1. 

Pärast raamotsuse 2002/584/JSK ( 2 ) tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru, ( 3 ) tõstatatakse käesolevas eelotsusetaotluses taas küsimused Euroopa vahistamismääruse kohta.

2. 

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib saada Euroopa Kohtult täiendavaid täpsustusi selles kohtuotsuses sedastatud kohtupraktika kohta, eelkõige juhuks, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtud täheldavad oma riigi kinnipidamisasutustes ebainimliku või alandava kohtlemise keelu (võimalikke) rikkumisi.

3.

Artiklis 4 on ette nähtud:

„Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“

4.

Põhjendustes 5, 6, 8, 10 ja 12 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

5.

Artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud [EL] artiklis 6.“

6.

Artiklis 5 on sätestatud:

„Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes täitva õigusasutuse poolt võib vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel kohaldada järgmisi tingimusi:

[…]

7.

Artiklis 6 on ette nähtud:

„1.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.

2.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.

3.   Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus.“

8.

Artiklis 7 on märgitud:

„1.   Iga liikmesriik võib määrata pädevaid õigusasutusi abistama keskasutuse või mitu keskasutust, kui see on tema õigussüsteemis nii sätestatud.

2.   Liikmesriik võib, kui see osutub vajalikuks tulenevalt tema kohtusüsteemi korraldusest, panna oma keskasutuse(d) vastutama Euroopa vahistamismääruste edastamise ja vastuvõtmise haldamise ning kogu muu ametliku kirjavahetuse eest, mis on nendega seotud.

Liikmesriik, kes soovib kasutada käesolevas artiklis osutatud võimalusi, edastab nõukogu peasekretariaadile teabe, mis on seotud määratud keskasutuse või keskasutustega. Edastatud andmed on otsuse teinud liikmesriigi kõigile asutustele siduvad.“

9.

Artiklis 15 on sätestatud:

„1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2.   Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.“

10.

Raamotsus võeti Saksa õiguskorda üle IRG §-dega 78‑83k, muudetud kujul ( 5 ).

11.

IRG § 29 lõike 1 alusel lahendab Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremen (Bremeni kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) kahtlustatava üleandmise lubatavuse üle, kui kahtlustatav üleandmisega ei nõustu.

12.

IRG §-s 73 on ette nähtud:

„Kui vastavat taotlust ei ole esitatud, on õigusabi ja teabe edastamine õigusvastased, kui need rikuvad Saksamaa õiguskorra aluspõhimõtteid. Kui taotlus on esitatud peatükkide 8, 9 ja 10 alusel, on õigusabi õigusvastane juhul, kui see rikub [ELL] artiklis 6 sätestatud põhimõtteid.“

13.

Nyiregyházai járásbíróság (Nyiregyháza esimese astme kohus, Ungari) tegi 31. oktoobril 2017 Euroopa vahistamismääruse 14. septembri 2017. aasta (in absentia) kohtuotsusega kehavigastuste ja kahju tekitamise, pettuse ja varguse toimepanemise eest Ungari kodanikule ML-ile määratud ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistuse täitmisele pööramiseks.

14.

Sama Ungari kohus oli varem, 2. augustil 2017 teinud ka teise Euroopa vahistamismääruse ML-i üleandmiseks, et tema üle kohut mõista seoses tegudega, milles ta hiljem süüdi mõisteti.

15.

Amtsgericht Bremen (Bremeni esimese astme kohus, Saksamaa) tegi 12. detsembril 2017 korralduse ML‑i kinnipidamiseks. ML oli aga esimese Euroopa vahistamismääruse täitmiseks juba vahi all alates sama aasta 23. novembrist.

16.

Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremen (Bremeni kõrgeim piirkondlik kohus) jättis esimese Euroopa vahistamismäärusega määratud kinnipidamise 19. detsembri 2017. aasta kohtumäärusega kohaldamata ja andis korralduse ML kinni pidada 31. oktoobri 2017. aasta Euroopa vahistamismääruse täitmiseks.

17.

ML vaidlustas enda üleandmise Ungari ametivõimudele, nõudes eelotsusetaotluse esitamist Euroopa Kohtule. Enne üleandmise otsustamist palus kohus täiendavaid selgitusi.

18.

Esimese Euroopa vahistamismääruse kontekstis oli Ungari justiitsminister juba teavitanud Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremenit (Bremeni kõrgeim piirkondlik kohus), millistes kohtades ML‑i kinni peetaks, tagades, et ta mingil juhul ei lange Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks.

19.

Vahistamismäärust täitev kohus märkis selle teabe alusel 9. jaanuari 2018. aasta kohtumääruses, et ML‑i kinnipidamine ühes Ungari justiitsministeeriumi nimetatud asutustest ei tekitanud probleeme. Ta kahtles aga teiste, samuti selle ministeeriumi poolt võimalike kinnipidamisekohtadena nimetatud asutuste tingimustes, mistõttu ta saatis Ungari ametivõimudele vastavalt Euroopa Ülemkogu 2006. aastal kinnitatud karistuste täitmise põhimõtetele ( 6 ) ja ÜRO kinnipeetavate kohtlemise miinimumnõuetele ( 7 ) rea küsimusi. ( 8 )

20.

Ungari justiitsministeeriumi 12. jaanuari 2018. aasta vastuses märgiti, et 25. oktoobril 2016 olid jõustunud seadused, mis tagavad kinnipeetavatele võimaluse kinnipidamistingimuste üle kaevata.

21.

Seda teavet täiendas Ungari justiitsministeerium 1. veebruaril 2018 infoga, et tagaotsitav paigutatakse üheks kuni või kolmeks nädalaks Budapesti vanglasse, kui ei esine ettenägematuid asjaolusid. Selle aja jooksul pidi võetama täpsustamata meetmed seoses üleandmise täideviimisega.

22.

Vahistamismäärust täitev kohus palus 12. veebruaril 2018 esitada teatavat üksikasjalikku teavet Budapesti vangla tingimuste kohta. Ta küsis lisaks, millistesse teistesse kinnipidamisasutustesse võidakse ML paigutada ja mille tegeliku alusel ta saaks seal valitsevaid kinnipidamistingimusi kontrollida. Ungari ametivõimud sellele taotlusele vahistamismäärust täitva kohtu määratud tähtajaks (28. veebruar 2018) ei vastanud. ( 9 )

23.

Saksa prokuratuur toetas Euroopa vahistamismääruse täitmist, millele ML on vastu. Nendel asjaoludel esitas Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremen (Bremeni kõrgeim piirkondlik kohus) järgmised eelotsuse küsimused, paludes need lahendada kiirmenetluses:

24.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 27. märtsil 2018 ning see otsustati lahendada kiirmenetluses.

25.

Kirjalikke seisukohti esitasid ML, Saksamaa ja Ungari valitsus ning komisjon, kes osalesid koos Saksa prokuratuuri ja Belgia, Taani, Iirimaa, Hispaania, Madalmaade ja Rumeenia valitsusega avalikul kohtuistungil, mis peeti 14. juunil 2018.

26.

Kohtuotsuses Aranyosi, milles vastati sama eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotlusele, kes on esitanud selle eelotsusetaotluse, otsustas Euroopa Kohus, et raamotsuse artikli 1 lõiget 3, artiklit 5 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „juhul kui on objektiivseid, usaldusväärseid, täpseid ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmeid, millest ilmneb, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis esineb kinnipidamistingimustes süstemaatilisi või üldisi puudusi, või need puudutavad teatavaid isikute rühmi või kinnipidamisasutusi, siis peab vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus konkreetselt ja täpselt kontrollima, kas on piisavalt alust arvata, et isikul, kelle suhtes on kriminaalmenetluse läbiviimise või vabaduskaotusliku karistuse täitmisele pööramise eesmärgil tehtud Euroopa vahistamismäärus, on tema kinnipidamistingimuste tõttu selles liikmesriigis tegelik oht langeda nimetatud liikmesriigile üleandmise korral ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks Euroopa Liidu inimõiguste harta artikli 4 tähenduses.“ ( 10 )

27.

„Selleks“ – jätkab kohtuotsus – „peab nimetatud asutus taotlema lisateavet vahistamismääruse teinud õigusasutuselt, kes peab – vajaduse korral pärast vahistamismääruse teinud liikmesriigi keskasutuse või keskasutuste poole pöördumist […] – saatma selle teabe taotluses määratud tähtajal. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab puudutatud isiku üleandmise kohta otsuse tegemise edasi lükkama kuni ajani, mil saabub lisateave, mis võimaldab tal kõnealuse ohu olemasolu kahtluse kõrvaldada. Kui sellise ohu olemasolu ei ole mõistliku aja jooksul võimalik kõrvaldada, peab see õigusasutus otsustama, kas üleandmise menetlus lõpetada.“ ( 11 )

28.

Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremen (Bremeni kõrgeim piirkondlik kohus) palus 2016. aastal Euroopa Kohtul oma kohtupraktikat täpsustada, esitades talle rea täiendavaid küsimusi. Nendele ei olnud aga võimalik vastata, sest Euroopa vahistamismäärus tühistati enne, kui Euroopa Kohus küsimused lahendas, mistõttu eelotsusetaotluse menetlemine lõpetati. ( 12 )

29.

Sellel (kolmandal) juhul soovib asja arutav kohus konkreetselt, et Euroopa Kohus tõlgendaks raamotsuse artikli 1 lõiget 3, artiklit 5 ja artikli 6 lõiget 1 koostoimes harta artikliga 4 seoses „vahistamismääruse teinud liikmesriigis esinevate kinnipidamistingimuste kontrollimise menetlusega, mille peavad vastavalt Euroopa Kohtu […] otsusele kohtuasjades Aranyosi ja Căldăraru […] läbi viima vahistamismäärust täitvad õigusasutused“. ( 13 )

30.

Enne esitatud küsimusi analüüsima asumist ei teeks paha meelde tuletada, et raamotsuse eesmärk on asendada traditsiooniline väljaandmissüsteem, millele oli iseloomulik märkimisväärne poliitilise kohasuse komponent, õigusasutuste vahel üleandmise süsteemiga, mis põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja rajaneb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel. ( 14 )

31.

Vastastikuse tunnustamise põhimõte, „mis on õigusalase koostöö „nurgakivi“, tähendab raamotsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt seda, et liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma“. ( 15 ) Selle põhimõtte aluseks on omakorda „[…] vastastikune usaldus, et liikmesriikide siseriiklikud õiguskorrad suudavad tagada liidus ja eelkõige hartas tunnustatud põhiõiguste võrdväärse ja tõhusa kaitse.“. ( 16 )

32.

Vastastikuse tunnustamise ja vastastikuse usalduse põhimõtted on liidu õiguse jaoks kapitaalse tähtsusega, kuna – nagu kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Aranyosi, osutades arvamusele 2/13 ( 17 ) – „need võimaldavad luua ja säilitada sisepiirideta ala“, sest „[k]onkreetsemalt on vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi“. ( 18 )

33.

Seega, kui raamotsuse artikli 3 ammendavalt loetletud kohustusliku täitmata jätmise juhud ja selle otsuse artiklites 4 ja 4a loetletud vabatahtlikult täitmata jätmise juhud välja arvata, on vahistamismäärust täitev õigusasutus põhimõtteliselt kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitma, ilma et ta võiks sellele seada muid tingimusi peale nende, mis on sätestatud raamotsuse artiklis 5.

34.

Seega, „kuna Euroopa vahistamismääruse täitmine kujutab endast üldreeglit, siis on täitmisest keeldumine erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt“. ( 19 )

35.

Liidu seadusandja on sätestanud, et Euroopa vahistamismääruse mehhanismi kohaldamise võib peatada „ainult siis, kui üks liikmesriik on raskelt ja jätkuvalt rikkunud [ELL] artiklis [2] sätestatud põhimõtteid ja kui rikkumise on [ELL] artikli 7 lõike 1 alusel kindlaks teinud nõukogu ja sellel on artikli 7 lõikes 2 sätestatud tagajärjed“. ( 20 )

36.

Kohtuotsusest Aranyosi nähtub siiski, et peale äsja nimetatud juhu (st nõukogu on ELL artikli 7 alusel ametlikult tuvastanud ELL artiklis 2 välja kuulutatud väärtuste ja õiguste rasket ja jätkuvat rikkumist) on liidu õiguses erandkorras lubatud Euroopa vahistamismäärus täitmata jätta muudel erijuhtudel. Teise, kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimuse analüüs võimaldab selle erandi ulatust täpsemalt hinnata.

37.

Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremen (Bremeni kõrgeim piirkondlik kohus) esitab esimese küsimuse väga täpsete asjaolude kontekstis: kui vahistamismäärust täitvatel õigusasutustel on „tõendeid, mis viitavad sellele, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis esineb kinnipidamistingimustes süstemaatilisi või üldisi puudusi, mis puudutavad teatavaid isikute rühmi või teatavaid kinnipidamisasutusi“.

38.

Sellest eeldusest lähtudes soovib asja arutav kohus teada, „milline mõju on õiguskaitsevõimalustel, mida vahistamismääruse teinud liikmesriik kinnipeetavale tema kinnipidamistingimuste osas pakub“.

39.

Leian, et arvestades seda, kuidas küsimus on esitatud, võiks eelotsusetaotluse esitanud kohus vastuse, mida ta Euroopa Kohtult küsib, ise leida. Kui „vahistamismääruse teinud liikmesriigi [pakutavad] õiguskaitsevõimalused“ oleksid ebainimliku või alandava kohtlemise ohu välistamiseks piisavad, ei tuleks enam rääkida „süstemaatiliste või üldiste puuduste esinemisest“.

40.

Minu arvates ei ole olukord, mida kajastab eelotsusetaotluse esitanud kohus, täpselt sama, mille kohta tehti kohtuotsus Aranyosi:

41.

