1.

Euroopa Liit võttis juba 1991. aastal vastu õigusnormid, et kaitsta veekogusid nitraadireostuse eest, nimelt reoveedirektiivi, ( 2 ) mis käsitleb eelkõige reoveepuhastite rajamist ja käitamist, ning nitraadidirektiivi, ( 3 ) mis käsitleb põllumajandusest lähtuvaid nitraate. Need meetmed järgivad eelkõige eesmärki kaitsta ökosüsteeme ülemäärase toitainetega varustamise eest. Samal ajal on nitraatidega seotud ka terviseohud, seda eelkõige vastsündinute puhul. ( 4 ) Seetõttu sätestab joogiveedirektiiv ( 5 ) nitraadisisalduse 50 mg/l piirmäära, mis on esitatud ka nitraadidirektiivis.

2.

Põhikohtuasja kaebajaks olev veevarustaja, üksikisik ja vald nõuavad seetõttu, et võetaks meetmeid, mis tagavad, et põhjavee nitraadisisaldus oleks alla 50 mg/l. Pädevad asutused vaidlustavad seevastu kaebajate pädevuse nõuda nende meetmete rakendamist. Lisaks on vaieldav, kas tuleb võtta lisameetmeid ja kas asjaomastel õigusnormidel on vahetu mõju.

3.

Käesolev menetlus annab Euroopa Kohtule veel kord võimaluse käsitleda küsimust, kes võib liikmesriigi kohtutes tugineda liidu keskkonnaõigusnormidele. Peale selle tuleb esimest korda arutada, mil määral on neis kohtutes võimalik tugineda nitraadidirektiivile.

4.

Vastavalt Århusi konventsiooni ( 6 ) artikli 2 („Mõisted“) punktidele 4 ja 5 on

„4.   üldsus – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ning siseriiklike õigusaktide või -praktika kohaselt ka nende isikute organisatsioonid, rühmad või muud ühendused;

5.   asjast huvitatud üldsus – avalikkus, keda mõjutab või tõenäoliselt mõjutab otsuste tegemine või kes on huvitatud keskkonnaasjade otsustamisest; […]“.

5.

Konventsiooni artikli 3 lõige 6 käsitleb seost olemasolevate õigustega:

„Konventsiooni järgimine ei kohusta kehtestama erandeid siseriiklikes õigusaktides, millega reguleeritakse keskkonnaasjades info saamist, üldsuse osalemist ja neis asjus kohtu poole pöördumist.“

6.

Konventsiooni artikli 9 lõige 3 näeb ette kaebeõiguse:

„Lisaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlustele ning ilma et see piiraks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetluste kohaldamist tagab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.“

7.

Nitraadidirektiivi põhjenduses 6 on nimetatud nitraadidirektiivi kaitse-eesmärk:

„seepärast on inimeste tervise ja elusressursside ning veeökosüsteemide kaitsmiseks ja selleks, et tagada vee kasutamine muudel õiguspärastel viisidel, vaja vähendada põllumajandusest lähtuvatest nitraatidest põhjustatud või tingitud veereostust ning hoida ära selle reostuse suurenemist; […]“.

8.

Nitraadidirektiivi põhjendus 13 puudutab kaitse-meetmete ajalist raamistikku.

„teatavate liikmesriikide hüdrogeoloogiline olukord on tunnistatud selliseks, et vee kvaliteedi paranemine tänu kaitsemeetmetele võib võtta aastaid“.

9.

Nitraadidirektiivi artiklis 1 on kindlaks määratud direktiivi konkreetsed eesmärgid:

„Käesoleva direktiivi eesmärgiks on:

10.

Reostuse mõiste on nitraadidirektiivi artikli 2 punktis j määratletud kui „[…] lämmastikuühendite vahetu või kaudne sattumine põllumajandusest veekeskkonda, mis ohustab inimeste tervist, kahjustab elusressursse ja veeökosüsteeme, halvendab keskkonna kasutamist puhkeaja veetmiseks või häirib vee teisi õiguspäraseid kasutusviise“.

11.

Vastavalt nitraadidirektiivi artikli 3 lõikele 1 peavad liikmesriigid põhimõtteliselt kindlaks määrama tundlikud alad:

„Liikmesriigid määravad I lisas sätestatud kriteeriumide põhjal kindlaks veekogud, mis on reostunud, ja veekogud, mida reostus võib mõjutada, kui artikli 5 kohaseid meetmeid ei võeta.“

12.

Nitraadidirektiivi artikli 3 lõige 5 sätestab siiski sellest erandi:

„Liikmesriigid on vabastatud tundlike alade kindlaksmääramise kohustusest, kui nad koostavad ja rakendavad artiklis 5 osutatud tegevusprogramme kooskõlas käesoleva direktiiviga kogu oma riigi territooriumil.“

13.

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, kasutab Austria nitraadidirektiivi artikli 3 lõikes 5 sätestatud erandit.

14.

Nitraadidirektiivi artikkel 5 määrab kindlaks niinimetatud tegevusprogrammid:

„1.   Artiklis 1 määratletud eesmärkide saavutamiseks peavad liikmesriigid käivitama määratud tundlike alade suhtes tegevusprogrammid […].

2.   […]

3.   […]

4.   Tegevusprogramme rakendatakse nelja aasta jooksul pärast käivitamist ning need koosnevad järgmistest kohustuslikest meetmetest:

5.   Peale selle võtavad liikmesriigid tegevusprogrammide raames täiendavalt või tõhusamalt meetmeid, mida nad vajalikuks peavad, kui algusest peale on selge või tegevusprogrammide rakendamise käigus saab selgeks, et lõikes 4 osutatud meetmed ei ole artiklis 1 määratletud eesmärkide saavutamiseks küllaldased. Kõnealuseid meetmeid valides võtavad liikmesriigid arvesse nende tõhusust ja kulusid võrreldes muude võimalike ennetusmeetmetega.

6.   Liikmesriigid koostavad ja rakendavad käesoleva artikli alusel käivitatavate tegevusprogrammide tulemuslikkuse hindamiseks sobivaid seireprogramme.

Liikmesriigid, kes kohaldavad artiklit 5 kogu oma territooriumil, jälgivad vee (pinna- ja põhjavee) nitraadisisaldust valitud mõõtepunktides, kus on võimalik põllumajandusnitraatidest tingitud veereostuse ulatust kindlaks määrata.

7.   Liikmesriigid vaatavad vähemalt üks kord nelja aasta jooksul oma tegevusprogrammid läbi ja vajaduse korral muudavad neid, sealhulgas lisades neisse lõike 5 kohaseid meetmeid. Nad teatavad komisjonile kõikidest oma tegevusprogrammide muudatustest.“

15.

Nitraadidirektiivi artikli 10 lõige 1 määrab kindlaks liikmesriikide aruandekohustuse.

„Liikmesriigid esitavad komisjonile käesoleva direktiivi teatavakstegemisele järgneva nelja aasta ja pärast seda iga järgneva nelja aasta kohta V lisas kirjeldatud teavet sisaldava aruande.“

16.

Nitraadidirektiivi I lisas on kehtestatud tundlike alade kindlaksmääramise kriteeriumid. A osa punkt 2 puudutab põhjavett:

[määratakse kindlaks,] „kas põhjavee nitraadisisaldus on või võib olla üle 50 mg/l, kui artikli 5 kohaseid meetmeid ei võeta“.

17.

Vastavalt nitraadidirektiivi V lisa punkti 4 alapunktile e peavad liikmesriigid komisjonile teatama prognoosid oma tegevusprogrammide kohta:

„liikmesriikide oletused ajakava kohta, mille jooksul vastavalt artikli 3 lõikele 1 kindlaksmääratud veekogud eeldatavasti reageerivad tegevusprogrammi meetmetele, ning nende oletustega kaasneva ebakindluse määr“.

18.

Joogiveedirektiivi artikli 5 lõiked 1 ja 2 määravad kindlaks joogivee miinimumstandardid:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad olmevee osas kohaldatavate I lisas sätestatud parameetrite väärtused.

2.   Lõike 1 alusel sätestatud väärtused ei tohi olla leebemad, kui on ette nähtud I lisaga. […]“.

19.

Vastavalt joogiveedirektiivi I lisa B osale on nitraadisisalduse piirmäär 50 mg/l.

20.

Veepoliitika raamdirektiivi ( 7 ) artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkt ii täpsustab keskkonnaalaseid eesmärke põhjavee puhul:

„[liikmesriigid] kaitsevad, parandavad ja taastavad […] kõiki põhjaveekogumeid ning tagavad põhjavee võtmise ja taastumise tasakaalu eesmärgiga saavutada põhjavee hea seisund hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest vastavalt V lisa sätetele, järgides seejuures lõike 4 kohaselt kindlaks määratud tähtajapikendusi ja lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamist, ilma et see piiraks lõike 8 kohaldamist ning kui artikli 11 lõike 3 punktist j ei tulene teisiti“.

21.

Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 1 punktis c on esitatud kaitsealasid puudutav erisäte:

„[…] tagavad [liikmesriigid] kõigi normide ja eesmärkide täitmise hiljemalt 15 aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest, kui ühenduse õigusaktides, mille alusel kaitsealad on asutatud, ei ole ette nähtud teisiti.“

22.

Veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 4 kohaselt on lubatud artikli 4 lõikes 1 sätestatud tähtaegu pikendada kuni 12 aastat.

23.

Põhjaveedirektiivi ( 8 ) artikli 4 lõige 2 täpsustab, millal on põhjaveekogu heas seisundis.

„Põhjaveekogu või põhjaveekogude rühma peetakse heas keemilises seisundis olevaks, kui:

24.

Põhjaveedirektiivi I lisa punktis 1 on kindlaks määratud põhjavee kvaliteedi standard, mille puhul on nitraadisisaldus 50 mg/l.

25.

Põhjavee kasutamine on Austria veeseaduse (Wasserrechtsgesetz, edaspidi „WRG“) § 10 lõikes 1 kindlaks määratud selliselt, et kinnistuomanik ei vaja põhjavee vajalikuks majapidamis- ja majandamisotstarbeks kasutamiseks veeametilt luba, kui vee ammutamine toimub ainult käsipumba või käsitsi käitatava pumbajaama abil, või kui vee võtmine on kohases proportsioonis isiku enda krundiga.

26.

Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland (Burgenlandi liidumaa põhjaosa Veevärgi Ühing), R. Prandl ja Gemeinde Zillingdorf (Zillingdorfi vald, Austria) esitasid tolleaegsele Bundesministerium für Land und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschaftile (Austria Vabariigi põllumajandus-, metsandus-, keskkonna- ja veemajandusministeerium) taotluse, et see muudaks nitraadidirektiivi artikli 5 lõike 4 ülevõtmiseks liikmesriigi määruse kujul vastu võetud tegevusprogrammi nii, et see oleks kooskõlas nitraadidirektiiviga ja oleks tagatud selle direktiiviga antud kaitse, eelkõige inimeste tervise kaitse selle põhjaveekogumi põhjavee kasutamisel, milles asuvad kolme menetlusosalise kaevud.

27.

Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland (Burgenlandi liidumaa põhjaosa Veevärgi Ühing) on Austria suuruselt neljas veevarustaja. Ta osutab asjaomaseid veega seotud teenuseid, sest tal on üle 45 aktiivse veejagamiskoha – kaevu ja allika –, ning keskmiselt varustab ta aastas 160000 inimest. Tegemist on avalik-õigusliku asutusega, nimelt mitme valla ühendusega. Liikmesriigi määruse alusel on tal kohustus tagada veega varustamise avalik-õigusliku ülesande täitmine, sh veega seotud maksude sissenõudmine spetsiifiliselt määratletud piirkonnas. Tema varustuspiirkonnas asuvate hoonestatud kinnistute omanikel on üldjuhul kohustus liita asjaomased hooned veevärgiga. Samuti on veevärgiühingul pädevus nõuda kehtestatud määruse alusel sisse makse (joogivee kvaliteediga) vee kättesaadavaks tegemise eest. Ta kasutab abinõusid, et viia joogiveena kasutamiseks võetud põhjavee nitraadisisaldus enne tarbijale edastamist alla 50 mg/l.

28.

R. Prandl, kes on Alam-Austria liidumaal elav eraisik, katab praegusel ajal oma tarbevee vajaduse tema kinnistul asuva kaevu abil. Kõrgendatud nitraadisisalduse tõttu ei kasuta ta seda joogivee võtmiseks. Seetõttu võtab ta kogu joogivee avalik-õiguslikult veevarustajalt.

29.

Zillingdorfi vald asub Alam-Austria liidumaal ja ta käitab vallas asuvat tarbevee kaevu kohalike ülesannete täitmiseks. Kaevu puhul oli algul tegemist joogiveekaevuga, kuid suure nitraadireostuse tõttu on see taandatud tarbevee võtmise kaevuks.

30.

Põhjavee 50 mg/l nitraadisisaldust ületati taotluse esitamise ajal ja ületatakse ka praegu veevärgiühingu üksikutes mõõtmiskohtades rohkem kui 100%. R. Prandli kodukaevus oli taotluse esitamise ajal nitraadisisaldus 59 mg/l, 2017. aasta detsembris oli see siiski alla 50 mg/l. On vaieldamatu, et väärtused kõiguvad, mistõttu ei saa lähtuda sellest, et nitraadisisaldus jääb pikaajaliselt alla 50 mg/l. Valla kaevus oli taotluse esitamise ajal nitraadireostus 71 mg/l, mis oli endiselt kõrgendatud ka 2017. aasta detsembris.

31.

Vaieldamatult ei kasutata vett, mille nitraadisisaldus on üle 50 mg/l, vahetult joogiveena. Muid olemasolevaid otseseid terviseohte, mis tuleneksid käesolevas asjas esinevast asjaomaste veevõtukohtade kõrgendatud nitraadisisaldusest, ei ole teada.

32.

Samamoodi ei ole vaidlust selle üle, et nitraadidirektiivi artikli 5 lõike 4 kohase tegevusprogrammiga on võetud ja võetakse meetmeid direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Samuti on kindel, et piirkondades, mille kolm taotluse esitajat on määratlenud, oli ja on nitraadisisaldus teatud ajavahemikul pidevalt kõrgendatud.

33.

Alam-Austria liidumaal kehtib ühisveevärgiga liitumise kohustus. Kodukaevu kasutamine oleks R. Prandlil siiski riigisisese õiguse kohaselt teatavate seadusest tulenevate piirangutega ilma taotlust esitamata lubatud. R. Prandlit ja Zillingdorfi valda ei varusta veevärgiühing, vaid seda teevad muud avalik-õiguslikud veevarustajad. Kõrgendatud nitraadisisaldusest tulenevat otsest terviseohtu ei ole.

34.

Kolme taotleja taotlused jäeti otsusega, mille peale esitatud kaebust menetleb nüüd Verwaltungsgericht Wien (Viini halduskohus, Austria), vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest taotlejatel puudus avalik-õiguslik subjektiivne õigus või nad ei olnud otseselt puudutatud. Verwaltungsgericht (halduskohus) esitab seetõttu Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas ELTL artiklit 288 koostoimes nitraadidirektiivi artikli 5 lõikega 4 või koostoimes sama direktiivi artikli 5 lõikega 5 ja I lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et

Seejuures on kõigi kolme olukorra puhul igal juhul tagatud tarbijate tervise kaitse kas – punktides b ja c kirjeldatud olukorras – vee võtmisega (kohustusliku liitumisega ja liitumisõigusega) pakkujast veevarustajalt, või – punktis a kirjeldatud olukorras – vastavate puhastusmeetmete abil.“

35.

Kirjalikud seisukohad esitasid ühiselt Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland (Burgenlandi liidumaa põhjaosa Veevärgi Ühing), R. Prandl ja Zillingdorfi vald kui põhikohtuasja kaebajad ning Austria Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon. Nimetatud menetlusosalised ja Poola Vabariik osalesid ka 6. veebruaril 2019 toimunud kohtuistungil.

36.

Eelotsusetaotlusega tuleb selgitada, kas põhikohtuasja kolm kaebajat – avalik-õiguslik veevarustaja; vald, kes peab kaevu, ja kaevu omanik – võivad nitraadidirektiivi alusel nõuda, et pädevad asutused võtaksid meetmeid, mis lähevad kaugemale olemasolevast liikmesriigi tegevusprogrammist, et saavutada põhjavee nitraadisisaldus alla 50 mg/l.

37.

Sel eesmärgil käsitlen kõigepealt seda, mil määral saavad kaebajad põhimõtteliselt tugineda nitraadidirektiivi sätetele, ja seejärel uurin, millistel tingimustel võiks neil olla õigus nõuda kaugemale ulatuvaid meetmeid, mis tagavad nitraadisisalduse vähenemise.

38.

Mis puudutab põhikohtuasja kolme kaebaja õigust tugineda nitraadidirektiivile, siis väidavad Austria ja Madalmaad, et kaevude nitraadireostus ei põhjusta konkreetset terviseohtu, kuna avalik-õiguslik veevarustus pakub piisavalt joogivett, mille nitraadisisaldus ei ole kõrgenenud. Samamoodi nagu Poola hoiatavad nad populaarkaebusele menetlusloa andmise eest.

39.

See väide ei ole veenev.

40.

Kui liidu õigusega ei ole kehtestatud norme, mis reguleeriksid kohtulikule läbivaatamisele kohaldatavat menetluskorda, määratakse see kord kindlaks iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga, lähtudes menetlusautonoomia põhimõttest, tingimusel et see kord ei oleks ebasoodsam korrast, mis reguleerib sarnaseid riigisiseseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ega muudaks liidu õiguskorrast tulenevate õiguste teostamist praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte). ( 9 )

41.

Määrava tähtsusega on käesoleval juhul eelkõige tõhususe põhimõte. Seda seetõttu, et ELTL artikliga 288 direktiividele antud siduva toimega oleks vastuolus, kui põhimõtteliselt välistataks võimalus, et asjasse puutuvad isikud võivad nõuda direktiiviga kehtestatud kohustuste täitmist. ( 10 ) Vähemalt füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes on direktiivi sätete rikkumisest otseselt puudutatud, peab olema õigus nõuda pädevatelt ametiasutustelt, vajaduse korral pädevatesse kohtutesse pöördudes, vastavate kohustuste järgimist. ( 11 )

42.

Isiku puutumuse tingimus tagab, et võimalus tugineda direktiivi vahetult kohaldatavatele sätetele ei vii populaarkaebuse esitamiseni.

43.

Põhikohtuasjas tuleneb kaebajate otsene puutumus juba sellest, et põhjavee nitraadireostus mõjutab nende kaevude õiguspärast kasutamist. Lisaks seab nitraadireostusest lähtuv terviseoht vähemasti R. Prandli olukorda, kus ta on otseselt puudutatud.

44.

Seni on Euroopa Kohus füüsiliste isikute kohta märkinud, et kaalutlused otsese puutumuse kohta kehtivad iseäranis sellise direktiivi puhul, millega taotletakse elanike tervise või rahvatervise kaitset. ( 12 ) Nitraadidirektiiv järgib seda eesmärki vastavalt oma põhjendusele 6 ja artikli 2 punktile j. ( 13 ) Järeldus, et kaebajate puutumus on käesoleval juhul iseäranis suur, tuleneb rahvatervise kaitsest siiski üksnes kaudselt.

45.

See on võimalik, sest Euroopa Kohus on märkinud üksnes seda, et liidu keskkonnaõigusnormidele tuginemise kaalutlused kehtivad iseäranis sätete suhtes, mis on suunatud tervise kaitsmisele. Kohtuotsus Folk, milles kalapüügiõiguste kahjustamine oli piisav, et õigustada tuginemist keskkonnavastutuse direktiivile ( 14 ) koostoimes veepoliitika raamdirektiiviga, ( 15 ) näitab, et lisaks on võimalikud ka muud puutumuse vormid.

46.

Põhikohtuasjas on kõik kolm kaebajat otseselt puudutatud, sest eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt on neil õigus kasutada oma kaevusid joogivee võtmiseks, kuid nad ei saa seda õigust ilma vee täiendava töötlemiseta teha. Seda seetõttu, et vett, mille nitraadisisaldus on üle 50 mg/l, ei saa vastavalt tervisekaitse põhjustel kindlaksmääratud piirmäärale, mis on sätestatud joogiveedirektiivi artiklis 5 ja I lisa B osas, joogiveena kasutada.

47.

See, et kõnealune puutumus on hõlmatud nitraadidirektiivi kaitse-eesmärgiga ja on seetõttu õiguslikus mõttes määrava tähtsusega, nähtub eelkõige selle direktiivi artikli 2 punktist j. Selle kohaselt peab direktiiv hoidma ära vee muu õiguspärase kasutuse häirimise.

48.

Eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt kasutatakse kaevusid joogivee võtmiseks õiguspäraselt. Vastupidi Austria seisukohale ei ole selleks vaja õigust saada kõikjal võtta joogivee kvaliteediga põhjavett. Ainuüksi mõistest „õiguspärane“ direktiivi saksakeelses („rechtmässig“) ja hollandikeelses („rechtmatig“) versioonis nähtub, et takistada tuleb juba vee õiguspärase kasutamise häirimist, seega ei ole vaja õigust, mille järgimist saab imperatiivselt nõuda. Prantsus- ja ingliskeelne versioon on selles osas veel selgemad, sest neis on kasutatud mõisteid „légitime“ ja „legitimate“. Neid keeleversioone mõistan ma nii, et tegemist on vee õiguspärase kasutamisega.

49.

Muu hulgas nähtub nitraadidirektiivi I lisa A osa punktist 1, kus nitraatide piirmäär reostunud pinnavee kindlaksmääramiseks määratakse viitega direktiivile joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee nõutava kvaliteedi kohta, ( 16 ) mis on vahepeal kehtetuks tunnistatud, et just olukord, kus vett kasutatakse joogiveena, on hõlmatud nitraadidirektiivi kaitse-eesmärgiga. ( 17 )

50.

Seega on selleks, et esineks olukord, kus isik võib olla nitraadidirektiivi võimalikust rikkumisest, mis mõjutab põhjavee kasutamist joogiveena, puudutatud, täiesti piisav, et joogiveena kasutamine on lubatav. Sellise puutumuse korral peab põhimõtteliselt olema õigus nõuda nitraadidirektiivi järgimist.

51.

See, kas veevärgiühing võib kanda võimalikud lisakulud üle kolmandatele isikutele, ei mängi seejuures rolli. Seda seetõttu, et ka see vajadus kujutab endast põhjavee õiguspärase kasutamise häirimist.

52.

Vajadus puutumust tõendada viib muu hulgas tagajärjeni, et põhikohtuasja kaebajad ei saa nõuda nitraadidirektiivi järgimist Austrias üldiselt, vaid nad saavad seda teha ainult seoses põhjaveega, mida nad kasutavad. Nii näib kaheldav, kas R. Prandl või Zillingdorfi vald on puudutatud sellest, millise kvaliteediga on Parndorfer Platte põhjaveekogum, mille kohta on dokumendis, mille nad esitasid ühiselt koos veevärgiühinguga, märgitud, et see on eriti suurel määral reostunud.

53.

Lisaks toob nitraadireostusest lähtuv terviseoht vähemasti R. Prandli puhul kaasa otsese puutumuse.

54.

Konkreetse vaieldamatu terviseohu esinemist ei ole Euroopa Kohus aga tingimuseks seadnud. Eriti selgelt nähtub see kohtuotsusest Stichting Natuur en Milieu jt, mis puudutas liikmesriigis teatavate saasteainete puhul kindlaks määratud ülemmäärasid. See, kas nende ülemmäärade ületamisega kaasneb terviseoht, oleneb saasteainete jaotusest. ( 18 ) Sellest olenemata tuvastas Euroopa Kohus aga seda, et leidub otseselt puudutatud isikuid, kes saavad nõuda kõnealustest ülemmääradest kinnipidamist. ( 19 )

55.

Minu arvates puudub alus tõlgendada olukorda, kus eeldatakse otsest puutumust, viidatud kohtupraktikaga võrreldes kitsamalt. Liidu keskkonnapoliitika järgib vastavalt ELi lepingu artikli 3 lõikele 3, põhiõiguste harta artiklile 37 ja ELTL artikli 191 lõikele 2 eesmärki tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse. Viimati nimetatud sätte kohaselt põhineb see ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid. Sellega ei oleks kooskõlas, kui õigus nõuda liidu keskkonnaõigusnormide järgimist kohtus seataks sõltuvusse konkreetse vaieldamatu terviseohu esinemisest. Nimelt tuleks sellisel juhul karta, et juba enne õiguste tegelikku maksmapanekut tekivad tervisekahjustused.

56.

Järelikult on vähemasti füüsilistel isikutel, põhikohtuasjas seega R. Prandlil õigus tugineda seoses põhjavee kvaliteedi asjaomase kahjustamisega nitraadidirektiivile.

57.

Veevärgiühing ja vald on seevastu juriidilised isikud, mistõttu võimalikud terviseohud neid otseselt ei puuduta. Eelkõige valla puhul võib küll eeldada, et riigisisese õiguse kohaselt on valla ülesanne kaitsta oma elanike tervist. Veevärgiühingul võivad sarnased ülesanded olla seoses oma klientidega. Eelotsusetaotluses ei ole selle kohta aga andmeid esitatud, mistõttu ei ole otstarbekas käsitleda seda eeldust lähemalt.

58.

Puutumuse mõiste selline tõlgendus tuleneb juba vahetult liidu õiguse aluspõhimõtetest. Muu hulgas kujutab see endast siiski ka nende kohustuste nõuetekohast ülevõtmist, mis tulenevad Århusi konventsiooni artikli 9 lõikest 3 koostoimes põhiõiguste harta artikli 47 esimese lõiguga. Vastavalt artikli 9 lõikele 3 peab liikmesriigi õigusaktide nõuetele vastaval üldsuse esindajal, juhul kui need nõuded on sätestatud, olema juurdepääs kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus liikmesriigi keskkonnaõigusnormidega. Lisaks sätestab [põhiõiguste harta] artikli 47 esimene lõik, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

59.

Nimetatud õigus kaotaks oma kasuliku mõju, isegi sisu, kui tunnistada, et nende kriteeriumide seadmisega riigisiseses õiguses jäetakse teatavad kategooriad „üldsuse esindajaid“, rääkimata „asjast huvitatud üldsuse esindajatest“, kes vastavad Århusi konventsiooni artikli 2 punktis 5 esitatud nõuetele, ilma igasugusest kaebeõigusest. ( 20 )

60.

Vastavalt Århusi konventsiooni artikli 2 punktile 5 on asjast huvitatud üldsus avalikkus, keda mõjutab või tõenäoliselt mõjutab otsuste tegemine või kes on huvitatud keskkonnaasjade otsustamisest; […] Seejuures koosneb üldsus vastavalt artikli 2 punktile 4 füüsilistest ja/või juriidilistest isikutest.

61.

Eespool juba nimetatud põhjustel on kõik põhikohtuasja kaebajad oma kaevude tõttu puudutatud põhjavee reostumisest ja vastavad seega Århusi konventsiooni artikli 2 punktis 5 sätestatud tingimustele.

62.

Täielikkuse huvides olgu märgitud, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõiget 3 ei või mingil juhul mõista nii, et see piirab võimalust tugineda liidu keskkonnaõigusnormidele. Vastavalt konventsiooni artikli 3 lõikele 6 ei kohusta konventsiooni järgimine nimelt kehtestama erandeid riigisisestes õigusaktides, millega reguleeritakse keskkonnaasjades kohtu poole pöördumist. Artikli 9 lõikes 3 esitatud viide riigisiseses õiguses kindlaksmääratud kriteeriumidele ei õigusta seetõttu liidu õigusele tuginemise piiramist.

63.

Seega tuleb märkida, et avalik-õiguslik veevarustaja, üksikisik ja vald kui avalik-õiguslik organ võivad põhimõtteliselt tugineda nitraadidirektiivile, kui nad on põhjavee nitraadireostusest puudutatud näiteks seetõttu, et see häirib nende kaevude õiguspärast kasutamist joogivee võtmiseks.

64.

Sellega ei ole siiski veel otsustatud, kas põhikohtuasja kaebajatel on õigus nõuda, et võetaks meetmeid põhjavee 50 mg/l nitraadisisalduse saavutamiseks.

65.

Kõigil juhtudel, kui direktiivi sätted on nende sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad eraõiguslikud isikud neile liikmesriigi kohtus riigi vastu tugineda nii juhul, kui viimane on jätnud direktiivi riigisisesesse õigusse ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebapiisavalt. ( 21 ) Piisav täpsus võib puududa eelkõige juhul, kui kõnealused sätted annavad kaalutlusõiguse. Sellistel juhtudel on siiski igal juhul õigus lasta kohtul kontrollida, kas riigisisesed õigusnormid ja nende kohaldamine jäävad direktiivis määratletud kaalutlusõiguse piiridesse. ( 22 )

66.

Nagu rõhutab Austria, ei muuda see, kas direktiiv on nõuetekohaselt üle võetud, selles osas midagi. Nõuetekohase ülevõtmise korral peavad puudutatud isikud saama tugineda riigisisestele õigusnormidele, millega direktiiv üle võeti, puuduliku ülevõtmise korral vähemasti direktiivi asjaomastele sätetele. Pealegi on kaebajad igal juhul seisukohal, et nitraadidirektiivi ei kohaldatud õigesti.

67.

Nitraadidirektiivi artikli 5 lõige 4 ja artikkel 4 ning II ja III lisa sisaldavad imperatiivseid sätteid, mis vähemasti osaliselt kaalutlusõigust ei anna. Näitena olgu nimetatud III lisa lõike 1 punkt 2, mis piirab loomasõnniku suurimat kogust, mida võib hektari kohta maale laotada. ( 23 ) Kuna nitraadireostusest puudutatud isikutel on põhimõtteliselt õigus direktiivile tugineda, peaksid nad saama nõuda ka seda, et kõnealuseid suurimaid koguseid ja sarnaseid norme järgitaks.

68.

Eelotsusetaotluses soovitakse siiski teada, kas põhikohtuasja kaebajatel on õigus nõuda meetmete võtmist, mis tagavad põhjavee alla 50 mg/l nitraadisisalduse.

69.

Selline õigus võiks tuleneda nitraadidirektiivi artikli 5 lõigetest 4 ja 5. Artikli 5 lõige 4 sätestab, et tundlikel aladel või kogu Austria territooriumil rakendatakse tegevusprogramme, mille sisu tuleneb III lisast ning artiklist 4 ja II lisast. Vastavalt artikli 5 lõikele 5 võtavad liikmesriigid peale selle tegevusprogrammide raames täiendavalt või tõhusamalt meetmeid, mida nad vajalikuks peavad, kui algusest peale on selge või tegevusprogrammide rakendamise käigus saab selgeks, et artikli 5 lõikes 4 osutatud meetmed ei ole artiklis 1 määratletud eesmärkide saavutamiseks küllaldased.

70.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas nitraadisisaldus peab üldse olema alla 50 mg/l, aga ka ajalise raamistiku ja liikmesriikide kaalutlusõiguse üle.

71.

Austria ja Madalmaad vaidlevad vastu sellele, et nitraadidirektiiv kehtestab kohustuse vältida olukorda, kus põhjavee nitraadisisaldus on üle 50 mg/l, või vähendada olemasolevat suuremat sisaldust sel määral, et seda väärtust ei ületata.

72.

Selle seisukoha puhul tuleb nõustuda, et nitraadidirektiivis kehtestatud meetmete esemeks ei ole veekogude nitraadireostus üldiselt. Nimelt tuleb vastavalt artiklile 1 vähendada põllumajandusest lähtuvatest nitraatidest põhjustatud või tingitud veereostust ning hoida ära edasine veereostus.

73.

Kui nitraadireostus ei oleks tingitud põllumajandusest, ei saaks järelikult võtta meetmeid vastavalt nitraadidirektiivile. Siiski ei pea reostus olema tingitud üksnes põllumajandusest. ( 24 ) Pigem on meetmed vajalikud juba siis, kui põllumajandusest pärit lämmastikuühendite heitmed reostust oluliselt suurendavad. ( 25 ) Varem käsitas Euroopa Kohus olulise reostusena juba olukorda, kus 19% kogu lämmastikust Meuse’i jõgikonnas ja 17% kogu lämmastikust Schelde jõgikonnas pärineb Valloonia põllumajandusest, ning mõlemad jõed suubuvad eutrofeerunud Põhjamerre. ( 26 ) Sellest nähtub, et juba põllumajanduse üsna piiratud osa lämmastikuheite suurenemises on piisav, et tekiksid kohustused vastavalt nitraadidirektiivile.

74.

See, et Austria põllumajandusest pärit lämmastikuühendite heitmed suurendavad oluliselt selle ala põhjavee nitraadireostust, kus põhikohtuasja kaebajatel on kaevud, nähtub juba sellest, et Austria rakendab seal tegevusprogramme vastavalt nitraadidirektiivi artikli 5 lõikele 4. Ilma põllumajandusest lähtuva olulise reostuseta ei oleks see nimelt vajalik.

75.

Kui põllumajandus nitraadireostust oluliselt suurendab, siis annavad nii nitraadidirektiivi artikli 3 lõige 1 ja I lisa A osa punkt 2 kui ka reostuse mõiste artikli 2 punktis j koostoimes joogiveedirektiiviga alust järeldada, et põhjavee üle 50 mg/l nitraadisisaldust tuleb käsitada reostusena. Sel juhul peavad liikmesriigid rakendama meetmeid vastavalt nitraadidirektiivi artiklile 5.

76.

Vastavalt nitraadidirektiivi artikli 3 lõikele 1 määravad liikmesriigid I lisas sätestatud kriteeriumide põhjal kindlaks veekogud, mis on reostunud, ja veekogud, mida reostus võib mõjutada, kui artikli 5 kohaseid meetmeid ei võeta. Nitraadidirektiivi I lisa A osa punkti 2 kohaselt kehtib see juhul, kui põhjavee nitraadisisaldus on või võib olla üle 50 mg/l ja ( 27 ) artikli 5 kohaseid meetmeid ei võeta.

77.

Kui aga teatavat ala, kus põhjavee nitraadisisaldus on üle 50 mg/l, peetakse reostunuks, tuleb kõnealune reostus vastavalt nitraadidirektiivi artiklile 1 ära hoida või kõrvaldada.

78.

Lisaks on nitraadidirektiivi artikli 2 punktis j esitatud määratluse kohaselt reostus lämmastikuühendite vahetu või kaudne sattumine põllumajandusest veekeskkonda, mis ohustab inimeste tervist, kahjustab elusressursse ja veeökosüsteeme, halvendab keskkonna kasutamist puhkeaja veetmiseks või häirib vee teisi õiguspäraseid kasutusviise.

79.

Seetõttu tuleb põhjavee üle 50 mg/l nitraadisisaldust pidada reostuseks juba seetõttu, et see häirib kaevude õiguspärast kasutamist joogivee võtmiseks. Joogivee puhul kehtib nimelt joogiveedirektiivi artikli 5 ja I lisa B osa kohaselt nitraadisisalduse 50 mg/l piirmäär.

80.

Asjaolu, et Austria teeb vahet toorvee ja joogivee vahel, ei sea seda järeldust kahtluse alla.

81.

Peab paika, et nitraadidirektiivist ei tulene õigust kasutada põhjavett piiramatult joogiveena. Nii ei sisalda nitraadidirektiiv ühtegi sätet muude saasteainete või sellise nitraadireostuse kohta, mis ei lähtu põllumajandusest.

82.

Nagu eespool juba märgitud, peab nitraadidirektiiv aga tagama, et veekogu nitraadireostus ei häiriks joogivee võtmist, ( 28 ) seda vähemasti juhul, kui reostus lähtub olulisel määral põllumajandusest.

83.

Nitraadidirektiivi sellist tõlgendust kinnitab see, et põhjaveedirektiivi artikli 4 lõige 2 ja I lisa punkt 1 määrab selleks, et põhjavesi oleks heas seisundis, samuti kindlaks nitraadisisalduse piirmäära 50 mg/l. Põhjaveedirektiivi artikli 4 lõikes 2 on tõepoolest nimetatud ka alternatiivseid kriteeriume seoses põhjavee hea seisundiga. Peale selle ei ole veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõike 4 kohased pikendatud tähtajad selle seisundi saavutamiseks veel lõppenud. Siiski näitab ka põhjaveedirektiivis esitatud kriteerium, et nitraadidirektiivis sätestatud väärtus reostuse kindlakstegemiseks peab olema määrava tähtsusega.

84.

Järelikult peavad nitraadidirektiivi ülevõtmise meetmed olema suunatud sellele, et hoida ära olukord, kus põhjavee nitraadisisaldus on üle 50 mg/l, või selline olukord kõrvaldada, kui põllumajandusest pärit lämmastikuühendite heitmed reostust oluliselt suurendavad.

85.

Austria märgib siiski ka seda, et ei ole selge, millal peavad nitraadidirektiivi artiklis 1 kehtestatud eesmärgid olema saavutatud.

86.

On õige, et nitraadidirektiivis ei ole kehtestatud tähtaega, millal peab olemasolevat reostust olema vähendatud nii palju, et see on alla nimetatud määra ega esine selle määra uue ületamise ohtu. Asjaomased tähtajad tulenevad pigem veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõigetest 1 ja 4 koostoimes põhjaveedirektiiviga ja need ei ole tähtaja lubatud pikendamist arvestades veel lõppenud.

87.

Muu hulgas olgu märgitud, et siduv ajakava seoses põhjavee seisundiga võib ka tegelikkuses olla seotud ületamatute raskustega. Nimelt on juba nitraadidirektiivi põhjenduses 13 märgitud, et kohaliku geoloogilise olukorra tõttu võib vee kvaliteedi paranemine tänu kaitsemeetmetele võtta aastaid. Rolli mängivad ka lisategurid nagu sademete hulk või aurumine. ( 29 )

88.

Olgugi et nitraadidirektiiv ei määra kindlaks, mis ajaks peavad artiklis 1 kindlaksmääratud eesmärgid olema saavutatud, sisaldab see siiski siduvaid sätteid selle kohta, millal tuleb võtta nende eesmärkide saavutamiseks nõutavad meetmed. See kohustus kehtib nimelt alates esimese tegevusprogrammi algusest või tegevusprogrammide rakendamisel saadud kogemuste järgi määratud ajast, see tähendab niipea, kui on kindlaks tehtud, et meetmed on vajalikud. ( 30 ) Selle kuupäeva osas puudub kaalutlusõigus.

89.

Lisaks määrab nitraadidirektiivi artikli 5 lõige 7 nimetatud kogemuste hindamiseks kindlaks ajalise raamistiku. Selle kohaselt vaatavad liikmesriigid vähemalt üks kord nelja aasta jooksul oma tegevusprogrammid läbi ja vajaduse korral muudavad neid. Sellega seoses peavad nad võtma täiendavalt või tõhusamalt meetmeid vastavalt artikli 5 lõikele 5, mis ulatuvad kaugemale artikli 5 lõikest 4, juhul kui need on vajalikud. ( 31 )

90.

Kui korrapärasel läbivaatamisel tehakse kindlaks, et olukord ei ole paranenud, siis tuleb Euroopa Kohtu hinnangul selle põhjal järeldada, et tegevusprogrammid ei ole piisavad. ( 32 ) Siis ei saa liikmesriigid oodata, kuni ei esine põhjendatud kahtlust, kas täiendavalt või tõhusamalt võetavad meetmed on vajalikud. ( 33 ) Nagu komisjon rõhutab, kehtib see seda enam, kui reostus kestab juba pikemat aega.

91.

Kaalutlusõigus esineb äärmisel juhul asjaomaste meetmete ning – sellega seotult – aja osas, mil nitraadidirektiivi artiklis 1 sätestatud eesmärgid saavutatakse.

92.

Liikmesriigid peavad kõnealust kaalutlusõigust siiski kasutama ja märkima, milliseid lisameetmeid nad võtavad ning millal peavad nimetatud eesmärgid olema saavutatud. Nitraadidirektiivi artikli 10 lõike 1 ja V lisa punkti 4 alapunkti e kohaselt esitavad nad nimelt komisjonile iga nelja aasta kohta aruande, mis muu hulgas sisaldab nende prognoose ajakava kohta, mille jooksul veekogud, mis on reostunud, eeldatavasti reageerivad tegevusprogrammi meetmetele.

93.

Seega peavad liikmesriigid iga nelja aasta järel tõhusalt kontrollima, kas olemasolevad tegevusprogrammid nitraadidirektiivi ülevõtmiseks on piisavad, et hoida ära või kõrvaldada olukord, kus põhjavee nitraadisisaldus suureneb üle 50 mg/l, ning võtma täiendavaid või tõhusamaid meetmeid, kui selgub, et see nii ei ole.

94.

Olemasoleva tegevusprogrammi piisavuse hindamine eeldab siiski, et prognoositakse selle mõju põhjavee nitraadireostusele. Lisaks võib olla vajalik hinnata, millised lisameetmed on vajalikud.

95.

Nitraadidirektiivi põhjendusest 13, mida on eespool juba mainitud, tuleneb, et selline hindamine ei ole põhjavee puhul alati lihtne, kuna hüdrogeoloogilise olukorra tõttu võib vee kvaliteedi paranemine tänu kaitsemeetmetele võtta aastaid. Nagu eespool samuti juba mainitud, võivad rolli mängida ka lisategurid nagu sademete hulk või aurumine. ( 34 )

96.

Liidu õigus lubab anda liikmesriikide pädevatele asutustele selliste küsimuste komplekssel hindamisel ulatusliku kaalutlusõiguse, nagu märkisin hiljuti oma ettepanekus kohtuasjas Craeynest. ( 35 ) Ka Euroopa Kohus on seoses nitraadidirektiivi teatud sätetega kaalutlusõigust juba aktsepteerinud. ( 36 )

97.

Erinevalt probleemist kohtuasjas Craeynest, mis käsitleb õhukvaliteeti, ( 37 ) ei ole käesolevas menetluses ilmne, et põhjavee nitraadireostus kujutab endast tõsist ohtu inimeste tervisele või liidu keskkonnakaitse võrreldavatele eesmärkidele. Seetõttu ei ole pädevate asutuste kaalutlusõiguse piiramine vajalik.

98.

Kõnealuse kaalutlusõiguse teostamisel peavad liikmesriigid siiski arvestama nitraadidirektiivi eesmärki, mis seisneb selles, et vähendada veekogude reostust põllumajandusest lähtuvate nitraatidega. ( 38 ) Samuti peavad nad jälgima, et saavutataks liidu keskkonnapoliitika eesmärgid vastavalt ELTL artikli 191 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. ( 39 )

99.

Olgugi et liikmesriikide menetlusautonoomia lubab liikmesriikide kohtutel selliseid kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuseid rangemalt kontrollida, ( 40 ) ei kohusta liidu õigus neid selleks. Põhimõtteliselt on piisav, kui nad piirduvad kohtuliku kontrolli puhul ilmsete hindamisvigade ja menetlusnormide rikkumistega. ( 41 ) Lisaks tuleb kontrollida ka seda, kas pädevad asutused on hoolikalt ja erapooletult hinnanud kõiki konkreetsel juhul olulisi aspekte. ( 42 )

100.

Põhikohtuasjas on kõigi oluliste aspektide selgitamine eriti suure tähtsusega. Selles osas määravad nõuded sisalduvad nitraadidirektiivi artikli 5 lõike 6 esimeses lauses, mille kohaselt peavad liikmesriigid koostama ja rakendama selle artikli alusel käivitatavate tegevusprogrammide tulemuslikkuse hindamiseks sobivaid seireprogramme.

101.

See tähendab eelkõige, et nad ei või piirduda põhjavee mõõtmisega, kui geoloogiliste ja kliimatingimuste tõttu ei saa mõõtmiste põhjal nelja-aastase kontrollitsükli kestel kindlaks teha, kas tegevusprogrammid on tulemuslikud. ( 43 ) Kuigi liidu õigus ei nõua liikmesriikidelt võimatut, peavad liikmesriigid vajaduse korral rakendama tulemuslikke alternatiivseid mõõtmismeetodeid ja püüdma asjakohaselt välja töötada uusi sobivaid meetodeid, kui need veel puuduvad. Seda arvestades on Austria aruandes nitraadidirektiivi kohaldamise kohta kirjeldatud niinimetatud drenaaživee kontrollimise pilootprojekti. ( 44 ) Lisaks võiks kaaluda võimalust teha mudelarvutusi või mõõtmisi ülalpool põhjaveetaset asuvas pinnases.

102.

On tõsi, et nimetatud meetodite kindlaksmääramisel ja nende tulemuste hindamisel saab kasutada kaalutlusõigust, sest seejuures on samuti tegemist komplekssete teaduslike küsimustega. Liikmesriigi kohtud peavad siiski saama igal juhul kontrollida, kas pädevad asutused üldse kasutavad selliseid meetodeid ja kas need – ning nende tulemused – on teaduslikus mõttes veenvad.

103.

Peale selle peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas tegevusprogrammi põhjendus kummutab arusaadavate ja eelkõige sidusate väidetega kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused programmi piisavuse suhtes.

104.

Nagu komisjon on õigesti märkinud, on pädevate asutuste jaoks tegevusprogrammi hindamisel eelkõige tähtsad võimalikud olukorrad, kus põhjavee 50 mg/l nitraadisisaldust on ületatud, ning nende olukordade kestus ja suundumus. Sellega seoses tuleb põhjalikult uurida põhikohtuasja kaebajate väidet, et põhjavee nitraadisisaldus ei ole hoolimata alates 2003. aastast rakendatud tegevusprogrammidest paranenud, vaid on osaliselt koguni halvenenud.

105.

Peale selle tuleb tähelepanu pöörata lämmastiku ülejäägile, mis on vastavalt nitraadidirektiivi kohaldamist käsitlevale Austria aruandele alates 2007. aastast keskmiselt 30 kg/ha aastas. ( 45 ) Selline ülejääk on igal juhul prima facie vastuolus nitraadidirektiivi artikli 5 lõikega 4 ja III lisa jaotise 1 alapunktiga 3. Sellele vastavalt peavad liikmesriigid väetiste kasutamist põllumajandusmaal piirama, kusjuures piirangud põhinevad põllukultuuride eeldatava lämmastikuvajaduse ning lämmastikukoguse, mida põllukultuurid saavad mullast ja väetistest, omavahelisel tasakaalul. Lämmastiku ülejääki ei saa aga mingil juhul pidada tasakaaluks.

106.

Nõudeid tegevusprogrammi põhjendusele ei või siiski segamini ajada sellega, kas pädevate asutuste hinnang on veenev. Põhjendamisnõuded on põhimõtteliselt täidetud juba siis, kui põhjendused võimaldavad kontrollida, kas hindamine on ilmselgelt väär.

107.

Mis puudutab viimaks ilmse hindamisvea kindlakstegemist, siis ei ole Euroopa Kohus üldist määratlust veel välja töötanud. Kohtupraktikast tuleneb siiski, et sellist viga ei esine, kui otsust on võimalik teha „mõistlikul viisil“. ( 46 ) Seevastu võivad eelkõige ilmselged vastuolud või järeldusi toetavate pidepunktide puudumine anda alust eeldada ilmse vea olemasolu. ( 47 ) Sellist hinnangut saab ka ümber lükata, esitades tõendid selle kohta, et see ei ole usutav või veenev. ( 48 )

108.

Kokkuvõttes tuleb märkida, et liikmesriigi kohtud peavad igal juhul saama kontrollida, kas tegevusprogrammide tulemuslikkuse hindamisel ja otsuse tegemisel selle kohta, kas võtta täiendavalt või tõhusamalt meetmeid või sellest loobuda, on tehtud ilmseid vigu, ning kas pädevad asutused on jäänud oma kaalutlusõiguse piiridesse ning täitnud menetlusnõudeid, eelkõige põhjendamiskohustust, ning uurinud kõiki olulisi aspekte.

109.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt: