1.

Käesoleva kohtuasja eelotsusetaotlus on esitatud menetluses, kus Saksa õigusasutus hindab seda, kas Dumitru‑Tudor Dorobantu üleandmine Rumeenia õigusasutusele, kes väljastas raamotsuse 2002/584/JSK ( 2 ) alusel Euroopa vahistamismääruse, on õiguspärane. Kõigepealt tehti kõnealune Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks ja seejärel vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramiseks.

2.

Kooskõlas 5. aprilli 2016. aasta kohtuotsusega Aranyosi ja Căldăraru ( 3 ) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsusega Generalstaatsanwaltschaft (kinnipidamistingimused Ungaris) ( 4 ) aitab see eelotsusetaotlus määratleda tagatisi, mis peavad olema olemas, et tagada Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud isiku põhiõiguste austamine olukorras, kus vahistamismääruse teinud liikmesriigi vanglasüsteemis esinevad süsteemsed või üldised puudused.

3.

Eelkõige palutakse selle eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtul täpsustada, kui intensiivne peaks olema kontroll, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab teostama selleks, et hinnata ebainimliku või alandava kohtlemise tegelikku ohtu asjaomasele isikule seoses tema kinnipidamistingimustega vahistamismääruse teinud liikmesriigis, ning eri asjaolusid ja kriteeriume, mida kõnealune õigusasutus peab kontrollimisel arvesse võtma.

4.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 5 ) artikkel 4 „Piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld“ sätestab:

„Kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.“

5.

Selgitustes põhiõiguste harta kohta ( 6 ) on täpsustatud, et „[harta] [a]rtiklis 4 sisalduv õigus vastab õigusele, mis on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ( 7 ) artikliga 3, millel on sama sõnastus […]. Harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on nimetatud õigusel sama tähendus ja ulatus kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nimetatud artiklil.“ ( 8 )

6.

Raamotsusega 2002/584 kehtestatud Euroopa vahistamismäärus loodi eesmärgiga asendada tavapärane väljaandmissüsteem, mis nõuab täidesaatva võimu otsust, liikmesriikide õigusasutuste vahelise koostöö instrumendiga, mis on rajatud kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõttele. ( 9 )

7.

Nimetatud raamotsusega loodi seega karistusõiguse rikkumises süüdimõistetute või kahtlustatavate üleandmise uus lihtsustatud ja tõhusam süsteem, ( 10 ) piirates täitmata jätmise aluseid ja määrates kindlaks Euroopa vahistamismäärust puudutavate otsuste vastuvõtmise tähtajad. ( 11 )

8.

Raamotsuse 2002/584 põhjendused 12 ja 13 on sõnastatud järgmiselt:

9.

Raamotsuse artikkel 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ sätestab:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“

10.

Raamotsus 2002/584 võeti Saksa õigusesse üle 23. detsembri 1982. aasta seaduse rahvusvahelise õigusabi kohta kriminaalasjades (Gesetz über die internationale Rechtshilfe in Strafsachen), ( 12 ) muudetud 20. juuli 2006. aasta seadusega, millega võetakse üle nõukogu raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (Gesetz zur Umsetzung des Rahmenbeschlusses über den Europäischen Haftbefehl und die Übergabeverfahren zwischen den Mitgliedstaaten der Europäischen Union), ( 13 ) §‑dega 78–83k.

11.

IRG § 29 lõike 1 – mida IRG § 78 lõike 1 kohaselt kohaldatakse Euroopa vahistamismääruse suhtes – alusel teeb Oberlandesgericht (liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) Staatsanwaltschafti (prokuratuur, Saksamaa) taotlusel otsuse väljaandmise lubatavuse kohta, kui kahtlustatav või süüdistatav ei ole lihtsustatud väljaandmiseks andnud oma nõusolekut. Otsus tehakse määrusega vastavalt IRG §‑le 32.

12.

IRG §‑s 73 on sätestatud:

„Kui vastavat taotlust ei ole esitatud, on õigusabi ja teabe edastamine õigusvastased, kui need rikuvad Saksamaa õiguskorra aluspõhimõtteid. Kui taotlus on esitatud peatük[i] 8 […] alusel, on õigusabi õigusvastane juhul, kui see rikub ELL artiklis 6 sätestatud põhimõtteid.“

13.

D.‑T. Dorobantu on Rumeenia kodanik, kes elab Hamburgis (Saksamaa).

14.

Saksamaa õigusasutustele esitati taotlus asjaomane isik üle anda Euroopa vahistamismääruse alusel, mille Judecătoria Medgidia (Medgidia esimese astme kohus, Rumeenia) oli teinud 12. augustil 2016. Vahistamismäärus tehti kohtu alla andmiseks seoses varavastaste ja dokumentide võltsimisega seotud kuritegude toimepanemisega.

15.

Vahistamismääruse täitmise raames võttis Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburg (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) arvesse konkreetseid tõendeid Rumeenias kinnipidamistingimustes esinevate süsteemsete ja üldiste puuduste kohta. Põhimõtete kohaselt, mille Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru, analüüsis Oberlandesgericht Hamburg (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus) Rumeenia ametiasutuste edastatud teavet D.‑T. Dorobantu kinnipidamistingimuste kohta pärast üleandmist. Edastatud teabest nähtub, et juhul, kui tegemist on eelvangistusega, hoitakse asjaomast isikut ühiskambris, mis on mõeldud neljale isikule (pindalaga 12,30 m2, 12,67 m2 või 13,50 m2) või kümnele isikule (pindalaga 36,25 m2). Seevastu juhul, kui vabadusekaotuslik karistus pöörataks täitmisele, hoitaks D.‑T. Dorobantut 21 päeva kinnipidamisasutuses, kus igale kinnipeetavale on ette nähtud põrandapinda 3 m2, ja seejärel edasi samades tingimustes, kui talle määratakse vabadusekaotus kinnises vanglas. Kui D.‑T. Dorobantule määratakse vabadusekaotus ava- või poolkinnises vanglas, on ettenähtud isikliku ruumi suurus 2 m2 isiku kohta. ( 14 )

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus hindas kirjeldatud kinnipidamistingimusi igakülgselt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika alusel. Võttes arvesse Rumeenias karistuste täideviimise valdkonnas tehtud olulisi ehituslikke ja kontrollimehhanismidega seotud positiivseid muudatusi, asus kõnealune kohus seisukohale, et kokkuvõttes puudub asjaomase isiku ebainimliku või alandava kohtlemise tegelik oht Euroopa Kohtu otsuses Aranyosi ja Căldăru kujundatud praktika tähenduses.

17.

Lisaks nentis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et juhul kui asjaomase isiku üleandmisest keeldutaks, jääksid tema sooritatud süüteod karistamata ning see läheks vastuollu eesmärgiga tagada kriminaalõigussüsteemide tõhusus Euroopa Liidus.

18.

Generalstaatsanwaltschaft Hamburg (Hamburgi prokuratuur, Saksamaa) andis Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburgi (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus) 3. ja 19. jaanuari 2017. aasta määruste alusel nõusoleku anda D.‑T. Dorobantu üle Rumeenia ametiasutustele pärast seda, kui lõpeb vangistus, mis on talle mõistetud Saksamaal toime pandud muude kuritegude eest.

19.

Kuid need määrused tühistati Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) 19. detsembri 2017. aasta määrusega. Nimetatud kohus otsustas, et asjaomase isiku üleandmise seaduslikkuse hindamine eeldab, et eelnevalt on pöördutud Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks, et Euroopa Kohus saaks teha otsuse vahistamismääruse teinud liikmesriigi kinnipidamistingimuste kontrolli puhul asjakohaste tegurite kohta.

20.

Niisiis otsustas Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburg (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus) 8. veebruari 2018. aasta otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21.

25. septembri 2018. aasta määrusega teatas Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburg (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus) Euroopa Kohtule, et Judecătoria Medgidia (Medgidia esimese astme kohus) oli D.‑T. Dorobantule vahepeal mõistnud kahe aasta ja nelja kuu pikkuse vabadusekaotusliku karistuse Rumeenia territooriumil toime pandud kuritegude eest. See kohtuotsus tehti tagaselja 14. juunil 2018. Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas seejärel Euroopa Kohtule, et 12. augustil 2016 kriminaalmenetluse läbiviimiseks tehtud Euroopa vahistamismäärus on „asendatud“ uue, 1. augustil 2018 vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramiseks tehtud Euroopa vahistamismäärusega. Nimetatud kohus märkis siiski, et ta jääb eelotsusetaotluse juurde, kuna esitatud küsimused on põhikohtuasja suhtes endiselt asjakohased.

22.

Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimuste analüüsimist on minu arvates tarvilik teha kaks sissejuhatavat märkust.

23.

Esimene puudutab Euroopa vahistamismääruste „asendamist“, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma 25. septembri 2018. aasta määruses. Teine puudutab praegust seisu Euroopa Kohtu praktikas, millega minu arvates määratakse kindlaks raamistik, mille alusel tuleb vastata esitatud eelotsuse küsimustele.

24.

Nagu ma juba märkisin, teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule 25. septembri 2018. aasta määrusega, et Euroopa vahistamismäärus, mille Judecătoria Medgidia (Medgidia esimese astme kohus) oli väljastanud D.‑T. Dorobantu suhtes kriminaalmenetluse läbiviimiseks, „asendati“ põhikohtuasja menetlemise ajal uue Euroopa vahistamismäärusega, mille sama kohus väljastas seekord vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramiseks.

25.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimused on endiselt igati asjakohased ka teise Euroopa vahistamismääruse täitmise kontekstis – mida kinnitasid kõik pooled kohtuistungil –, on siiski vajalik, et vahistamismäärust täitev õigusasutus teeks võimalikult kiiresti otsuse esimese Euroopa vahistamismääruse kehtivuse kaotamise kohta ning alustaks ab initio teise vahistamismääruse täitmise menetlust. See on vajalik, et tagada õiguskindluse põhimõtte järgmine ning samuti raamotsusega 2002/584 tagaotsitavale antud õigused ja tagatised.

26.

Juba ainuüksi teise Euroopa vahistamismääruse olemuse ning selle rakendamise õiguslike ja materiaalsete tingimuste tõttu ei saa seda täita lihtsalt asendades.

27.

Raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikest 1 tuleneb, et „Euroopa vahistamismäärus on […] kohtuotsus“. Väidetav „asendamine“ ei saa seega varjata asjaolu, et teine Euroopa vahistamismäärus, mis on tehtud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramiseks, põhineb liikmesriigi kohtu uuel otsusel ning on kohtuotsusena eraldiseisev otsusest, millel põhineb esimene Euroopa vahistamismäärus, ja peab seetõttu vastama teatavatele õiguslikele ja materiaalsetele tingimustele. Piisab mainimisest, et kõnealuse teise Euroopa vahistamismääruse täitmine toob tõenäoliselt kaasa uue vahi all pidamise aja, mida ei seostata ajutise vabaduse võtmise meetmega enne kohtuotsust – nagu oleks olnud asjakohane esimese Euroopa vahistamismääruse puhul –, vaid karistuse kandmise algusega, mille kestus tuleb kantava karistuse kogupikkusest maha arvata. ( 15 )

28.

Teise Euroopa vahistamismääruse täitmine nõuab seega, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ühelt poolt kuulutaks kehtetuks esimese Euroopa vahistamismääruse ning teiselt poolt alustaks täitmise menetlust ab initio, kontrollides ühtlasi kõikide teise vahistamismääruse täitmise tingimuste kehtivust, mis paistab põhikohtuasjas nähtuvat eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud 25. septembri 2018. aasta määrusest.

29.

Teine märkus puudutab eeskirju ja põhimõtteid, mis Euroopa Kohus töötas välja kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru ning mida ta kordas hiljem kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft. Kõnealuses kohtupraktikas on kindlaks määratud raamistik, mille alusel tuleb analüüsida esitatud eelotsuse küsimusi ja neile vastata.

30.

Kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru on Euroopa Kohus esimest korda möönnud liikmesriikide vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtete piiranguid, nõudes, et vahistamismäärust täitev õigusasutus kontrolliks kinnipidamistingimusi vahistamismääruse teinud liikmesriigis, juhul kui asjaomase riigi vanglasüsteemi puuduste tõttu võib asjaomast isikut ähvardada tegelik ebainimliku või alandava kohtlemise oht, mis on vastuolus harta artikliga 4.

31.

Nimetatud kohtuotsuses kehtestab Euroopa Kohus raamistiku, milles tuleb seda kontrolli teostada, määrates kindlaks selle õigusliku aluse, eesmärgi, tüübi ning olemuse ja mõju.

32.

Kõnealuse kontrolli aluseks on raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 3, artikkel 5 ja artikli 6 lõige 1 ning selle eesmärk on tagada, et järgitaks harta artiklit 4, mis, nagu Euroopa Kohus meelde tuletab, näeb ette „liidu ja liikmesriikide põhiväärtused“ ( 16 ) ning „on absoluutne“. ( 17 )

33.

Kõnealust kontrolli rakendatakse vaid juhul, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus tuvastab objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmete alusel, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi vanglasüsteemil on süstemaatilised või üldised puudused või puudused, mis puudutavad teatavaid isikute rühmi või teatavaid kinnipidamisasutusi. ( 18 )

34.

Sellisel juhul peab vahistamismäärust täitev õigusasutus „konkreetselt ja täpselt“ hindama, kas on piisavalt alust arvata, et asjaomast isikut ähvardab kinnipidamistingimuste tõttu ebainimliku või alandava kohtlemise tegelik oht harta artikli 4 tähenduses. ( 19 )

35.

Niisiis järgneb vahistamismääruse teinud liikmesriigi vanglasüsteemi üldiste puuduste tuvastamisele individuaalne ja üksikasjalik hinnang ohule, mis võib ähvardada asjaomast isikut.

36.

Kõnealune kontroll võib oluliselt mõjutada Euroopa vahistamismääruse täitmist. Euroopa Kohus on kinnitanud, et see võib viia selleni, et vahistamismäärust täitev õigusasutus lükkab edasi või lõpetab asjaomase isiku üleandmise menetluse. ( 20 )

37.

Pärast kohtuotsust Aranyosi ja Căldăraru esitas Hanseatisches Oberlandesgericht in Bremen (Bremeni liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) Euroopa Kohtule veel kaks uut eelotsusetaotlust. Esimene, mis esitati 12. septembril 2016 Pál Aranyosi suhtes tehtud kahe Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluse raames, lõppes määruse tegemisega otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta, kuna asjaomase isiku suhtes tehtud Euroopa vahistamismäärused võeti tagasi, enne kui Euroopa Kohus tegi otsuse. ( 21 )

38.

Teine, mis esitati 27. märtsil 2018 MLi suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise raames, võimaldas Euroopa Kohtul kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft täpsustada nende põhimõtete ulatust, mis ta esitas kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru, ( 22 ) eelkõige seoses ebainimliku või alandava kohtlemise ohu individuaalse ja üksikasjaliku hinnanguga.

39.

Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõiget 3, artiklit 5 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „kui vahistamismäärust täitvale õigusasutusele on teada asjaolud, mis kinnitavad, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kinnipidamisasutuste kinnipidamistingimustes esinevad süsteemsed või üldised puudused […], siis:

40.

Kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft tehti 25. juulil 2018 ehk paar kuud pärast käesoleva kohtuasja eelotsusetaotluse esitamist. Minu arvates vastab see enamikule küsimustest, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud käesolevas kohtuasjas.

41.

Eelistatav on analüüsida esitatud küsimusi teises järjekorras kui see, millises eelotsusetaotluse esitanud kohus need esitas.

42.

Esimese küsimusega ja teise küsimuse punktiga b palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul võtta seisukoht eri tegurite suhtes, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab arvesse võtma, selleks et hinnata konkreetselt ja täpselt kinnipidamistingimusi vahistamismääruse teinud liikmesriigis, kuid minu arvates tuleb kindlasti esmalt kindlaks määrata selle kontrollimise põhjalikkus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus palub teha teise küsimuse punktiga a.

43.

Teise küsimuse punktiga a palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt täpsustada, kui põhjalik peab olema vahistamismäärust täitva õigusasutuse kontroll, kui ta hindab individuaalselt ja üksikasjalikult, kas asjaomast isikut ähvardab vahistamismääruse teinud liikmesriigis kinnipidamistingimuste tõttu ebainimliku või alandava kohtlemise oht.

44.

Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus peab „ulatuslikult“ kontrollima asjaomase isiku vahistamismääruse teinud liikmesriigis kinni hoidmise tingimusi, või peab ta piirduma kõnealuste tingimuste „ilmselge õigusvastasuse“ kontrollimisega. Sellega seoses näib eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlevat, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib rahulduda vahistamismääruse teinud liikmesriigi kinnitusega, et asjaomast isikut ei kohelda tema kinnipidamistingimustest tulenevalt ebainimlikult ega alandavalt.

45.

Nagu ma juba märkisin, võimaldavad eeskirjad ja põhimõtted, mis Euroopa Kohus töötas välja kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru ning mida ta kordas hiljem kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft, nendele küsimustele vastata.

46.

Ehkki kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft piiras Euroopa Kohus vahistamismäärust täitva õigusasutuse teostatava kontrolli ruumilise ulatuse nende kinnipidamisasutuste kinnipidamistingimustega, kus asjaomast isikut „tõenäoliselt“ ( 23 ) kinni peetakse või kus on teda „konkreetselt kavandatud“ kinni pidada, sealhulgas ajutiselt või vahepeatusena teise asutusse toimetamise käigus, ( 24 ) selgitas Euroopa Kohus seevastu eriti hoolikalt, et kõnealune kontroll tähendab kinnipidamise kõikide asjakohaste oluliste aspektide analüüsimist.

47.

On selge, et õigus kaitsele ebainimliku või alandava kohtlemise eest harta artikli 4 tähenduses on absoluutne õigus, mille rikkumist saab tuvastada vaid analüüsiga, mille teostamisel on arvesse võetud kõiki konkreetsel juhul tähtsust omavaid asjaolusid.

48.

Seda põhimõtet kinnitas Euroopa Kohus kaudselt kõigepealt kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru, kui ta nõudis, et vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus hindaks „konkreetselt ja täpselt“ ( 25 ) ebainimliku või alandava kohtlemise tegeliku ohu olemasolu.

49.

Seejärel kinnitati kõnealust põhimõtet kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft.

50.

Selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas küsiti Euroopa Kohtult eelkõige, kas raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 3, artikli 5 ja artikli 6 lõike 1 järgimine tähendab, et vahistamismäärust täitval õigusasutusel tuleb teostada vahistamismääruse teinud liikmesriigi „kinnipidamistingimuste ulatuslik kontroll“, selgitades välja nii kambri põrandapinna ühe kinnipeetava kohta kui ka „kinnipidamise muud tingimused“. ( 26 ) Samuti küsiti, kas nende tingimuste hindamisel tuleb aluseks võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. oktoobri 2016. aasta otsus Muršić vs. Horvaatia. ( 27 )

51.

Kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft kinnitas Euroopa Kohus kõigepealt, et EIÕK artikli 3 kohaselt sõltub halva kohtlemise minimaalse raskuslävendi hindamine „kõigist [kohtuasja] asjaoludest“, ( 28 ) ning nõudis, et vahistamismäärust täitev õigusasutus taotleks vajaduse korral täpsustusi asjaomase isiku „konkreetsete ja täpsete kinnipidamistingimuste kohta“. ( 29 )

52.

Kinnipidamistingimuste osas viitas Euroopa Kohus tingimustele, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on sõnaselgelt nimetanud oma otsuses Muršić vs. Horvaatia. ( 30 ) Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab lisaks kinnipeetavale kinnipidamisasutuses ette nähtud isikliku ruumi suurusele arvesse võtma ka muid asjakohaseid aspekte, mis võivad mõjutada tema kinnipidamistingimusi. Näiteks peab nimetatud asutus arvesse võtma piirangu kestust ja ulatust, aga ka liikumisvabadust ja kambriväliseid tegevusi, millest kinnipeetav võib osa võtta, ning lõpuks ka asjaomase kinnipidamisasutuse taristu ja teenuste üldiselt rahuldavat olemust. Kuid Euroopa Kohus välistas seevastu võimaluse, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse hinnang võiks põhineda asjaoludel, mis ilmselgelt vabadusekaotuse puhul asjasse ei puutu. ( 31 )

53.

Vastavalt põhimõtetele, mis Euroopa Kohus sõnastas kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus seega hindama ebainimliku või alandava kohtlemise tegelikku ohtu asjaomasele isikule seoses tema kinnipidamistingimustega kinnipidamisasutuses, kuhu asjaomane isik võidakse paigutada, analüüsides kinnipidamise kõiki olulisi aspekte, mis on hindamise puhul asjakohased. Seevastu, nagu ma juba mainisin oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti kõnealune kohtuotsus, ei või see hindamine käsitleda küsimusi, mis lähevad kaugemale sellest, mis on selle hindamise seisukohast hädavajalik. ( 32 )

54.

Käesoleval juhul, seoses küsimusega, millist tähtsust tuleb omistada vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametiasutuste kinnitusele, märgin, et kõnealuses kohtuotsuses on Euroopa Kohus otsustanud, et selline kinnitus on asjaolu, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus „ei saa ignoreerida“. ( 33 ) Eelkõige leidis Euroopa Kohus, et juhul kui puudub mis tahes konkreetne asjaolu, mis võimaldaks asuda seisukohale, et kinnipidamistingimused mõnes konkreetses kinnipidamisasutuses on harta artikliga 4 vastuolus, tuleb vahistamismäärust täitval õigusasutusel, arvestades vastastikust usaldust, millel rajaneb Euroopa vahistamismääruse süsteem, „usaldada [seda kinnitust]“. ( 34 )

55.

Niisiis ei saa ma nõustuda seisukohaga, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võiks seada küsimuse alla ja kontrollida kõnealuse kinnituse usaldusväärsust andmete alusel, mis puudutavad kinnipidamistingimusi asjaomases liikmesriigis.

56.

Selline kontrollimine ei soodustaks vastastikust usaldust, mis peab valitsema vahistamismääruse teinud õigusasutuse ja vahistamismäärust täitva õigusasutuse vahelistes suhetes, vaid tekitaks hoopis vastastikust usaldamatust ning selle tagajärjel seaks kahtluse alla lihtsustatud üleandmissüsteemi, millel põhineb Euroopa vahistamismäärus.

57.

Meenutan lisaks, et liidu õiguses on liikmesriigi ametiasutuse võetud kohustused liikmesriigile siduvad vastavalt liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi reguleerivatele põhimõtetele. Näiteks kui kohustusi, mis vahistamismääruse teinud õigusasutus on võtnud vanglateenistuse haldusalasse kuuluva asutuse kaudu, ei täideta, nii et asjaomast isikut võib ähvardada ebainimlik või alandav kohtlemine, mis on vastuolus harta ja EIÕK sätetega, toob see kaasa vahistamismääruse teinud liikmesriigi vastutuse. Lisaks, nagu ma rõhutasin oma ettepanekus kohtuasjas ML (kinnipidamistingimused Ungaris), ( 35 ) saaks asjaomane isik sellise kohustuse rikkumisest tulenevad õigused vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtus maksma panna.

58.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud esimest küsimust ning teise küsimuse punkti b tuleb käsitleda koos. Mõlemad nimelt puudutavad kriteeriume, mille alusel vahistamismäärust täitev õigusasutus peab konkreetselt ja täpselt hindama ebainimliku või alandava kohtlemise tegelikku ohtu, mis tuleneb kinnipidamistingimustest vahistamismääruse teinud liikmesriigis.

59.

Esiteks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas liidu õiguse seisukohast lähtudes eksisteerib kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi absoluutne alampiir. Ta palub ka täpsustada selle arvutamise meetodit nii üksik- kui ka ühiskambri puhul, mis sisaldavad ka mööblit ja sanitaarseadmeid.

60.

Seejärel tunneb eelotsusetaotluse esitanud kohus huvi teiste asjaolude vastu, mida tuleks hindamisel arvesse võtta, viidates konkreetselt kinnipidamisasutuse ehituslikele aspektidele, kinnipidamisrežiimi olemusele ning ka liikmesriigis ellu viidud õiguslikele ja organisatsioonilistele positiivsetele muudatustele seoses karistuse kandmisega.

61.

Lõpuks, juhuks kui Euroopa Kohus peaks leidma, et kinnipidamistingimuste puhul eksisteerivad liidu õigusest tulenevad „absoluutsed“ nõuded, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võiks siiski kaaluda ühelt poolt nõuete järgimise ja teiselt poolt selliste vajaduste vahel, mis tulenevad vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetest ning Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süsteemi tõhususest.

62.

Ka selles küsimuses annab kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft suuniseid, mida Euroopa Kohus peab järgima, et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

63.

Selles kohtuotsuses kinnitas Euroopa Kohus kõigepealt, et liidu õiguses ei ole ette nähtud mingeid kinnipidamistingimuste miinimumnõudeid.

64.

Kuna harta artiklil 4 on sama tähendus ja ulatus nagu EIÕK artiklil 3, tugines Euroopa Kohus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevatele põhimõtetele. ( 36 )

65.

Euroopa Kohus viitas konkreetselt kohtuotsusele Muršić vs. Horvaatia, milles Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda võttis kokku eeskirjad ja normid, mis tulenevad tema praktikast vanglate ülerahvastatuse valdkonnas, ning täpsustas tingimusi, mille korral võib sedastada, et isikliku ruumi puudumine kambris on vastuolus EIÕK artikliga 3.

66.

Niisiis kohaldas Euroopa Kohus lähenemisviisi, mida ta oli kasutanud juba kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru. Selles kohtuotsuses viitas Euroopa Kohus sõnaselgelt Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. jaanuari 2013. aasta põhimõttelisele otsusele Torreggiani jt vs. Itaalia, ( 37 ) selleks et määrata kindlaks vahistamismääruse teinud liikmesriigi üldised kohustused, mis kehtivad kõikide kinnipeetavate kinnipidamise kohta. ( 38 )

67.

Kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft tuletas Euroopa Kohus niisiis meelde, et EIÕK artikli 3 tähenduses halb kohtlemine peab ületama teatud minimaalse raskuslävendi, mis sõltub kõigist asjaoludest, eelkõige selle kohtlemise kestusest ja selle füüsilisest ja vaimsest toimest ning mõnikord ka kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist. ( 39 )

68.

Seejärel pööras Euroopa Kohus tähelepanu kinnipidamistingimuste ruumilisele mõõtmele, märkides kohtuotsuse punktides 92 ja 93 järgmist:

69.

Kõnealuse kohtuotsuse punktides 97–100 tegi Euroopa Kohus ka otsuse kinnipidamisperioodi kestusest tuleneva faktori ulatuse kohta, rõhutades eriti asjaolu, et „[k]innipidamisperioodi suhteline lühidus ei välista aga üksinda automaatselt, et vaidlusalune kohtlemine võiks kuuluda EIÕK artikli 3 kohaldamisalasse, kui muudest asjaoludest piisab, et see nimetatud sätte alla hõlmata.“ ( 40 )

70.

Lõpuks, kõnealuse kohtuotsuse punktis 103, välistas Euroopa Kohus asjaolu, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võiks hinnata ebainimliku või alandava kohtlemise tegelikku riski selliste aspektide alusel, mis ei ole kinnipidamise seisukohast ilmselgelt asjasse puutuvad, näiteks muu hulgas usu praktiseerimine, suitsetamise võimalikkus, võimalus rõivaid pesta või võimalus panna ribikardinaid või ruloosid kongi akna ette.

71.

Vaatamata kriitikale, mis on osaks saanud kohtuotsusele Muršić vs. Horvaatia, ( 41 ) leian, et arvestades liidu õiguse praegust seisu, kasutas Euroopa Kohus lähenemisviisi, mis võimaldab tagada vajaliku ühtsuse harta ja EIÕK vahel, vastavalt harta artikli 52 lõikega 3 taotletavale eesmärgile. ( 42 )

72.

See säte ei takista mõistagi liidu õiguses EÕIKst ulatuslikuma kaitse kehtestamist. ( 43 ). Kuid ma leian, et käesolevas kohtuasjas puuduvad selleks vajalikud sisulised tingimused. Praegusel hetkel ei ole olemas ühtegi sätet, mis piiritleks kinnipidamistingimusi liidus ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole määratleda, mitu ruutmeetrit isiklikku ruumi peab kinnipeetaval olema, olgugi tegemist miinimumstandardiga. See ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, vaid on seadusandja ülesanne. Lisaks tuleb tunnistada, et Euroopa Kohtul puudub praegu selleks vajalik asjatundlikkus, erinevalt Euroopa Inimõiguste Kohtust või muudest Euroopa Nõukogu organitest, kellel on konkreetne asjatundlikkus vanglasüsteemide valdkonnas ning praktilised teadmised kinnipidamistingimustest eri riikides kohtuvaidluste kaudu, millega esimese poole pöördutakse, või aruannete ja külastuste kaudu, millega tegeleb teine.

73.

Lõpuks tuletan meelde, et nõuded, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, ongi miinimumnõuded. Liidus ja eelkõige Euroopa karistusõigusruumis peavad need nõuded võimaldama tagada ühtse lävendi, mida kohaldatakse kõikide liikmesriikide vanglasüsteemide suhtes ning mis ületab nende erinevused, aidates kaasa liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse tugevdamisele. Meenutan ka, et riigi tasandil on igal liikmesriigil siiski vabadus sätestada oma riigi kinnipidamisasutuste kinnipidamistingimuste puhul heldem standard, mida ta siiski ei või kasutada naaberriikide vastu Euroopa vahistamismääruse täitmise kontekstis.

74.

Nüüd tuleb analüüsida üksikasjalikult küsimusi, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa Kohtule esitanud.

75.

Nagu olen juba märkinud, kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft kõigepealt, et liidu õiguses ei ole ette nähtud mingeid kinnipidamistingimuste miinimumnõudeid. ( 44 ) Neil asjaoludel määratles Euroopa Kohus kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi alampiiri Euroopa Inimõiguste Kohtu määratletud alampiiri alusel ehk 3 m2.

76.

See alampiir ei ole absoluutne alampiir.

77.

Sellise alampiiri hindamine, mille puhul halb kohtlemine kuuluks EIÕK artikli 3 alla, on oma olemuselt suhteline. Alampiir ei tohi taanduda vaid kinnipeetavale ette nähtud ruutmeetrite arvule, kuna selline lähenemisviis ei võimalda võtta arvesse kõiki kinnipidamistingimusi, milles seisneb tema igapäevane tegelikkus.

78.

Euroopa Kohus on tunnistanud, et ruumiline mõõde on oluline. ( 45 ) Kuid seda tuleb vaadelda kinnipidamistingimuste üldise hindamise raames, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid olulisi aspekte. Ehkki isikliku ruumi alampiir ühiskambris alla 3 m2 tekitab kaaluka eelduse, et rikutud on EIÕK artiklit 3, saab selle eelduse siiski ümber lükata, kui esineb tegureid, mis võivad asjakohaselt kompenseerida isikliku ruumi puudumist. Euroopa Kohus on seda selgelt väljendanud kohtuotsuse Generalstaatsanwaltschaft punktides 92 ja 93. ( 46 )

79.

Euroopa Inimõiguste Kohus omalt poolt ei ole süstemaatiliselt leidnud, et väike kõrvalekalle miinimumnõudest 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ühiskambris kujutab juba iseenesest ebainimlikku või alandavat kohtlemist.

80.

Ka Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise tõkestamise Euroopa komitee (edaspidi „CPT“) ei väida, et normid, mis puudutavad „elamispinda kinnipeetava kohta“ ja mida ta soovitab, on absoluutsed. CPT on valmis lubama väikest kõrvalekallet normist 4 m2 elamispinda ühiskambris ja 6 m2 elamispinda üksikkambris, juhul kui esineb positiivseid asjaolusid, mis on seotud näiteks tegevustega, millest kinnipeetav võib väljaspool kambrit osa võtta. ( 47 )

81.

Selleks et määrata kindlaks kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi alampiir, on vaja arvesse võtta teatavat hulka faktoreid.

82.

Esiteks sõltub alampiiri kindlaks määramine sellest, kas kinnipeetav paigutatakse üksik- või ühiskambrisse. ( 48 )

83.

Tegemist on kahe erineva kinnipidamisvõimalusega, mis tekitavad erinevaid küsimusi ning mille puhul on seega vaja erinevalt hinnata kinnipeetava eluruumi. Kinnipidamine üksikkambris, mida tihti peetakse ainsaks võimaluseks tagada kinnipeetava väärikus ja füüsiline julgeolek, võib tuua kinnipeetava jaoks kaasa teistsugused ohud, mis on seotud üksindusega ja sotsiaalse suhtluse puudumisega. Kinnipidamine ühiskambris võib seevastu tähendada kinnipeetava jaoks kehvasid hügieenitingimusi ja hirmutamise või isegi vägivalla ohtu, mis suureneb veelgi, kui ruumi on väga vähe. Neil asjaoludel ei ole normid, mis Euroopa Inimõiguste Kohus määras kindlaks kohtuotsuses Muršić vs. Horvaatia seoses kinnipidamisega ühiskambris, sellisena kohaldatavad kinnipidamisele üksikkambris, mida nimetatud kohus on ka tunnistanud. ( 49 )

84.

CPT möönab, et isikliku ruumi suurust puudutavad normid erinevad olenevalt kinnipidamisasutuse tüübist, aga ka kambri elanike arvust ja kinnipeetavate suhtes kohaldatavast režiimist. ( 50 ) Seoses kambri elanike arvuga teeb CPT väga selgelt vahet üksik- ja ühiskambrite vahel. Ühiskambrite puhul näiteks keeldub ta samastamast kahest kambrit kambriga, kuhu paigutatakse 6–10 kinnipeetavat, ning teeb ka vahet tosinkonnale kinnipeetavale ette nähtud magalate ja suurte magalate vahel, kuhu mahub kuni sada isikut.

85.

Teiseks nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ning CPT soovitustest, et isikule ettenähtud minimaalse põrandapinna puhul ei tule selle hulka arvata kambris sees asuvate sanitaarseadmete alust pinda. ( 51 )

86.

Seevastu tuleks kõnealuse minimaalse pinna hulka põhimõtteliselt arvata põrandal paiknev mööbel. Euroopa Inimõiguste Kohus võtab siiski arvesse seda, kui suur osa kinnipeetava eluruumist katab mööbel, selleks et teha kindlaks, kas kinnipeetaval on võimalik kambris normaalselt liigutada või mööbliesemete vahel vabalt liikuda. ( 52 )

87.

Juhul kui kinnipeetava käsutuses olev eluruum ühiskambris on väiksem kui 3 m2, analüüsib Euroopa Inimõiguste Kohus kinnipidamise ülejäänud olmetingimuste koostoimet, et määrata kindlaks, kas nende puuduste tõttu kujutavad need endast raskendavaid asjaolusid või vastupidi, nende kooskõla tõttu sätestatud standarditega, võimaldavad „asjakohaselt kompenseerida isikliku ruumi puudumist“ ( 53 ) ja seega lükata ümber eelduse, et on rikutud EIÕK artiklit 3.

88.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul täpsustada, millised on need teised olulised kinnipidamise aspektid, mis on asjakohased kinnipidamise konkreetsete tingimuste hindamisel.

89.

Kohtuotsuse Generalstaatsanwaltschaft punktis 93 on Euroopa Kohus loetlenud rea aspekte, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab analüüsima, selleks et hinnata, kas isikliku ruumi puudumisega kaasnevad kinnipidamise olmetingimused, mis on kooskõlas kinnipeetava põhiõigustega.

90.

Esimene aspekt on seotud kinnipidamise kestuse ja ulatusega.

91.

Tuletan meelde, et kõnealuse kohtuotsuse punktides 97–100 andis Euroopa Kohus juhiseid, kuidas hinnata kinnipidamise kestust ja ulatust. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes meenutas Euroopa Kohus, et kinnipidamise kestus on asjakohane faktor. Kuid Euroopa Kohus täpsustas ka, et kinnipidamise suhteline lühidus, selle ajutisus või toimumine vahepeatusena muusse kinnipidamisasutusse üleviimisel ei saa üksinda välistada, et puudub ebainimliku või alandava kohtlemise risk, kui muudest asjaoludest piisab, et see EIÕK artikli 3 alla hõlmata.

92.

Teine aspekt puudutab liikumisvabadust ja kambriväliseid tegevusi, millest kinnipeetav võib osa võtta.

93.

Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab niisiis hindama kinnipeetava käsutuses olevat isiklikku ruumi, arvestades aega, mis kinnipeetav veedab oma kambris. Kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft ei täpsustanud Euroopa Kohus, kuidas seda kinnipidamise aspekti hinnata. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis on kokku võetud kohtuotsuses Muršić vs. Horvaatia, täidab selle tühiku. Nimetatud kohtupraktika kohaselt peab kinnipeetavatel olema võimalus veeta mõistlik osa oma päevast kambrist väljas töötamise või õppimise raames või sportimisega tegelemiseks, aga ka jalutuskäikudeks, mille puhul hinnatakse nii nende kvaliteeti kui ka kvantiteeti. Sellega seoses võtab Euroopa Inimõiguste Kohus arvesse ka väliseid rajatisi, mis peavad pakkuma piisavalt ruumi ja avatust.

94.

Ning lõpuks puudutab kolmas aspekt kinnipidamistingimuste üldiselt rahuldavat olemust.

95.

Ka selle aspekti hindamise kohta ei ole Euroopa Kohus kohtuotsuses Generalstaatsanwaltschaft juhiseid andnud. Ent kui vaadata täpsustusi, mis Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud kohtuotsuses Muršić vs. Horvaatia, on arusaadav, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab sellega seoses hindama kambri ning teenuste ja taristu oluliste elementide korraldust kinnipidamisasutuses, kus asjaomast isikut tõenäoliselt kinni hoidma hakatakse. ( 54 )

96.

Rõhutan hindamise seisukohast asjakohaste kinnipidamisasutuse teenuste ja taristu „olulisust“. Vahistamismäärust täitev õigusasutus nimelt ei või analüüsida selliseid kinnipidamise aspekte, millel puudub igasugune tähtsus harta artikli 4 seisukohast, ega seetõttu ka küsida lisateavet nende kohta. Just sellega oli tegemist kohtuasjas, milles tehti otsus Generalstaatsanwaltschaft. Euroopa Kohus märkis sõnaselgelt, et lisateavet võib küsida üksnes selliste kinnipidamise aspektide kohta, mis on asjakohased, et hinnata, kui rasked olid kannatused ja alandus, mida kinnipeetaval halbade kinnipidamistingimuste tõttu taluda tuli. Nagu olen juba märkinud, välistas kohus seega sellised aspektid nagu usu praktiseerimine, suitsetamise võimalikkus või rõivaste pesemise teenuse olemasolu. ( 55 )

97.

Rõhutan, et nende faktorite hindamise juures tuleb tingimata arvesse võtta selle kinnipidamisasutuse tüüpi, kus kinnipeetav viibib, ning kinnipidamisrežiimi, mis tema suhtes kehtib.

98.

Sellise kinnipeetava kinnipidamistingimused, kes viibib kinnises vanglas, st vanglas, kuhu paigutatakse pikaks ajaks vangi mõistetud või eriti ohtlikud isikud, on väga erinevad sellise kinnipeetava kinnipidamistingimustest, kes viibib avavanglas või kellele on mõistetud tingimisi vangistus. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et esimese suhtes peavad kehtima soodsamad sätted seoses kinnipidamisasutuses ringi liikumisega ja tegevustega väljaspool kambrit (töö, hobid, õppimine). See on loogiline, kuna teisel on lubatud viibida päevasel ajal kinnipidamisasutusest väljas, selleks et töötada, õppida või tegeleda muu lõimumis- või taaslõimumisprojektiga.

99.

Nende eri aspektide alusel tuleb vahistamismäärust täitval õigusasutusel hinnata, kas isikliku ruumi väiksust kompenseerivad sobivad kinnipidamise olmetingimused.

100.

Sellises olukorras, nagu on arutusel põhikohtuasjas, kus vahistamismääruse teinud liikmesriigi esitatud teabest nähtub, et asjaomasele isikule ette nähtud põrandapinda on 3 m2 või vähem, ( 56 ) tuletan meelde, et ruumiline mõõde on oluline ning tekitab kaaluka eelduse, et rikutakse harta artiklit 4. Nimetatud aspektide hindamine peab seega võimaldama vahistamismäärust täitval õigusasutusel hinnata, kas see eeldus on võimalik ümber lükata.

101.

Olukord on aga täiesti erinev, juhul kui kinnipeetavale ette nähtud põrandapind on vahemikus 3–4 m2. Kui ruumiline mõõde on endiselt oluline, ei tekita see mingit rikkumise eeldust. Vahistamismäärust täitev õigusasutus peab niisiis kindlaks määrama, kas isikliku ruumi väiksusele lisanduvad kinnipidamise olmetingimused, mis on sobivad, või vastupidi vastuolus kinnipeetava põhiõigustega, nii et on põhjust järeldada harta artikli 4 rikkumist.

102.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib arvesse võtta parandusi, mis vahistamismääruse teinud liikmesriik on teinud seoses kinnipidamisasutuste taristu ja karistuste täitmise kontrollimehhanismidega.

103.

Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib võtta arvesse kõiki vahistamismääruse teinud liikmesriigi võetud meetmeid, nii seadusandlikke kui ka struktuurilisi, mis aitavad kaitsta ebainimliku või alandava kohtlemise tegeliku ohu eest isikuid, kellelt on võetud vabadus. Seega on nii kinnipeetavale kaebeõiguse andmine, vanglateenistusele või karistuste täitmist kontrollivatele ametiasutustele kaebuste esitamise tõhusa süsteemi loomine või sellise sõltumatu organi asutamine, mille ülesanne on tagada inimõiguste austamine kinnipidamisasutustes, kõik sellised meetmed, mis aitavad luua põhiõigusi austavat kinnipidamisrežiimi.

104.

Ent nagu ma märkisin oma ettepanekus kohtuasjas ML (kinnipidamistingimused Ungaris), ( 57 ) ei pruugi need meetmed olla piisavad, kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel on põhjendatud kahtlusi, et asjaomane isik võib langeda vahetult ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks, olenemata sellest, et seda õigusrikkumist pärast heastatakse tõhusate õiguskaitsevahenditega vahistamismääruse teinud riigis. Seega, olenemata nende olemusest on need meetmed põhimõtteliselt üldised ning sellistena ei saa need kompenseerida ebainimliku või alandava kohtlemise tegelikku ohtu, mis ähvardab asjaomast isikut kinnipidamistingimuste tõttu kinnipidamisasutuses, kuhu ta tõenäoliselt paigutatakse.

105.

Teise küsimuse punktiga b küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et kinnipidamistingimuste puhul eksisteerivad liidu õigusest tulenevad „absoluutsed“ nõuded, võib vahistamismäärust täitev õigusasutus siiski kaaluda ühelt poolt vajadusi, mis tulenevad vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetest, ning teiselt poolt Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süsteemi tõhususe säilitamise vajadust.

106.

Kui liidu õiguses on sätestatud absoluutne nõue, siis ei puuduta see kinnipidamistingimuste norme, vaid nõuet austada harta artiklite 1 ja 4 kohaselt inimväärikust ning igasuguse kõnealustest kinnipidamistingimustest tuleneva ebainimliku või alandava kohtlemise keeldu.

107.

Kuid õigus inimväärikusele ja õigus kaitsele ebainimliku või alandava kohtlemise eest on õigused, mis on oma olemuselt absoluutsed, see aga välistab iseenesest igasuguse kaalumise. Euroopa Kohus on rõhutanud kohtuotsuses Aranyosi ja Căldăraru, et EIÕK keelab kõigil juhtudel, sealhulgas võitlus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega, olenemata puudutatud isiku tegevusest, kindlasõnaliselt piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise. ( 58 ) Niisiis ei või neid õigusi piirata ühegi harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud piiramisvõimaluse alusel.

108.

Vahistamismäärust täitva õigusasutuse teostatava kontrolli raames on seega välistatud, et nimetatud õigusasutus võiks kaaluda ühelt poolt vajadust tagada, et asjaomasele isikule ei saa osaks mingit ebainimlikku ega alandavat kohtlemist harta artikli 4 tähenduses, ja teiselt poolt vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtete järgimise vajadust ning Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süsteemi tõhususe säilitamise vajadust.

109.

Lisaks on nende faktorite arvesse võtmine välistatud sellise kontrolli olemuse tõttu, mida vahistamismäärust täitev õigusasutus peab teostama Euroopa vahistamismääruse täitmise raames. Nagu nähtub kohtuotsusest Aranyosi ja Căldăraru, kujutab see kontroll endast juba iseenesest erandit vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetest ning see saab puudutada vaid kinnipidamistingimusi vahistamismääruse teinud liikmesriigis, olgu need siis üldised tingimused kõnealuses riigis või konkreetsed tingimused, mille juures asjaomast isikut kõnealuses riigis tõenäoliselt kinni hoidma hakatakse, välistades kõik muud kaalutlused, mis on seotud Euroopa karistusõigusruumi põhimõtetega.

110.

Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes peab vahistamismäärust täitev õigusasutus nüüd vahistamismääruse teinud liikmesriigi ametiasutuste esitatud teabe alusel hindama, kas D.‑T. Dorobantu kinnipidamistingimused pärast tema üleandmist võivad rikkuda talle harta artikliga 4 tagatud õigusi.

111.

Märgin sellega seoses, et vahistamismäärust täitev õigusasutus lahendas kahtlused D.‑T. Dorobantu üleandmise õiguspärasuse suhtes, enne kui Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) tühistas 3. ja 19. jaanuari 2017. aasta määrused Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse esitamata jätmise tõttu.

112.

Märgin, et põhikohtuasja raames hindas vahistamismäärust täitev õigusasutus igakülgselt D.‑T. Dorobantu kinnipidamistingimusi pärast üleandmist, võttes arvesse nii Rumeenia ametiasutuste esitatud teavet kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.

113.

Märgin ka, et kohtuistungil kinnitas Rumeenia valitsus, et D.‑T. Dorobantut peetaks pärast tema üleandmist kinni poolkinnisel režiimil. Rumeenia valitsus märkis, et tänu sellele oleks asjaomasel isikul suur liikumisvabadus ning ta võiks lisaks ka töötada, mis vähendaks veelgi aega, mis tal tuleks veeta kambris.

114.

Esitatud arutluskäigust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburgi (Hamburgi liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK muudetud redaktsioonis, artikli 1 lõiget 3, artiklit 5 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 4 tõlgendada nii, et: