1. 

Eelotsusetaotluses, mille on esitanud Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria), palutakse Euroopa Kohtult vastust küsimusele, kuidas tõlgendada mitut liidu õiguse normi, mis puudutavad kuritegevusega seotud tulu, kuritegude toimepanekuks kasutatud vahendite (edaspidi „kuriteovahendid“) ( 2 ) ja omandi konfiskeerimist. Kontekst on liikmesriigi õiguse alusel tsiviilkohtus toimuv konfiskeerimismenetlus, mis ei ole seotud kriminaalkorras süüdimõistmisega, ja küsimus, kas selline menetlus on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamiseks peab Euroopa Kohus analüüsima kahe konfiskeerimist käsitleva liidu õigusakti, nimelt raamotsuse 2005/212/JSK ja direktiivi 2014/42/EL kohaldatavust ratione materiae ja ratione temporis ning nendevahelist suhet.

2.

Euroopa Liidu lepingu artikli 31 lõike 1 punktis c (raamotsuse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis) oli sätestatud, et kriminaalasjades õigusalase koostöö ühismeetmed hõlmavad „liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade kokkusobivuse tagamist, mis võib olla vajalik sellise koostöö parandamiseks“. Sama õigusakti artikli 34 lõike 2 punkt b annab nõukogule, kes tegutseb liikmesriigi või komisjoni algatusel ühehäälselt, pädevuse võtta vastu raamotsuseid „liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Raamotsused on saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Neil ei ole vahetut õigusmõju.“

3.

Protokoll nr 36 korraldab üleminekut enne Lissaboni lepingu jõustumist kohaldatud aluslepingute institutsioonilistelt sätetelt asjaomases aluslepingus ette nähtud institutsioonilistele sätetele. ( 3 ) Selle artiklis 9 on sätestatud: „Liidu institutsioonide, organite ja asutuste poolt Euroopa Liidu lepingu alusel enne Lissaboni lepingu jõustumist vastuvõetud õigusaktide õiguslik toime säilib kuni asjaomaste õigusaktide kehtetuks tunnistamise, tühiseks tunnistamise või muutmiseni aluslepingute kohaldamisel […]“.

4.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) ( 4 ) artiklis 48 on sätestatud, et „iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud“.

5.

Artikli 51 lõike 1 kohaselt on harta sätted „ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes [Euroopa Liidu] õiguse kohaldamise korral“.

6.

Raamotsuse 2005/212/JSK põhjendustes on esitatud järgmised seisukohad. Piiriülese organiseeritud kuritegevuse põhiline motiiv on rahaline kasu. Mis tahes katsed sellise kuritegevuse tõhusa ennetamise ja tõkestamise tagamiseks peavad seetõttu keskenduma kuritegelikul teel saadud tulu avastamisele, blokeerimisele, arestimisele ja konfiskeerimisele. Liikmesriikide õigusaktide erinevuste tõttu selles valdkonnas on see raskendatud. ( 5 ) 1998. aasta detsembrikuistes Viini Euroopa Ülemkogu järeldustes ( 6 ) kutsus Euroopa Ülemkogu seega üles tugevdama Euroopa Liidu pingutusi rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses kooskõlas tegevuskavaga, mis käsitleb seda, kuidas kõige paremini rakendada Amsterdami lepingu sätteid vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks. ( 7 ) Siiski ei ole selles valdkonnas olemasolevate dokumentidega saavutatud piisavalt tõhusat piiriülest koostööd konfiskeerimise osas, kuna endiselt on mitu liikmesriiki, kus ei suudeta kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerida kõikide kuritegude puhul, mille eest on karistuse ülemmäär üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus. ( 8 ) Raamotsuse eesmärk on seega tagada, et kõigis liikmesriikides oleks kehtestatud tõhusad eeskirjad, mis reguleerivad kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimist, muu hulgas tõendamiskohustust organiseeritud kuritegevusega seotud kuriteos süüdi mõistetud isiku vallatava vara päritolu määramisel. ( 9 )

7.

Artikli 1 kolmandas taandes on „kuriteovahend“ määratletud kui „vara, mida mis tahes viisil täielikult või osaliselt kasutatakse või kavatsetakse kasutada kuriteo või kuritegude toimepanemiseks“. Sama artikli neljandas taandes on „konfiskeerimine“ määratletud kui „karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine“.

8.

Artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]ga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad kas täielikult või osaliselt konfiskeerida kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu või sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus“. Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud spetsiifiline erand seoses „maksukuritegudega“ (mida ei ole määratletud): selle kohaselt võivad „[l]iikmesriigid […] rakendada peale kriminaalmenetluse muid menetlusi, mis jätavad kurjategija ilma kuritegelikul teel saadud tulust“.

9.

Artikli 4 kohaselt võtab „[i]ga liikmesriik […] vajalikud meetmed selle tagamiseks, et huvitatud isikutel, keda artiklites 2 ja 3 sätestatud meetmed mõjutavad, on tõhusad õiguskaitsevahendid oma õiguste kaitsmiseks“.

10.

Artiklis 5 on sätestatud, et raamotsus „ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, sealhulgas eelkõige süütuse presumptsiooni, nagu need on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6“.

11.

Artikli 7 kohaselt pidid liikmesriigid võtma raamotsuse järgimiseks vajalikud meetmed 15. märtsiks 2007.

12.

Direktiivi 2014/42 põhjenduses 5 on sätestatud, et „[m]iinimumeeskirjade vastuvõtmisega ühtlustatakse arestimist ja konfiskeerimist käsitlevaid liikmesriikide õigusnorme, suurendades seeläbi vastastikust usaldust ja tõhustades piiriülest koostööd“. Põhjendusest 9 nähtub, et direktiivi eesmärk on „muuta ja laiendada raamotsuste 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK sätteid. Nimetatud raamotsused tuleks osaliselt asendada nende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv“. ( 10 )

13.

Artikli 1 lõike 1 kohaselt kehtestatakse direktiiviga „miinimumeeskirjad vara arestimiseks võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil ja vara konfiskeerimiseks kriminaalasjades“.

14.

Artikli 2 punktis 3 on „kuriteovahend“ määratletud samamoodi nagu raamotsuse 2005/212/JSK artikli 1 kolmandas taandes. Punktis 4 on „konfiskeerimine“ määratletud kui „vara lõplik äravõtmine, mille kohus määrab seoses kuriteoga“.

15.

Artiklis 3 on kindlaks määratud direktiivi reguleerimisala: ( 11 )

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kuritegude suhtes, mida reguleerib:

ning samuti muud õigusaktid, kui nimetatud õigusaktides nähakse konkreetselt ette, et käesolevat direktiivi kohaldatakse ka nendes ühtlustatavate kuritegude koosseisude suhtes.“

16.

Artikli 4 lõike 1 kohaselt võtab „[l]iikmesriik […] vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal osaliselt või täielikult konfiskeerida kuriteovahendid ja tulu või vara, mille väärtus vastab nendele kuriteovahenditele või tulule, mille suhtes on tehtud kuriteo eest lõplik süüdimõistev otsus, mis võib olla ka tagaseljamenetluse tulemus.“ Artikli 4 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]ui konfiskeerimine lõike 1 alusel ei ole võimalik ning vähemalt juhul, kui konfiskeerimise võimatus tuleneb kahtlustatava või süüdistatava haigusest või menetlusest kõrvalehoidmisest, võtab liikmesriik vajalikke meetmeid, et võimaldada kuriteovahendite ja tulu konfiskeerimist juhtudel, kui kriminaalmenetlus algatati seoses kuriteoga, mis võib tuua otseselt või kaudselt majanduslikku kasu, ja selle menetluse tulemuseks oleks võinud olla süüdimõistev otsus, kui kahtlustatav või süüdistatav oleks olnud võimeline kohtumenetluses osalema.“

17.

Artikkel 5 käsitleb kuriteos, mis võib tuua otseselt või kaudselt majanduslikku kasu, süüdi mõistetud isikule kuuluva vara laiendatud konfiskeerimist, kui kohus on veendunud, et asjaomane vara on saadud kuriteo tulemusena. Selles on esitatud mitteammendav nimekiri „kuritegudest“, millele seda tuleks „vähemalt“ kohaldada.

18.

Artikli 6 lõikes 1 käsitletakse tulu või muu tulule vastava väärtusega vara konfiskeerimist, mis on kahtlustatava või süüdistatava poolt üle antud kolmandale isikule, või mille kolmas isik omandas kahtlustatavalt või süüdistatavalt, vähemalt juhul, kui need isikud teadsid või oleksid pidanud teadma, et üleandmise või omandamise eesmärk oli vältida konfiskeerimist.

19.

Artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõigil isikutel, keda käesolevas direktiivis sätestatud meetmed mõjutavad, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, et nad saaksid oma õigusi kaitsta“.

20.

Artiklis 12 on määratletud, et ülevõtmisperiood, mille jooksul tuleb direktiivi hakata järgima, lõpeb 4. oktoobril 2016.

21.

Artikli 14 lõikes 1 on sätestatud, et „raamotsuse 2005/212/JSK artikli 1 esimesed neli taanet ja artikkel 3 asendatakse nende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv, ilma et see piiraks kõnealuste liikmesriikide kohustusi, mis on seotud kõnealuste raamotsuste siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega“. Artikli 14 lõikes 2 on selgitatud, et „[n]ende liikmesriikide suhtes, kellele käesolev direktiiv on siduv, käsitatakse viiteid lõikes 1 osutatud […] raamotsuste 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK sätetele viidetena käesolevale direktiivile“.

22.

Artiklis 15 on märgitud, et direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist (29. aprilli 2014. aasta) Euroopa Liidu Teatajas. ( 12 )

23.

2012. aastal võeti Bulgaarias vastu ebaseaduslikult saadud vara konfiskeerimise seadus (zakon za otnemane v polza na darzhavata na nezakonno pridobito imushtestvo, edaspidi „2012. aasta seadus“), mis jõustus 19. novembril 2012. See seadus tunnistati kehtetuks korruptsioonivastase võitluse ja ebaseaduslikult saadud vara konfiskeerimise seadusega (zakon za protivodeystvie na koruptsiata i za otnemane na nezakonno pridobito imushtestvo), mis avaldati 19. jaanuaril 2018. Viimati nimetatud seaduse paragrahvi 5 lõike 1 kohaselt peab 2012. aasta seaduse alusel alustatud uurimised ja menetlused sama seaduse sätete kohaselt lõpule viima korruptsioonivastase võitluse ja ebaseaduslikult saadud vara konfiskeerimise komisjon (edaspidi „korruptsioonivastase võitluse komisjon“).

24.

Artikli 1 lõikes 1 on märgitud, et seaduse eesmärk on sätestada ebaseaduslikult saadud vara konfiskeerimise tingimused ja menetlus. Artikli 1 lõike 2 kohaselt käsitletakse vara, mille saamisel ei ole tuvastatud õiguspärast alust, ebaseaduslikult saadud varana.

25.

Artikli 5 lõikega 1 luuakse korruptsioonivastase võitluse komisjon, mis on sõltumatu, spetsiaalne ja alaline liikmesriigi asutus.

26.

Artiklis 2 on sätestatud, et „[m]enetlus siinse seaduse alusel viiakse läbi sõltumatult uurimisele allutatud isiku ja/või temaga seotud isikute suhtes algatatud kriminaalmenetlusest“.

27.

Artikli 21 lõike 1 kohaselt algatab korruptsioonivastase võitluse komisjon menetluse, kui tal on põhjendatud kahtlus, et vara on saadud ebaseaduslikult. Artikli 21 lõikes 2 on sätestatud, et kahtlus on põhjendatud juhul, kui pärast uurimist ilmneb, et menetlusele allutatud isikute omandis oleva varaga seoses on olulisi ebakõlasid. Artikli 22 lõikes 1 on öeldud, et „artikli 21 lõikes 2 nimetatud uurimine algatatakse […] juhtudel, kui isikut süüdistatakse kuriteos, mis on sätestatud karistusseadustiku […] artiklites 201–203“.

28.

Artikli 66 lõigetes 1 ja 2 käsitletakse vara, mis on antud üle juriidilistele isikutele või mis on juriidiliste isikute kontrolli all. Nende lõigete kohaselt „[k]onfiskeeritakse vara, mille uurimisele allutatud isik andis üle juriidilisele isikule või millega tegi rahalise või mitterahalise sissemakse juriidilise isiku kapitali, kui isikud, kes juriidilist isikut juhivad või kelle kontrolli all see juriidiline isik on, teadsid või asjaoludest tulenevalt pidid teadma, et vara on saadud ebaseaduslikult“ ning „[s]amuti konfiskeeritakse ebaseaduslikult saadud vara, mis kuulub juriidilisele isikule, keda kontrollivad uurimisele allutatud isik või temaga seotud isikud“.

29.

Karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) artikli 203 lõikes 1 kvalifitseeritakse ulatuslik omastamine ametiisiku poolt eriti tõsiseks omastamiseks, mille eest võib karistuseks määrata 10 kuni 20 aasta pikkuse vabadusekaotuse.

30.

28. juulil 2014 teatas Sofia linna prokuratuur korruptsioonivastase võitluse komisjonile, et BP suhtes on algatatud eeluurimismenetlus, kuna ajavahemikul 2011. aasta detsembrist 19. juunini 2014 kihutas ta ametiisikuna (Korporativna targovska banka AD (edaspidi „pank“) nõukogu esimees) (koos teiste isikutega) teisi isikuid omastama pangale kuuluvat raha, mis oli neile üle antud või nende hoiule või valdusesse usaldatud. Sellise raha kogusumma ületas 205 miljonit Bulgaaria leevi (BGN) (umbes 105 miljonit eurot). Seega andsid faktilised asjaolud alust arvata, et toime oli pandud omastamine karistusseadustiku artikli 203 lõike 1 tähenduses.

31.

5. augustil 2014 algatas korruptsioonivastase võitluse komisjon 4. augustist 2004 kuni 4. augustini 2010 kestnud ajavahemiku kohta uurimise, mille tulemusena selgusid märkimisväärsed ebakõlad BP isikliku vara osas. Uurimise käigus analüüsis korruptsioonivastase võitluse komisjon kostjateks olevate väidetavalt BPga seotud juriidiliste isikute majanduslikku olukorda ja tehinguid. Analüüsi tulemusena jõuti järeldusele, et osa tehingutest tehti ebaseaduslikult saadud vara arvel, teine osa tehingutest aga tegelikult ei toimunudki, vaid neid kasutati üksnes ebaseaduslikult saadud vara varjamiseks, ning rahalised vahendid pärinesid panga antud tagatiseta laenudest, mille tõttu muutus pank maksejõuetuks.

32.

14. mail 2015 algatas korruptsioonivastase võitluse komisjon eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetluse, mille eesmärk oli arestida varaesemed, mille olid ebaseaduslikul teel omandanud BP ning füüsilised ja juriidilised isikud, kelle suhtes eeldati, et nad on temaga seotud või tema kontrolli all (edaspidi „arestimistaotlus“). 20. ja 28. mail 2015 võttis eelotsusetaotluse esitanud kohus meetmed nende varaesemete arestimiseks, mille konfiskeerimist taotletakse.

33.

Praegune menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus seoses väidetavalt ebaseaduslikult saadud vara konfiskeerimisega algatati 22. märtsil 2016.

34.

Spetsializiran nakazatelen sadis (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) algatati BP ja teiste isikute suhtes 2017. aastal kriminaalmenetlus, mis oli eelotsusetaotluse esitamise ajal veel pooleli.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud liikmesriigi õigusnormide kohaselt toimub tsiviilkohtus selline varade konfiskeerimise menetlus nagu põhikohtuasjas olenemata sellest, kas menetlusele allutatud isiku suhtes on tehtud jõustunud süüdimõistev otsus või mitte. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab kahtlust, kas see seadus on kooskõlas vara konfiskeerimise miinimumstandarditega, mis on kehtestatud direktiiviga 2014/42, mille kohaselt konfiskeeritakse vara, mis on saadud kuriteoga, mille eest on kuriteo toimepanija jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib seetõttu eelotsust järgmistes küsimustes:

37.

Kirjalikke seisukohti esitasid korruptsioonivastase võitluse komisjon, BP, AB, PB ja Trast B OOD ühiselt, Dunarit AD, AGRO IN 2001 EOOD ja pank, Bulgaaria, Tšehhi ja Iiri valitsus ning Euroopa Komisjon. 5. juuni 2019. aasta kohtuistungil esitasid suulised seisukohad korruptsioonivastase võitluse komisjon, BP, AB, PB ja Trast B OOD, Dunarit AD, pank, Bulgaaria ja Iiri valitsus ning komisjon.

38.

Selles kohtuasjas on teatavad eripärad, mistõttu peab Euroopa Kohus kalduma kõrvale talle tegelikult esitatud küsimustest, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikke juhtnööre tõstatatud probleemide kohta.

39.

Eelotsuse küsimused lähtuvad lihtsast eeldusest, et direktiiv 2014/42 on siinsele kohtuasjale kohaldatav. Siiski tundub mulle, et siin on vajalik sügavam analüüs tuvastamaks, millised Euroopa Liidu õigusnormid on ratione temporis ja ratione materiae kohaldatavad. Samuti tuleb uurida seost selle direktiivi sätete ja raamotsuse 2005/212/JSK sätete vahel.

40.

Pärast nende küsimuste käsitlemist vaatlen eelotsuse küsimuste sisu ning keskendun (nagu Euroopa Kohus on palunud) raamotsuse 2005/212/JSK artiklite 2 ja 5 tõlgendamisele.

41.

Liikmesriigi kohtu ülesanne on määrata kindlaks nende kuritegude täpne olemus, millest Sofia linna prokuratuur on teavitanud korruptsioonivastase võitluse komisjoni ja millel käesolev menetlus põhineb. Seda arvestades tundub mulle, et eelotsusetaotluses kirjeldatud omastamine ei ole üks neist kuritegudest, mis kuuluksid direktiivi 2014/42 artiklis 3 loetletud õigusaktide kohaldamisalasse. Nagu on märkinud Bulgaaria ja Tšehhi valitsus, järeldub sellest, et liikmesriigis menetletava kohtuasja ese jääb direktiivi 2014/42 esemelisest kohaldamisalast välja.

42.

Seevastu raamotsust 2005/212/JSK kohaldatakse kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimisele, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus. Sellest tuleneb, et sellised kuriteod nagu käesolevas asjas, mis on karistatavad 10 kuni 20 aasta pikkuse vabadusekaotusega, kuuluvad tõepoolest raamotsuse kohaldamisalasse. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, kas menetlus käesolevas kohtuasjas vastab „konfiskeerimisele“ raamotsuse artikli 1 neljanda taande tähenduses.

43.

Selles asjas toimub liikmesriigis paralleelselt kaks menetlust. Esiteks algatati 2017. aastal Spetsializiran nakazatelen sadis (kriminaalasjade erikohus) seoses omastamisega kriminaalmenetlus, mis oli eelotsusetaotluse esitamise ajal veel pooleli. Teiseks on pooleli menetlus, mis on liikmesriigi õiguses kvalifitseeritud tsiviilmenetluseks ning mis algatati 14. mai 2015. aasta arestimistaotlusega ning mille järgselt arestis eelotsusetaotluse esitanud kohus 20. ja 28. mail 2015 väidetavalt ebaseaduslikult saadud vara. Menetlus jätkus korruptsioonivastase võitluse komisjoni 22. märtsil 2016 esitatud hagiga, millega taotleti selle vara konfiskeerimist, ning see menetlus on veel pooleli.

44.

Asjaomaste kuupäevade kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, kuid mulle tundub, et direktiivi 2014/42 ülevõtmiseks ettenähtud tähtaeg lõppes 4. oktoobril 2016. Kas see direktiiv on praeguses menetluses ratione temporis kohaldatav? Olgugi et direktiiv ei ole kohaldatav ratione materiae, on see küsimus tähtis, kuna direktiiv asendab teatavad raamotsuse sätted.

45.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib direktiivil olla vahetu õigusmõju alles pärast seda, kui on möödunud selle direktiivi liikmesriigi õigusnormidesse ülevõtmiseks kehtestatud tähtaeg. ( 13 ) Seega ei saa direktiivile 2014/42 tugineda liikmesriigi kohtute menetlustes, mis on algatatud 22. märtsil 2016, sest selle ülevõtmiseks kehtestatud tähtaeg ei olnud veel möödunud. Siiski on liikmesriigid kohustatud selle ajavahemiku jooksul hoiduma võtmast mis tahes meetmeid, mis võiksid ettenähtud tulemust olulisel määral kahjustada. ( 14 )

46.

Sellest tuleneb, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatav liidu õigusakt, mis puudutab kuritegevusega seotud vara konfiskeerimist, on raamotsus 2005/212/JSK.

47.

Nagu on sätestatud protokolli nr 36 üleminekusätete kohta artikli 9 lõikes 1, muutis direktiiv 2014/42 raamotsust 2005/212/JSK alates direktiivi jõustumise päevast (20 päeva pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas29. aprillil 2014).

48.

Direktiivi kohaldamisala piirdub nende kuriteoliikidega, mis on loetletud ELTL artikli 83 lõikes 1. Sellest tuleneb, et olemasolevad liidu õiguse sätted konfiskeerimise kohta jäävad jõusse eesmärgiga säilitada vajalik ühtlustatuse tase direktiivi 2014/42 kohaldamisalast välja jäävate kuritegude puhul. Seega jäävad raamotsuse 2005/212/JSK artiklid 2, 4 ja 5 kehtima. ( 15 )

49.

Konkreetsemalt on direktiivi 2014/42 artikli 14 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et direktiiviga asendatakse raamotsuse 2005/212/JSK artikli 1 esimesed neli taanet ja artikkel 3 nende liikmesriikide suhtes, kellele direktiiv on siduv, ning et viiteid raamotsuse asendatud artiklitele „käsitatakse […] viidetena käesolevale direktiivile“.

50.

Sellest kerkib küsimus: kas neid sätteid tuleb tõlgendada direktiivi või raamotsuse osana?

51.

Leian, et kuna need sätted on pärit direktiivist, tuleks neid tõlgendada just direktiivi, mitte aga raamotsuse eesmärke ja ülesehitust silmas pidades. See on kooskõlas direktiivi artikli 14 lõike 2 selge sõnastusega. Samuti on see kooskõlas vajadusega tõlgendada liidu õigust ühetaoliselt: ühesuguseid sätteid ei saa tõlgendada erineval viisil olenevalt sellest, kas neid loetakse direktiivi või raamotsuse kontekstis.

52.

Raamotsus säilitab oma õigusliku olemuse kuni selle „kehtetuks tunnistamise, tühiseks tunnistamise või muutmiseni“ kooskõlas protokolli nr 36 üleminekusätete kohta artikliga 9. Kui mõni direktiiv muudab (või praegusel juhul asendab) mõnda üksikut sätet, muutub üksnes selle konkreetse sätte õiguslik olemus. Ühe konkreetse sätte muutmine ei saa aga mõjutada seda sätet sisaldava õigusakti õiguslikku olemust tervikuna. Pigem on siin tegemist olukorraga, kus algsest raamotsusest saab kombineeritud õigusakt, mis sisaldab nii raamotsuse kui ka direktiivi elemente. ( 16 )

53.

Siinse kohtuasja eripära on see, et riigisisene konfiskeerimismenetlus algas pärast direktiivi jõustumist (ja seega pärast raamotsuse teksti muutmist), ent enne seda, kui möödus direktiivi liikmesriigi õigusnormidesse ülevõtmiseks kehtestatud tähtaeg.

54.

Seega ei saa liikmesriigi kohtute menetlustes enne 4. oktoobrit 2016 tugineda direktiivi nendele sätetele, millega asendati raamotsuse 2005/212/JSK artikli 1 esimesed neli taanet ja artikkel 3. Seega jääb raamotsus käesolevas asjas kohaldatavaks selle muutmata kujul. Siiski on liikmesriigid kohustatud liikmesriigi õigusnormidesse ülevõtmiseks kehtestatud tähtaja jooksul hoiduma võtmast mis tahes meetmeid, mis võiksid raamotsust muutva direktiivi sätetes ettenähtud tulemust olulisel määral kahjustada. ( 17 ) Siinkohal meenutan, et endiselt on ülisuur tähtsus kohtupraktikal kohtuasjas Pupino, milles nõuti, et riigisiseseid õigusnorme kohaldades tõlgendaksid liikmesriigi kohtud neid nii palju kui võimalik raamotsuste sätteid ja eesmärki silmas pidades, et saavutada soovitud tulemus. ( 18 )

55.

Oma esimese nelja küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline liikmesriigis toimuv konfiskeerimismenetlus, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas (mis algatatakse pärast kriminaalmenetluse algatamist, kuid mille puhul konfiskeerimine toimub ilma süüdimõistva kohtuotsuseta), on kooskõlas direktiivi 2014/42 mitmesuguste sätetega.

56.

Kuuenda küsimusega väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus muret süütuse presumptsiooni kohaldamise üle, kuna direktiivi 2014/42 artikli 8 lõige 1 välistab konfiskeerimise, mis ei põhine kriminaalkorras süüdimõistmisel.

57.

Vaatlen eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimusi ratione materiae ja ratione temporis kohaldatava liidu õiguse, teisisõnu raamotsuse 2005/212/JSK, täpsemalt selle artikleid 2 ja 5 silmas pidades (vastavalt Euroopa Kohtu palvele). Ma ei käsitle eelotsusetaotluse esitanud kohtu viiendat küsimust, kuna see on asjakohane üksnes direktiivi 2014/42 artikli 6 lõike 1 kontekstis, mis ei ole praeguses kohtuasjas kohaldatav.

58.

Raamotsuse 2005/212/JSK artikli 2 lõikega 1 kohustatakse liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et võimaldada kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimist juhul, kui kuriteo eest määratav karistus on üle ühe aasta pikkune vabadusekaotus. Raamotsuse artikli 1 neljandas taandes on konfiskeerimine määratletud kui „karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine“. ( 19 )

59.

Kas on võimalik tõlgendada neid raamotsuse 2005/212/JSK sätteid enne, kui raamotsuse muutmine direktiiviga 2014/42 lõplikult jõustus, nii, et need välistavad liikmesriikide jaoks võimaluse rakendada sellist konfiskeerimise korda nagu käesolevas kohtuasjas, milles konfiskeerimine ei sõltu lõplikust kriminaalkorras süüdimõistmisest?

60.

Minu arvates on vastus eitav.

61.

Raamotsuse 2005/212/JSK õiguslik alus on Euroopa Liidu lepingu VI jaotis – sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades, täpsemalt selle artikkel 29, artikli 31 lõike 1 punkt c ja artikli 34 lõike 2 punkt b. Seega on raamotsuse eesmärk tagada liikmesriikidele kohaldatavate õigusnormide kokkusobivus sellises ulatuses, mis on vajalik selleks, et parandada õigusalast koostööd kriminaalasjades, ühtlustades liikmesriikide õigusakte, ning tagada kõigis liikmesriikides tõhusad eeskirjad kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimiseks. ( 20 ) Raamotsus 2005/212/JSK on seotud raamotsusega 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta, mille eesmärk on kehtestada eeskirjad, mille alusel liikmesriik tunnustab ja täidab oma territooriumil mõne teise liikmesriigi kriminaalasjades pädeva kohtu tehtud konfiskeerimisotsust. ( 21 )

62.

Taani Kuningriigi selgitavas märkuses kuritegelikul teel saadud tulu, kuriteovahendeid ja vara konfiskeerimist käsitleva raamotsuse eelnõu algatuse juurde kirjeldatakse kavandatud raamotsust „horisontaalse instrumendina“, mis aitab ühemõtteliselt kindlaks määrata, millised kohustused lasuvad liikmesriikidel seoses konfiskeerimisega. ( 22 )

63.

Õiguslikust alusest, raamotsuse eesmärgist ja selle vastuvõtmise kontekstist tuleneb, et tegemist on õigusaktiga, mis i) on seotud üksnes kriminaalasjadega, ii) on suunatud liikmesriikide õiguse kokkusobivuse tagamisele koostööks vajalikus ulatuses, iii) kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid kuritegelikul teel saadud tulu ja kuriteovahendite konfiskeerimiseks ning iv) ühtlustab liikmesriikide õigusakte reguleeritavates küsimustes, et lihtsustada konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist. Siin lähtutakse õigusaktide minimaalse ühtlustamise mõistest („koostööks vajalikul määral“).

64.

Raamotsuse 2005/212/JSK kohaselt konfiskeeritakse kuriteovahendid ja kuritegelikul teel saadud tulu (artikli 2 lõige 1) kohtu määrusega pärast „kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust“ (artikli 1 neljas taane). See määratlus vastab Euroopa Nõukogu 8. novembri 1990. aasta rahapesu ning kriminaaltulu avastamist, arestimist ja konfiskeerimist käsitleva konventsiooni artikli 1 punktis d esitatud määratlusele. ( 23 ) Siinkohal väärib meenutamist, et selle konventsiooni kohaldamisala piirdub kriminaalse tegevuse või sellega seotud tegevustega. ( 24 ) Raamotsuse õiguslik alus, kontekst ja sõnastus viitavad sellele, et raamotsust tuleks tõlgendada samalaadsel viisil.

65.

Kriminaalmenetlus algatatakse siis, kui asjasse puutuvat isikut on teavitatud sellest, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises, ja see kestab kuni lõpliku otsuse tegemiseni küsimuses, kas see isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas asjakohasel juhul karistuse mõistmiseni ja võimaliku edasikaebuse lahendamiseni. ( 25 )

66.

On ilmselge, et kõnealune menetlus liikmesriigi kohtus ei ole „kriminaalmenetlus“. Euroopa Kohtu käsutuses oleva materjali põhjal olen jõudnud järeldusele, et samuti ei ole tegemist „kuriteoga või kuritegudega seotud“ menetlusega raamotsuse artikli 1 neljanda taande tähenduses.

67.

Ehkki nende asjaolude kontrollimine on liikmesriigi kohtu pädevuses, on nimetatud menetlust Euroopa Kohtule kirjeldatud tsiviilõigusliku menetlusena (mis eksisteerib kõrvuti kriminaalõigusliku konfiskeerimissüsteemiga). Sellel menetlusel on kriminaalmenetlusega ainult üks kokkupuutekoht: selle algatab liikmesriigi sõltumatu asutus, kui ta saab teate selle kohta, et kedagi süüdistatakse teatavas kuriteos. Tsiviilõiguslik menetlus toimub pärast selle algatamist sõltumatult menetlusele allutatud isiku suhtes algatatud kriminaalmenetlusest (vt 2012. aasta seaduse artikkel 2). Tsiviilõiguslik menetlus keskendub varale (mitte menetlusele allutatud isikule). Vara päritolu ja omandamisviisi uuritakse eesmärgiga välja selgitada, kas need varad tuleks arestida ja/või sobival ajal konfiskeerida. Konfiskeerimine ei ole kriminaalmenetluse tulemusega seotud. See ei olene sellest, kas menetlusele allutatud isiku puhul on kuriteo toimepanemine tõendatud.

68.

Seetõttu nõustun kohtuistungil esitatud komisjoni seisukohaga, et selline konfiskeerimissüsteem ei kuulu raamotsuse kohaldamisalasse. Samale järeldusele jõuaksin ka direktiiviga 2014/42 muudetud raamotsuse artikli 1 neljanda taande sõnastuse põhjal. Ehkki „konfiskeerimise“ määratlust on muudetud, ( 26 ) on otsustav vormel „kuriteoga […] seotud“ jäänud samaks.

69.

Minu arvates ei mõjuta seda järeldust asjaolu, et raamotsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid rakendada peale kriminaalmenetluse muid menetlusi, mis jätavad maksukurjategija ilma kuritegelikul teel saadud tulust. ( 27 ) Selle sätte sõnastusega säilitatakse selge seos kriminaalmenetlusega („kurjategija“ ja „kuritegelikult teel saadud tulu“). Seda ei saa tõlgendada nii, nagu see laiendaks raamotsuse kohaldamisala sellisele konfiskeerimisele, mis ei ole seotud kriminaalmenetlusega.

70.

Terviklikkuse huvides lisan vaid seda, et juhul kui leitakse, et põhikohtuasjas toimuv menetlus on seotud kriminaalmenetlusega ja kuulub seega raamotsuse kohaldamisalasse, ei ole raamotsuses (erinevalt direktiivist 2014/42) mitte ühtegi sätet, mis seaks konfiskeerimise sõltuvusse lõplikust kuriteos süüdimõistvast kohtuotsusest. Raamotsuse artikli 1 neljandas taandes määratletakse konfiskeerimine kui „karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga või kuritegudega seotud menetlust ning mille tagajärjeks on vara lõplik äravõtmine“. Kriminaalmenetluse tulemusest raamotsuses ei räägita. Direktiivi kontekstis eeldab konfiskeerimine tõepoolest seda, et „on tehtud kuriteo eest lõplik süüdimõistev otsus“ (artikli 4 lõige 1). ( 28 ) See artikkel aga ei kuulu nende hulka, millega on asendatud raamotsuse artikleid.

71.

Seega järeldan, et raamotsus 2005/212/JSK ei välista sellist konfiskeerimismenetlust, nagu on pooleli liikmesriigi kohtus, olukorras, kus see menetlus ei ole „seotud kuriteoga“ ega sõltu kriminaalkorras süüdi mõistmisest.

72.

Raamotsuse 2005/212/JHA artiklis 5 rõhutatakse kohustust austada süütuse presumptsiooni. Süütuse presumptsioon on sätestatud harta artikli 48 lõikes 1.

73.

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi. ( 29 )

74.

Eeltoodud põhjustel ei saa sellist konfiskeerimismenetlust, nagu on pooleli eelotsusetaotluse esitanud kohtus, käsitada „kuriteoga seotud“ oleva ja raamotsuse kohaldamisalasse kuuluvana. Seega ei ole raamotsuse artikkel 5 ja harta artikli 48 lõige 1 siinses kohtuasjas kohaldatavad.

75.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sofiyski Gradski Sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

24. veebruari 2005. aasta raamotsus 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist, ei välista sellist konfiskeerimismenetlust, nagu on pooleli liikmesriigi kohtus, olukorras, kus see menetlus ei ole „seotud kuriteoga“ ega sõltu kriminaalkorras süüdi mõistmisest.