(Uuest) teabest, mida Ungari ametivõimud asja arutavale kohtule annavad, tuleb välja, et 25. oktoobril 2016 võeti vastu teatavad õigusnormid, et anda asjaomastele isikutele võimalus kinnipidamistingimuste üle kaevata. Eelotsusetaotluse kohaselt on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kinnitanud, et ei ole viiteid sellele, et need meetmed ei anna tegelikku võimalust parandada kinnipidamistingimusi ebainimliku või alandava kohtlemise keeluga kooskõlas. ( 24 )

42.

Seega vastavalt EIK 14. novembri 2017. aasta kohtuotsusele, ( 25 ) mida eelotsusetaotluse esitanud kohus osundab, „miski ei tõenda, et [Ungari seadusandja poolt vastu võetud uued meetmed] ei anna realistlikke väljavaateid ebasobivaid kinnipidamistingimusi parandada ega ole võimelised tagama vangidele tegelikku võimalust viia neid tingimusi vastavusse konventsiooni artikli 3 nõuetega“, ( 26 ) kusjuures on sõnaselgelt tagatud kinnipidamisasutuse tegevuse kohtulik kontroll. ( 27 )

43.

Asjaolust, et Ungari õiguses on alates 2016. aastast olemas edasikaebamise mehhanism, mis võimaldab vangidel saada õigusasutuselt kaitset ebasobivate kinnipidamistingimuste korral, peaks piisama, kui see mehhanism toimib sobivalt, et kõrvaldada riigi kinnipidamissüsteemist süsteemsed või üldised puudused seoses tagatud õigusega mitte langeda ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks. Vastastikune usaldus, mis – nagu eespool öeldud – on Euroopa vahistamismääruse süsteemi alus ja sellega kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise mõte, räägib selle poolt.

44.

Võib siiski juhtuda, et uus õigusakt on pigem ainult sümboolse iseloomuga kui efektiivne, nii et see ei taga piisavat kaitset. Kui see on nii, arvestades, et „harta artikliga 4 tagatud õigus on absoluutne“, ( 28 ) oleks vahistamismäärust täitev õigusasutus kohustatud seda kaitsma, kui tal on vähegi „andmeid, mis tõendavad, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis kinnipeetavatel on tegelik ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks langemise oht“. ( 29 )

45.

Selleks et hinnata, kas see kaitsemehhanism on tegelikult sisse seatud, tuletan meelde, et vastavalt kohtuotsusele Aranyosi võivad „objektiivsed, usaldusväärsed, täpsed ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmed vahistamismääruse teinud liikmesriigis valitsevate kinnipidamistingimuste kohta […] tuleneda muu hulgas rahvusvaheliste kohtute, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus, otsustest, vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis tehtud otsustest, aruannetest ja dokumentidest“. ( 30 )

46.

Kohtutoimiku andmetest saab järeldada, et Ungari seadusandja kehtestatud abinõud ei ole teoreetilised või praktikas teostamatud lahendused, vaid et need annavad tegelikult praktilisi tulemusi.

47.

Niisugusel seisukohal oli kõigepealt EIK, kui ta hindas, et uued õigusnormid ei ole paljas paber, vaid et need garanteerivad tõhusalt õiguse mitte langeda ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks.

48.

Teiseks tunnustas Euroopa nõukogu ministrite komitee oma 2017. aasta juuni otsuses ( 31 ) Ungari ametivõimude tublit tööd vanglate ülerahvastatuse probleemi lahendamisel, täheldades, et näib, et juba võetud meetmed on andnud esimesi tulemusi ning et võib oodata, et need meetmed ja teised, mida võidakse võtta edaspidi, aitavad liikmesriigi ametivõimudel viia vähehaaval läbi konkreetseid ja tõhusad meetmeid, et jätkata selle probleemiga tegelemist. ( 32 )

49.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et EIK seisukohta arvestades „võib vahistamismäärust täitev õigusasutus olla sunnitud tunnistama, et uued õiguskaitsevõimalused […] välistavad tegeliku ohu, et tagaotsitav langeb kinnipidamistingimuste tõttu ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks“. ( 33 ) Kuna EIK on jätnud endale õiguse otsustada võimalike EIÕK artikli 3 rikkumiste üle, kui liikmesriikides esitatud kaebused jäävad tulemusetuks, usub eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see paneb mõtlema, et EIK ei välista lihtsalt ilma pikema jututa ohtu, et tagaotsitav võib langeda ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks. ( 34 )

50.

Tegelikult ei tähenda EIK avaldatud valmisolek lahendada kaebusi, mida esitavad kinnipeetavad, kelle kaebuse on liikmesriikide kohtutes rahuldamata jäetud, üleüldist ja põhimõttelist usaldamatust liikmesriikide tagatissüsteemi vastu. See on pigem meeldetuletus, et siseriiklike kohtuotsuste suhtes, mis konkreetseid EIÕKga tagatud õiguste rikkumisi ei heasta, on võimalik kasutada õiguskaitsevahendit EIKs. ( 35 )

51.

Täpsemalt on EIK sel juhul tunnistanud, et Ungaris 2016. aasta reformiga võetud abinõusid peaksid kasutama Domján „ja kõik teised tema olukorras olevad isikud“, enne kui nad pöörduvad EIK poole. ( 36 ) Sellega tunnistab ta vaikimisi, et nende õiguskaitsevahenditega saab anda EIÕK kaitse, ilma et oleks vaja kasutada erakorralist õiguskaitsevahendit, mida Euroopa kohtud endast juba määratluse poolest kujutavad. ( 37 )

52.

EIK märgib küll seejärel, et ta võib oma seisukohta „kõnealuste siseriiklike kaebuste potentsiaalse tõhususe suhtes muuta, kui liikmesriigi ametiasutuste praktika pikas perspektiivis näitab, et kinnipeetavatele ei võimaldata ümberpaigutamist ja/või hüvitist formaalsetel põhjustel, et riigisisesed menetlused on liiga pikad või et liikmesriigi kohus ei toimi vastavuses konventsiooni nõuetega“. ( 38 ) Aga seni, kui ta ei ole seisukohta muutnud, tuleb eeldada, et 2016. aastal kehtestatud abinõud on tõhusad.

53.

Järelikult, kui kinnipidamisolud on muutunud eespool öeldu tähenduses paremuse suunas, kui nüüd on olemas siseriiklikud õigusnormid, mis tagavad kinnipeetavate tõhusa kohtuliku kaitse kinnipidamistingimuste tõttu harta artikli 4 võimalike rikkumiste vastu ja kui need õigusnormid on tõhusad, mitte pelgalt formaalsus või paljas nimi, ei saa enam ilma pikema jututa eeldada, et on „objektiivseid, usaldusväärseid, täpseid […] andmeid, millest ilmneb, et vahistamismääruse teinud liikmesriigis esineb kinnipidamistingimustes süstemaatilisi või üldisi puudusi, või need puudutavad teatavaid isikute rühmi või kinnipidamisasutusi“.

54.

Leian, et see lahendus on kõige paremini kooskõlas kohtuotsusega Aranyosi, raamotsuse aluseks olevate põhimõtetega ja nõuetekohase respektiga iga liikmesriigi (siin Ungari) kohtute ees, keda ei saa alusetult kahtlustada Euroopa vahistamismääruste tegemisel laialdases harta artikli 4 rikkumise hukkamõistmisest hoidumises. Vastastikusel usaldusel põhinev kriminaalasjades koostöö süsteem ei saa kestma jääda, kui vastuvõtva riigi kohtud käsitlevad vahistamismääruse teinud riigi taotlusi, nagu oleks viimaste teadlikkus põhiõiguste kaitse tagamiseks esimeste omast madalamal tasemel.

55.

Igal juhul ei või Euroopa vahistamismääruse saamine anda vahistamismäärust täitvale kohtule põhjust viia läbi vahistamismääruse teinud riigi kogu vanglasüsteemi kvaliteedikontrolli ega mõista selle üle kohut oma enda siseriikliku õiguse seisukohast. Kontrolliparameetriks ei või olla muu kui harta artikkel 4. See on minimaalne, kuid absoluutne tagatis, mis tagab tegeliku ja tõhusa kaitse piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise eest.

56.

Asjaolu, et EIK on tuvastanud, et uus õiguskaitsevahendite kord võimaldab seda kaitset pakkuda, on minu arvates üks olulise tähtsusega element kinnipidamistingimuste üldise olukorra hindamisel (Aranyosi topelttesti esimene samm) Euroopa vahistamismääruse teinud riigis. Minu arvates on see niisugusel hindamisel lausa määrav tegur.

57.

Kuna aga see on lõppkokkuvõttes ühe absoluutse õiguse tagatis, millele tuleb juba selle olemusest tulenevalt tagada pigem ennetav kui heastav kaitse, leian, et niisuguse tõhusa õiguskaitsevahendite korra olemasolu ei pruugi vaatamata selle asjakohasusele olla piisav, kui vahistamismäärust täitval kohtul on põhjendatud kahtlusi, et konkreetselt tagaotsitav võib langeda vahetult ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks, olenemata sellest, et seda õigusrikkumist pärast heastatakse tõhusate õiguskaitsevahenditega vahistamismääruse teinud riigis.

58.

Seepärast oleks niisuguses olukorras, nagu on arutamisel põhikohtuasjas, kus on hiljuti sisse seatud spetsiifiline õiguskaitsekord, et tagada õigus mitte langeda vahistamismääruse teinud riigis kinnipidamise ajal ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks, ei pruugi veel olla saavutanud oma täit potentsiaali, sel määral, et see on muutnud nimetatud õiguse rikkumise riski erandlikuks, põhjendatud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus tunneb huvi, millistes tingimustes tagaotsitavat kinni pidama hakatakse (Aranyosi testi teine samm).

59.

Need küsimused lähtuvad eeldusest, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa vahistamismääruse täidab, siis püsib harta artikli 4 rikkumise tõsine oht.

60.

Euroopa Kohus leidis kohtuasjas Aranyosi, et selle ohu hindamisest ( 39 ) ei piisa, „[k]ui sellise ohu olemasolu on kindlaks tehtud, peab vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus konkreetselt ja täpselt hindama, kas on piisavalt alust arvata, et puudutatud isikul on vahistamismääruse teinud liikmesriigis kavandatava kinnipidamise tingimuste tõttu selline oht olemas.“ ( 40 )

61.

Seepärast on tingimata vajalik, et vahistamismäärust täitev õigusasutus lisaks sellele, et ta tuvastab süsteemsed (üldised) puudused vahistamismääruse teinud riigi kinnipidamisasutustes, kontrollib, „kas kõnesoleva juhtumi asjaoludel on piisavalt alust arvata, et pärast vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmist on sellel isikul tegelik oht sattuda selles liikmesriigis ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks […]“. ( 41 )

62.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub sellest kriteeriumist, kui ta püüab kontrollida, millised oleksid ML‑i kinnipidamistingimused, milleks ta palus teatavat täiendavat teavet. ( 42 ) Tema kontroll peaks piirduma – rõhutan – objektiivsete ja mõistlike andmetega, mis võidakse talle anda konkreetsete ja spetsiaalselt seda isikut puudutavate tingimuste kohta. Ta ei pea seega selles etapis uurima, millised on tingimused vahistamismääruse teinud riigi vanglasüsteemis üldiselt.

63.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas juhul, kui tal on tõendeid süsteemsetest või üldistest puudustest kõikides või mõnes kinnipidamisasutuses, võib ta välistada ohu, mida see kujutab tagaotsitava puutumatusele, kui vahistamismääruse teinud riik on andnud „üldsõnalise tagatise“, et sellele isikule ei saa osaks niisugune kohtlemine. ( 43 )

64.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise tunnistab, ei ole raamotsuses seda tüüpi tagatisi ette nähtud. Sellega ei ole ka lubatud neid nõuda. ( 44 ) Kuna põhikohtuasjas on küsimus ühe konkreetse Euroopa vahistamismääruse täitmises, mitte vahistamismääruse teinud riigi vanglasüsteemi kvaliteedis tervikuna, leian, et kui selle riigi ametivõimud lubavad tagada, ( 45 ) et tagaotsitava konkreetsed kinnipidamise tingimused ei kujuta tegelikku ohtu, et ta langeb ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks, ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus jätta omistamata sellele lubadusele tähtsust, mida see väärib. Mis puutub ametlikult võetud kohustuse väljendusse, siis kui seda rikutaks, saaks tagaotsitav sellest tulenevad õigused vahistamismääruse teinud riigi kohtus maksma panna.

65.

Eelnevalt tekib küsimus, millist teavet võib vahistamismäärust täitev õigusasutus selleks kasutada ja konkreetselt, milliselt ametiasutuselt võib seda hankida või saada.

66.

Raamotsuse artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab põhimõtteliselt suhtlema kohtuga, kes on Euroopa vahistamismääruse teinud. Vastastikune tunnustamine luuakse just nimelt nimetatud artikliga 6 loodud inter pares dialoogi kaudu, s.o vahistamismääruse teinud õigusasutuse, kes teeb Euroopa vahistamismääruse, ja seda määrust täitva ehk vastuvõtva õigusasutuse vahel, kes peab sellele käigu andma. ( 46 )

67.

Vastavalt raamotsuse artikli 7 lõikele 1 võivad liikmesriigid määrata „pädevaid õigusasutusi abistama“ keskasutuse või mitu keskasutust, kellele tuleb vastavalt selle artikli lõikele 2 usaldada ka „Euroopa vahistamismääruste edastamise ja vastuvõtmise haldami[ne] ning kogu muu ametlik[…] kirjavahetus[…], mis on nendega seotud“. ( 47 )

68.

See aspekt on oluline, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas ML‑i Ungaris kinnipidamise tingimuste üle otsustamiseks võib arvesse võtta teavet, mille puhul ei saa kontrollida, kas see pärineb vahistamismääruse teinud kohtult endalt või on viimane seda taotlenud. ( 48 )

69.

Eelotsusetaotluse järgi andis selle teabe Ungari justiitsministeerium, täpsustamata, kas ta andis selle otse või vahistamismääruse teinud kohtu vahendusel. Sellel teisel juhul oleksid loogiliselt andmed olulised Euroopa vahistamismääruse täitmiseks, mis tähendab, et nende juriidiline väärtus tuleneb sellest, et vahistamismääruse teinud kohus on nendega nõustunud ja need heaks kiitnud.

70.

Vahistamismääruse teinud ja seda täitvad õigusasutused on ainsad aktiivsed osalised Euroopa vahistamismääruse menetlemisel. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab seega esitama oma teabetaotlused vahistamismääruse teinud õigusasutusele, kes on kohustatud nendele vastama. ( 49 ) See õiguslik juhtiv üleanne ei piira puhtalt abirolli, mis võib kohastel juhtudel olla vastavalt raamotsuse artiklile 7 liikmesriigi määratud keskasutustel. ( 50 )

71.

Seega peab vahistamismäärust täitev õigusasutus võtma arvesse teavet, mida on talle andnud vahistamismääruse teinud õigusasutus, või mis pärineb vahistamismääruse teinud riigi keskasutuselt (või ühelt selle keskasutustest) ja millega on nõustunud ja mille on edastanud vahistamismääruse teinud õigusasutus.

72.

Eespool öeldut tuleb tõlgendada nii, et see ei piira vahistamismäärust täitva õigusasutuse võimalust kasutada mis tahes muud teavet, mida ta võib küsida selleks, et tuvastada, et on „objektiivseid, usaldusväärseid, täpseid ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmeid“, ( 51 ) mis suudavad tõendada tegelikku ebainimliku või alandava kohtlemise ohtu.

73.

See teine teave võib talle saabuda Euroopa vahistamismääruse riigisisese menetlemise käigus tagaotsitava või prokuratuuri algatusel, kes Saksamaal toimib vahistamismäärust täitva õigusasutusena ( 52 ). Nii nagu see, kes teavet taotleb ( 53 ), ei saa jätta nende vahendite abil saadud teavet tervikuna hoolikalt hindamata, ei ole lubatud vahistamismääruse teinud kohtu – kas otse või siis õigusasutuse vahendusel – antud teabe suhtes teha kontrolli, mis läheb kaugemale selle päritolu tuvastamisest, sest selle sisu suhtes peab põhimõtteliselt olema usaldus, mis on vastastikuse tunnustamise aluseks.

74.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu määratud tähtaja lõpuks ei olnud see kohus ikka veel saanud kogu teavet, mida ta oli taotlenud. ( 54 ) Tuleb seega analüüsida, millised tagajärjed võivad vahistamismääruse teinud õigusasutuse niisugusel toimimisviisil (tegemata jätmisel) olla.

75.

Enne nende tagajärgede üle otsustamist ei ole liiast rõhutada, et teabepäring peab piirduma igal üksikjuhul ainult tingimata vajaliku teabega. Selle taotletud teabega tahetakse nimelt kontrollida, kas on tegelik oht, et tagaotsitavat võidakse kohelda ebainimlikult või alandavalt. Taotlust ei või laiendada muudele küsimustele, sealhulgas kinnipidamise teemale, mis ei ole otseselt seotud selle spetsiifilise ohuga ja puudutab suuremat või vähemat heaolutaset vanglates.

76.

Vahistamismäärust täitva õigusasutuse paljudest küsimustest vahistamismääruse teinud õigusasutusele mõni läheb ebainimliku või alandava kohtlemise ohu hindamiseks asjasse puutuvatest küsimustest tunduvalt kaugemale. Nii lähevad muu hulgas küsimused suitsetamisvõimaluse kohta, selle kohta, kes peseb vangide pesu või kambriakende ette võrede või ruloode paigaldamise kohta ( 55 ) minu arvates kaugemale sellest, mis on selle ohu tuvastamiseks hädavajalik.

77.

Samamoodi ei ole minu arvates mingit põhjust, miks peaks taotletud teave puudutama kõiki vahistamismääruse teinud liikmesriigi kinnipidamisasutusi, mitte ainult neid, kuhu tagaotsitav tuleb vastu võtta.

78.

Nõustun selles konkreetses aspektis komisjoniga ( 56 ) ja leian nagu Saksamaa valitsuski, ( 57 ) kelle käsitlusviisiga olid avalikul kohtuistungil nõus enamik menetlusse astunud valitsustest, et käsitlusviis peaks piirduma üleandmise ootuspäraste tagajärgedega, mida vahistamismäärust täitev liikmesriik üleandmise ajal võis teada või pidi teadma. Arvan, et see on mõistlik kriteerium ja vastab lisaks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale vahistamismäärust täitva riigi vastutuse küsimuses. ( 58 )

79.

Sellest perspektiivist hõlmab ootuspärane nii kinnipidamiskeskust, kuhu tagaotsitav kohe pärast üleandmist paigutatakse, kui ka asutust, kuhu ta viiakse edasiseks kinnipidamiseks. ( 59 ) Ülejäänud asutused, kuhu ta võidakse vabadusekaotusliku karistuse täitmise käigus tulevikus üle viia, ( 60 ) jääksid nende ootuspäraste tagajärgede hulgast, mille teadmist vahistamismäärust täitvalt riigilt võib nõuda, välja.

80.

Kui taotletud ja saamata jäänud teave on oluline selleks, et välistada ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks langemise võimalus, peab Euroopa vahistamismääruse teinud kohus lojaalse koostöö ja iseenda huvides hoolsuse kohustusest tulenevalt andma vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kogu taotletud teabe.

81.

Kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel säilivad täiendava teabe puudumisel kahtlused, kui see täiendav teave on – kordan – tema arvamuse kujundamiseks tingimata vajalik, võib vahistamismäärust täitev õigusasutus oma lõpliku otsuse tegemist edasi lükata. Ütlen edasi lükata ja mitte keelduda, sest kohtuasjast Aranyosi tulenev kohtupraktika ei tähenda tingimata, et kui on tõendatud mitte enam üldine ja abstraktne, vaid konkreetne ja isiklik harta artikli 4 rikkumise oht, peaks vahistamismäärust täitev õigusasutus tagaotsitava isiku üleandmisest keelduma.

82.

Euroopa Kohus on nimelt kinnitanud, et kui vahistamismäärust täitev kohus tuvastab esitatud teabe põhjal, „et Euroopa vahistamismääruse subjektiks oleval isikul on tegelik oht ebainimlikuks või alandavaks kohtlemiseks […], siis tuleb Euroopa vahistamismääruse täitmine edasi lükata, kuid sellest ei loobuta“. ( 61 )

83.

Sellisel juhul on oluline eelkõige tagada tagaotsitava õigus vabadusele (harta artikkel 6), kui ta on kinni peetud Euroopa vahistamismääruse alusel. ( 62 ) Aga meetmed, mis võetakse selleks, et tagada õigus vabadusele, ei või kahjustada Euroopa vahistamismääruse täitmist, seni kuni selle kohta ei ole lõplikku otsust tehtud. ( 63 )

84.

Euroopa Kohus lisab, et „[k]ui [ebainimliku ja alandava kohtlemise] ohu olemasolu ei ole mõistliku aja jooksul võimalik kõrvaldada, peab see õigusasutus otsustama, kas üleandmise menetlus lõpetada“. ( 64 ) Leian seega, et pärast selle ohu tuvastamist ei lõpe menetlus automaatselt, vaid et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib võtta endale aega, et otsustada, kas menetlus lõpetada. Kui Euroopa Kohus kasutab väljendust „üleandmise menetlus lõpetada“, mitte aga väljendust „Euroopa vahistamismääruse täitmisest keelduda või see täitmata jätta“, siis kannab ta minu arvates teatud viisil vastutuse menetluse jätkumise eest üle vahistamismääruse teinud õigusasutusele, kes ei ole täiendava teabe taotlustele vastanud.

85.

Kui ohtu ei ole võimalik välistada, kuna vahistamismääruse teinud õigusasutus ei ole vahistamismäärust täitva õigusasutuse teabetaotlusele vastanud, siis võib viimane pöörduda selle õigusasutuse poole ning teatada talle, et nendel tingimustel ta üleandmismenetlust ei jätka.

86.

Kokkuvõttes peab vahistamismäärust täitev õigusasutus enne, kui ta otsustab, et ta üleandmismenetlust ei jätka, hindama, kas olemasoleva teabega saab ebainimliku või alandava kohtlemise ohu välistada: a) kinnipidamisasutuses, kuhu tagaotsitav Ungari ametivõimude sõnul kohe pärast üleandmist paigutatakse; ja b) asutuses, kuhu ta eeldatavasti üle viiakse, et kanda karistust, millega seoses teda taga otsiti.

87.

See hindamine ei või aga minna kaugemale ebainimliku või alandava kohtlemise ohu välistamiseks rangelt vajalikest asjaoludest; seda ohtu ei saa samastada pelgalt suurema või väiksema heaolu tingimustega kinnipidamisasutuses.

88.

Esitatud arutluskäigust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremeni (Bremeni kõrgeim piirkondlik kohus, Saksamaa) küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK muudetud redaktsioonis, artikli 1 lõiget 3, artiklit 5 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 4 tõlgendada nii, et: