1. 

Käesolevas ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluses esitab Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) Euroopa Kohtule kolm küsimust, mis puudutavad nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98 ( 2 ), (edaspidi „määrus nr 1408/71“) artikli 14 lõike 2 punkti a ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ( 3 ), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012 ( 4 ), (edaspidi „määrus nr 883/2004“) artikli 13 lõike 1 punkti b alapunkti i tõlgendamist.

2. 

Käesoleva eelotsusetaotluse aluseks on Küprosel asuva äriühingu AFMB Ltd (edaspidi „AFMB“) ja mitme rahvusvaheliste vedude autojuhi vaidlus Raad van bestuur van de Sociale verzekeringsbankiga (sotsiaalkindlustusasutuse haldusnõukogu, Madalmaad; edaspidi „RSVB“) viimase otsuse üle, mille kohaselt kuuluvad nende autojuhtide suhtes kohaldamisele Madalmaade sotsiaalkindlustusalased õigusaktid, mitte aga Küprose sotsiaalkindlustusõigus. Selle haldusotsuse vaidlustas AFMB, kes leiab, et kohaldamisele peaksid kuuluma Küprose õigusaktid, sest nende autojuhtidega on sõlmitud töölepingud, milles tööandjana on sõnaselgelt märgitud AFMB, ning seda hoolimata asjaolust, et tavaliselt on nimetatud autojuhid Madalmaade transpordiettevõtjate käsutuses, kellega AFMB on sõlminud masinapargi haldamise lepingud.

3. 

Selguse saamine vaidlusaluses küsimuses, milleks on see, keda tuleks põhikohtuasjas käsitada tööandjana määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunkti i tähenduses – kas AFMBd või Madalmaade ettevõtjaid – on kahtlemata oluline, kuivõrd seeläbi on võimalik kindlaks teha, millise liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid kuuluvad kohaldamisele, et tagada rahvusvaheliste vedude autojuhtidele õigus liituda liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemidega sõltumata sellest, et nad on tööle võetud muus liikmesriigis kui nende päritoluliikmesriik. Seejuures ei või siiski mööda vaadata mõjust, mis võib Euroopa Liidu ühisturule, eelkõige vaba liikumise ja vaba konkurentsi põhimõtetele, olla sellel, kui kohaldada sellise liikmesriigi õigusakte, kus on ette nähtud potentsiaalselt väiksemad sotsiaalkulud võrreldes liikmesriigiga, kus töötaja üldiselt elab või töötab. Võttes arvesse, et oma praeguses arenguetapis liidu õigus üksnes koordineerib liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme, mitte ei ühtlusta neid ( 5 ), võivad erinevused nende süsteemide vahel olla märkimisväärsed. Seetõttu ei saa välistada, et seda, mida üks liikmesriik käsitab ettevõtja asukohaga seotud õiguspärase konkurentsieelisena, võib teine liikmesriik teatud juhtudel tajuda aluslepingutes ette nähtud põhivabaduste kuritarvitamisena. Need juhtumid on ainult mõned näited äärmiselt tundlikest aspektidest, mida sellega seotud õiguslike küsimuste analüüsimisel tuleb arvesse võtta.

4.

Määrus nr 1408/71 võeti vastu 14. juunil 1971 ja see jõustus 1. oktoobril 1972. Sestpeale on seda määrust mitmel korral muudetud. Vastavalt Euroopa Majanduspiirkonna lepingule („EMP leping“) ( 6 ) ja Šveitsi Konföderatsiooniga sõlmitud kahepoolsetele kokkulepetele ( 7 ) kohaldatakse seda ka Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni („EFTA“) riikide suhtes ( 8 ).

5.

Määruse nr 1408/71 II jaotises „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisalduvad artiklid 13–17.

6.

Määruse nr 1408/71 artikli 13 „Üldreeglid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva töötaja suhtes kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi õigusakte. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.“

7.

Selle määruse artikli 13 lõikes 2 on sätestatud:

„Arvestades artikleid 14–17:

[…]“.

8.

Nimetatud määruse artikli 14 „Erireeglid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Artikli 13 lõike 2 punkti a kohaldamisel arvestatakse järgmisi erandeid ja asjaolusid:

[…]“.

9.

Sama määruse artikli 14 lõikes 2 on sätestatud:

„Tavaliselt kahe või enama liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid määratakse kindlaks järgmiselt:

[…]“.

10.

Määrus nr 1408/71 tunnistati kehtetuks määrusega nr 883/2004, mis võeti vastu 29. aprillil 2004 ning mis jõustus 1. mail 2010. Vastavalt EMP lepingule ( 9 ) ja Šveitsi konföderatsiooniga sõlmitud kahepoolsetele kokkulepetele ( 10 ) kohaldatakse seda EFTA riikide suhtes.

11.

Määruse nr 883/2004 II jaotises „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisalduvad artiklid 11–16.

12.

Selle määruse artikli 11 „Üldeeskirjad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.“

13.

Nimetatud määruse artikli 12 „Erieeskirjad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle see tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist isikut asendama.“

14.

Nimetatud määruse artikli 13 lõikes 1 on sätestatud:

„Isiku suhtes, kes tavaliselt töötab kahes või mitmes liikmesriigis, kohaldatakse õigusakte järgmiselt:

15.

Määruse nr 883/2004 artikli 90 „Kehtetuks tunnistamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„[Määrus nr 1408/71] tühistatakse alates käesoleva määruse kohaldamiskuupäevast.

[Määrus nr 1408/71] jääb jõusse ning säilitab õigusliku mõju järgmistel eesmärkidel:

[…]

16.

Nagu eelnevalt märgitud, on see eelotsusetaotlus esitatud AFMB ja mitme Madalmaades elava rahvusvaheliste vedude veoautojuhi ning RSVB vahelises vaidluses, mis puudutab 2. oktoobri 2013 ja 9. juulil 2014 vahelisel ajal tõendite A 1 ( 11 ) väljastamist, milles RSVB kinnitas, et kõnealuste töötajate suhtes kehtivad Madalmaade sotsiaalkindlustusalased õigusaktid. Tõendites märgitud perioodid on tõendite lõikes erinevad, ent ükski neist ei alanud enne 1. oktoobrit 2011 ega lõppenud pärast 26. maid 2015 (edaspidi „vaidlusalused ajavahemikud“).

17.

RSVB leidis, et sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevate liidu õigusnormide kohaldamisel tuleb tööandjatena käsitada Madalmaade transpordiettevõtjaid, kes määramata ajaks täielikult nende käsutusse antud autojuhid tööle võtsid, kes neile autojuhtidele tegelikult korraldusi andsid ja nende täitmist kontrollisid, ning kes tegelikult kandsid nende palgakulu.

18.

AFMB selle seisukohaga ei nõustu, leides eeskätt, et tulenevalt autojuhtidega sõlmitud töölepingutest, kus on sõnaselgelt kokku lepitud Küprose õiguse kohaldamine, tuleb tööandjana käsitada teda ning et seetõttu tuleb lugeda, et kohaldamisele kuuluvad Küprose sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

19.

Mitme 2014. aasta juulis tehtud otsuse sõnastuse kohaselt pidas RSVB 2013. aasta oktoobri otsuste suhtes AFMB nimel esitatud etteheiteid põhjendamatuteks.

20.

Eelnimetatud 2014. aasta juulikuu otsuste peale AFMB nimel esitatud hagid jättis Amsterdami esimese astme kohus (Madalmaad) 25. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega nende põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kus menetlus praegu pooleli on, on seisukohal, et põhikohtuasja lahendus sõltub muu hulgas sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevate liidu õigusnormide tõlgendamisest. Ta soovib saada selgitusi küsimuses, kes oli vaidlusalustel ajavahemikel nende autojuhtide tööandja – kas Madalmaades asuvad transpordiettevõtjad või AFMB – ja seeläbi kindlaks määrata liikmesriik, mille sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte kohaldada tuleb.

22.

Siinkohal otsustas Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Eelotsusetaotlus, mis kannab 20. septembri 2018. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 25. septembril 2018.

24.

Põhikohtuasja pooled, Madalmaade, Tšehhi, Prantsusmaa, Küprose, Ungari, Austria ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 ette nähtud tähtaja jooksul.

25.

Põhikohtuasja poolte, Madalmaade, Prantsusmaa, Küprose ja Austria valitsuse ning komisjoni volitatud esindajad esitasid oma seisukohad 17. septembri 2019. aasta kohtuistungil.

26.

Selleks, et paremini mõista eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimusi ning seda, milliste väljakutsetega see kohus põhikohtuasjas silmitsi seisma peab, tuleb kõigepealt tähelepanu pöörata sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevate liidu eeskirjade eesmärkidele ja toimimisele.

27.

Nagu ilmneb määruse nr 883/2004 – millega uuendati ja lihtsustati määruses nr 1408/71 sisalduvaid norme, ent mille eesmärk jäi samaks – põhjendustest 1 ja 45, on selle määruse eesmärk tagada liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine, et kindlustada liidu piires isikute vaba liikumine ja seeläbi aidata kaasa nende elustandardi ja tööhõive tingimuste paranemisele ( 12 ).

28.

Nende määruste II jaotise („Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“) sätetega, mille hulka kuuluvad ka sätted, mida Euroopa Kohtul käesolevas kohtuasjas tõlgendada palutakse, on loodud terviklik ja ühtne kollisiooninormide süsteem, mille eesmärk on allutada liidu piires liikuvad töötajad ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemile, et vältida eri liikmesriikide õigusaktide üheaegset kohaldatavust ja sellest tekkida võivaid probleeme, ent ka vältida seda, et nende määruste kohaldamisalasse kuuluvad isikud jääksid sotsiaalkindlustuskaitsest ilma, kui nende suhtes ei kuulu kohaldamisele ühegi riigi õigusaktid ( 13 ).

29.

Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist käsitlevates liidu õigusaktides on niisiis sätestatud objektiivsed kriteeriumid, mille alusel on võimalik kindlaks määrata, millise liikmesriigi õigusaktide sätted piiriüleses olukorras oleva töötaja suhtes kohalduvad. Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a on kehtestatud üldine lex loci laboris põhimõte, mille kohaselt kuuluvad töötaja suhtes kohaldamisele selle liikmesriigi õigusaktid, kus ta töötab. Selle üldpõhimõtte eesmärgiks on, et kõik ühes riigis töötavad töötajad kuuluksid samade sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kohaldamisalasse ning et nende maksed oleksid samasugused ( 14 ). Ainult nõnda saab ennetada palgakuludega seotud ebasoovitavaid konkurentsivorme ning sellest tulenevat survet liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemidele.

30.

Sellest põhimõttest on aga mitut erandit, mida kohaldatakse järgnevates sätetes ning eelkõige määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punktis a ette nähtud erijuhtudel, kust tuleneb, et isiku suhtes, kes tavaliselt töötab kahes või mitmes liikmesriigis, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi õigusakte, kui oluline osa tema tegevusest toimub selles liikmesriigis. Seevastu juhul, kui oluline osa selle isiku tegevusest ei toimu tema elukohajärgses liikmesriigis, on selle määruse artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktide kohaldamine, kus asub isikule tööd andva ettevõtja või tööandja registrisse kantud asukoht või tegevuskoht, kui talle annab tööd üks ettevõtja või tööandja.

31.

Eelotsusetaotlusest ( 15 ) nähtuvalt on liikmesriigi kohus seisukohal, et põhikohtuasjas kohaldub määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkt b, kuna need autojuhid töötasid tavaliselt kahes või mitmes liidu või EFTA liikmesriigis. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, töötasid autojuhid osaliselt, ent mitte põhiliselt oma elukohajärgses liikmesriigis ehk Madalmaades, ning oluline osa nende tegevusest, mida tuleb arvesse võtta, ei toimunud seal. Ta järeldab sellest, et Madalmaade õigusakte ei saa kohaldatavaks lugeda mitte lähtudes elukoha kindlaksmääramisest vastavalt selle määruse artikli 13 lõike 1 punktile a, vaid üksnes lähtudes tööandja asukohariigi kindlaksmääramisest vastavalt nimetatud määruse artikli 13 lõike 1 punktile b. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et määrav tähtsus põhikohtuasja lahendamisel on tööandja staatusel, kuna AFMB asukoht on Küprosel. Seda hinnangut ei saa minu meelest kahtluse alla seada, arvestades, et põhikohtuasja asjaolude tuvastamine ning nende suhtes asjasse puutuvate liidu sätete kohaldamine on liikmesriigi kohtu pädevuses.

32.

Et põhikohtuasjas on kesksel kohal määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b võimalik kohaldamine, tuleb seda sätet lähemalt uurida. Selle sätte kohaselt võetakse kohaldatava liikmesriigi õiguse kindlaksmääramisel aluseks tööandja registrijärgne asukoht. Tõden siinkohal, et seadusandja ei ole üle võtnud varasema määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punkti a sõnastust, mis sisaldas rendi või tasu eest rahvusvahelises reisijate- või kaubaveos seisnevaid maanteetransporditeenuseid pakkuva ettevõtja juures transpordivahendil töötava isiku suhtes kohaldatavat erisätet, mille kohaselt kohaldati sellise isiku suhtes samuti tööandja registrijärgse asukoha liikmesriigi õigusakte. Märgin, et sellest sõnastuslikust erinevusest hoolimata peetakse neis kahes sättes silmas täpselt sama asja ( 16 ). Nimelt näikse seadusandja olevat varem kehtinud sätte üksikasjalikuma ja konkreetselt rahvusvahelist maanteetransporti silmas pidava sõnastuse lihtsalt üldisemat sõnastust kasutava sätte vastu välja vahetanud. Uus säte on sõnastatud piisavalt laialt, et see hõlmaks lisaks rahvusvahelisele maanteetranspordile ka muud tööd, mida tehakse kahes või mitmes liikmesriigis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib sellest teadlik olevat, mistõttu ongi ta oma esimese eelotsuse küsimuse sõnastuses viidanud mõlemale sättele. Sellest järeldub, et põhikohtuasja asjaolud võivad kuuluda nii ühe kui teise sätte kohaldamisalasse. Seetõttu näib mulle põhimõtteliselt võimalik anda määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 2 punktile a ja määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punktile b ühine tõlgendus.

33.

Hoolimata nende kahe määruse identsest seadusandlikust eesmärgist, tuleb käsitleda nende ruumilise ja ajalise kohaldamise küsimust, sest mõned seisukoha esitanud liikmesriigid on kahtluse alla seadnud määruse nr 1408/71 tõlgendamist puudutava esimese eelotsuse küsimuse punkti a vastuvõetavuse.

34.

Nagu põhikohtuasja asjaolude kirjelduses märgitud, tuleb esiteks tõdeda, et AFMB on asutatud 10. mail 2011 ning teiseks, et vaidlusalused autojuhtide töötamise perioodid jäävad ajavahemikku 1. oktoobrist 2011 kuni 26. maini 2015. Teisisõnu on kõik need sündmused aset leidnud pärast 1. maid 2010, mil määrus nr 883/2004 liidus jõustus. Seetõttu näib esmapilgul põhikohtuasjas kohaldamisele kuuluvat üksnes see määrus.

35.

Leian siiski, et tõlgendus, mis tuleb anda määrusele nr 883/2004, võiks olla kasulik ka määruse nr 1408/71 parema mõistmise tagamiseks, seda enam et EFTA riikides ( 17 ), kus autojuhid samuti vaidlusalustel ajavahemikel väidetavalt töötasid, kehtis viimane veel mõnda aega. Euroopa Kohtu poolt nende kahe määruse sätetele antav ühine tõlgendus võiks anda kasulikke suuniseid teistes ühe või teise nimetatud määruse kohaldamisalasse kuuluvates sarnastes kohtuasjades, mis võimaldaks tagada nende määruste ühetaolise kohaldamise liidu ja EFTA riikide territooriumil ( 18 ). Selle taustal tuleb esimese eelotsuse küsimuse punkti a, millega palutakse Euroopa Kohtul võtta seisukoht ka määruse nr 1408/71 tõlgendamise osas, pidada vastuvõetavaks.

36.

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades puudutab minu analüüs konkreetsemalt määruse nr 883/2004 sätteid, ent viitan ka määruse nr 1408/71 vastavatele sätetele, kui see vajalik näib. Edaspidi esitatud tähelepanekud on asjasse puutuvad mõlema määruse vastavate sätete puhul. ( 19 )

37.

Esimese eelotsuse küsimusega – millele tuleb eespool esitatud põhjustel anda üks vastus, mis hõlmab mõlema seal nimetatud kahe määrusega seotud aspekte – soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kes on määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b ( 20 ) mõistes töötajana rahvusvahelisi vedusid tegeva veoautojuhi tööandja, kui see autojuht on täielikult ühe transpordiettevõtja käsutuses, kes kannab reaalselt palgakulud ning kes annab asjaomasele isikule tegelikult korraldusi ja kontrollib nende täitmist, ent kui see autojuht on sõlminud töölepingu ühe teise ettevõtjaga, kes maksab talle töötasu vastavalt transpordiettevõtjaga sõlmitud lepingule.

38.

Mõistet „tööandja“ liidu õiguses määratletud ei ole. Sotsiaalkindlustussüsteemi koordineerimist käsitlevates määrustes ei ole selle mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaks määramisega seonduvalt sõnaselgelt viidatud ka liikmesriikide õigusele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et sellises olukorras tuleb liidu õigusnorme kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ( 21 ), võttes arvesse seda, millises kontekstis seda mõistet kasutatakse, ning koordineerimismääruste eesmärke ( 22 ).

39.

Autonoomne tõlgendus näib mulle seda olulisem, et mõistet „tööandja“ aluseks võttes kohaldatakse kollisiooninormi, mille eesmärk on määrata kohaldatava õigusena ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid. Ilmselgelt ei saavutata seda eesmärki, kui liikmesriikide õigusaktide vahelised erinevused viivad välja erinevate õiguslike regulatsioonide kohaldamiseni.

40.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas lähtuda tuleks ainult töölepingust, mitmest objektiivsest kriteeriumist või tuleks hoopis neid kahte võimalust kombineerida, et teha kindlaks, kes on, sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, tööandja staatuses. Minu arvates tähendaks üksnes lepingulise suhte olemasolu aluseks võtmine ülemäära formalistliku seisukoha toetamist. Selle lähenemisviisi lubavad kõrvale heita legitiimsed põhjused, eeskätt kunstlike õiguslike konstruktsioonide abil koordineerimismääruste pakutavast kaitsest kõrvalehoidmise oht. Seega näib arukam olevat valida selline lähenemisviis, mis võtab nõuetekohaselt arvesse töötajate reaalset olukorda ühisturul ning tänapäevaste töösuhete keerukust. See, kuivõrd erinevad eraõiguslikud konstruktsioonid on mõeldavad teenuse saaja ja selle osutaja vahel, kellest viimane võib omakorda osutada seda teenust ise või kasutada oma kohustuste täitmisel alltöövõtjat või lähetatud töötajat või muid viise, nõuab selle küsimuse analüüsimisel paindlikumat lähenemist. Nõnda näib mulle kõige sobivamaks lähenemisviisiks olevat tööandja tuvastamine iga üksikjuhtumi kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid hinnates ja objektiivseid kriteeriumeid kasutades. See peaks vältima, et ühisturu põhivabadusi ei kasutata muude eesmärkide saavutamiseks ega nende abil ei hoita nende abil kohustustest kõrvale.

41.

Mulle näib, et Euroopa Kohtu sotsiaalkindlustuse, töösuhete ja rahvusvahelise eraõiguse alane kohtupraktika pakub hulgaliselt pidepunkte sellise diferentseeritud lähenemisviisi toetuseks. Järgnevas arutluskäigus püüan määratleda mõned kasulikud kriteeriumid kõnealuse üksikjuhtumil põhineva uurimise läbi viimiseks.

42.

Pean vajalikuks rõhutada, et kohtupraktikas näib olevat töötaja rollile pööratud rohkem tähelepanu kui tööandja omale. Nimelt kajastatakse seal võrdlemisi vähe selliseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, mis viimatinimetatu rolli iseloomustab. Loomulikult ei ole töötaja õigusi ja kohustusi võimalik analüüsida tööandja omi tähelepanuta jättes, kuna lõppude lõpuks on nad mõlemad seotud sama töösuhtega.

43.

Seetõttu tuleb tööandja rolli selgitamiseks kõigepealt tähelepanu pöörata töösuhte üldmõistele kohtupraktikas. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on töösuhte põhiliseks tunnuseks asjaolu, et isik teeb teatava aja jooksul teisele isikule ja tema juhiste alusel sooritusi, mille eest ta saab tasu ( 23 ). Järgnevalt tuleb kindlaks teha need kriteeriumid, mille Euroopa Kohus on välja töötanud kolmes ülalnimetatud liidu õiguse valdkonnas töösuhet iseloomustava töötaja ja tööandja vahelise alluvussuhte kindlaksmääramiseks.

44.

Sotsiaalkindlustusalasest kohtupraktikast tuleneb, et määravaks on töötaja töö tegelik sisu, mitte ainult lepingulised suhted. Töösuhet iseloomustava alluvussuhte kindlaks määramisel võetakse arvesse kõiki konkreetse asja asjasse puutuvaid asjaolusid.

45.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub koordineerimismääruste kollisiooninormide süsteemi kohaldamine ainult töötaja objektiivsest olukorrast, nagu see nähtub kõigist toimiku asjasse puutuvatest tõenditest ( 24 ). Konkreetsemalt seda, kuidas määrata kindlaks, millised sotsiaalkindlustusalased liikmesriigi õigusaktid kohalduvad, kui töötaja töötab kahes või mitmes liikmesriigis, selgitas Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Format ( 25 ). Selles kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et „olukorrast sõltuvalt [võib] lisaks töölepingu sõnastusele arvesse võtta ka muid tegureid nagu seda, kuidas asjaomase tööandja ja töötaja vahelisi samalaadseid töölepinguid on varem tegelikult täidetud, nende lepingute sõlmimise asjaolusid ja üldisemalt seda, milliste tunnustega on asjaomase ettevõtja tegevus ja kuidas see on korraldatud, niivõrd, kui sellised tegurid võivad heita valgust kõnesoleva töö tegelikule laadile“. Euroopa Kohus lisas, et „[vastavat kontrolli teostav liikmesriigi asutus] on nimetatud töölepingu sõnastusest hoolimata kohustatud lähtuma oma järeldustes asjaomase töötaja tegelikust olukorrast“ ( 26 ).

46.

Mulle näib, et käesolevas kontekstis on iseäranis asjakohane ühe ajutist tööjõudu vahendava agentuuri poolt töötajate lähetamist puudutanud kohtuasi, milles tehti 17. detsembri 1970. aasta kohtuotsus Manpower ( 27 ), kuna Euroopa Kohus kehtestas selles kasulikud kriteeriumid. Sellest kohtuotsusest saab järeldada, et koordineerimismääruste tähenduses saab tööandjana käsitada lepingupoolt, kes vastutab töötaja töölevõtmise, talle töötasu maksmise ning tema karistamise ja töölepingu ülesütlemise eest ( 28 ). See näitab, et Euroopa Kohus võtab arvesse tegelikku tööolukorda ega tugine ainult töölepingule.

47.

Töösuhetealase kohtupraktika analüüs võimaldab samuti järeldada, et tööandja määratlemisel tuleb appi võtta kõik asjasse puutuvad objektiivsed asjaolud. Nii vaadatuna ei ole tööandjaks tingimata see pool, kellega töötaja on formaalselt töölepingu sõlminud.

48.

Kohtuotsuses Danosa ( 29 ), mis puudutas direktiivi 92/85/EMÜ ( 30 ) tõlgendamist, juhtis Euroopa Kohus kõigepealt tähelepanu töösuhte põhilisele tunnusele, mida on juba eespool mainitud ( 31 ) ja milleks on see, et tegu on alluvussuhtega, mille puhul teostatakse töötaja üle kontrolli ( 32 ), ning täpsustas siis, et „[seejuures] ei ole määravaks selle suhte vorm ega selle kvalifitseerimine liikmesriigi õiguses, samuti mitte õiguslik side nende kahe isiku vahel“ ( 33 ).

49.

Tsiteerin ka kohtuotsust Albron Catering ( 34 ), mis puudutab direktiivi 2001/23/EÜ ( 35 ) tõlgendamist ja kus Euroopa Kohus leidis, et tööandjaks võib olla ka ettevõtja, kelle juures töötajad tegelikult töötavad, „ka siis, kui lepingulised suhted asjaomaste töötajatega puuduvad“ ( 36 ).

50.

Viimaks tuleb kõiki töösuhteid iseloomustava alluvussuhtega seonduvalt tsiteerida kohtuotsust Haralambidis ( 37 ), mis puudutas küsimust, kas üks sadamaameti esimees oli töötaja ELTL artikli 45 lõike 1 tähenduses. Euroopa Kohus vastas jaatavalt, leides, et Itaalia infrastruktuuri- ja transpordiministril oli sadamaameti esimehe suhtes juhtimis- ja kontrollipädevus ning vajadusel ka karistamispädevus ( 38 ). Nende kahe isiku vahelise suhte õigusliku laadiga seonduvalt juhtis Euroopa Kohus tähelepanu väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt „ei ole [määrav] see, kas töösuhe on laadilt avalik- või eraõiguslik“ ( 39 ).

51.

Konkreetse juhtumi kõigi asjaolude kogumis hindamisse on Euroopa Kohus toetavalt suhtunud ka eraõiguse valdkonna kollisiooninormide tõlgendamisel. Selle kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohtul selleks, et määratleda koht, kus töötaja oma kohustusi tööandja ees täidab, lähtuda kõikidest tõenditest kogumis.

52.

Kohtuotsuses Voogsgeerd ( 40 ), mille ese oli 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (edaspidi „Rooma konventsioon“) ( 41 ) sätete tõlgendamine, leidis Euroopa Kohus, et selleks, et hinnata, kas ettevõtja tegelikult kvalifitseerub tööandjaks, peab liikmesriigi kohus arvesse võtma „kõiki objektiivseid asjaolusid, mis võimaldavad tõendada, kas olukord erines tegelikult sellest, mis ilmneb lepingu sõnastusest“ ( 42 ).

53.

Kohtuotsuses Koelzsch ( 43 ), mis seondus samuti nimetatud konventsiooni sätete tõlgendamisega ja puudutas, nagu käesolev kohtuasigi, tööd transpordisektoris, leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus peab arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad töötaja tegevust ning eeskätt seda, „millises riigis asub koht, kust töötaja täidab veoülesandeid, saab oma ülesanneteks juhiseid ja korraldab oma tööd, samuti koht, kus asuvad töövahendid“ ( 44 ). Samuti tuleb liikmesriigi kohtul „kindlaks teha, millistes kohtades veod peamiselt toimuvad ja millistes kohtades laaditakse maha kaubad ning millisesse kohta pöördub töötaja tagasi pärast oma ülesannete täitmist“ ( 45 ).

54.

Töötaja poolt tööandja ees olevate kohustuste täitmise koha kindlaks määramise seisukohast on asjasse puutuv ka 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Nogueira jt ( 46 ), mille ese oli nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 47 ) tõlgendamine reisijate lennutranspordi sektoris. Selles kohtuotsuses kordas Euroopa Kohus eespool mainitud transpordisektori töösuhetele kohaldamisele kuuluvaid juhiseid, mida liikmesriikide kohtud peavad arvesse võtma ( 48 ). Euroopa Kohtu sõnul võimaldab selline kõikide tõendite kogumis arvestamise meetod „paremini kajastada õigussuhte tegelikku olukorda, pidades silmas kõiki tegureid, mis iseloomustavad selle töötaja töö laadi“ ( 49 ). Selles kontekstis on oluline rõhutada Euroopa Kohtu hoiatust, et kriteeriumi, mille alusel liidu õigust kohaldatakse, „ei kasutataks muude eesmärkide saavutamiseks [ega aidataks] sellega kaasa kohustustest kõrvale hoidmise strateegiate kasutamisele“ ( 50 ).

55.

Hiljutises 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsuses Bosworth ja Hurley ( 51 ) tuli Euroopa Kohtul tõlgendada tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni ( 52 ), ja eelkõige mõistet „töötaja“. Olles juhtinud tähelepanu iga töösuhte aluseks olevale alluvussuhtele ning vajadusele tuvastada igal üksikul juhul selle alluvussuhte olemasolu, lähtudes kõigist tõenditest ja poolte vahelisi suhteid iseloomustavatest asjaoludest, leidis Euroopa Kohus, et „formaalse lepingu puudumine [ei välista] niisuguse töösuhte olemasolu, mis kuulub mõiste „tööleping“ alla“ nimetatud konventsiooni asjasse puutuvate sätete tähenduses ( 53 ).

56.

Olles kindlaks teinud rea kriteeriume, mis aitavad määratleda, keda käsitada töösuhtes tööandjana, tuleb teiseks kohaldada neid kriteeriume põhikohtuasjade asjaoludel. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tuvastama oma menetluses oleva kohtuasja hindamiseks vajalikud faktilised asjaolud ning vastaval juhul kohaldama määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b ( 54 ), tuleb Euroopa Kohtul tõlgendada liidu õigust seoses sellise faktilise ja õigusliku olukorraga nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kirjeldatu, et anda viimasele vajalik teave kohtuasja lahendamiseks, millega tema poole pöörduti ( 55 ).

57.

Kõigepealt pean märkima, et lepingulisel suhtel, mille kohaselt on autojuhtide tööandjaks formaalselt AFMB, on üksnes indikatiivne tähendus. Mulle näib õige seada kahtluse alla AFMB väide, et tema on tööandja – vähemalt sotsiaalkindlustusalaste kollisiooninormide seisukohast –, kui see ei kajasta töösuhte tegelikke asjaolusid, mida tuleb toimikust nähtuvate faktiliste asjaolude alusel allpool kontrollida.

58.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab ( 56 ), töötasid asjaomased isikud nii enne vaidlusaluseid ajavahemikke kui nende vältel töötajana rahvusvahelisi vedusid tegevate veoautojuhtidena ning juhtisid eranditult Madalmaades asutatud transpordiettevõtjate kulul ja riisikol käitatavaid veoautosid. Tegelikult olid need autojuhid vaidlusalustel ajavahemikel tähtajatult nende transpordiettevõtjate täielikus käsutuses, olles valdavalt enne vaidlusaluseid ajavahemikke olnud nende töötajad.

59.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ( 57 ), ei muutunud töötajate ja nende algsete Madalmaades asuvate tööandjate vahelises igapäevases töökorralduses pärast AFMB formaalset ilmumist 2011. aasta oktoobris mitte midagi või muutus väga vähe. Nimelt otsustasid need tööandjad jätkuvalt töötajate värbamise, peamiste töötingimuste, töö sisu ja töölepingu ülesütlemise üle. Näib, et AFMB ei palganud autojuhte ise, vaid pigem viisid Madalmaade transpordiettevõtjad oma töötajad üle AFMB egiidi alla. Näitena selle kohta, et peamised töötingimused olid Madalmaade transpordiettevõtjate kontrolli all, viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ( 58 ) ka AFMB praktikale vallandada kohe autojuhid, keda neil ettevõtjatel enam vaja polnud.

60.

Palgakulude osas tuleb tõdeda, et kuigi vahetult maksis autojuhtidele töötasu AFMB, rahastasid viimast nähtavasti Madalmaade ettevõtjad, kes pidid eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabe kohaselt ( 59 ) tasuma teatud summad AFMB-le vastavalt AFMBga sõlminud lepingutele. Seega, isegi kui AFMBd ei saa käsitada lihtsalt ja puhtalt „postkastina“, saaks teda siiski käsitada omamoodi palgahaldurina, mitte aga tegeliku tööandjana. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab faktiliste asjaolude kirjelduses ( 60 ) lausa, et AFMB oli tööandjaks „peaaegu ainult paberil“. Need andmed ning esimese eelotsusetaotluse küsimuse sõnastus lubavad arvata, et juhtimis- ja kontrollipädevus nende autojuhtide suhtes oli Madalmaades asuvatel ettevõtjatel.

61.

Eeltoodut arvesse võttes, ning ilma et see mõjutaks faktiliste asjaolude hindamist, mida peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, leian, et põhikohtuasjas saab kõne all olevate autojuhtide „tööandjana“ määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b tähenduses käsitada ainult Madalmaades asuvaid transpordiettevõtjaid.

62.

Sellest järeldub, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kuuluvad kohaldamisele selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalased õigusaktid, kus asub ettevõtja, kes asjaomase isiku tööle võttis, kelle täielikku käsutusse asjaomane isik tähtajatult tegelikult palgatud on, kes asjaomasele isikule tegelikult korraldusi annab ja nende täitmist kontrollib, ning kes tegelikult kannab palgakulud ehk antud juhul Madalmaade õigusaktid.

63.

Nende kaalutluste põhjal tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tuleb veoautojuhi, kes teeb töötajana selliseid rahvusvahelisi autovedusid nagu põhikohtuasjas, tööandjaks pidada transpordiettevõtjat, kes on asjaomase isiku tööle võtnud, kelle täielikku käsutusse asjaomane isik tähtajatult tegelikult palgatud on, kes asjaomasele isikule tegelikult korraldusi annab ja nende täitmist kontrollib, ning kes tegelikult kannab palgakulud; neid asjaolusid peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

64.

Teise eelotsuse küsimusega, mis on esitatud teise võimalusena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt teada, kas juhul kui tööandjana tuleb käsitada AFMB-d, kuuluvad põhikohtuasja suhtes täielikult või osaliselt analoogia alusel kohaldamisele need erilised tingimused, mis peavad määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punkti a ja määruse nr 883/2004 artikli 12 kohaldamiseks olema täidetud töötajate lähetamise korral. Võimalikule analoogiale viitamine on selgitatav sellega, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et need sätted ise põhikohtuasja suhtes kohaldatavad ei ole.

65.

Võttes arvesse tehtud ettepanekut vastata esimesele küsimusele, et tööandjatena tuleb käsitada ainult Madalmaades asutatud ettevõtjaid, ei ole vaja teisele küsimusele vastata. Juhuks, kui Euroopa Kohus peaks asuma teistsugusele seisukohale, leian alljärgnevalt esitatud põhjustel, et sellele küsimusele tuleks vastata eitavalt.

66.

Nagu esimese küsimuse analüüsimiselgi, keskendun määruse nr 883/2004 artikli 12 tõlgendamisele, kuna hoolimata minimaalsetest sõnastuslikest erinevustest on selle sätted sisuliselt samad, mis määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punktis a ( 61 ).

67.

Minu hinnangul ei saa määruse nr 883/2004 artiklit 12 kohaldada tulenevalt sellest, et põhikohtuasjas ei ole küsimus „lähetamises“ selle sõna otseses tähenduses, vaid pigem AFMB poolt töötajate tähtajatult Madalmaade ettevõtjate „käsutusse andmises“.

68.

Sellise selge eristamise vajalikkus saab ilmselgeks kohtupraktikas mõistele „lähetamine“ antud tõlgenduse valguses. Kohtuotsuses FTS ( 62 ) leidis Euroopa Kohus, et ajutist tööjõudu vahendava ettevõtja osalemise korral saab eelviidatud sätetes ettenähtud erandeid töökohariigi põhimõttest kohaldada vaid siis, kui on täidetud kaks tingimust: esimene tingimus – mille kohaselt peab esinema seos töötaja ettevõtja asukohast erinevasse liikmesriiki lähetava ettevõtja ja lähetatava töötaja vahel – nõuab, et töötaja lähetuse kestel säiliks tööalane suhe ettevõtja ja töötaja vahel. Teine tingimus – mis puudutab olemasolevat suhet nimetatud ettevõtja ja tema asukoha liikmesriigi vahel – nõuab, et tavaliselt toimuks ettevõtja oluline majandustegevus selles liikmesriigis ( 63 ).

69.

Kohtupraktika kohaselt ( 64 ) peab sellise tööalase suhte tuvastamiseks eelkõige saama kõigist asjaoludest lähtudes järeldada, et töötaja on ajutist tööjõudu vahendava ettevõtja võimu all. See tingimus nõuab kindlasti seda, et sellel ettevõtjal peab töötaja üle olema juhtimis- ja kontrollivõim ning vajadusel karistusvõim. Teisisõnu peab ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja teostama tavapäraselt tööandjale kuuluvaid õigusi. Esimesele küsimusele vastamisel leidis aga juba tuvastamist, et põhikohtuasjas oli see roll Madalmaades asuvatel transpordiettevõtjatel ( 65 ). Lisaks ilmneb toimikust, et autojuhtide ja AFMB vaheline side piirdus peamiselt töötasu ning Küprose asutusele sotsiaalmaksude maksmisega. Pealegi tuleb märkida, et AFMB ei ole oma seisukohas neid andmeid vaidlustanud. Seetõttu ei näi esimene tingimus käesoleval juhul täidetud olevat.

70.

Mis puudutab teist tingimust, siis tuleb – mitme menetlusosalise eeskujul – märkida, et määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunktis i seda ette nähtud ei ole ( 66 ). Selles sättes lähtutakse lihtsalt tööandja asukohariigist. Minu meelest on problemaatiline tõlgendamise teel täiendava tingimuse, mille kohaselt oleks nõutav „ettevõtja oluline majandustegevus liikmesriigis, kus on [tema] asukoht“, lisamine hoolimata nende sätete ühemõttelisest sõnastusest. Tuleb silmas pidada, et algselt kehtestati kõnealune tingimus kohtupraktikas seoses ühe teise sättega, nimelt määruse nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punktiga a ( 67 ), millele vastab praegu kehtiva määruse nr 883/2004 artikli 12 lõige 1. Selle kohaldamine muu sätte suhtes, viimase eripära arvesse võtmata, tähendaks määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunktis i sisalduva sätte kohaldamisala piiride eiramist. Sellele lisandub asjaolu, et nagu komisjon oma seisukohas märkis, lükkas nõukogu hiljuti tagasi sarnase sisuga seadusandliku muudatusettepaneku ( 68 ). Sõltumata kahtlustest, mida selle lähenemisviisi rakendamine praktikas tekitab, märgin, et sellekohase teabe puudumist silmas pidades on eelotsusetaotluse esitanud kohtulgi seda välja pakutud „sisulise tegevuse“ kriteeriumi raske kohaldada. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et tal ei õnnestunud toimiku materjalide pinnalt võtta seisukohta küsimuses, kas AFBM sellele tingimusele vastab või mitte ( 69 ). Seetõttu ei näe ma, kuidas see lähenemisviis saaks põhikohtuasja lahendamise seisukohast asjasse puutuv olla.

71.

Neil põhjustel teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele eitavalt.

72.

Kolmanda eelotsuse küsimusega, mis on esitatud omakorda kolmanda võimalusena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas – juhul kui AFMBd tuleks käsitada tööandjana ning töötajate lähetamist puudutavad erilised tingimused kohaldamisele ei kuulu – on tegemist olukorraga, mis on käsitatav liidu õiguse kuritarvitamisena ( 70 ).

73.

Arvestades esimesele ja teisele küsimusele vastamiseks tehtud ettepanekuid, käsitlen seda kolmandat küsimust üksnes täielikkuse huvides juhuks, kui Euroopa Kohus peaks kahe esimese küsimuse osas asuma teistsugusele seisukohale.

74.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tohi õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil ( 71 ). Nõnda on see ka nende liidu õigusaktide normide puhul, mis on osaks EMP lepingust ( 72 ) ja Šveitsi Konföderatsiooniga sõlmitud kahepoolsetest kokkulepetest. Kuritarvituse tuvastamiseks peab olema täidetud teatav objektiivne ja teatav subjektiivne tingimus ( 73 ). Objektiivse tingimuse osas peab objektiivsete asjaolude kogumist tulenema, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud ( 74 ). Kuritarvituse tuvastamiseks peab olema täidetud ka subjektiivne tingimus, kuna objektiivsete asjaolude kogumist peab tulenema, et nende tehingute peamine eesmärk on põhjendamatu soodustuse saamine ( 75 ). Õiguste kuritarvitamise keeld ei ole nimelt asjasse puutuv, kui vaidlusaluste toimingute tegemiseks võib olla ka muu põhjus kui lihtsalt soodustuse saamine.

75.

Eelotsusetaotlusest tulenevalt ( 76 ) tuleb kriitilise pilguga vaadata AFMB ja tema väljaspool Küprost asuvatest transpordiettevõtjatest lepingupartnerite poolt kasutusele võetud õiguslikku konstruktsiooni. Konkreetsemalt kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas liidu õigusega on kooskõlas selline õiguslik konstruktsioon, mis lubab ettevõtjal valida konkreetse registrijärgse asukoha sisuliselt eesmärgiga, et tema töötajate suhtes kuulusid seaduslikult kohaldamisele teatud liikmesriigi või teatud EFTA riigi, kus sotsiaalmaksu tase on võrdlemisi madal, sotsiaalkindlustusalased õigusaktid.

76.

Enne esitatud küsimusele vastamist tuleb juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus ei saa ise hinnata, kas teatud tegevust tuleb käsitada kuritarvitusena. Seda, kas põhikohtuasjas on kuritarvituse koosseis täidetud, peab kooskõlas riigisisese õiguse tõendamisnormidega kontrollima liikmesriigi kohus ( 77 ). Euroopa Kohus võib aga eelotsusetaotluse kohta tehtavas otsuses esitada täpsustusi, mille eesmärk on liikmesriigi kohut liidu õiguse kohaldamisel suunata ( 78 ).

77.

Olles faktilisi asjaolusid põhjalikult uurinud, näib mulle objektiivse tingimusega seonduvalt, et määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunkti i kohaldamiseks on AFMB tööandja staatusega seotud tingimused põhikohtuasja puhul täidetud vaid formaalselt. Nagu ülalpool ( 79 ) märgitud, saab AFMB-le selle staatuse omistada üksnes peene eraõigusliku konstruktsiooni abil, samas kui töösuhetes tavaliselt tööandja õiguste hulka kuuluvat tegelikku võimu töötajate üle teostasid tema lepingupartnerid ( 80 ). Lisaks sellele võis AFMB, tuginedes oma põhivabadustele siseturul, valida enda asukohaks Küprose ja osutada sealt Madalmaades asuvatele ettevõtjatele teenuseid, mis seondusid töötasude ja sotsiaalmaksete haldamisega. Kõigi nende tegurite tõttu õnnestus AFMB-l näidata end sotsiaalkindlustuse valdkonna pädevates asutustes ametlikult tööandjana ja saavutada see, et nähtavasti teatud liikmesriikides teda sellisena ka tunnustati ( 81 ).

78.

Minu arvates on liikmesriikide pädevate asutuste poolt vastaval juhul AFMB tööandjana tunnustamine ning seetõttu põhikohtuasja toimikus sisalduva teabe põhjal tõendi A 1 väljastamine käsitatav määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunkti i väära kohaldamisena, kuivõrd see viiks nende autojuhtide suhtes Küprose ja mitte Madalmaade sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kohaldamiseni hoolimata asjaolust, et tegelike tööandjate asukoht on Madalmaades ( 82 ). Selline tulemus oleks vastuolus kollisiooninormide aluseks oleva seadusandliku eesmärgiga, milleks on võimaldada liikmesriigi asutustel lihtsasti ehk objektiivsete, selgete ja eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumide alusel tuvastada töötaja tegelik tööandja, tema asukoht või tegevuskoht ning seeläbi määrata lõpuks kindlaks konkreetsel juhul kohalduv sotsiaalkindlustussüsteem. Märgin lisaks, et kuigi kollisiooninormid on suhteliselt lihtsad, võib käesolevas asjas näiva ja tegeliku olukorra vaheline erinevus liikmesriikide pädevates asutustes tekitada segadust ning tuleb lugeda, et see võib kahjustada liidu seadusandja poolt kehtestatud sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise mehhanismi tõhusat toimimist.

79.

Subjektiivse tingimuse osas märgin, et Euroopa Kohus on leidnud, et selleks, et teha kindlaks ettevõtja kavatsusega seonduva teise tingimuse olemasolu, võidakse arvesse võtta asjaomaste tehingute puhtalt kunstlikku olemust ( 83 ). Mulle näib, et subjektiivse tingimuse täidab käesoleval juhul AFMB ja tema lepingupartnerite ilmselge kavatsus oma majandustegevuse optimeerimise eesmärgil kõrvale hoida Madalmaade sotsiaalkindlustusalastest õigusaktidest ( 84 ). Nagu ülalpool mainitud ( 85 ), oli enamik kõnealustest autojuhtidest enne seda, kui AFMB nad tööle võttis, Madalmaades töötavad töötajad. AFMB poolt nende formaalse tööle võtmise eesmärk näib olevat vältida seda, et nende suhtes kuuluksid kohaldamisele Madalmaade õigusaktid, mis oleksid pidanud määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunkti i alusel üldjuhul kohaldamisele kuuluma.

80.

Ent nagu Euroopa Kohus rõhutas oma praktikas ( 86 ), on koordineerimismäärustes ette nähtud kollisiooninormid liikmesriikidele imperatiivsed ning ei saa nõustuda väitega, et nende normide kohaldamisalasse kuuluvad kindlustatud isikud võiksid neid tagajärgi vältida, saades valida, et need normid nende suhtes ei kehti. Nimetatud normide imperatiivne laad võimaldab tagada kehtestatud koordinatsioonimehhanismi tõhusa toimimise. Nõnda näib vältimatu, et muud isikud, sealhulgas tööandjad, kes tavaliselt peavad sotsiaalmakse maksma, neid norme samuti õigesti kohaldaksid.

81.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda veel kontrollima, ent selle õigusliku konstruktsiooni rakendamise tagajärjeks näib olevat autojuhtide sotsiaalse kaitse halvenemine, samas kui varasemad tööandjad näivad olevat lõiganud sellest kasu seoses palgakuludega. Nimelt see näibki olevat AFMB eesmärk, kui võtta arvesse tema käsundiandjate mitmesuguseid avaldusi, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on tsiteerinud ( 87 ) ja mis olid avaldatud AFMB veebilehel ning kus viimased kiitsid nimetatud eeliseid ehk kokkuhoidu palgakuludelt koos autojuhtide üle tegeliku kontrolli säilitamisega.

82.

Seetõttu kaldun olemasolevast teabest lähtudes arvama, et tegemist on õiguse kuritarvitamisega.

83.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et need kaks õiguse kuritarvitamise tingimust on täidetud, peab ta tegema vastavad järeldused ja põhikohtuasjas määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alapunkti i mitte kohaldama ( 88 ). Sel juhul ei saa AFMB enda väidetavale tööandja-staatusele tuginedes nõuda, et RSVB tunnustaks, et kõnealuste autojuhtide suhtes kuuluvad kohaldamisele Küprose õigusaktid ( 89 ).

84.

Kõike seda silmas pidades tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et eelotsusetaotluses kirjeldatud faktid ja asjaolud kinnitavad sellise olukorra esinemist, kus on tegu õiguse kuritarvitamisega. Seetõttu ei saa AFMB määruse nr 883/2004 artikli 13 lõike 1 punkti b alusel nõuda, et kohaldatavaks õiguseks määrataks Küprose sotsiaalkindlustusõigus.

85.

Eeltoodud kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Centrale Raad van Beroepi (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) eelotsuse küsimustele järgmiselt: