1.

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele. ( 2 )

2.

Eelotsusetaotlus esitati seoses ühelt poolt ühenduse Organisation juive européenne ja viinamarjaistandusettevõtja Psagot Ltd (edaspidi „Psagot“) ning teiselt poolt Prantsusmaa majandus- ja rahandusministri (Ministre de l’économie et des Finances français) vahelise kohtuasjaga, mis käsitleb viimati nimetatu teatist, millega kohustati märgistama Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumidelt ja kui see on asjakohane, siis nendel territooriumidel asuvatest asundusest pärit toitu, näidates ära kõnealuse territooriumi ja lisades märke „Iisraeli asundus“.

3.

Tänu käesolevale eelotsusetaotlusele on Euroopa Kohtul avanenud võimalus selgitada päritoluriigi või lähtekoha märkimise kohustuse ulatust toiduainete puhul, kui sellise teabe puudumine eksitaks tarbijat.

4.

Pärast lühikest sõjategevust 1967. aasta juunis okupeeris Iisrael teatavad alad, mis olid varem kuulunud kolme teise riigi, nimelt Egiptuse, Süüria ja Jordaania koosseisu või mida need riigid olid kontrollinud. Egiptuse puhul oli selleks alaks Siinai poolsaar ja Gaza sektor. (Egiptus oli hallanud Gaza sektorit aastatel 1948–1967, ehkki see ei olnud Egiptuse riigi osa.) Golani kõrgendikud kuulusid Süüriale ning Jordani Läänekallast ja Ida-Jeruusalemma oli aastatel 1948–1967 hallanud Jordaania.

5.

Siinai anti Egiptusele tagasi 1979. aasta Egiptuse ja Iisraeli rahulepingu alusel. Iisrael lahkus Gaza sektorist 2005. aastal, ehkki ta kontrollib juurdepääsu sellele alale maalt, õhust ja merelt. Gaza sektor on käesoleval ajal de facto organisatsiooni Hamas kontrolli all.

6.

Peale väikese osa territooriumist, mis anti 1974. aastal Süüriale tagasi, ning peale väikese demilitariseeritud tsooni on Golani kõrgendikud endiselt Iisraeli poolt okupeeritud. Alates 1981. aasta detsembrist on Golani kõrgendikud sisuliselt Iisraeli poolt annekteeritud.

7.

Ida-Jeruusalemm on samuti endiselt Iisraeli poolt okupeeritud. Läänekalda seisund on keerukam. Osa sellest haldab Palestiina Omavalitsus, kuid suuri alasid sellest peab Iisrael siiski enda omaks. Samuti on Iisrael rajanud Ida‑Jeruusalemma, Läänekaldale ja Golani kõrgendikele suuri asundusi oma kodanike jaoks. Varem oli ta rajanud selliseid asundusi Siinai poolsaarele, kuid need likvideeriti selle ala tagastamisel Egiptuse kontrolli alla. Samuti oli asundusi Gaza sektoris, kuid ka need likvideeriti, kui Iisrael lahkus sellelt territooriumilt 2005. aastal.

8.

Selline väga üldine kokkuvõte moodustab ajaloolise tausta käesolevale eelotsusetaotlusele. See taotlus käsitleb küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas neilt okupeeritud territooriumidelt pärit toodete teatavad märgistusnõuded, mille üksikasju käesolevas ettepanekus käsitlen. Käesoleva taotluse lahendamiseks peab Euroopa Kohus vähemalt teataval määral võtma seisukoha Iisraeli praeguse okupatsiooni seaduslikkuse suhtes kõnealustel territooriumidel, mida nimetan lühiduse huvides okupeeritud territooriumideks. Seejuures on siiski oluline kohe märkida, et Euroopa Kohus käsitleb tõstatatud küsimust puhtalt õigusküsimusena, lähtudes selleks rahvusvahelisest õigusest ja tuginedes asjakohastele ÜRO Julgeolekunõukogu ja ÜRO Peaassamblee resolutsioonidele, Rahvusvahelise Kohtu 2004. aasta olulisele arvamusele ning muudele rahvusvahelise õiguse allikatele. Seejuures tuleb rõhutada, et mitte midagi käesolevas ettepanekus ega Euroopa Kohtu otsuses ei tohiks tõlgendada nii, justkui see väljendaks poliitilist või moraalset arvamust ühegi küsimuse kohta, mis on eelotsusetaotluses tõstatatud.

9.

Määruse nr 1169/2011 põhjendustes 3, 29 ja 33 on märgitud:

[…]

[…]

10.

Määruse nr 1169/2011 artikli 1 „Sisu ja reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega luuakse alus kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks toidualase teabe valdkonnas, võttes arvesse tarbijate seisukohtade ja teabevajaduse erinevusi ning tagades samas siseturu sujuva toimimise.“

11.

Määruse nr 1169/2011 artikkel 2 kannab pealkirja „Mõisted“. Artikli 2 lõike 2 punktis g on mõiste „lähtekoht“ määratletud kui „mis tahes koht, mis on märgitud kohaks, kust toodet tuuakse, ning see ei ole [ühenduse tolliseadustiku] artiklites 23 kuni 26 määratletud päritoluriik; märgistusele kantud toidukäitleja nimi, ärinimi või aadress ei ole käesoleva määruse tähenduses asjaomase toidu päritoluriigi või lähtekoha tähis“. Samuti märgitakse artikli 2 lõikes 3, et „[k]äesoleva määruse mõistes osutab toidu päritoluriik toidu päritolule vastavalt päritolu määratlusele [ühenduse tolliseadustiku] artiklites 23 kuni 26“.

12.

Määruse nr 1169/2011 artikli 3 „Üldeesmärgid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Toidualase teabe esitamisega püütakse tagada tarbijate tervise ja huvide kõrgetasemeline kaitse, luues vahendi, mille alusel lõpptarbijad saaksid teha teadlikke valikuid ja toitu turvaliselt tarbida, eelkõige pidades silmas tervisealaseid, majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja eetilisi kaalutlusi.“

13.

Määruse nr 1169/2011 artikkel 7 kannab pealkirja „Õiglane teavitamine“. Selle lõikes 1 on sätestatud:

„Toidualane teave ei tohi olla eksitav, eelkõige:

[…]“.

14.

Määruse nr 1169/2011 artikli 9 lõike 1 punktis i on sätestatud, et kohustuslik on märkida päritoluriik või lähtekoht, kui see on määruse artiklis 26 ette nähtud. Viimati nimetatud artikli lõike 2 kohaselt on päritoluriigi või lähtekoha märkimine kohustuslik „kui selle märkimata jätmine võib tarbijaid toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel eksitada, eriti kui toidule lisatud teave või märgistus tervikuna viitaks muidu sellele, et toidul on teine päritoluriik või lähtekoht“.

15.

Määruse nr 1169/2011 artiklis 38 „Siseriiklikud meetmed“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega konkreetselt ühtlustatavates küsimustes ei tohi liikmesriigid võtta vastu ega säilitada siseriiklikke meetmeid, kui liidu õigusaktidega ei ole seda lubatud. Need siseriiklikud meetmed ei tohi takistada kaupade vaba liikumist ega olla diskrimineerivad teistest liikmesriikidest pärit toitude suhtes.

2.   Ilma et see piiraks artikli 39 kohaldamist, võivad liikmesriigid võtta vastu siseriiklikke meetmeid seoses küsimustega, mida ei ole käesoleva määrusega konkreetselt ühtlustatud, tingimusel et need ei keela, takista ega piira käesoleva määrusega kooskõlas olevate kaupade vaba liikumist.“

16.

Määruse nr 1169/2011 artiklis 39 pealkirjaga „Täiendavaid kohustuslikke andmeid käsitlevad siseriiklikud meetmed“ on sätestatud:

„1.   Lisaks artikli 9 lõikes 1 ja artiklis 10 osutatud kohustuslikele andmetele võivad liikmesriigid artiklis 45 sätestatud korras võtta vastu meetmeid, millega nõutakse täiendavate kohustuslike andmete esitamist teatavate toiduliikide või ‑gruppide puhul, kui see on õigustatud vähemalt ühe järgmise põhjusega:

2.   Liikmesriigid võivad lõikele 1 tuginedes kehtestada meetmeid, mis käsitlevad toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist, vaid juhul, kui on tõestatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel. Kui liikmesriigid teavitavad komisjoni sellistest meetmetest, esitavad nad tõendid selle kohta, et enamik tarbijaid peab sellise teabe esitamist oluliseks.“

17.

Määruse nr 1169/2011 vastuvõtmise ajal oli ühenduse tolliseadustiku artikli 23 lõikes 1 sätestatud, et „[t]äielikult ühes riigis saadud või toodetud kaupa käsitatakse sellest riigist pärinevana“. Ühenduse tolliseadustiku artiklis 24 täpsustati, et „[k]aupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, loetakse pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp“.

18.

Ühenduse tolliseadustik tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik ( 3 ) (edaspidi „liidu tolliseadustik“). Liidu tolliseadustiku artikli 286 lõike 3 kohaselt tuleb viiteid ühenduse tolliseadustikule teistes liidu aktides mõista viidetena vastavatele sätetele liidu tolliseadustikus.

19.

Liidu tolliseadustiku artikkel 60, mis jõustus 1. mail 2016, ( 4 ) vastab oma sisult varem ühenduse tolliseadustiku artikli 23 lõikes 1 ja artiklis 24 sisaldunud sätetele. Selle uue artikli lõikes 1 on sätestatud, et „[k]aup, mis on täielikult saadud ühes riigis või ühel territooriumil, loetakse kõnealusest riigist või kõnealuselt territooriumilt pärinevaks kaubaks“. Lõikes 2 on sätestatud, et „[k]aup, mille tootmisega on seotud rohkem kui üks riik või territoorium, loetakse pärinevaks sellest riigist või sellelt territooriumilt, kus selleks seadmestatud ettevõttes toimus selle kauba viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp“.

20.

Euroopa Komisjon avaldas 12. novembril 2015Euroopa Liidu Teatajas teatise pealkirjaga „Tõlgendav teatis selliste kaupade päritolu märkimise kohta, mis on pärit Iisraeli poolt alates 1967. aasta juunist okupeeritud territooriumidelt“ ( 5 ) (edaspidi „tõlgendav teatis“).

21.

Komisjon põhjendab oma lähenemist asjaoluga, et „[t]arbijad, ettevõtjad ja riikide ametiasutused vajavad selgitusi selliste kehtivate õigusaktide kohaldamise kohta, mis on seotud Iisraeli okupeeritud territooriumidelt pärit toodete päritolu märkimisega“. ( 6 ) Lisaks on teatise eesmärk „tagada liidu rahvusvahelise õiguse kohaste seisukohtade ja kohustuste järgimine mitte tunnustada Iisraeli ülemvõimu Iisraeli poolt alates 1967. aasta juunist okupeeritud territooriumidel“. ( 7 )

22.

Sellest tulenevalt jõuab komisjon oma tõlgendava teatise lõpus järeldusele, et:

„(7) Kuna vastavalt rahvusvahelisele õigusele ei ole Golani kõrgendikud ja Jordani Läänekallas (sh Ida-Jeruusalemm) Iisraeli territoorium, siis loetakse osutatud õigusaktide tähenduses märget „product from Iisrael“ (Iisraelist pärit toode) valeks ja eksitavaks.

(8) Kui päritolu märkimine on kohustuslik, tuleb kasutada mõnda muud väljendit, mille puhul võetakse arvesse, millise nime all neid alasid tavaliselt tuntakse.

(9) Sellistele Palestiinast pärit toodetele, mis ei pärine asundustest, võiks märkida „product from the West Bank (Palestinian product)“ (toodetud Jordani Läänekaldal (toodetud Palestiinas)), „product from Gaza“ (toodetud Gaza sektoris) või „product from Palestine“ (toodetud Palestiinas); selline märge ei ole geograafilise päritolu puhul eksitav ja vastab ka rahvusvahelistele tavadele.

(10) Golani kõrgendike ja Jordani Läänekalda asundustest pärit toodete puhul ei ole vastuvõetav, kui märgitud on ainult „product from the Golan Heights“ (toodetud Golani kõrgendikel) või „product from the West Bank“ (toodetud Jordani Läänekaldal). Kuigi märge hõlmab üldiselt ala ja territooriumi, kust toode pärineb, loetakse tarbija eksitamiseks seoses toote tegeliku päritoluga sellise täpsustava geograafilise selgituse ärajätmist, et toode on pärit Iisraeli asundusest. Selliste toodete puhul tuleks lisada sulgudes näiteks märge „Israeli settlement“ (Iisraeli asundus) vm. Kasutada võiks järgmist märgistust: „product from the Golan Heights (Israeli settlement)“ (toodetud Golani kõrgendikel (Iisraeli asundus)) või „product from the West Bank (Israeli settlement)“ (toodetud Jordani Läänekaldal (Iisraeli asundus)).“

23.

Viidates määrusele nr 1169/2011, avaldas majandus- ja rahandusminister 24. novembril 2016 Prantsuse Vabariigi ametlikus väljaandes teatise ettevõtjatele Iisraeli poolt alates 1967. aasta juunist okupeeritud territooriumidelt pärit kaupade päritolu märgistuse kohta (Avis aux opérateurs économiques relatifs à l’indication de l’origine des marchandises issues des territoires occupés par Iisraël depuis 1967) ( 8 ) (edaspidi „vaidlustatud teatis“).

24.

See vaidlustatud teatis on sõnastatud järgmiselt:

„Määruses [nr 1169/2011] on sätestatud, et märgistusandmed peavad olema õiglased. Need ei tohi põhjustada tarbija eksitamise ohtu, eriti toodete päritolu osas. Iisraeli poolt okupeeritud territooriumidelt pärit toiduained tuleb märgistada nii, et need kajastaksid kõnealust päritolu.

Sellest tulenevalt juhib Direction générale de la Concurrence, de la consommation et de la répression des fraudes du ministère de l’Économie et des Finances (GCCRF) ettevõtjate tähelepanu tõlgendavale teatisele.

Eelkõige täpsustatakse selles, et Golani kõrgendikud ja Jordani Läänekallas, sealhulgas Ida-Jeruusalemm, ei kuulu rahvusvahelise õiguse kohaselt Iisraeli koosseisu. Seega tuleb selleks, et mitte eksitada tarbijat, toidu märgistusel täpselt märkida toodete täpne päritolu olenemata sellest, kas selle märkimine on ühenduse eeskirjade kohaselt kohustuslik või ettevõtja poolt vabatahtlik.

Jordani Läänekaldalt või Golani kõrgendikelt pärit toodete puhul ei ole aktsepteeritav pelk märge „Golani kõrgendikelt pärit toode“ või „Läänekaldalt pärit toode“. Kuigi need mõisted viitavad laiemale piirkonnale või territooriumile, kust toode pärineb, võib täiendava geograafilise teabe puudumine selle kohta, et toode pärineb Iisraeli asundustest, tarbijat toote tegeliku päritolu osas eksitada. Sellistel juhtudel tuleb sulgudes lisada sõnapaar „Iisraeli asundus“ või sellega samaväärne sõnastus. Seega võib kasutada selliseid mõisteid nagu „Golani kõrgendikelt (Iisraeli asundusest) pärit toode“ või „Jordani Läänekaldalt (Iisraeli asundusest) pärit toode“.

25.

Prantsusmaa majandus- ja rahandusminister määratles vaidlustatud teatises viitega määrusele nr 1169/2011 mõisted, mida võib või ei või kasutada alates 1967. aasta juunist Iisraeli poolt okupeeritud territooriumidelt pärit toodete tähistamiseks.

26.

Organisation juive européenne ja Psagot (äriühing, mis on spetsialiseerunud eelkõige Iisraeli okupeeritud territooriumidel asuvate viinamarjaistanduste käitamisele) paluvad oma kaebustes vaidlustatud teatise tühistamist selle alusel, et see on vastu võetud volitusi ületades.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sõltub hinnang sellele, kas vaidlustatud teatis on kooskõlas määrusega nr 1169/2011, sellest, kas liidu õigus nõuab alates 1967. aastast Iisraeli poolt okupeeritud territooriumilt pärit toote puhul nimetatud territooriumi märkimist ning märget, et vastav toode pärineb Iisraeli asundusest, või kas määruse nr 1169/2011 sätted lubavad liikmesriigil nõuda sellistelt toodetelt taolist märgistust.

28.

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) oma 30. mai 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. juunil 2018, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse saamiseks järgmised küsimused:

„Kas Euroopa Liidu õigus ja täpsemalt […] määrus nr 1169/2011 […] nõuavad juhul, kui selle määruse kohaldamisalasse kuuluva toote päritolu märge on kohustuslik, Iisraeli poolt alates 1967. aasta juunist okupeeritud territooriumidelt pärit toote puhul märke tegemist selle territooriumi ning selle kohta, et toode on pärit Iisraeli asundusest, kui see on nii? Kas vastasel juhul võimaldavad [määruse nr 1169/2011], eelkõige selle VI peatüki sätted liikmesriigil selliseid märkeid nõuda?“

29.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Organisation juive européenne, Psagot, Prantsusmaa, Rootsi, Iirimaa ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon. Välja arvatud Madalmaade valitsus, esitasid kõik need menetlusosalised Euroopa Kohtule 9. aprilli 2019. aasta kohtuistungil oma suulised seisukohad.

30.

Oma esimese küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas ELi õigus ja eelkõige määrus nr 1169/2011 nõuavad märgistamisel alates 1967. aastast Iisraeli poolt okupeeritud territooriumilt pärineva toote päritolu märkimist ning kui vastus sellele on jaatav, siis milline on selle märgistamisnõude ulatus.

31.

Vastavalt määruse (EÜ) nr 1169/2011 artiklitele 9 ja 26 on päritoluriigi või lähtekoha märkimine kohustuslik, kui „selle märkimata jätmine võib tarbijaid toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel eksitada“. Seetõttu on vaja kõigepealt kindlaks määrata mõistete „päritoluriik“ ja „lähtekoht“ tähendus.

32.

Mõiste „lähtekoht“ on määruse nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punktis g määratletud vastandatuna mõistele „päritoluriik“, mis on omakorda määratletud viitega ühenduse tolliseadustiku artiklitele 23–26.

33.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus selgitada seoses ühenduse tolliseadustiku artikliga 24, et sellest sättest tuleneb kauba päritolu mõiste ühtne määratlus, kuid see ei puuduta tarbijatele suunatud teabe sisu. ( 9 ) Mõiste „päritoluriik“ määruse nr 1169/2011 tähenduses hõlmab seega pelgalt teatavast riigist, sealhulgas tema territoriaalmerest pärinevaid tooteid.

34.

Lisaks on määruse nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punktis g samuti sätestatud, et „märgistusele kantud toidukäitleja nimi, ärinimi või aadress ei ole käesoleva määruse tähenduses asjaomase toidu päritoluriigi või lähtekoha tähis“. Selle normi sõnastust arvestades on selge, et viide „lähtekohale“ peab tingimata tähistama kohta, mis ei ole ei riik ega toidukäitleja aadress.

35.

Sõna „koht“ on tavaline sõna, mille tavapärane tähendus tähistab ruumilist asukohta, mis võimaldab kindlaks teha, kus keegi või miski asub. ( 10 ) Sellest järeldub seega, et mõiste „päritoluriik“ määruse nr 1169/2011 tähenduses viitab riigile, hõlmates ka tema territoriaalmerd, ( 11 ) samas kui mõiste „lähtekoht“ viitab geograafilisele kohale, mis on väiksem kui riik ja suurem kui ühe konkreetse hoone asukoht. ( 12 )

36.

Lisaks on Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast selge, et liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. ( 13 )

37.

Esiteks on määruse nr 1169/2011 eesmärk selgelt sätestatud selle artiklis 1: liidu seadusandja sihiks on „kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamine toidualase teabe valdkonnas, võttes arvesse tarbijate seisukohtade ja teabevajaduse erinevusi ning tagades samas siseturu sujuva toimimise“. ( 14 ) Ilmselgelt on rõhuasetus siin tarbija teabevajadusel.

38.

Ei saa eitada, et määrusega nr 1169/2011 tagatakse ka tervisekaitset. Nii näeb selle põhjendus 3 ette, „et saavutada tarbijate tervise kaitse kõrge tase ja tagada nende õigus saada teavet, tuleks tagada, et tarbijad saaksid asjakohast teavet tarbitava toidu kohta“. Ent lisaks asjaolule, et selles põhjenduses peetakse tarbijate tervise kaitset ja nende õigust saada teavet võrdseteks, kinnitab sama põhjendus, et määruse nr 1169/2011 kohaldamisala on palju laiem kui pelgalt tervisega seonduv. Põhjenduses 3 rõhutatakse asjaolu, et tarbijate valikuid võivad muu hulgas mõjutada tervisest tulenevad, aga ka majanduslikud, keskkonnaalased, sotsiaalsed ja eetilised kaalutlused.

39.

On täiesti ilmne, et tänapäeva maailmas ei põhine osa ostudest pelgalt sellistel kaalutlustel nagu hind või teatava kaubamärgi maine. Paljude tarbijate jaoks võivad ostuotsuseid mõjutada ka sellised kriteeriumid nagu keskkonnaalased, sotsiaalsed, poliitilised, kultuurilised või eetilised kaalutlused. ( 15 )

40.

Naastes nüüd määruse nr 1169/2011 artikli 26 sõnastuse ning „päritoluriigiga“ või „lähtekohaga“ seotud konkreetse kohustuse juurde, tuleb samuti möönda, et selles sättes ei viidata tervisele. Vastupidi, määruse nr 1169/2011 artikkel 26 on neutraalne võimaliku eksitamise põhjuse suhtes toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel.

41.

Teiseks on mõiste „lähtekoht“ kohaldamisala kindlaksmääramisel samuti asjakohane määruse nr 1169/2011 artikli 9 kontekst. See säte – mis sisaldab kohustuslike andmete loetelu – on määruse nr 1169/2011 IV peatüki „Kohustuslik toidualane teave“ esimene artikkel. Enne IV peatükki on II peatükis sätestatud mõned „toidualase teabe üldpõhimõtted“ ning III peatüki teemaks on „toidualast teavet käsitlevad üldnõuded ja toidukäitlejate vastutus“.

42.

Sellega seoses täheldan, et nagu olen juba öelnud, nõuab määruse nr 1169/2011 II peatüki esimene säte, nimelt artikli 3 lõige 1, et lõpptarbijatel peab olema võimalik teha teadlikke valikuid ja toitu turvaliselt tarbida „pidades eelkõige silmas tervisealaseid, majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja eetilisi kaalutlusi“. ( 16 ) Määruse nr 1169/2011 artikli 4 lõige 2 lisab, et „[o]tsuse tegemisel kohustusliku toidualase teabe vajalikkuse kohta ning selleks, et võimaldada tarbijatel teha teadlikke tarbimisotsuseid, võetakse arvesse enamuse tarbijate hulgas levinud vajadust teatava teabe järele, mida tarbijad väärtuslikuks peavad“. ( 17 ) Ning lõpuks märgib määruse nr 1169/2011 IV peatükis artikli 7 lõige 2, et „[t]oidualane teave peab olema täpne, selge ja tarbijatele kergesti arusaadav“. ( 18 )

43.

Võib küll olla tõsi, et eraldi võetuna saab mõistet „lähtekoht“ tõlgendada grammatiliselt nii, et see viitab pelgalt geograafilisele piirkonnale. Ent seda sõna ei saa lihtsalt mõista eraldiseisvana ülejäänud õigusakti tekstist ja akti eesmärgist. Siin tuleb arvesse võtta määruse nr 1169/2011 artikli 26 sõnastuse neutraalsust, rõhku, mida seadusandja on pannud vajadusele tagada tarbijate teadlikkuse kõrge tase, mitmeid eri kaalutlusi, mis võivad olla neile tarbijatele olulised, ning kohustust anda täpset, selget ja tarbijatele kergesti arusaadavat teavet. Kõik need kaalutlused toetavad mõiste „lähtekoht“ sellist tõlgendust, mis ei piirdu tingimata pelgalt geograafilise piirkonnaga.

44.

Ehk teisisõnu, kui mõiste „päritoluriik“ viitab selgelt riikide nimedele ja nende territoriaalmerele, siis võimaldab määruse nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punkt g toidu „lähtekoha“ kindlaksmääramisel kasutada sõnu, mis ei piirdu tingimata asjaomase geograafilise piirkonna nimega, seda eriti siis, kui ainuüksi geograafilise tähise kasutamine võib olla eksitav.

45.

Võttes arvesse mõistete „päritoluriik“ ja „lähtekoht“ määratlusi, taandub küsimus sellele: kas Iisraeli poolt okupeeritud territooriumilt pärineval toidul algupära või lähtekoha märgistuse puudumine määruse nr 1169/2011 tähenduses eksitab tarbijat?

46.

Vastuse sellele küsimusele leiab määruse nr 1169/2011 artikli 3 lõikest 1. Selles normis on sätestatud kriteeriumid, mis tõenäoliselt mõjutavad tarbijate valikut: toidualase teabe esitamisega püütakse tagada tarbijate tervise ja huvide kõrgetasemeline kaitse, luues vahendi, mille alusel lõpptarbijad saaksid teha teadlikke valikuid ja toitu turvaliselt tarbida, eelkõige pidades silmas tervisealaseid, majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja eetilisi kaalutlusi. Lisaks tuleneb määruse nr 1169/2011 artikli 1 lõikest 1, et arvesse tuleb võtta tarbijate taju ja teabevajaduse erinevusi.

47.

Lisaks tuleb märkida, et märgistusel sisalduva viite eksitavust tuleb hinnata „keskmise tarbija“ seisukohast, selleks ei saa olla pelgalt mis tahes tarbija. Vastupidi, keskmine tarbija „on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas seoses toiduaine päritolu, lähtekoha ja kvaliteediga“. ( 19 )

48.

Neist mõistetest on igaüks oluline. Kui keskmine tarbija on pelgalt „piisavalt informeeritud“, siis on ta ka „mõistlikult tähelepanelik ja arukas“. Erinevalt sellest keskmise tarbija määratluse esimesest elemendist, mis näib võimaldavat teatavat passiivsust, nõuab teine element asjaomase tarbija positiivset lähenemist ja kolmas kõrgendatud huvi teabe suhtes ja järelikult üksikasjalikumaid teadmisi. Ehk teisisõnu, kui keskmine tarbija on piisavalt informeeritud, siis on ta seda tänu omaenda käitumisele. ( 20 )

49.

Neil asjaoludel ei saa välistada, et juhul kui teatav territoorium on okupeeriva riigi poolt okupeeritud ja a fortiori kui okupeerimisele lisaks on sellele territooriumile rajatud asundusi, võib selline tegur olla tõenäoliselt oluline piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelikule ja arukale tarbijale, kuivõrd määruse nr 1169/2011 artikli 1 lõike 1 ja artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb arvesse võtta tarbijate taju ja teabevajaduse erinevusi ning samuti nende eetilisi kaalutlusi.

50.

Sellega seoses ning vastupidi Organisation juive européenne’i poolt 9. aprillil 2019 kohtuistungil esitatud seisukohtadele ma ei leia, et viide „eetilistele kaalutlustele“ määruses nr 1169/2011 viitaks sellistele kaalutlustele ainult toidu tarbimise kontekstis. Kindlasti võivad tarbijad olla vastu teatavate toitude tarbimisele oma usuliste või eetiliste veendumuste (näiteks taimetoitlus) tõttu. Samuti võib niisama hästi ette kujutada olukordi, milles tarbijad võivad mitte soovida tarbida teatavaid toite selle tõttu, kuidas asjaomaseid loomi on üldiselt või enne tapmist koheldud. Samas on teave päritoluriigi kohta vaevalt abiks näiteks tarbijale, kes ei soovi, et tema tarbitav toit sisaldaks lihatooteid.

51.

Minu arvates tähendab viide „eetilistele kaalutlustele“ seoses päritoluriigi märkimisega selgelt viidet neile laiematele eetilistele kaalutlustele, millele teatavad tarbijad enne ostmist tuginevad. Samamoodi nagu paljud Euroopa tarbijad ei soovinud osta Lõuna-Aafrika tooteid enne apartheidi lõppemist 1994. aastal, ei pruugi tänapäeva tarbija samadel põhjustel soovida osta teatavast riigist pärit tooteid, kuna see riik ei ole näiteks demokraatlik või kuna selle riigi poliitika või seal rakendatav sotsiaalpoliitika on selle tarbija jaoks taunitav või isegi vastuvõetamatu. Võttes arvesse Iisraeli poliitikat okupeeritud territooriumide ja asunduste suhtes, võivad teatavad tarbijad mitte soovida osta neilt territooriumidelt pärinevaid tooteid just nimelt seetõttu, et okupatsioon ja asundused kujutavad endast selgelt rahvusvahelise õiguse rikkumist. Muidugi ei ole Euroopa Kohtu ülesanne selliseid tarbijate valikuid heaks kiita või laita, piisab tõdemusest, et rahvusvahelise õiguse rikkumine kujutab endas sedalaadi eetilist kaalutlust, mida liidu seadusandja on pidanud seoses päritoluriigi teabega õiguspäraseks.

52.

Muidugi mängib rahvusvahelise õiguse järgimine paljude – ja mitte ainult rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia spetsialistide piiratud ringi – arvates olulist rolli rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ning õigluse tagamisel muidu nii ebaõiglases maailmas. See kehtib veelgi enam selliste liidu kodanike puhul, kellest mõned on isegi oma eluajal pidanud olema tunnistajaks toore jõu hävitavale mõjule ajastul, mil mõned riigid olid hakanud uskuma, et rahvusvaheline õigus on pelgalt maailma rõhutute ja nõrkade ettekääne ning et selle võib karistamatult kõrvale heita.

53.

Rahvusvahelise õiguse seisukohast on kõnealuste territooriumide okupatsioon Iisraeli poolt ebaseaduslik. Ka nende territooriumide asunduspoliitika kujutab endast selgelt rahvusvahelise õiguse rikkumist, kuivõrd tsiviilisikute sõjaaegse kaitse Genfi konventsiooni ( 21 ) (edaspidi „Genfi IV konventsioon“) artiklis 49 on sätestatud, et okupeeriv riik (käesoleval juhul Iisrael) ei või „okupeeritud territooriumile deporteerida või ümber asustada oma tsiviilelanikkonda“.

54.

Oma nõuandvas arvamuses okupeeritud Palestiina territooriumile müüri rajamise kohta leidis Rahvusvaheline Kohus, et see säte „[…] keelab mitte ainult sellised rahvastiku deporteerimised või sunniviisilised ümberasustamised, nagu need, mis leidsid aset Teise maailmasõja ajal, vaid ka okupeeriva riigi mis tahes meetmed, millega korraldatakse või julgustatakse tema enda rahvastiku osa asumist okupeeritud territooriumile. Selles suhtes nähtub kohtule esitatud teabest, et alates 1977. aastast on Iisrael viinud ellu poliitikat ja meetmeid, mille raames on vastuolus eespool viidatud artikli 49 lõikega 6 rajatud okupeeritud Palestiina territooriumile asundusi. Julgeolekunõukogu on sellest tulenevalt kujundanud seisukoha, et selline poliitika ja meetmed „ei ole õiguspärased“. Samuti on ta kutsunud „Iisraeli kui okupeerivat riiki järgima täpselt“ Genfi IV konventsiooni ja „tühistama varasemad meetmed ja hoiduma oma edasisest tegevusest, mis võib muuta alates 1967. aastast okupeeritud araabia territooriumide, sealhulgas Jeruusalemma õiguslikku staatust ja geograafilist laadi ning oluliselt mõjutada alates 1967. aastast okupeeritud araabia territooriumide, sealhulgas Jeruusalemma demograafilist koosseisu, ning eelkõige mitte ümber asustama oma tsiviilelanikkonda okupeeritud araabia aladele“ (22. märtsi 1979. aasta resolutsioon 446 (1979)). Julgeolekunõukogu kinnitas oma seisukohta 20. juuli 1979. aasta resolutsioonis 452 (1979) ja 1. märtsi 1980. aasta resolutsioonis 465 (1980). Viimati nimetatus kirjeldas ta „Iisraeli poliitikat ja praktikat asustada osa oma rahvastikust ja uusi immigrante [okupeeritud] territooriumidele“ kui Genfi IV konventsiooni „jämedat rikkumist“. Kokkuvõttes leidis Rahvusvahelise Kohus, et Iisraeli asundused okupeeritud Palestiina territooriumidel (sealhulgas Ida-Jeruusalemmas) on rajatud rahvusvahelist õigust rikkudes.“ ( 22 )

55.

See tsitaat räägib ise enda eest. See näitab vastuvaidlematult, et Iisraeli asustuspoliitikat peetakse rahvusvahelise õiguse oluliseks rikkumiseks, eelkõige tulenevalt rahvaste enesemääramisõigusest, ( 23 ) mis on nii Rahvusvahelise Kohtu ( 24 ) kui ka Euroopa Kohtu ( 25 ) hinnangul õiguslikult jõustatav erga omnes õigus. Samale seisukohale on regulaarselt asunud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). ( 26 )

56.

Neil asjaoludel on vaevalt üllatav, et mõned piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad tarbijad võivad pidada seda eetiliseks kaalutluseks, mis mõjutab nende tarbijaeelistusi ning mille suhtes nad võivad nõuda rohkem teavet.

57.

Lisaks on ka Euroopa Kohus ise juba kohtuotsuses Brita ( 27 ) seoses liidu õiguse konkreetse aspektiga, nimelt seoses vastavalt liidu ja Iisraeli ( 28 ) ning liidu ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni ( 29 ) vahel sõlmitud assotsiatsioonilepingute kohaldamisaladega tunnustanud vajadust teha selget vahet Iisraeli territooriumilt ja Läänekaldalt pärinevate toodete vahel.

58.

See analüüs on samuti kooskõlas ELL artikli 3 lõikega 5, mille kohaselt liit toetab „rahvusvahelise õiguse ranget järgimist […], sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist“. Samuti on see kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 2334 (2016), milles „kutsutakse kõik riike üles […] tegema oma asjaajamises vahet Iisraeli Riigi territooriumi ja alates 1967. aastast okupeeritud territooriumide vahel“. ( 30 )

59.

Seetõttu ei jää üle muud kui asuda seisukohale, et Iisraeli okupeeritud territooriumilt ning igal juhul asunduskolooniast pärineval tootel märke puudumine päritoluriigi või lähtekoha kohta võib eksitada tarbijat toidu tõelise päritoluriigi või lähtekoha osas.

60.

Neil kõigil põhjusil olen seisukohal, et selle teabe märkimine on määruse nr 1169/2011 artikli 9 lõike 1 punkti i ja artikli 26 lõike 2 punkti a kohaselt kohustuslik.

61.

Psagoti esindajad tuginesid suurel määral Supreme Courti (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) 5. veebruari 2014. aasta otsusele Richardson vs. Director of Public Prosecutions. ( 31 ) Seetõttu on vaja seda otsust üksikasjalikumalt kaaluda.

62.

Selles asjas anti süüdistatavad kohtu alla kuritegeliku ründe eest, mida nimetatud kohus kirjeldas kui „vägivallatut, kuid jõulist protesti Londoni kaupluses“. See kauplus oli spetsialiseerunud Surnumere mineraalidest valmistatud kosmeetikatoodete müügile. Süüdistatav oli sellele vastu seetõttu, et 1) need tooted oli valmistanud Iisraeli äriühing Surnumere ääres Läänekaldal, st okupeeritud territooriumil asuvas Iisraeli asunduses ja 2) väidetavalt töötasid käitises Iisraeli inimesed, keda Iisraeli valitsus oli julgustanud sinna kolima.

63.

Üks konkreetseid kaitseargumente oli see, et kaupluses müüdud tooted kandsid märgistust „Made by Dead Sea Laboratories Ltd, Dead Sea, Israel“ (valmistaja Dead Sea Laboratories Ltd, Dead Sea, Iisrael). Väideti, et see on vale või eksitav märgistus, kuna rahvusvaheliselt ega Ühendkuningriigi poolt ei tunnustata okupeeritud territooriume Iisraeli osana. Selle alusel väitsid süüdistatavad, et kauplust käitav äriühing oli toime pannud teatavaid märgistusalaseid süütegusid.

64.

Peamine süütegu, millele sellega seoses viidati, oli teatavate selliste Ühendkuningriigi normide rikkumine, millega oli üle võetud ebaausate kaubandustavade direktiiv. ( 32 ) Asjaomaseks süüteoks oli „kaubandustava, mis on eksitav“. ( 33 )

65.

Kohalikus kohtus (piirkondlik kohtunik, Ühendkuningriik) esitatud argument seisnes selles, et kaupluses müüdud tooted olid valesti märgistatud geograafilise päritolu osas, kuivõrd need kandsid märgistust „Made by Dead Sea Laboratories Ltd, Dead Sea, Israel.“ Väideti, et sellest võis järeldada, et need tooted pärinesid Iisraelist, kuigi see ei vastanud tõele, sest need olid pärit okupeeritud territooriumidelt.

66.

Jättes kõrvale asjaolu, et nagu Supreme Court (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) lõpuks otsustas, ei olnud väär märgistus kohaldatavate normide kohaselt süütegu, on oluline rõhutada, et kohalik kohus oli leidnud, et puudus alus väitmaks, et keskmist tarbijat eksitatakse tegema tehinguotsust (st toodet ostma), mida ta muul juhul ei oleks teinud, pelgalt sellega, et toote lähteainet kirjeldatakse kui konstitutsiooniliselt või poliitiliselt Iisraelist pärinevana, kui see tegelikult pärineb okupeeritud territooriumidelt: allikaks oli ju lõppkokkuvõttes õigesti märgitud Surnumeri. Piirkondlik kohtunik leidis, et: „olenemata sellest, kas esitatud teave on õige või vale […], ma leian, et selliste inimeste arv, kelle otsust osta või mitte osta arvatavat Iisraeli toodet mõjutaks teadmine selle tõelise päritolu kohta, on oluliselt väiksem sellest, mida oleks vaja, et pidada neid „keskmiseks tarbijaks“. Kui potentsiaalne ostja on keegi, kes soovib üleüldse osta Iisraeli kaupu, siis kuuluks ta väga väikesesse rühma, kui tema otsus oleks erinev seetõttu, et need kaubad pärinevad ebaseaduslikult okupeeritud territooriumilt.“ Supreme Court (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) leidis, et „piirkondlikul kohtunikul oli selgelt õigus asja tõendite alusel sellist järeldust teha ning sellega lükatakse täielikult ümber väide süüteo toimepanemise kohta“.

67.

Leian siiski, et sellest kohtuotsusest on abi vaid piiratud määral. See kohtuasi puudutas tegelikult ebaseaduslikku rünnet kaupluse ruumidesse tungimise näol, millega seoses esitati süüdistatavate tegude õigustamiseks üsna fantaasiaküllaseid, kuid nutikaid kaitseargumente. Lisaks käsitles Supreme Court (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) seda kohtuasja kassatsiooni korras ja seetõttu oli ta oluliselt seotud madalama astme kohtu poolt tuvastatud asjaoludega.

68.

Samuti ei saa ma kõige lugupidamise juures nõustuda piirkondliku kohtuniku arutluskäiguga. Minu meelest võib leiduda palju võimalikke tarbijaid, kes on valmis ostma Iisraeli kaupu (st kaupu, mis on valmistatud 1967. aastale eelnenud ja rahvusvaheliselt tunnistatud Iisraeli piirides), kuid kes väldiksid ostmast Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumidelt või seal asuvatest asundustest pärit kaupu või kes isegi vaidleksid sellekohasele soovitusele vastu.

69.

Viimane probleem, mis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastamiseks lahendada, on määrata kindlaks Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumidelt pärineva toidu päritolu märgistamise kohustuse ulatus, ehk teisisõnu kohustusliku märgistuse sõnastus.

70.

Selles suhtes on oluline võtta arvesse määruse nr 1169/2011 artiklit 7. Selle artikli lõike 1 kohaselt ei tohi toidualane teave olla eksitav, eelkõige toidu selliste iseloomulike tunnuste osas nagu muu hulgas toidu päritoluriik või lähtekoht.

71.

Võttes aluseks direktiivi 2000/13 ( 34 ) (mis tunnistati kehtetuks määrusega nr 1169/2011) sarnase sätte tõlgenduse, võib väita, et määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõige 1 nõuab, et tarbija peab saama õiget, neutraalset ja objektiivset teavet, mis ei oleks eksitav. ( 35 ) Määruse nr 1169/2001 artikli 7 lõige 2 lisab, et toiduteave peab olema täpne, selge ja tarbijatele kergesti arusaadav.

72.

Selles suhtes selgitas kohtujurist Mischo oma ettepanekus kohtuasjas Gut Springenheide ja Tusky (C‑210/96, EL:C:1998:102) eriti asjakohaselt, et eristada tuleb teavet, mis on objektiivselt õige, teavet, mis on objektiivselt ebaõige, ning teavet, mis on objektiivselt õige, aga mis võib eksitada tarbijat, kuna see ei kajasta kogu tõde. ( 36 )„Kui puuduv teave oleks tõenäoliselt näidanud esitatud teavet [selgelt] teises valguses, siis tuleb järeldada, et tarbijat on eksitatud“. ( 37 )

73.

Samuti on see täielikult kooskõlas mõistega „eksitav tegevus“ ebaõiglaste kaubandustavade direktiivis, mis hõlmab määruse nr 1169/2011 põhjenduse 5 kohaselt tarbijatele teabe esitamise teatavaid aspekte, eelkõige eesmärgiga hoida ära eksitavat tegevust ja teabe esitamata jätmist, ning mida tuleks täiendada erieeskirjadega, mis käsitlevad toidualase teabe esitamist tarbijatele. Nii ongi ebaõiglaste kaubandustavade direktiivi artiklis 6 sätestatud, et kaubandustava tuleb lugeda eksitavaks, „isegi kui teave on faktiliselt õige […], kui see […] paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud“.

74.

Lisaks nähtub minu analüüsi esimesest osast, et kui mõiste „päritoluriik“ viitab selgelt riikide nimedele ja nende territoriaalmerele, siis määruse nr 1169/2011 artikli 2 lõike 2 punkt g võimaldab minu meelest määratleda toidu „lähtekoha“ mõistet sõnadega, mis ei piirdu asjaomase geograafilise piirkonna nimega.

75.

Neil asjaoludel ei ole minu meelest piisav, kui Läänekaldal või Golani kõrgendikel paiknevatest Iisraeli asundustest pärit toodetel kasutatakse märgistust „Golani kõrgendikelt pärit toode“ või „Läänekaldalt pärit toode“. Ehkki sellised kirjeldused võivad olla tehniliselt korrektsed, oleksid need minu meelest tarbija jaoks ikkagi eksitavad. Sellised kirjeldused ei kajastaks kogu tõde seoses küsimusega, mis võib vägagi mõjutada tarbija ostukäitumist.

76.

Kui kasutada Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Severi ( 38 ) kasutatud sõnastust, võib väita, et põhikohtuasjas vaatluse all oleva märgistuse võimaliku eksitava laadi hindamisel arvessevõetavate faktorite hulgas võivad Iisraeli okupatsioon ja asundused olla „objektiivne faktor, mis võib muuta mõistliku tarbija ootusi“. ( 39 )

77.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades ma leian, et määratluse „Iisraeli asundused“ lisamine toodete päritolu geograafilisele märgistusele on ainus viis tagada, nagu nõuavad määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõiked 1 ja 2, et tarbijatele esitatakse õige ja objektiivne ning samuti täpne, selge ja kergesti arusaadav teave.

78.

Mõiste „asundus“ tuleneb olukorrast, kus on tegemist okupeeriva riigi poolt okupeeritud territooriumiga. Seetõttu on käesolevas asjas selline lähenemine loogiline, kuna Iisrael on tunnistatud „okupeerivaks riigiks“ Genfi IV konventsiooni tähenduses. ( 40 ) Neid mõisteid kasutatakse regulaarselt kirjeldamaks praegust olukorda okupeeritud territooriumidel. ( 41 ) Ehkki ma olen nõus, et mõnes mõttes võib sellistel nimetustel olla mõne isiku arvates veidi halvustav alatoon, on nende puhul igal juhul tegemist laialdaselt kasutatavate mõistetega, millest keskmine tarbija saab mõistlikult aru.

79.

Seetõttu leian eeltoodud kaalutlustest lähtudes kokkuvõtvalt, et määruse nr 1169/2011 kohaselt tuleb Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumilt pärinevale tootele lisada märge selle territooriumi geograafilise nime ning selle kohta, et toode on pärit Iisraeli asundusest, kui see on nii.

80.

Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1169/2011 sätted lubavad liikmesriigil nõuda Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumilt pärineval tootel märget nimetatud territooriumi kohta ning lisaks selle kohta, et see toode on pärit Iisraeli asundusest, kui see on nii.

81.

Käesoleva ettepaneku lõpuosa lähtub seega eeldusest, et – vastupidi minu enda seisukohale – ei ole määruse nr 1169/2011 artikli 9 lõike 1 punkt i ja artikkel 26 neile asjaoludele kohaldatavad.

82.

Määruse nr 1169/2011 artikli 38 lõikest 1 on selge, et „[k]äesoleva määrusega konkreetselt ühtlustatavates küsimustes ei tohi liikmesriigid võtta vastu ega säilitada siseriiklikke meetmeid, kui liidu õigusaktidega ei ole seda lubatud“. Teisalt tuleneb aga määruse nr 1169/2011 artikli 38 lõikest 2, et liikmesriigid võivad võtta vastu riigisiseseid meetmeid seoses küsimustega, mida ei ole selle määrusega konkreetselt ühtlustatud, tingimusel et need ei keela, takista ega piira selle määrusega kooskõlas olevate kaupade vaba liikumist.

83.

Kuivõrd määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõige 2, mis reguleerib täiendavaid kohustuslikke andmeid käsitlevaid riigisiseseid meetmeid, on pühendatud päritoluriiki või lähtekohta puudutavatele riigisisestele meetmetele, siis tuleb möönda, et sedalaadi andmed ei ole määrusega nr 1169/2011 täielikult ühtlustatud.

84.

Ent määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõikes 2 on sätestatud, et toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist käsitlevaid riigisiseseid meetmeid võib kehtestada ainult siis, kui esineb „tõestatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel“.

85.

Seda sätet arvestades ei ole seega piisav, et päritoluriik või lähtekoht kui selline omaks teatavat tähtsust tarbijate otsustusprotsessis. Vastupidi, päritoluriigil või lähtekohal peab olema konkreetne mõju tootele endale ning eelkõige asjaomase toidu kvaliteedile.

86.

Mulle näib, et asjaolu, et territoorium on okupeeritud okupeeriva riigi poolt või et teatava toidu on tootnud asunduses elav isik, ei anna tõenäoliselt toidu päritolu või lähtekoha osas sellele toidule teatavaid omadusi ega muuda neid, vähemalt mis puudutab okupeeritud territooriumidelt pärit toidukaupu.

87.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes olen sunnitud järeldama, et liikmesriigid ei või määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõike 2 kohaselt nõuda Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumilt pärineval tootel märget nimetatud territooriumi ega selle kohta, et selline toode on pärit Iisraeli asundusest.

88.

Eeltoodust tulenevalt soovitan Euroopa Kohtul vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esimesele küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määruse (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004, artikli 9 lõike 1 punkti i ja artikli 26 lõike 2 kohaselt tuleb Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumilt pärinevale tootele lisada märge selle territooriumi geograafilise nime ning selle kohta, et toode on pärit Iisraeli asundusest, kui see on nii.

89.

Teise võimalusena, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu analüüsiga esimese küsimuse kohta, soovitan Euroopa Kohtul vastata teisele küsimusele järgmiselt:

Liikmesriigid ei või määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõike 2 kohaselt nõuda Iisraeli poolt alates 1967. aastast okupeeritud territooriumilt pärineval tootel märget nimetatud territooriumi ega selle kohta, et selline toode on pärit Iisraeli asundusest, kuna ei ole tõendatud seost okupeeritud territooriumidel toodetud toidu teatavate kvaliteediomaduste ja selle lähtekoha vahel.