastataks tema varasem positsioon. Kuidas seda süsteemselt tehakse, ei oma liidu õiguse seisukohast suurt tähtsust, ( 27 ) niikaua kui see on viivitamatu ja tõhus.

59.

Tähtaja ennistamine tähendab esiteks, et käskotsus toimetatakse süüdistatavale (uuesti) kätte, mistõttu menetluslikult satuks ta samasse olukorda, kus ta oleks olnud, kui esimene kättetoimetamine oleks toimunud korrektselt. Käesolevas asjas tuleb autojuhile enne käskotsuse jõustumist tagada kaks nädalat selle vaidlustamiseks.

60.

Teiseks ei ole käskotsus täitmisele pööratav, kui ja kuni seda ei ole nõuetekohaselt kätte toimetatud, ning kohaldamata tuleb jätta selle mittejärgimisest tulenev süüstav tuvastatus. Sellega peab kaasas käima süüdistatava võimalus nõuda käskotsuse tagajärgede viivitamatut peatamist, kui ennistamismenetlus ise ei oma peatavat mõju. ( 28 ) See on eriti oluline käesolevas asjas: süüdistatav on kutseline autojuht ning tema juhtimisõiguse edasine põhjendamatu peatamine enne tähtaja ennistamise otsustamist võib põhjustada talle märkimisväärset kahju.

61.

Käskotsuse mõju kõrvaldamine tähendab ka seda, et süüdistatavat ei või süüdistada (tahtlikus või hooletus) nimetatud otsusega kehtestatud meetmete mittejärgimises. Käesolevas asjas ei saa võtta autojuhti vastutusele hooletusest ilma juhiloata sõidukijuhtimise eest. Tähtsust ei oma asjaolu, et ta ei hankinud volitatud isikult teavet käimasoleva menetluse kohta. Direktiivi 2012/13 artiklist 6 on selge, et kohustus anda kahtlustatavale või süüdistatavale teavet süüdistuse kohta on liikmesriikide asutustel. Ühtegi direktiivi sätet ei saa tõlgendada selliselt, et see paneks otseselt või kaudselt osa sellest kohustusest kahtlustatava või süüdistatava enda õlule.

62.

Lisaks, olles kindlaks teinud, et autojuhil puudus kohustus ise välja selgitada esimese menetluse tulemused, on teises menetluses kriminaalvastutus välistatud tulenevalt subjektiivsete tunnuste puudumisest seoses väidetava süüteoga, mis seisneb sõidukijuhtimises ilma juhtimisõiguseta. Puudus autojuhi süü (nii tahtlus kui hooletus). On ju asjale mõistlikult lähenedes selge, et kui autojuhti ei teavitatud tema suhtes kehtestatud sõidukijuhtimise keelust, siis ei saa teda hiljem süüdistada selle keelu rikkumises.

63.

Selguse huvides tuleb märkida, et süüdistatavat ei saa võtta teises menetluses kriminaalvastutusele olenemata sellest, kas ta pärast oma varasema olukorra ennistamist otsustab esimeses menetluses tehtud käskotsuse vaidlustada või mitte. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti märgib, viiks teistsugune järeldus paradoksaalsele tulemusele: isegi kui süüdistatav peaks nõustuma tema suhtes esimeses kriminaalmenetluses esitatud süüdistustega ja käskotsusest tulenevate õiguslike tagajärgedega, oleks ta ikkagi sunnitud esitama selle otsuse peale vastuväite ainuüksi teise süüdimõistmise vältimiseks. See paneks süüdistatavale täiendava halduskoormuse ning põhjustaks lisakulusid, mida asjaomase liikmesriigi kodanik tavaliselt kandma ei peaks.

64.

Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: direktiivi 2012/13 artikliga 6 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt selle liikmesriigi mitteresidendist isiku suhtes tehtud käskotsus jõustub kättetoimetamisel volitatud isikule, isegi kui süüdistatavale ei ole nimetatud otsust teatavaks tehtud, tingimusel, et: 1) süüdistatava poolt otsusest teadasaamisel toimetatakse see talle nõuetekohaselt kätte ning tema menetlustähtaeg täielikult ennistatakse, ning 2) süüdistatavat ei või võtta kriminaalvastutusele käskotsuse mittejärgimise eest selle tõttu, et ta ei püüdnud volitatud isikult teada saada eelmise menetluse tulemust.

65.

Käesolev ei ole esimene asi, milles Saksamaa kohus on palunud Euroopa Kohtul kontrollida, kas vaidlusalused õigusnormid on kooskõlas direktiivi 2012/13 sätetega. Vähem kui viie aasta jooksul on esitatud selles küsimuses mitte vähem kui neli varasemat eelotsusetaotlust, mille alusel Euroopa Kohus tegi oma kohtuotsused Covaci ning Tranca jt.

66.

Neis asjades Euroopa Kohtu poolt tuvastatud põhimõtted on loomulikult kohaldatavad ka järgmistes asjades. Liikmesriigi õigust ei saa pidada liidu õigusega vastuolus olevaks niikaua, kui esimesena nimetatut on võimalik tõlgendada kooskõlas teisena nimetatuga, et saavutada liidu seadusandja poolt silmas peetud eesmärgid. Tuleb meeles pidada, et tulenevalt ELL artikli 4 lõikest 3 on liikmesriikide asutused (sealhulgas kohtud) kohustatud tõlgendama riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses arvestades asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki, et saavutada direktiiviga sätestatud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 nõudeid. ( 29 )

67.

Sellele vaatamata ning võttes mõistlikult arvesse lahknevaid riigisiseseid õiguslikke arvamusi, pean möönma, et ma mõistan ja jagan mitut eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt väljendatud kahtlust.

68.

Esiteks näivad Saksamaa valitsuse argumendid venitavat kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte selle mõistlike piirideni kui mitte isegi veelgi kaugemale. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab eelotsusetaotluses selgetele ja täpsetele liikmesriigi seaduses sätestatud tähtaegadele. Saksamaa valitsuse vastus sellele on, et neid sätteid on võimalik liidu õigusega kooskõla saavutamiseks „ümber mõtestada“. Kui võtta vaid üks näide – kas liikmesriigi kohus saab järjekindlalt tõlgendades tõesti kõrvale kalduda StPO § 45 lõike 1 selgest nõudest, et ennistamist tuleb nõuda ühe nädala jooksul pärast tähtaja mittejärgimise põhjuse äralangemisest ning selle asemel tõlgendada selleks tähtajaks kaks nädalat?

69.

Võib vaid meenutada, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest lähtudes ei või tõlgendada riigisisest õigust contra legem. ( 30 ) Kindlasti võidakse seda piiri mõista eri õigussüsteemides erinevalt. Ent minu (ehk liiga positivistliku ja tekstipõhise) arvamuse kohaselt ei saa küll pidada ühe nädala lugemist kaheks nädalaks tõlgendamisküsimuseks ning see kehtib ka muude täpsete tähtaegade puhul. Kas väljakujunenud tõlgendamine saab muuta ühe kaheks? Minu nõutust selles küsimuses süvendab veelgi asjaolu, et kui kohtuistungil küsiti, kas selles küsimuses leidub ka mõni kohtupretsedent, siis viitas Saksamaa valitsus oma argumendi toetuseks ühele akadeemilisele kommentaarile, andes justkui mõista, et iga Saksamaa kohtunik loeb seda kommentaari (ja eelduslikult nõustub sellega).

70.

Teiseks ma kahtlen, kas asjaolu, et direktiivi 2012/13 artikli 6 järgimine on võimalik tagada ainult tõlgendades liidu õigusest lähtudes mitut riigisisese õiguse sätet ning mõnda neist üsnagi ebaloogiliselt, ei eelda mitte, et liikmesriigi kohtud ja õiguskaitseorganid omavad erakordselt kõrgel tasemel teadmisi liidu õiguse kohta (ja võibolla ka õiguslikku loovust). Kui see on tõesti nii, mida selleks vajalikku liidu õigust ja kohtupraktikat arvestades võib vaid soovitada ja imetleda, siis tekib järgmine probleem, mis seisneb ennustatavuses ja õiguskindluses ning seda mitte ainult nende organite jaoks, vaid ka ja eelkõige liidu kodanike jaoks, keda see võib puudutada. Selle kohta võib esitada ilmse näite: kui Saksamaa kohtutel endilgi on kahtlusi kohaldatavate menetlusnormide õige tõlgenduse suhtes, mida tõendab vähemasti käesolev eelotsusetaotlus, siis kuidas võib Poola autojuhilt eeldada, et ta mõistaks oma õiguslikku seisundit ja oleks võimeline (lühikese tähtaja jooksul) tegutsema oma õiguste kaitseks? Ärgem unustagem, et käesolevas asjas on vaidluse all kriminaalmenetlus. ( 31 )

71.

Kolmandaks puudutasid kohtuotsused Covaci ja Tranca olukordi, kus võimalik direktiivi 2012/13 artikli 6 rikkumine leidis aset sama menetluse raames, milles tehti asjaomane käskotsus. Ent Euroopa Kohtu poolt neis kohtuotsustes tehtud järelduste ülekandmine olukordadele, kus võimalik direktiivi 2012/13 artikli 6 rikkumine ühes menetluses mõjutab teisi järgmisi riigisiseseid menetlusi, näib keerukam, nagu ilmneb käesolevast kohtuasjast.

72.

Kui kriminaalmenetluses rikutakse süüdistatava õigust saada teavet süüdistuse kohta, võib see – millega Saksamaa valitsus nõustub – tühistada sellega seotud kriminaalmenetluse. Kahtlen siiski, kas tulemus võiks olla erinev, kui näiteks sellega seotud järgmine menetlus puudutaks haldusakti andmist. Ent kuidas oleks lugu seoses kahju hüvitamise tsiviilhagiga, mis lähtub (esimese) käskotsuse jõustumise faktist? Ning lõpuks, kuidas suhtuda kaudsesse mõjusse erasfääris? ( 32 ) Kas riigisiseses õiguses kehtivad täiendavad mehhanismid, mis kaitsevad kahtlustatavat või süüdistatavat direktiivi 2012/13 artiklit 6 rikkudes läbi viidud kriminaalmenetluse negatiivsete tagajärgede eest haldus- ja tsiviiltasandil? Kui mitte, siis võib neis olukordades tekkida probleem seoses võrdväärsuse põhimõttega.

73.

See küsimus toob analüüsi tagasi selle alguspunkti: küsimuse juurde kriminaalasjades dokumentide kättetoimetamise võrdväärsuse ja kvaliteedi kohta. Selle probleemi võib kõige üldistatumalt sõnastada järgmiselt: kas on (endiselt) põhjendatud kohelda Saksamaal elukohta mitteomavaid liidu kodanikke eelduslikult samamoodi kui põgenikke ja kodutuid ( 33 ) ning kehtestada nende isikute suhtes juriidilise fiktsiooni, mis sisuliselt tähendab, et riigiasutused toimetavad dokumendid kätte nende endi töötajatele, kellel on ilmselt vaid väga „kergekaaluline“ kohustus neid dokumente edastada? Kas see tähendab praktikas seoses mõneti spetsiifiliste käskotsustega, et Saksamaa territooriumil elava isiku suhtes kehtib kõrgetasemeline õiguskaitse, samas kui teistel liidu kodanikel puudub see pea täielikult?

74.

Seetõttu võib kahelda, kui palju kauem saab praegune kahetine lähenemine kriminaalõiguslikku laadi kohtulahendite kättetoimetamisele jääda põhjendatuks nii liidu kui ka liikmesriigi tasandil.

75.

Liidu tasandil on saavutatud märkimisväärset edu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel ning konkreetsemalt õigusalases koostöös kriminaalasjades. Nagu ELTL artikli 82 lõikes 1 märgitakse, põhineb see poliitika kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel ning hõlmab liikmesriikide õigus- ja haldusnormide lähendamist reas asjakohastes valdkondades. Direktiiv 2012/13 on üks niinimetatud Stockholmi programmi raames ELTL artikli 82 lõike 2 alusel vastu võetud instrumentidest. ( 34 ) Liidu seadusandja menetluses on praegu rida selle valdkonna õigusaktide eelnõusid, mille eesmärk on veelgi tugevdada vastastikuse usalduse põhimõtet ning süvendada liikmesriikide ametiasutuste haldus- ja õigusalast koostööd.

76.

Samal ajal on aga teenuste – sealhulgas postiteenuste – turg üha suuremal määral integreerunud. Ehk ei ole selles kontekstis vaja peatuda Euroopa Liidus postiteenust reguleerivatel eeskirjadel. ( 35 ) Piisab viitamisest muu hulgas sellele, et ettevõtjad, kellele on pandud universaalse postiteenuse osutamise kohustus, peavad järgima rida liidu õigusest tulenevaid kohustusi, mille eesmärk on tagada nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt kindlaksmääratud kvaliteediga osutatavate teenuste miinimumvalik. ( 36 ) Minu meelest on kõnekas, et kui Saksamaa valitsusel paluti kohtuistungil selgitada, miks ta kasutab välismaal kriminaalasjade kohtudokumentide kättetoimetamiseks erinevat (ja keerukat) süsteemi ning miks ei oleks võimalik saata tähitud kirja teise liikmesriiki, siis vastas Saksamaa valitsus lihtsalt, et see süsteem seati sisse kaua aega tagasi.

77.

Seda arengut silmas pidades tekib ka edaspidi tõenäoliselt jälle probleeme võrdväärsuse ja proportsionaalsusega. Minu arvates muutub järjest keerukamaks väita, et piiriülese tähitud kirja saatmine on üldiselt aeglasem ja/või tekitab suuremat ebakindlust kui selle saatmine mõnesse sihtkohta sama liikmesriigi piires. Igal juhul, isegi kui see oleks õige, saaks ikkagi põhjendatult küsida, kas nende kahe olukorra erinevused on nii olulised, et põhjendavad käesolevas asjas vaidluse all olevate liikmesriigi normidega loodud süsteemi. Märgin veel kord, et vaidlusaluste liikmesriigi normidega koheldakse alati ja automaatselt iga Saksamaal mitteelavat liidu kodanikku põgenikuna või teadaoleva elukohata isikuna. Samas oleks seoses välismaal elavate isikutega mõeldav ka vähem drastiline (või pigem proportsionaalsem) süsteem.

78.

Lisaks on sellist liidu õiguse kohast õiguskaitse taset veelgi keerukam põhjendada, kui võtta arvesse teisi dokumentide piiriülese kättetoimetamise süsteeme. Näiteks on liikmesriigid kohustatud olema määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohaselt eriti ranged välismaal kohtudokumentide kättetoimetamisel tsiviil- ja kaubandusasjades. ( 37 ) Nimetatud korra kohaselt, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, võivad isegi kohtudokumentide kättetoimetamise väikestel vigadel, sealhulgas kohases keeles lisa lisamata jätmisel olla menetluses kaugeleulatuvad tagajärjed. ( 38 )

79.

On kindlasti tõsi, et kui kohtudokumentide kättetoimetamine tsiviil- ja kaubandusasjades on ühtlustatud, siis kriminaalasjades see suuresti nii ei ole. Ehkki taoline argument on formaalselt korrektne, näitab see, kui kummastav on süsteem, kus tsiviilasjade kohtudokumentide kättetoimetamise puhul kehtib kõrgetasemeline õiguste kaitse, kuid kriminaalasjade puhul on see peaaegu olematu.

80.

Lõpuks võib asjaomase liikmesriigi vaatenurgast lähtudes samuti küsida, mil määral on liikmesriikide ja nende otsuste täidetavuse huvides lahendus, millele jõuti kohtuotsustes Covaci ja Tranca ning mida käesolevas asjas tehtavas otsuses võidakse veelgi täpsustada ja kinnitada. Kas liikmesriigi seisukohast on soovitav: 1) et kriminaalasjade kohtulahendid, mis toimetatakse kätte teistes liidu liikmesriikides elavatele isikutele, võivad jääda igavesse õiguslikku halltsooni; 2) et need võivad olla täitmiskõlbmatud või et need võidakse igal ajal uuesti avada, kui nende adressaadid saavad neist teada ja soovivad neid vaidlustada; 3) et järgmised õiguslikud sammud, olgu need siiski tsiviil-, haldus- või kriminaalõiguslikku laadi, võivad olla kergesti vaidlustatavad või isegi tühised; 4) et teistes liikmesriikides neid tõenäoliselt ei tunnustataks ega täidetaks, kuna täitvate liikmesriikide pädevad asutused võivad esitada vastuväiteid seoses kriminaalkaristuste määramisega sisuliselt tagaselja, mistõttu asjaomane isik ei ole sellest teadlikki ega saa ka seetõttu kasutada oma kaitseõigusi? ( 39 ) Kas selliseid struktuurseid probleeme arvestades ei oleks mitte iga liikmesriigi parimates huvides, isegi omaette tegutsedes, vaadata üle kõnealuse probleemi tõeline põhjus, nimelt dokumentide kättetoimetamise küsitav kvaliteet, selle asemel, et lappida üha uuesti järjekordset konkreetset olukorda?

81.

Kokkuvõttes ei vaata Euroopa Kohus tõenäoliselt oma kohtupraktikat kergesti läbi (ega peakski seda tegema), eriti kui tegemist on äsjase lahendiga. Ent ma usun, et käesolevas asjas on tegemist kõige äärmuslikuma olukorraga, mille puhul Euroopa Kohus võib veel tunnistada liidu õigusega kokkusobivaks riigisisesed normid, mis selgelt tekitavad probleeme seoses selliste liidu kodanike õiguskaitsega, kes elavad muus liikmesriigis kui Saksamaal. Kui Euroopa Kohtusse peaks jõudma veelgi selliseid kohtuasju, mis kinnitavad juba ilmnenud probleemide tõsidust ning näitlikustavad täiendavaid puudusi kogu kõnealuses menetluses, võib Euroopa Kohus olla kohustatud uuesti läbi vaatama kogu asjaomase kohtupraktika, alustades selle lähte-eeldusest, nimelt et vaatamata nende kahe kättetoimetamise korra märkimisväärsetele erinevustele, võib neid õiguskaitse seisukohast ometigi pidada „eraldiseisvaks, kuid võrdseks“. ( 40 ) Järgmistes asjades esitatavad õiguslikud ja faktilised asjaolud võivad näidata, et need lähte-eeldused ei ole ehk tingimata olnud õiged. Üks asi on aga selge – ei saa lubada, et kättetoimetamise (juriidiline) fiktsioon muudaks liidu kodanike õiguskaitse samuti fiktsiooniks.

82.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Amtsgericht Kehli (Kehli esimese astme kohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt: