I. Õigusraamistik

II. Vaidluse taust

A. Morpoli ülevõtmine

B. Loa andmise otsus ja selleni viinud menetlus

C. Vaidlusalune otsus ja selleni viinud menetlus

III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

V. Apellatsioonkaebuse väidete hindamine

A. Apellatsioonkaebuse esimene väide, et Üldkohus on teinud vea, jättes kohaldamata määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2

1. Poolte seisukohad

2. Hinnang

a) Apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa, mille kohaselt Üldkohus on teinud vea järeldusega, et 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine ei moodusta üht koondumist

b) Apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa, et Üldkohus on teinud vea, tõlgendades määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 mõtet kitsalt

B. Apellatsioonkaebuse teine väide, et Üldkohus on teinud vea, jättes kohaldamata ne bis in idem põhimõtte, arvessevõtmise põhimõtte või süütegude kogumi suhtes kehtivad põhimõtted

1. Poolte seisukohad

2. Hinnang

a) Vastuvõetavus

b) Sisulised küsimused

1) Apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa

i) Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väide

ii) Arvessevõtmise põhimõtte rikkumise väide

2) Apellatsioonkaebuse teise väite teine osa

i) Sissejuhatus

ii) Liikmesriikide õiguses süütegude kogumi suhtes kehtivad põhimõtted

iii) Küsimus, kas liikmesriikide õiguses kehtivatest põhimõtetest võib saada inspiratsiooni juhul, kui ühe ja sama teoga on rikutud nii määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 kui ka artikli 7 lõiget 1

iv) Määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumine hõlmab artikli 4 lõike 1 oma

v) Üldkohus on teinud vea, tunnistades õigeks komisjoni järelduse, et Marine Harvest on rikkunud nii määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 kui ka artikli 7 lõiget 1.

VI. Ettepanek

1. 

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Marine Harvest ASA (edaspidi „Marine Harvest“), kelle õigusjärglane on Mowi ASA, Euroopa Kohtul tühistada Üldkohtu otsus, ( 2 ) millega see jättis rahuldamata tühistamishagi komisjoni 23. juuli 2014. aasta otsuse peale, millega Marine Harvestile määratakse trahv teatamiskohustusega ja koondumise peatamise kohustusega vastuolus läbi viidud koondumise eest (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ( 3 ).

2. 

Vaidlusalune otsus võeti vastu pärast komisjoni 30. septembri 2013. aasta otsust, millega tunnistati Morpol ASA (edaspidi „Morpol“) omandamine Marine Harvesti poolt siseturuga kokkusobivaks tingimusel, et täidetakse asjakohased kohustused (edaspidi „loa andmise otsus“). ( 4 ) Omandamine toimus kahes osas: esiteks sõlmis Marine Harvest Morpoli peamise aktsionäriga aktsiate müügi lepingu, mille alusel omandas ta Morpoli aktsiakapitalist 48,5%; teiseks esitas Marine Harvest Morpoli ülejäänud aktsiate kohta avaliku pakkumise, millega tema osalus Morpolis kasvas 48,5%-lt 87,1%-le.

3. 

Ostu esimene osa, s.o 48,5% osaluse omandamine Morpolis, viidi aga lõpule enne seda, kui sellest oli Euroopa Komisjonile teatatud. Komisjoni seisukoht on, et selle osaluse omandamisest piisas, et omandada Morpoli üle kontroll, ning seepärast oli selle puhul nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 ( 5 ) tähenduses tegemist koondumisega. Sellest tegi komisjon vaidlusaluses otsuses järelduse, et Marine Harvest on Morpolis 48,5% osaluse omandamisega enne sellest teatamist ja selle siseturuga kokkusobivaks tunnistamist rikkunud esiteks määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 sätestatud teatamiskohustust ja teiseks sama määruse artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustust. Kummagi rikkumise eest määras komisjon trahviks 10 miljonit eurot.

4. 

Käesoleva apellatsioonkaebusega on tõstatatud kaks küsimust. Esiteks palutakse Euroopa Kohtul selgitada, kas koondumiseks tuleb lugeda ainult 48,5% osaluse omandamine Morpolis või kas selle osaluse omandamist ja pärast seda tehtud avalikku pakkumist tuleb käsitada ühe koondumisena. Teiseks palutakse Euroopa Kohtul juhul, kui see asub seisukohale, et juba ainult 48,5% osaluse omandamise puhul on tegemist koondumisega, otsustada, kas selle osaluse omandamise eest saab määrata kaks trahvi või kas komisjon on kaht eraldi trahvi määrates rikkunud eelkõige ne bis in idem põhimõtet.

5.

Määruse nr 139/2004 põhjendus 20 kõlab järgmiselt:

„Kohane on määratleda koondumise mõiste viisil, mis hõlmaks tehinguid, mis muudaksid asjaomaste ettevõtjate struktuuri ning seega ka turu struktuuri jäädavalt. Seepärast on asjakohane kohaldada käesolevat määrust kõikide ühisettevõtete suhtes, mis püsivalt täidavad kõiki autonoomse majandusüksuse ülesandeid. Lisaks sellele on kohane käsitada ühe koondumisena omavahel tihedalt seotud tehinguid, st tehinguid, mille tingimuseks või tunnuseks on rea väärtpaberitehingute toimumine suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul“.

6.

Määruse nr 139/2004 artikkel 4 („Koondumistest etteteatamine ja teatamiseelne üleandmine teate esitanud poole taotlusel“) sätestab:

„1.   „Käesolevas määruses nimetatud, [Euroopa Liidu] seisukohalt olulistest koondumistest teatatakse komisjonile enne nende läbiviimist ning pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või aktsiate kontrollpaki omandamist.

[…]“.

7.

Määruse nr 139/2004 artikkel 7 („Koondumiste peatamine”) sätestab:

„1.   Artiklis 1 määratletud [liidu] seisukohalt olulist koondumist või koondumist, mille komisjon peab läbi vaatama vastavalt artikli 4 lõikele 5, ei viida ellu enne sellest teatamist ega enne, kui see on kuulutatud [sise]turuga kokkusobivaks artikli 6 lõike 1 punktile b või artikli 8 lõigetele 1 või 2 vastava otsusega või artikli 10 lõikes 6 sätestatud eelduse alusel.

2.   Lõige 1 ei takista avaliku pakkumise või rea väärtpaberitehingute, sealhulgas teisteks börsil või muul turul noteeritud väärtpaberiteks konverteeritavate väärtpaberitega tehtavate tehingute läbiviimist, millega mitmetelt müüjatelt omandatakse kontroll artikli 3 tähenduses, kui:

[…]“.

8.

Määruse nr 139/2004 artikli 14 („Rahatrahvid“) lõige 2 sätestab:

„Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomastele isikutele või ettevõtjatele trahve, mille suurus ei ületa 10% asjaomaste ettevõtjate artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatud aastakäibest, kui nad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]“.

9.

Marine Harvest sõlmis 14. detsembril 2012 Friendmall Ltd. ja Bazmonta Holding Ltd-ga aktsiate müügilepingu (edaspidi „müügileping“). Bazmonta kuulub täielikult Friendmallile ja selles omakorda kuulub enamusosalus M-ile. Marine Harvest omandas müügilepingu alusel 48,5% Morpoli aktsiakapitalist. Omandamine viidi lõpule 18. detsembril 2012 (edaspidi „2012. aasta detsembri omandamine“).

10.

Norra õiguse kohaselt on enam kui kolmandiku börsil noteeritud äriühingu ( 6 ) aktsiate omandaja kohustatud tegema selle äriühingu ülejäänud aktsiate kohta avaliku pakkumise. Seepärast avaldas Marine Harvest 17. detsembril 2012 börsiteate, et teeb Morpoli ülejäänud, selle aktsiakapitalist 51,5% moodustavate aktsiate ostmiseks avaliku pakkumise. 15. jaanuaril 2013 tegigi Marine Harvest selle avaliku pakkumise (edaspidi „avalik pakkumine“). Pärast avaliku pakkumise arveldamist ja lõpuleviimist12. märtsil 2013 kuulus hagejale 87,1% Morpoli aktsiatest. Tänu avalikule pakkumisele omandas Marine Harvest niisiis aktsiad, mis moodustasid ligikaudu 38,6% Morpoli aktsiakapitalist, lisaks aktsiatele, mis moodustasid 48,5% Morpoli aktsiakapitalist ja mille ta oli saanud juba 2012. aasta detsembri omandamisega.

11.

Morpoli ülejäänud aktsiad omandati 12. novembril 2013. 15. novembril 2013 toimus Morpoli erakorraline üldkoosolek, mis tegi otsuse paluda aktsiad börsilt kustutada, vähendada juhatuse liikmete arvu ja kaotada ametissenimetamise komitee. 28. novembril 2013 ei olnud Morpol enam Oslo börsil noteeritud.

12.

Marine Harvest saatis 21. detsembril 2012 Euroopa Komisjonile taotluse määrata Morpoli üle ainukontrolli omandamist puudutava juhtumiga tegelev töörühm. Marine Harvest teatas taotluses komisjonile, et 2012. aasta detsembri omandamine on lõpule viidud ja et ta ei kasuta oma hääleõigust enne komisjoni otsuse vastuvõtmist.

13.

Pärast seda, kui komisjon oli saatnud mitu teabenõuet ning Marine Harvest esitas 5. märtsil 2013 teatamisvormi ( 7 ) esimese kavandi, loeti tehing ametlikult teatavaks tehtuks 9. augustil 2013.

14.

30. septembril 2013 võttis komisjon vastu loa andmise otsuse, andes koondumiseks loa tingimusel, et täidetakse kõik väljapakutud kohustused. Nagu eespool punktis 3 märgitud, tõdes komisjon loa andmise otsuses, et 2012. aasta detsembri omandamine on Marine Harvestile juba andnud Morpoli üle faktilise ainukontrolli. Seepärast märkis komisjon, et ta ei saa välistada, et 2012. aasta detsembri omandamine, mis viidi lõpule 18. detsembril 2012, on seetõttu, et see toimus enne sellest teatamist ja selle siseturuga kokkusobivaks tunnistamist, vastuolus määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 sätestatud teatamiskohustusega ja sama määruse artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustusega. Komisjon lisas, et võib eraldiseisva menetluse teel hinnata, kas määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 alusel tuleb kohaldada sanktsiooni. ( 8 )

15.

Komisjon teavitas 30. jaanuari 2014. aasta kirjas Marine Harvestit käimasolevast uurimisest seoses määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 võimalike rikkumistega.

16.

31. märtsil 2014 saatis komisjon Marine Harvestile vastuväiteteatise, millele see vastas 30. aprillil 2014.

17.

23. juulil 2014 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, tuvastades selles, et Marine Harvest on rikkunud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 sätestatud teatamiskohustust ning sama määruse artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustust, ning määrates kummagi rikkumise eest karistuseks 10 miljonit eurot.

18.

Komisjon tuvastas vaidlusaluses otsuses esiteks, et Marine Harvest oli 2012. aasta detsembri omandamisega omandanud Morpoli üle faktilise ainukontrolli. Sellest järeldas komisjon, et selle tehingu puhul on tegemist koondumisega määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses. Teiseks tuvastas komisjon, et koondumine oli toimunud 18. detsembril 2012, s.o enne seda, kui talle sellest 9. augustil 2013 teatati ja ta selle oma 30. septembri 2013. aasta loa andmise otsusega siseturuga kokkusobivaks tunnistas. ( 9 ) Kolmandaks tuvastas komisjon, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud erand koondumise peatamise kohustusest ei ole kohaldatav. Nii tegigi komisjon järelduse, et Marine Harvest on 2012. aasta detsembri omandamisega rikkunud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning et kummagi rikkumise eest tuleb määrata trahv 10 miljonit eurot. ( 10 )

19.

Marine Harvest esitas 3. oktoobril 2014 hagiavalduse, kus palus tühistada vaidlusalune otsus või teise võimalusena sellega talle määratud trahvid või kolmanda võimalusena neid trahve oluliselt vähendada.

20.

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses kõik viis väidet tagasi ja jättis hagi rahuldamata.

21.

Täpsemalt ( 11 ) lükkas Üldkohus tagasi esimese väite, et komisjon on järeldusega, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 ei ole kohaldatav, rikkunud õigusnormi ja eksinud faktilistes asjaoludes.

22.

Esiteks rõhutas Üldkohus, et komisjon oli õigesti tuvastanud, et Marine Harvest omandas Morpoli üle kontrolli tänu 2012. aasta detsembri omandamisele, ja et seega oleks Marine Harvest pidanud sellest komisjonile teatama enne selle läbiviimist ja seda mitte läbi viima enne, kui komisjoni selle siseturuga kokkusobivaks tunnistab. Seepärast tuli kindlaks määrata, kas määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud erand koondumise peatamise kohustusest on kohaldatav.

23.

Teiseks märkis Üldkohus, et tema menetluses olev olukord erineb mõlemast kõnealuse erandiga hõlmatud olukorrast, s.o avalikest pakkumistest ning reast väärtpaberitehingutest. Avalikele pakkumistele võimaldatav erand ei olnud kohaldatav seepärast, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 1 ei olnud rikutud mitte avaliku pakkumise tegemisega, vaid 2012. aasta detsembri omandamisega. Reale väärtpaberitehingutele võimaldatav erand ei olnud samuti kohaldatav, kuna see hõlmab ainult tehingustruktuure, mille puhul kontroll omandatakse rea tehingutega ja eri müüjatelt, samal ajal kui kontroll Morpoli üle omandati üheainsa tehinguga, s.o 2012. aasta detsembri omandamisega, ja üheltainsalt müüjalt, s.o M-ilt.

24.

Kolmandaks lükkas Üldkohus tagasi Marine Harvesti väite, et 2012. aasta detsembri omandamist ja avalikku pakkumist tuleb käsitada ühe koondumisena ja et seetõttu on see hõlmatud määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 avalikele pakkumistele ette nähtud erandiga koondumise peatamise kohustusest. Marine Harvest tugines ainult esimesele määruse põhjenduses 20 osutatud kahest võimalusest käsitada mitut tehingut ühe koondumisena, s.o omavahel tingimuslikult seotud tehinguid või rida väärtpaberitehinguid. Esiteks tulenes komisjoni konsolideeritud pädevuseteatise, mis käsitleb määrust nr 139/2004 (edaspidi „konsolideeritud pädevuseteatis“), ( 12 ) punktist 44, et selleks, et kaht tehingut saaks käsitada ühe koondumisena, ei piisa sellest, et need tehingud on omavahel tingimuslikult seotud. Kontrolli omandamine peab lisaks toimuma mitme tehingu teel. Kuna aga Marine Harvest omandas kontrolli Morpoli üle ühe tehinguga, ei saagi seda tehingut ja avalikku pakkumist käsitada ühe koondumisena. Teiseks oli alusetu Marine Harvesti väide, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 peab hõlmama ka „järkjärgulisi omandamisi“, kuna Morpoli omandamine ei toimunud „järk-järgult“ ja„järkjärgulised omandamised“ viitavad igal juhul määruse põhjenduses 20 osutatud võimalusele, millele Marine Harvest ei tuginenud. Viimaseks, see, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 eesmärk on lihtsustada omandamisi ja tagada väärtpaberiturgude likviidsus, ei tähenda, et selle sätte kohaldamisala tuleb koondumiste hõlbustamiseks laiendada selle sõnastusest kaugemale.

25.

Üldkohus lükkas tagasi ka kolmanda väite ne bis in idem põhimõtte või arvessevõtmise põhimõtte ning süütegude kogumi suhtes kehtivate põhimõtete rikkumise kohta.

26.

Üldkohus märkis sissejuhatuseks, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumisega kaasneb automaatselt artikli 7 lõike 1 rikkumine, vastupidi aga mitte. Kui ettevõtja viib koondumise läbi enne seda, kui ta on sellest teatanud ja see on siseturuga kokkusobivaks tunnistatud, rikub ta tõepoolest mõlemat sätet. Kui ta aga viib koondumise läbi pärast seda, kui ta on sellest teatanud, kuid enne seda, kui see on siseturuga kokkusobivaks tunnistatud, rikub ta ainult määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 1. Seetõttu on kehtiv õiguslik raamistik Üldkohtu sõnul „ebatavaline“.

27.

Esiteks leidis Üldkohus, et ne bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab asjaomast ettevõtjat selleks, et see põhimõte kohaldatav oleks, olema karistatud või ta peab olema õigeks mõistetud mõne varasema otsusega, mida ei saa enam edasi kaevata. Seega ei hõlma ne bis in idem põhimõte olukorda, nagu Üldkohtu menetluses arutusel olev, kus ametiasutus määrab üheainsa otsusega kaks karistust. Lisaks jõudis Üldkohus järeldusele, et kohaldatav ei ole ka arvessevõtmise põhimõte, mille kohaselt peab komisjon trahvi summa kindlaksmääramisel arvesse võtma liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt sama teo eest juba määratud karistusi, kuna see, nagu ka ne bis in idem põhimõte, saab kohaldatav olla ainult varasema otsuse olemasolu korral.

28.

Teiseks lükkas Üldkohus tagasi Marine Harvesti väite, et analoogia alusel rahvusvahelises ja Saksa õiguses tuntud „näilise kollisiooni“ ehk „mitteehtsa kollisiooni“ põhimõttega tuleb süütegude kogumi puhul lähtuda sellest, et suurem süütegu hõlmab väiksemat, mistõttu võib määrata ainult ühe karistuse. Üldkohus tegi järelduse, et vastupidi Marine Harvesti väidetule ei ole määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine spetsiifilisem kui artikli 7 lõike 1 rikkumine ja et esimene ei hõlma seega teist. Põhjenduseks märkis Üldkohus, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine oli ühekordne, artikli 7 lõike 1 rikkumine aga vältav. Seepärast on esimese süüteo aegumistähtaeg kolm, teise oma aga viis aastat. Seega kui määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 oleks kohaldatav üksnes olukorras, kus ettevõtja on koondumise läbi viinud enne sellest teatamist ja enne, kui see on siseturuga kokkusobivaks tunnistatud, oleks tal eelis ettevõtja ees, kes viib koondumise läbi pärast sellest teatamist, kuid enne, kui see on siseturuga kokkusobivaks tunnistatud. Sellest järeldas Üldkohus, et mitte kumbki kõnealune säte ei ole esimuslikult kohaldatav ja et seega ei ole „näilise kollisiooni“ ehk „mitteehtsa kollisiooni“ põhimõtet rikutud.

29.

Marine Harvest palub oma apellatsioonkaebusega Euroopa Kohtul:

30.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

31.

Marine Harvesti ja komisjoni suulised seisukohad kuulati ära 22. mai 2019. aasta istungil.

32.

Marine Harvest esitab oma apellatsioonkaebuses kaks väidet. Esiteks väidab ta, et Üldkohus on teinud vea järeldusega, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 ei ole kohaldatav. Teiseks väidab ta, et Üldkohus on teinud vea, jättes kohaldamata ne bis in idem põhimõtte või arvessevõtmise põhimõtte ning süütegude kogumi suhtes kehtivad põhimõtted.

33.

Marine Harvesti apellatsioonkaebuse esimene väide on, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46–233 teinud vea, jättes määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 kohaldamata.

34.

Apellatsioonkaebuse esimene väide koosneb kahest osast.

35.

Esimeses osas väidab Marine Harvest, et Üldkohus on teinud vea järeldusega, et 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine ei moodusta üht koondumist. Marine Harvest väidab, et määruse nr 139/2004 põhjenduse 20 kohaselt tuleb „omavahel tingimuslikult seotud“ tehinguid käsitada ühe koondumisena olenemata sellest, kas kontroll omandatava äriühingu üle saavutatakse esimese või viimase tehinguga. Käesolevas asjas on 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine omavahel seotud de jure ja de facto ning seega tuleb neid käsitada ühe koondumisena.

36.

Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas väidab Marine Harvest, et Üldkohus on teinud vea, tõlgendades määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 mõtet kitsalt. Marine Harvest väidab, et selle sätte mõttest, mis on hõlbustada avalikke pakkumisi ja järkjärgulisi omandamisi, tuleneb, et erand koondumise peatamise kohustusest hõlmab tehingustruktuuri, kuhu kuulub avalik pakkumine, isegi kui, nagu käesolevas asjas, kontroll omandati enne avaliku pakkumise avaldamist. Määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 3 kohase erandi tegemine ei ole artikli 7 lõike 2 kohaldamisele kohane alternatiiv. Pealegi tagab viimasena nimetatud sätte kohaldamine üheainsa, eespool kirjeldatud tehingu suhtes, et komisjon hindab olukorra kõiki mõjusid, mitte ainult 2012. aasta detsembri omandamise omi.

37.

Sellest järeldab Marine Harvest, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 on käesolevas asjas kohaldatav. Kuna koondumise peatamise kohustuse erandi mõlemad tingimused on täidetud, on see erand kohaldatav.

38.

Komisjoni sõnul ei ole apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendatud.

39.

Selle esimese osa puhul on komisjon seisukohal, et 2012. aasta detsembri omandamist ja avalikku pakkumist ei saa käsitada ühe koondumisena. Komisjon leiab, et selleks, et kaht tehingut saaks käsitada ühe koondumisena, ei piisa sellest, et need tehingud on omavahel tingimuslikult seotud, nagu osutatud määruse nr 139/2004 põhjenduses 20. Kontroll määruse artikli 3 tähenduses tuleb omandada ka teise tehinguga. Kui kontroll omandatakse, nagu käesolevas asjas, esimese tehinguga, ei ole teine tehing küsimuse puhul, kas kontroll on omandatud ja seega kas koondumise läbiviimine tuleb peatada, enam asjakohane. Täielikkuse pärast lisab komisjon, et 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine ei ole omavahel seotud ei de jure ega de facto.

40.

Apellatsioonkaebuse esimese väite teise osa kohta märgib komisjon, et Üldkohus on õigesti tõlgendanud määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 nii mõtet kui ka sõnastust. Komisjon juhib tähelepanu sellele, et Marine Harvest tugineb selle sättega ette nähtud kahest olukorrast, s.o avalikest pakkumistest ja reast väärtpaberitehingutest, ainult esimesele. See aga ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuna kontroll omandati enne avaliku pakkumise avaldamist, mitte tänu sellele. Järelikult ei saa teha Marine Harvestile erandit koondumise peatamise kohustusest määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 alusel. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et Marine Harvest on täitnud nimetatud sättes ette nähtud nõuet oma hääleõigust mitte teostada.

41.

Marine Harvest väidab oma apellatsioonkaebuse esimese väitega, et Üldkohus on teinud vea järeldusega, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 ei ole kohaldatav, kuna esiteks moodustavad 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine ühe koondumise ning teiseks tuleneb selle sätte eesmärgist, mis on hõlbustada avalikke pakkumisi ja järkjärgulisi ülevõtmisi, et seda tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab tehingustruktuuri, mis ei koosne ainult avalikust pakkumisest, vaid sisaldab muu hulgas ka avalikku pakkumist. Marine Harvest on seisukohal, et mõlemad määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, kuna ta tegi koondumise teatavaks „viivitamata“ ning ta ei teostanud oma hääleõigust Morpolis, mis tähendab, et koondumise peatamise kohustuse erand on kohaldatav.

42.

Marine Harvest väidab oma apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas, et 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine moodustavad ühe koondumise.

43.

Asun seisukohale, et Marine Harvesti apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa on põhjendamatu.

44.

„Koondumine“ määruse nr 139/2004 artikli 3 lõike 1 tähenduses on „juhtum, kus toimub püsiv kontrolli üleminek“. „Kontroll“ on määruse artikli 3 lõikes 2 määratletud kui „võimalus ettevõtjat otsustavalt mõjutada“. Kohtupraktika kohaselt on kontrolli võimalik omandada ühe, kahe või enama tehinguga. ( 13 )

45.

Käesolevas asjas omandas Marine Harvest Morpoli järgmiste tehingutega: esiteks 2012. aasta detsembri omandamisega, millega Marine Harvest omandas 48,5% Morpoli aktsiakapitalist, ning teiseks avaliku pakkumisega, millega Marine Harvesti osalus Morpoli aktsiakapitalis kasvas 48,5%-lt 87,1%-le. ( 14 )

46.

Kontrolli Morpoli üle omandas Marine Harvest aga ainult 2012. aasta detsembri omandamisega. ( 15 ) Rõhutan, et Marine Harvest sellele vastu ei vaidle. Marine Harvest ei väidagi toetamaks oma väidet, mille kohaselt 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine moodustavad ühe koondumise, et ta omandas kontrolli Morpoli üle teise tehinguga, s.o avaliku pakkumisega. Põhjus, miks Marine Harvest leiab, et 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine moodustavad ühe koondumise, on selles, et mõlemad on omavahel tingimuslikult seotud.

47.

Seega on küsimus käesolevas asjas selles, kas olukorras, kus ettevõtja omandab teise ettevõtja äriühingu rohkem kui ühe tehinguga, kuid kontrolli selle üle ainult esimese tehinguga, tuleb kõiki tehinguid käsitada ühe koondumisena või kas koondumiseni määruse nr 139/2004 artikli 3 tähenduses viib ainult esimene tehing.

48.

Märgin, et määruses nr 139/2004 ei ole ühtki sätet, kus oleks täpsustatud, mis tingimustel tuleb ühe ja sama äriühingu suhtes tehtud tehinguid käsitada ühe koondumisena, küll aga annab selles küsimuses pisut selgust määruse põhjendus 20. Selle viimane lause kõlab järgmiselt: „Lisaks sellele on kohane käsitada ühe koondumisena omavahel tihedalt seotud tehinguid, st tehinguid, mille tingimuseks või tunnuseks on rea väärtpaberitehingute toimumine suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul“.

49.

Lisaks saab abi konsolideeritud pädevuseteatisest. Määruse põhjenduses 20 osutatud olukordadest esimese (s.o omavahel tingimuslikult seotud tehingute) kohta ( 16 ) on konsolideeritud pädevuseteatise punktis 43 märgitud, et ühe koondumisega on tegemist siis, kui „ühtegi tehingut ei saa teha teiseta“. Konsolideeritud pädevuseteatise samas punktis on lisatud, et tingimuslikkus ilmneb tavaliselt siis, kui tehingud on omavahel seotud õiguslikult („st kokkulepped tingivad vastastikku üksteist“) või faktiliselt (milleks tuleb majanduse seisukohast iga tehingu puhul hinnata, kas see sõltub tingimata teiste tehingute tegemisest).

50.

Minu arvates ei saa käsitada kaht tehingut, millega ettevõtja omandab teise ettevõtja, kuid kontrolli selle üle ainult esimesega, ühe koondumisena. Järgmiseks põhjendangi, miks ma olen tulnud sellisele järeldusele.

51.

Nagu eespool punktis 44 märgitud, peab koondumise puhul toimuma kontrolli üleminek. Sellest johtub, et kui ettevõtja omandab teise ettevõtja kogu aktsiakapitali või enamuse sellest mitme tehinguga, kuid kontrolli selle üle ainult esimesega, toimub koondumine esimese tehinguga. Kuna kontroll on seeläbi omandatud, ei ole vaja küsimuse puhul, kas tegemist on koondumisega, arvesse võtta hilisemaid tehinguid, millega omandaja suurendab oma osalust omandatud äriühingu aktsiakapitalis.

52.

Minu arvates on see kooskõlas kohtuotsusega Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon. Selles kohtuotsuses jõudis Üldkohus järeldusele, et koondumine võib koosneda mitmest formaalselt eraldiseisvast tehingust, kui need tehingud on esiteks eraldiseisvad ja teiseks selle „tagajärjel omandavad […] kontrolli“ teise ettevõtja tegevuse üle. ( 17 ) Seega kui kontrolli omandamine on mitte mitme, vaid esimese tehingu „tagajärg“, siis moodustabki ainult see tehing koondumise.

53.

Seda järeldust toetab ka komisjoni ettepanek õigusakti kohta, millest hiljem sai määrus nr 139/2004 ( 18 ) ja mille artikli 3 lõikest 4 on pärit ka määruse põhjenduse 20 viimane lause. Komisjon tegi ettepaneku lisada nõukogu määruse (EMÜ) nr 4064/89 ( 19 ) artiklisse 3 neljas lõige, mis sätestaks, et „kaks või enam tehingut, mis üksteisest tingimuslikult olenevad või mis on omavahel nii tihedalt seotud, et majanduslikult hinnates on neid põhjust käsitada ühe tehinguna, loetakse üheks koondumiseks, mis toimub viimase tehingu kuupäeval, juhul kui kõik tehingud tervikuna vastavad lõike 1 nõuetele“. ( 20 )„Lõike 1 nõuete“ kohaselt on koondumine kontrolli püsiv üleminek. Seega tuli kaks või enam tehingut komisjoni ettepaneku kohaselt lugeda üheks koondumiseks, kui nende kõigiga kui tervikuga saavutati kontrolli üleminek ehk kui kontrolli üleminek ei olnud mitte esimese tehingu, vaid kõigi tehingute tagajärg.

54.

Määruse nr 4064/89 artiklit 3 siiski komisjoni ettepaneku kohaselt ei muudetud. Sellegipoolest tasub komisjoni ettepanekut artikli 3 lõike 4 kohta tähele panna määruse nr 139/2004 põhjenduse 20 viimase lause tõlgendamisel, sest see lause lisati siis, kui komisjoni ettepanekut uue artikli 3 lõike 4 kohta otsustati mitte vastu võtta. ( 21 )

55.

Kui Euroopa Kohus peaks tulema järeldusele, et olukorras, kus kontrolli üleminek toimub kahest tehingust esimesega, tuleb neid kaht tehingut käsitada ühe koondumisena, ei johtu sellest igatahes, et käesolevas asjas kõne all olevat 2012. aasta detsembri omandamist ja avalikku pakkumist tuleb käsitada ühe koondumisena.

56.

Nagu ma eespool punktis 49 juba märkisin, peavad kaks tehingut selleks, et neid saaks käsitada ühe koondumisena, olema omavahel tingimuslikult seotud kas õiguslikult või faktiliselt. 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine seda aga ei ole.

57.

Esiteks ei ole 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine omavahel tingimuslikult seotud de jure. On tõsi, et avalik pakkumine on 2012. aasta detsembri omandamise vajalik ja otsene tagajärg. Põhjus on selles, et Norra õiguse kohaselt on enam kui kolmandiku börsil noteeritud äriühingu aktsiate omandaja kohustatud tegema selle äriühingu ülejäänud aktsiate kohta avaliku pakkumise. Marine Harvest omandas 2012. aasta detsembri omandamisega Morpoli aktsiakapitalist 48,5% ja oli seega kohustatud avaliku pakkumise tegema. Sama ei saa aga väita vastupidi. Marine Harvestil ei olnud mitte mingisugust kohustust omandada mingit osa Morpoli aktsiakapitalist enne avaliku pakkumise tegemist.

58.

Rõhutan sellega seoses, et konsolideeritud pädevuseteatise punkti 43 kohaselt peab tingimuslikkus olema vastastikune, kuna seal on märgitud, et „[t]ingimuslikkuse nõue seisneb selles, et ühtegi tehingut ei saa teha teiseta“. ( 22 ) Juhin tähelepanu sellele, et sama fraas on väga sarnaselt sõnastatud ka kohtuotsuse Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon punktis 109. ( 23 )

59.

Teiseks ei ole 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine omavahel tingimuslikult seotud ka de facto. Nagu komisjon märgib, sõlmis Marine Harvest aktsiate müügilepingu ning viis läbi 2012. aasta detsembri omandamise, kuigi ta ei teadnud, kas ta saab avaliku pakkumisega omandada ka ülejäänud osa Morpoli aktsiakapitalist või peab leppima ainult 48,5%-ga. Pealegi oleks Marine Harvest võinud avaliku pakkumise teha ilma aktsiate müügilepingut sõlmimata.

60.

Sellest järeldub, et 2012. aasta detsembri omandamist ja avalikku pakkumist ei saa käsitada ühe koondumisena ning et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa tuleb seepärast põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61.

Täielikkuse pärast lisan, et kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine moodustavad ühe koondumise, ei järeldu sellest, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustus hõlmab nimetatud tehingutest ainult teist, s.o avalikku pakkumist, ja et seepärast võib esimene tehing, s.o 2012. aasta detsembri omandamine olla toimunud enne seda, kui sellest on komisjonile teatatud ja komisjon on selle siseturuga kokkusobivaks tunnistanud. ( 24 )

62.

Kohtuotsuses Ernst & Young jõudiski Euroopa Kohus järeldusele, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 1 keelab teha „mis tahes tehinguid, mis aitavad kaasa [omandatava ettevõtja] üle teostatava kontrolli püsivale üleminekule“. ( 25 ) Seega, kui eeldadagi, et 2012. aasta detsembri omandamise ja avaliku pakkumise puhul on tegemist ühe koondumisega, tuleks neist esimest käsitada tehinguna, mis aitab kaasa kontrolli üleminekule ning on seepärast määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustusega hõlmatud.

63.

Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas väidab Marine Harvest, et Üldkohus on teinud vea, tõlgendades määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 mõtet kitsalt. Marine Harvest leiab, et arvestades selle sätte mõtet, mis on hõlbustada avalikke pakkumisi ja järkjärgulisi ülevõtmisi, tuleb seda tõlgendada nii, et see hõlmab tehingustruktuuri, kuhu kuulub avalik pakkumine, isegi siis, nagu käesolevas asjas, kui kontrolli ei omandata mitte avaliku pakkumisega, vaid sellele eelneva tehinguga. Pealegi tegi Marine Harvest koondumise teatavaks „viivitamata“ ning ta ei teostanud oma hääleõigust Morpolis, nagu ette nähtud selle sätte punktides a ja b. Sellest järeldab Marine Harvest, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud erand koondumise peatamise kohustusest on 2012. aasta detsembri omandamise suhtes kohaldatav.

64.

Pean apellatsioonkaebuse esimese väite teist osa põhjendamatuks.

65.

Tõsi, määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 näeb sama artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustusest erandi tegemise võimaluse ette kahes olukorras. Viimasena nimetatud säte ei keela „avaliku pakkumise“ (esimene olukord) või „rea väärtpaberitehingute“ (teine olukord) läbiviimist, kui on täidetud kaks tingimust: esiteks tehakse koondumine viivitamata komisjonile teatavaks ning teiseks ei teosta omandaja kõnealuste väärtpaberitega kaasnevat hääleõigust või teostab seda üksnes vastavalt komisjoni poolt määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 3 alusel tehtud erandile.

66.

Rõhutan, et käesolevas asjas tuleb küsimuse puhul, kas määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 kohane erand koondumise peatamise kohustusest on kohaldatav, arvesse võtta ainult 2012. aasta detsembri omandamist, mitte toimingut, mis koosneb 2012. aasta detsembri omandamisest ja avalikust pakkumisest. Põhjus on selles, et nagu ma eespool näitasin, moodustab koondumise ainult 2012. aasta detsembri omandamine ning seepärast on määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikega 1 vastuolus ainult selle tehingu läbiviimine (kuna see toimus 18. detsembril 2012 ehk enne seda, kui see siseturuga kokkusobivaks tunnistati).

67.

On selge, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 ei ole 2012. aasta detsembri omandamise suhtes kohaldatav, sest esiteks ei ole see tehing avalik pakkumine ja teiseks on see ainult üks tehing, mitte „rida väärtpaberitehinguid“ selle sätte tähenduses. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et Marine Harvest on mõlemad määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 punktides a ja b ette nähtud tingimused täitnud.

68.

Niisiis ei ole Üldkohus teinud viga, nõustudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 komisjoni seisukohaga, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 2 ei ole 2012. aasta detsembri omandamise suhtes kohaldatav.

69.

Kui aga Euroopa Kohus peaks tulema järeldusele, et 2012. aasta detsembri omandamine ja avalik pakkumine moodustavad ühe koondumise ning et seepärast tuleb küsimuse puhul, kas määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 kohane erand on kohaldatav, arvesse võtta seda üht koondumist, ei tulene sellest igatahes, et 2012. aasta detsembri omandamine on selle erandiga hõlmatud.

70.

Tahan kohe juhtida tähelepanu sellele, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 2 kui erandit artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustusest, millele ELi seadusandja on omistanud põhjapaneva tähtsuse, ( 26 ) tuleb tõlgendada kitsalt.

71.

Määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud olukordadest esimese, s.o avalike pakkumiste kohta märgin seda, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 kohane erand koondumise peatamise kohustusest hõlmab ainult neid avalikke pakkumisi ja rida väärtpaberitehinguid, „millega toimub kontrolli […] üleminek“. Minu arvates johtub sellest, et kui tehingustruktuuri kuulub küll avalik pakkumine, kuid kontrolli sellega ei omandata, siis koondumise peatamise kohustuse erand seda ei hõlma. Rõhutan sellega seoses, et kuna avalik pakkumine tehti pärast kontrolli üleminekut, ei ole avalik pakkumine ei selleni viinud ega sellele kaasa aidanud. Sellest järeldub isegi üht koondumist eeldades, et 2012. aasta detsembri omandamine ei ole määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud olukordadest esimesega hõlmatud.

72.

Mis puudutab aga määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud olukordadest teist, s.o rida väärtpaberitehinguid, ( 27 ) jääb mulle arusaamatuks, kuidas saab 2012. aasta detsembri omandamisest ja avalikust pakkumisest koosnevat toimingut käsitada „rea väärtpaberitehingutena […], millega omandati […] kontroll mitmelt müüjalt“. Tegelikult omandati kontroll ju üheainsa tehinguga, s.o 2012. aasta detsembri omandamisega, mitte „rea“ väärtpaberitehingutega (jättes kõrvale küsimuse, kas kaht tehingut saabki üldse tehingute „reana“ käsitada). Kontroll omandati üheltainsalt müüjalt, s.o M-ilt, mitte „mitmelt müüjalt“.

73.

Arvestades, et koondumise peatamise kohustuse erandit „reale väärtpaberitehingutele“ laiendades ( 28 ) tahtis ELi seadusandja, nagu Marine Harvest väidab, ( 29 ) hõlbustada järkjärgulisi ülevõtmisi, märgin lisaks, et 2012. aasta detsembri omandamise ja avaliku pakkumise puhul ei ole mitte mingil moel tegemist järkjärgulise ülevõtmisega. Kordan, et kontroll Morpoli üle omandati ühe tehinguga, mis tähendab, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 175 õigesti järeldas, et see ülevõtmine ei olnud „järkjärguline“.

74.

Sellest järeldub, et isegi kui käsitada 2012. aasta detsembri omandamist ja avalikku pakkumist ühe koondumisena, ei oleks neist esimese läbiviimine ikkagi hõlmatud määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 2 kohase erandiga koondumise peatamise kohustusest.

75.

Kokkuvõttes leian, et apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa on põhjendamatu ning et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata.

76.

Marine Harvest väidab oma apellatsioonkaebuse teise väitega, et kui Üldkohus leidis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 306, 319, 339–344 ja 362, et komisjon võib hagejale määrata kaks eraldi karistust, ühe määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 sätestatud teatamiskohustuse rikkumise eest ja teise artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustuse rikkumise eest, rikkus kohus ne bis in idem põhimõtet, arvessevõtmise põhimõtet või süütegude kogumi suhtes kehtivaid põhimõtteid.

77.

Apellatsioonkaebuse teine väide koosneb kahest osast.

78.

Neist esimeses väidab Marine Harvest, et Üldkohus on teinud vea järeldusega, et ne bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav. Marine Harvest leiab, et see põhimõte on kohaldatav isegi siis, kui ühe otsusega määratakse kaks karistust, nagu käesolevas asjas. Teise võimalusena väidab Marine Harvest, et Üldkohus on vea teinud järeldusega, et arvessevõtmise põhimõte ei ole kohaldatav. Marine Harvest väidab, et sellest põhimõttest, mis on kohaldatav siis, kui ne bis in idem põhimõte ei ole täielikult kohaldatav, tuleneb, et karistuse määramisel tuleb arvesse võtta varasemaid karistusi.

79.

Apellatsioonkaebuse teise väite teises osas väidab Marine Harvest, et Üldkohus on teinud vea vaidlustatud kohtuotsuse punktis 362, lükates tagasi tema väite süütegude kogumi suhtes kehtivate põhimõtete rikkumise kohta. Need põhimõtted näevad ette, et kui üks tegu on hõlmatud kahe sättega ja üks neist näeb ette spetsiifilisema rikkumise, on rikutud ainult esimest sätet, mitte teist. Marine Harvest väidab, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine on artikli 7 lõike 1 rikkumisest spetsiifilisem. Järelikult on ta rikkunud ainult esimest sätet ja seepärast saab talle määrata ainult ühe trahvi.

80.

Komisjon leiab, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb tagasi lükata.

81.

Komisjoni arvates on apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa osaliselt vastuvõetamatu ja tervikuna põhjendamatu. Komisjon väidab, et Marine Harvesti väide ne bis in idem põhimõtte rikkumise kohta on põhjendamatu eelkõige sellepärast, et see põhimõte ei ole kohaldatav olukorras, kus ühe otsusega määratakse kaks trahvi. Komisjon lisab, et Marine Harvesti väide arvessevõtmise põhimõtte rikkumise kohta on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu. Põhjus on selles, et apellatsioonkaebuses ei ole esitatud asjakohaseid õigusväiteid ega määratletud konkreetselt, millega Üldkohus vea on teinud. Põhjendamatu on see väide sellepärast, et komisjon võttis kõnealuste trahvide määramisel vaidlusaluses otsuses arvesse rikkumiste laadi, raskusastet ja kestust, nagu ette nähtud määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 3.

82.

Apellatsioonkaebuse teise väite teise osa kohta märgib komisjon, et see on põhjendamatu. Ta leiab esiteks, et süütegude kogumi suhtes kehtivad põhimõtted ei välista üldiselt järeldust, et ühe teoga rikutakse kahte eraldi õigusnormi. Teiseks leiab ta, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine ei ole spetsiifilisem kui artikli 7 lõike 1 rikkumine.

83.

Marine Harvest vastab sellele, et tema väide arvessevõtmise põhimõtte rikkumise kohta on vastuvõetav, kuna apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kohtuotsuse need punktid, millele ta vastu vaidleb, välja toodud, ning ta põhjendab seda väidet.

84.

Marine Harvest väidab apellatsioonkaebuse teise väitega, et kui Üldkohus leidis, et määrata võib kaks eraldi karistust, ühe määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1 sätestatud teatamiskohustuse rikkumise eest ja teise artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustuse rikkumise eest, rikkus Üldkohus ne bis in idem põhimõtet, arvessevõtmise põhimõtet või süütegude kogumi suhtes kehtivaid põhimõtteid.

85.

Komisjon väidab, et arvessevõtmise põhimõtte rikkumise väide on vastuvõetamatu, sest selle kohta ei ole esitatud õigusväiteid ning sellega ei ole täpsustatud, millega täpselt Üldkohus vea on teinud. ( 30 )

86.

Minu arvates ei saa selle vastuvõetamatuse vastuväitega nõustuda.

87.

Esiteks on apellatsioonkaebuse puhul täidetud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktis d sätestatud nõue, et see peab sisaldama õigusväiteid. Nii on apellatsioonkaebuses selgitatud, et arvessevõtmise põhimõte on ELi õiguse üldpõhimõte (viidatakse Saksa õiguse Anrechnungsprinzip’ile ja kahe kohtujuristi ettepanekutele); ( 31 ) mida see põhimõte nõuab (et teise karistuse määramisel võetaks arvesse esimest) ning miks see põhimõte on käesolevas asjas kohaldatav (see on kohaldatav siis, kui ne bis in idem põhimõte seda ei ole) ( 32 ).

88.

Teiseks on apellatsioonkaebuses kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikega 2 täpselt näidatud, et vaidlustatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktid 339–344.

89.

Apellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas väidab Marine Harvest, et rikutud on ne bis in idem põhimõtet või teise võimalusena arvessevõtmise põhimõtet. Analüüsin kumbagi eraldi.

90.

Marine Harvest väidab, et Üldkohus on ne bis in idem põhimõtet rikkunud järeldusega, et ühe teo, s.o 2012. aasta detsembri omandamise eest võib karistuseks määrata kaks eraldi trahvi, ühe selle eest, et rikuti kohustust teatada koondumisest enne selle läbiviimist, nagu ette nähtud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 1, ja teise selle eest, et rikuti kohustust peatada koondumine, kuni see on siseturuga kokkusobivaks tunnistatud, nagu ette nähtud artikli 7 lõikes 1.

91.

Kohtupraktikast tulenevalt tuleb ne bis in idem põhimõtet, mis nüüd sisaldub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 50, järgida menetlustes, milles määratakse trahv konkurentsiõiguse rikkumise eest. Nii keelab see põhimõte ettevõtjat uuesti karistada või kohtu alla anda konkurentsivastase tegevuse asjaoludel, mille eest on talle karistus juba määratud või milles ta on õigeks mõistetud varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata. ( 33 )

92.

Järelikult koosneb ne bis in idem põhimõte – mille kohaldamine trahvide määramisel ettevõtjatele määrusega nr 139/2004 pandud kohustuste rikkumise eest tuleneb eelmises punktis osutatud kohtupraktikast – kahest osast: i) tegu peab olema sama (idem osa), ja ii) varasem otsus peab olema lõplik (bis osa).

93.

Leian, et ne bis in idem põhimõtte rikkumise väide tuleb tagasi lükata. Kuigi komisjoni poolt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumiseks loetud tegu on üks ja sama, on täitmata varasema otsuse olemasolu nõue.

94.

Nagu eelmises punktis märgitud, idem osaga raskusi ei teki.

95.

Konkurentsiõigust käsitleva kohtupraktika kohaselt allub ne bis in idem põhimõtte kohaldamine kolmele tingimusele: faktiliste asjaolude, rikkumise toimepannud isiku ja kaitstava õigushüve samasus. ( 34 )

96.

Esiteks tuleneb määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine samadest faktilistest asjaoludest kui artikli 7 lõike 1 rikkumine.

97.

Võiks küll väita, et esimese sätte rikkumine tulenes sellest, et aktsiate müügilepingust ei antud pärast selle sõlmimist 14. detsembril 2012 teada, teise sätte rikkumine aga sellest, et neli päeva hiljem viidi läbi 2012. aasta detsembri omandamine.

98.

Märgin aga, et aktsiate müügilepingust teatamata jätmine ise määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumiseni ei viinud, kuna see säte näeb ette, et koondumistest tuleb teatada „enne nende läbiviimist“. Seega ei ole seda sätet rikutud siis, kui ettevõtja jätab koondumisest teatamata „pärast lepingu sõlmimist“. Määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine tuleneb teatavaks tegemata jäetud koondumise läbiviimisest. Võrdluseks võib tuua määruse nr 4064/89 artikli 4 lõike 1, mis nägi ette, et koondumistest tuleb teatada „ühe nädala jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist“, mis tähendas, et koondumisest (ühe nädala jooksul) teatamata jätmine ise viis selle sätte rikkumiseni.

99.

Seega tulenes määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine 2012. aasta detsembri omandamisest, millega koondumine viidi läbi enne, kui see oli teatavaks tehtud. Järelikult tulenes määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumine samadest faktilistest asjaoludest (2012. aasta detsembri omandamise läbiviimine), mis tähendab, et eespool punktis 95 nimetatud tingimustest esimene, s.o faktiliste asjaolude samasus on täidetud.

100.

Teiseks on mõlemad rikkumised toime pannud Marine Harvest. Kuna Marine Harvest omandas Morpoli üle ainukontrolli, oli ta ka vastavalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikele 1 ( 35 ) kohustatud koondumisest enne selle läbiviimist teatama ning pidama kinni artikli 7 lõikes 1 sätestatud koondumise peatamise kohustusest.

101.

Kolmandaks on sama ka mõlema kohustusega kaitstav õigushüve, st hoida ära koondumiste läbiviimist enne, kui neist on komisjonile teatatud ja see on nendeks loa andnud, ning seeläbi vältida, et seda laadi enneaegsed läbiviimised ei tekitaks konkurentsile kahju, nagu on osutatud määruse nr 139/2004 põhjendustes 5 ja 6. ( 36 )

102.

Seega on kõik kolm eespool punktis 95 kirjeldatud tingimust täidetud.

103.

Kuid nagu eespool punktis 93 märgitud, tekivad raskused seoses bis osaga, mis tähendab, et ne bis in idem põhimõte ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

104.

Selleks, et ne bis in idem põhimõte saaks olla kohaldatav, peab olemas olema varasem otsus, millega on samale isikule sama rikkumise eest määratud trahv. See tuleneb eespool punktis 91 osutatud kohtupraktikast, mille kohaselt kehtib mitmekordse karistamise keeld juhul, kui on olemas „varasem otsus, mille peale ei saa enam edasi kaevata“. See tuleneb ka harta artikli 50 sõnastusest, mille kohaselt kehtib mitmekordse karistamise keeld juhul, kui isik on „lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“.

105.

Kui aga varasemat otsust ei ole, nagu käesolevas asjas, ja ühe otsusega määratakse kaks trahvi, ei ole ne bis in idem põhimõte kohaldatav.

106.

Seda kinnitas Euroopa Kohus ühes oma hiljutises otsuses, kus ta tuli järeldusele, et ne bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav olukorras, kus liikmesriigi konkurentsiasutus on ühe otsusega määranud kaks trahvi, ühe ELi konkurentsieeskirjade ja teise liikmesriigi enda konkurentsieeskirjade rikkumise eest. ( 37 ) Kuigi käesolevas asjas on mõlemad trahvid määratud ELi õiguse kahe sätte, täpsemalt määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise eest, ei näe ma eespool punktis 104 tehtud märkusi arvestades mingit põhjust, miks tolles kohtulahendis tehtud järeldusele ei võiks jõuda ka käesolevas asjas.

107.

Lisaks on see kooskõlas kohtuotsusega LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon. Tolles kohtuotsuses kõne all olnud olukorras oli komisjon vastu võtnud otsuse selle kohta, et vedelkristallkuvarite tootjad olid rikkunud ELTL artiklit 101 (edaspidi „esimene otsus“). Nende kuvarite Jaapani tarnijad olid aga esimese otsuseni viinud menetlusse kaasamata jäetud ning komisjon algatas nende suhtes eraldi menetluse, mis oli veel pooleli (edaspidi „teine menetlus“). Üldkohus jõudis järeldusele, et esimese otsuse tühistamist taotleva hagi põhjenduseks ei saa ne bis in idem põhimõttele tugineda. ( 38 ) Sellele saaks tugineda ainult sellise hagi puhul, millega taotletakse otsuse tühistamist, mis lõpetab teise menetluse. Üldkohus märkis, et „[ne bis in idem] põhimõttel ei saa aga olla mingit rolli [esimese] otsuse seisukohast, kuivõrd selle olemasolu on eeltingimus, mille esinemiseta ei saa sellele põhimõttele viidata seoses teise menetlusega“. ( 39 )

108.

See on kooskõlas ka kohtuotsusega Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, millega Euroopa Kohus tühistas menetluslikel põhjustel komisjoni otsuse, millega see oli määranud trahvi ELTL artikli 101 rikkumise eest. Selles otsuses tegi Euroopa Kohus järelduse, et ne bis in idem põhimõte ei keela komisjonil menetlust jätkata ja uut trahvi määrata. Sellises olukorras ei lisandu uue otsusega määratud trahv esimese otsusega määratule, vaid asendab selle. Esimese otsusega määratud trahvi n-ö enam ei ole. ( 40 )

109.

Minu järeldust eespool punktis 105 ei sea kahtluse alla ka need kolm kohtuotsust, millele Marine Harvest tugineb, s.o kohtuotsus Beneo Orafti, kohtuotsus Coop de France Bétail et Viande jt vs. komisjon ja kohtuotsus Transcatab vs. komisjon. ( 41 )

110.

Neis kohtuotsustes kõne all olnud olukordades oli ühe otsusega määratud mitu trahvi. Järelduse puhul, et ne bis in idem põhimõtet ei ole rikutud, ei tuginenud Üldkohus ja Euroopa Kohus vastavates kohtuasjades mitte sellele, et varasemat otsust ei olnud, vaid järgmisele: üks vaidlusalustest meetmetest ei olnud karistus; ( 42 ) rikkujad ei olnud samad; ( 43 ) ega faktilised asjaolud ja rikkujad ei olnud samad ( 44 ).

111.

Vastupidi Marine Harvesti väidetule ei tähenda asjaolu, et Üldkohus ja Euroopa Kohus ei tuginenud sellele, et varasemat otsust ei olnud, seda, et nende arvates on ne bis in idem põhimõte kohaldatav olukorras, kus ühe otsusega on määratud mitu karistust. See tähendab ainult seda, et neil on ei olnud vaja seda küsimust käsitleda, kuna kõik asjakohased tingimused, s.o faktiliste asjaolude samasus, rikkuja samasus, kaitstava õigushüve samasus ja varasema lõpliku, st edasikaebamatu otsuse puudumine on kumulatiivsed. Seega kui kolmest esimesest tingimusest üks, nagu kõigis kolmes nimetatud kohtuasjas, on täitmata, ei ole vaja kaaluda küsimust, kas varasema otsuse puudumise tingimus on täidetud.

112.

Asun seega lõpetuseks seisukohale, et Üldkohus ei ole teinud viga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 319 järeldusega, et ne bis in idem põhimõte ei ole käesolevas asjas kohaldatav põhjusel, et ühe otsusega on määratud kaks trahvi.

113.

Marine Harvest väidab, et kui Euroopa Kohus peaks tema väite ne bis in idem põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükkama, peaks ta sellegipoolest tuvastama arvessevõtmise põhimõtte rikkumise, mille kohaselt tuleb teise karistuse määramisel arvesse võtta esimesena määratud karistust.

114.

Minu arvates tuleb see väide tagasi lükata.

115.

Kohtupraktika kohaselt on õigluse nõudele allutatud ühelt poolt liidu ning teiselt poolt riigisiseste karistuste võimalik kumuleerumine seoses kahe paralleelse menetlusega, mis on erinevate eesmärkide taotlemiseks lubatud kartellialase pädevuse ühenduse ja liikmesriikide vahel erilise jaotamissüsteemi tõttu. Kõnealune õigluse nõue kohustab komisjoni võtma trahvisumma määramisel arvesse karistusi, mida on sama ettevõtja pidanud sama teo eest juba kandma, juhul kui tegemist on karistustega, mis on määratud liikmesriigis keelatud kokkuleppeid, tegevusi ja otsuseid reguleeriva õiguse rikkumiste eest ja mis on järelikult toime pandud liidu territooriumil. ( 45 )

116.

Nagu eelmises punktis osundatud kohtupraktikast nähtub, on see nn arvessevõtmise põhimõte kohaldatav olukorras, kus nii komisjoni kui ka liikmesriigi konkurentsiasutuse menetlus toimub korraga, s.o samal ajal ehk paralleelselt (esimene ELi konkurentsieeskirjade, teine liikmesriigi enda konkurentsieeskirjade alusel). Nagu eespool märgitud, ( 46 ) ei ole sellistes olukordades ne bis in idem põhimõte kohaldatav. Nõue, et teise karistuse määramisel tuleb arvesse võtta esimest, leevendab ne bis in idem põhimõtte kohaldamata jäämise tagajärgi.

117.

Arvessevõtmise põhimõte ei ole aga kohaldatav siis, kui korraga toimub nii komisjoni kui ka ELi-välise riigi konkurentsiasutuse menetlus. Sellises olukorras on komisjonil võimalus, kuid mitte kohustus ELi-välise asutuse määratud trahve arvesse võtta. ( 47 ) See on nii isegi siis, kui selles olukorras ei ole ne bis in idem põhimõte kohaldatav, kuna kaitstav õigushüve ei ole sama. ( 48 ) Seetõttu ei nõustu ma Marine Harvesti argumendiga, et arvessevõtmise põhimõte „on kohaldatav igas olukorras, kus ne bis in idem põhimõte ei ole täielikult kohaldatav“.

118.

Samuti ei nõustu ma Marine Harvesti väitega, et arvessevõtmise põhimõte on „liidu õiguse üldpõhimõte“. Sellega seoses juhin tähelepanu tõsiasjale, et kohtujurist Sharpstoni poolt kohtuasjas Kraaijenbrink esitatud ettepanekus väljendatud arvamust, millele Marine Harvest tugineb, nimelt et „ELi õiguses eksisteerib samas asjas süüdimõistmise arvessevõtmise põhimõte, mille puhul süüdlasele teises liikmesriigis karistuse mõistmisel tuleb võtta arvesse varem sama teo eest mõistetud karistusi“, ( 49 ) Euroopa Kohus heaks ei kiitnud ( 50 ). Pealegi kui Euroopa Kohus oleks kohtujurist Sharpstoni ettepanekuga nõustunud ja arvessevõtmise põhimõtte üldpõhimõtteks tunnistanud, ei mõjutaks see käesolevat asja. Ütleb ju kohtujurist Sharpston ise, et see põhimõte oleks kohaldatav siis, kui oleksid olemas „varem sama teo eest mõistetud karistused“, mida käesolevas asjas ei ole.

119.

Pealegi johtub eespool punktis 115 osundatud kohtupraktikast, et selleks, et arvessevõtmise põhimõte saaks olla kohaldatav, peavad komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuse menetlus toimuma samal ajal. Kui selliseid samal ajal toimuvaid menetlusi ei ole, sest toimub ainult, nagu käesolevas asjas, komisjoni menetlus, ei ole selle kohtupraktika järgimiseks põhjust.

120.

Sellega seoses rõhutan, et käesoleva asja teema on ELi ühinemiste kontroll, mis lähtub ainukontrolli põhimõttest ja millest tulenevalt ei saa komisjoni ja liikmesriigi konkurentsiasutuse menetlus iial toimuda samal ajal. ( 51 ) Seepärast ei saa arvessevõtmise põhimõtet, mille eesmärk on leevendada ELTL artiklite 101 ja 102 paralleelse kohaldamise süsteemi tagajärgi, asjakohane olla. Sellest tuleneb, et olukorras, kus üks tegu on hõlmatud kahe sättega, mis kuuluvad samasse õigussüsteemi, ( 52 ) tuleb küsimuse puhul, kas määrata üks või kaks karistust, lähtuda selles süsteemis süütegude kogumi suhtes kehtivatest põhimõtetest, mitte arvessevõtmise põhimõttest.

121.

Asun lõpetuseks seisukohale, et arvessevõtmise põhimõtte rikkumise väide tuleb tagasi lükata.

122.

Täielikkuse pärast lisan, et Marine Harvest märkis vastuseks Euroopa Kohtu poolt istungil esitatud küsimusele, et arvessevõtmise põhimõte väljendab proportsionaalsuse põhimõtet.

123.

Leian sarnaselt komisjoniga, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise väide on vastuvõetamatu.

124.

Olen küll nõus sellega, et arvessevõtmise põhimõte väljendab lõppkokkuvõttes trahvide proportsionaalsuse nõuet, kuid see ei muuda tõsiasja, et Marine Harvest ei ole Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuses proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise väidet esitanud. Ta ei ole vastu vaielnud vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 579–631, kus Üldkohus trahvide ebaproportsionaalsuse väite tagasi lükkas. See on vastuolus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktiga d, mis näeb ette, et apellatsioonkaebus peab sisaldama õigusväiteid.

125.

Kokkuvõttes leian, et apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

126.

Apellatsioonkaebuse teise väite teise osaga väidab Marine Harvest, et rahvusvaheline õigus ja liikmesriikide õigus sätestavad põhimõtted, mis reguleerivad süütegude kogumeid. Ta lisab, et nendest põhimõtetest tulenevalt tuleb olukorras, kus üks ja sama tegu on hõlmatud mitme õigusnormiga, millest üks on spetsiifilisem kui teine, kohaldada ainult esimest. Marine Harvest väidab, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine on spetsiifilisem kui artikli 7 lõike 1 rikkumine, mistõttu tuleks tema teo suhtes kohaldada ainult esimest. Marine Harvest väidab, et sellest järeldub, et Üldkohus on teinud vea, tunnistades õigeks komisjoni järelduse, et Marine Harvest on rikkunud nii määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1 kui ka artikli 7 lõiget 1, ning et seepärast võib kummagi rikkumise eest määrata eraldi trahvi.

127.

Minu arvates tuleks apellatsioonkaebuse teise väite teine osa õigeks tunnistada. Järgmiseks põhjendangi, miks ma olen tulnud sellisele järeldusele.

128.

Meenutan alustuseks, et nagu ma eespool punktides 98 ja 99 selgitanud olen, on määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 hõlmatud üks ja sama tegu, s.o 2012. aasta detsembri omandamine. Asjaolu, et Marine Harvest ei teatanud aktsiate müügilepingu sõlmimisest, ei ole artikli 4 lõike 1 rikkumine, sest selle sätte rikkumiseks ei piisa sellest, et koondumisest ei teatata pärast lepingu sõlmimist. Selle sätte rikkumine toimub ainult siis, kui viiakse läbi koondumine, millest ei ole teatatud. Seega tuleneb määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine eelnevalt teatavaks tegemata jäetud koondumise läbiviimisest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et sama tegu on vastuolus ka artikli 7 lõikega 1.

129.

Seega on küsimus selles, kas olukorras, kus üks tegu (2012. aasta detsembri omandamine) on hõlmatud ELi õiguse kahe sättega (määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1), võib komisjon tuvastada mõlema või ainult ühe sätte rikkumise.

130.

Juhin tähelepanu, et nagu Üldkohus on märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 348, ei ole ka mulle teada olevalt liidu konkurentsiõiguses süütegude kogumi kohta erinorme.

131.

Küll aga on süütegude kogumeid reguleerivad põhimõtted olemas liikmesriikide kriminaalõiguses. Seega tuleks kaaluda, kas neist põhimõtetest võiks saada inspiratsiooni, et vastata eespool punktis 129 esitatud küsimusele.

132.

Seepärast analüüsingi esiteks teatavate liikmesriikide õiguses süütegude kogumi suhtes kehtivaid põhimõtteid. Teiseks analüüsin, kas neist põhimõtetest võiks saada inspiratsiooni. Minu arvates tuleks olukorras, nagu käesolevas asjas kõne all olevas, kus üks ja sama tegu on hõlmatud nii määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikega 1 kui ka artikli 7 lõikega 1 ning ühe sätte rikkumine hõlmab teise rikkumist, kohaldada ainult esimest sätet. Kolmandaks analüüsin küsimust, kas nimetatud sätetest ühe rikkumine hõlmab teise oma. Minu arvates hõlmab määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumine artikli 4 lõike 1 oma. Neljandaks teen selle põhjal järeldused ning teen ettepaneku vaidlustatud kohtuotsus tühistada ning teha sama osaliselt ka vaidlusaluse otsusega.

133.

Marine Harvest tugineb Saksa õiguses kehtivale „näilise“ ehk „mitteehtsa kollisiooni“ (sks unechte Konkurrenz) doktriinile.

134.

Saksa õiguse kohaselt võib üks tegu olla vastuolus mitme õigusnormiga („tõeline kollisioon“, sks echte Konkurrenz). Sellisel juhul määratakse ainult üks karistus. Saksa karistusseadustiku (Strafgesetzbuch) § 52 lõike 2 kohaselt ei tohi see üks karistus ületada suurimat võimalikku karistust kõnealuste sätete rikkumise eest ega olla ka väiksem suurimast miinimumkaristustest, mis on kehtestatud kõnealuste sätete rikkumise eest. ( 53 )

135.

Kuid üks tegu, mis on hõlmatud mitme õigusnormiga, võib olla vastuolus ka ainult ühega. Põhjus on selles, et selle sätte kohaldamine välistab teise kohaldamise („näilise“ ehk „mitteehtsa kollisiooni“, sks unechte Konkurrenz, olukord). „Näilise“ ehk „mitteehtsa kollisiooniga“ on tegemist siis, kui: i) õigusnorm sisaldab mõne teise normi kõiki elemente, kuid peale nende veel üht („spetsiaalsuse“ põhimõte, sks Spezialität); ii) õigusnorm välistab sõnaselgelt või sisuliselt teise normi kohaldamise („subsidiaarsuse“ põhimõte, sks Subsidiarität), või iii) õigusnorm kuulub nn „asjade tüüpilise käigu“ alla, mis viib mõne teise normi rikkumiseni, mis tähendab, et esimest rikutakse korrapäraselt koos teisega („konsumptsiooni“ põhimõte, sks Konsumtion). „Näilise“ ehk „mitteehtsa kollisiooni“ olukorras määratakse ainult üks karistus, kuna asjaomase tegevusega on rikutud ainult üht õigusnormi. ( 54 )

136.

Näitena võib kaaluda ka Prantsuse õiguses süütegude kogumi suhtes kehtivaid põhimõtteid, millele Marine Harvest on muude õigussüsteemide hulgas samuti osutanud.

137.

Prantsuse õiguses kehtib põhimõte, et kui üks tegu on vastuolus enam kui ühe õigusnormiga, loetakse see tavaliselt vastuolus olevaks ainult ühega. ( 55 ) Näiteks üks ja sama tegu ei saa korraga olla vägistamine ja kehaline väärkohtlemine. Kohaldatakse ainult vägistamise suhtes kehtivat keeldu, mitte aga kehalise väärkohtlemise suhtes kehtivat. ( 56 ) Nii toimitakse siis, kui kõik kohaldatavad õigusnormid kaitsevad üht ja sama sotsiaalset väärtust. Süütegu, mis on esimuslik ja loetakse toimepanduks, välistades teised süüteod, on see, mille eest on ette nähtud maksimumkaristus (vägistamine on kehalise väärkohtlemise suhtes esimuslik), või see, mis hõlmab teist süütegu, kuna too pandi toime ainult selleks, et panna toime esimene, või kuna tollega valmistati ette esimese süüteo toimepanekut; ( 57 ) või süütegu, mis on specialia generalibus derogant põhimõttel teisest süüteost spetsiifilisem. Sellest tulenevalt määratakse ainult üks karistus. ( 58 )

138.

Üks ja sama tegu võib siiski vastuolus olla ka mitme õigusnormiga. See võib eelkõige juhtuda siis, kui asjaomased õigusnormid kaitsevad erinevaid sotsiaalseid väärtusi. ( 59 ) Sellisel juhul on põhimõtteliselt kohaldatav Prantsuse karistusseadustiku (Code pénal) artikkel 132-3, mis näeb ette, et ühes ja samas menetluses võib määrata ainult ühe sama laadi karistuse ( 60 ) seaduses ette nähtud ülemmäära piires ( 61 ). Sellegipoolest on võimalik sellest sättest ehk ainult ühe sama laadi karistuse määramise nõudest kõrvale kalduda ja määrata eraldi karistused, kuid ka need peavad jääma seaduses ette nähtud ülemmäära piiresse. ( 62 )

139.

Käesolevas asjas on üks ja sama tegu hõlmatud nii määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikega 1 kui ka artikli 7 lõikega 1. Kui lähtuda eespool kirjeldatud liikmesriikide õiguses kehtivatest põhimõtetest, siis on minu arvates küsimus selles, kas üks neist sätetest hõlmab teist.

140.

Kui jah, siis arvan, et kohaldada tuleks ainult seda sätet, mis hõlmab teist, ja teine kohaldamata jätta, mistõttu võib Marine Harvestile määrata ainult ühe karistuse (1. võimalus). ( 63 ) Kui ei, siis tuleb käesolevas asjas kohaldada mõlemat sätet. Sellisel juhul tekib aga teine küsimus, s.o kas kummagi rikkumise eest võib määrata eraldi karistuse. Võimalikud seisukohad on, et määrata tuleb eraldi karistused, kuna Marine Harvest on toime pannud eraldi süüteod (2. võimalus); või et määrata tuleb ainult üks karistus, kuna mõlemad rikkumised tulenevad ühest teost (3. võimalus), või et määrata tuleb kaks karistust, kuid tingimusel, et nende kogusumma ei ületa määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 2 sätestatud 10% ülempiirist, ( 64 ) kuna ka sellisel juhul tulenevad mõlemad rikkumised ühest teost ( 65 ) (4. võimalus).

141.

Rõhutan, et 1. ja 3. võimalus viiksid vaidlusaluse otsuse tühistamiseni osas, milles on tuvastatud mitme sätte rikkumine ja määratud mitu trahvi, samal ajal kui 2. ja 4. võimalus ei viiks selle otsuse ei osalise ega täieliku tühistamiseni. Konkreetselt 4. võimaluse kohta lisan, et Marine Harvestile määratud trahvide kogusumma, s.o 20 miljonit eurot, moodustab asjaomaste ettevõtjate käibest ( 66 ) vähem kui 1%, mis on oluliselt vähem kui määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 2 sätestatud 10%.

142.

Olen seisukohal, et tegevus, millega koondumine viiakse läbi enne, kui sellest on teatatud ja see on siseturuga kokkusobivaks tunnistatud, tuleb lugeda vastuolus olevaks ainult ühe sättega, s.o määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikega 1. Teisisõnu asun seisukohale, et eelmistes punktides kirjeldatud neljast võimalusest tuleks kasutada esimest. Järgmiseks põhjendangi, miks ma olen tulnud sellisele järeldusele.

143.

Nagu eespool märgitud, olen arvamusel, et 2012. aasta detsembri omandamise läbiviimisega on rikutud määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 1, mitte artikli 4 lõiget 1.

144.

Esiteks, nagu olen märkinud eespool punktis 101, on määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikel 1 ja artikli 7 lõikel 1 sama eesmärk. See on ära hoida koondumiste läbiviimist enne, kui neist on komisjonile teatatud ja see on need siseturuga kokkusobivaks tunnistanud, ning seeläbi vältida konkurentsi võimalikku kahjustamist seda laadi enneaegse läbiviimisega. Seega kaitsevad mõlemad sätted üht ja sama väärtust ning ma ei näe põhjust, miks neid peaks üheskoos kohaldama.

145.

Pealegi ei tulene kahju konkurentsile minu arvates mitte määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumisest ehk koondumisest teatamata jätmisest, vaid siseturuga kokkusobivaks tunnistamata koondumise läbiviimisest, mis on vastuolus artikli 7 lõikega 1. Järelikult tuleb konkurentsi kahjustamine koondumise enneaegse läbiviimisega tunnistada vastuolus olevaks määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikega 1, mitte artikli 4 lõikega 1.

146.

Teiseks leian, et koondumisest teatamata jätmine valmistab ette koondumise läbiviimist. Miks peakski ettevõtja üldse koondumisest teatamata jätma? Ta kas püüab komisjonipoolset kontrolli vältida või ei tea, et tehing on liidu seisukohalt oluline koondumine. Mõlemal juhul viib ta koondumise läbi.

147.

Kolmandaks juhin tähelepanu sellele, et kui määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 näeb ette, et koondumistest tuleb teatada „enne nende läbiviimist“, siis selle määruse artikli 7 lõige 1 keelab koondumist ellu viia „enne sellest teatamist“ (esimene osa) ja „enne, kui see on kuulutatud [sise]turuga kokkusobivaks“ (teine osa). Seega määratlevad määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ja artikli 7 lõike 1 esimene osa sama süüteo ja kirjeldavad sama olukorda, kus koondumine viiakse läbi enne sellest teatamist. ( 67 )

148.

Selle kohta märgin, et nagu olen eespool punktis 98 selgitanud, ei ole võimalik rikkuda ainult määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1. See oli võimalik määruse nr 4064/89 ajal, mille artikli 4 lõige 1 nägi ette, et koondumistest tuleb teatada ühe nädala jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist. Seepärast oli võimalik, et kui koondumisest teatati kuu pärast kokkuleppe sõlmimist, kuid enne selle läbiviimist, rikkus teataja määruse nr 4064/89 artikli 4 lõiget 1, mitte aga artikli 7 lõiget 1. Enam see võimalik ei ole, sest nõukogu määrusega (EÜ) nr 1310/97 ( 68 ) kaotati kõnealune ühenädalane teatamistähtaeg (põhjusel, et seda peeti tarbetuks, „kuna asjaosaliste huvides on teatada koondumisest võimalikult kiiresti, et saavutada võimalikult kiiresti vajalik otsus“, ( 69 ) ning praktikas ei pidanud komisjon sellest niikuinii rangelt kinni, vaid oli sageli valmis seda pikendama) ( 70 ).

149.

Juhin tähelepanu ka sellele, et minu teada ei ole komisjon määranud ühtki trahvi ainult määruse nr 139/2004 või määruse nr 4064/89 artikli 4 lõike 1 rikkumise eest. Iga kord, kui komisjon on selle sätte rikkumise eest trahvi määranud, on ta samas otsuses määranud trahvi ka määruse nr 4064/89 või määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumise eest. ( 71 )

150.

Kuid määruse nr 139/2004 artikli 7 lõiget 1 on võimalik rikkuda ka ilma artikli 4 lõiget 1 rikkumata. Kui koondumine viiakse läbi pärast sellest teatamist, kuid enne, kui see on siseturuga kokkusobivaks tunnistatud, ( 72 ) rikub teataja määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 teist osa, mis keelab koondumiste läbiviimise enne nende siseturuga kokkusobivaks tunnistamist. Artikli 4 lõiget 1 aga sellisel juhul ei rikuta. Pealegi tuleneb kohtuotsusest Ernst & Young, et kui enne koondumisest teatamist tehakse tehing, mis aitab kaasa kontrolli üleminekule, on see vastuolus määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikega 1. ( 73 ) Artikli 4 lõiget 1 sellisel juhul aga ei rikuta, kuna see tehing aitab küll kaasa, kuid ei saavuta kontrolli üleminekut, ja seepärast ei ole selle tehingu puhul tegemist koondumisega, millest tuleb teatada.

151.

Niisiis sisaldab määruse nr 139/2004 artikli 7 lõige 1 oma esimeses osas kõiki artikli 4 lõike 1 elemente, kuid teises osas veel üht elementi. Minu arvates tähendab see, et määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumine hõlmab artikli 4 lõike 1 oma.

152.

Seepärast olen arvamusel, et koondumise läbiviimine enne sellest teatamist ja selle siseturuga kokkusobivaks tunnistamist on vastuolus ainult määruse nr 139/2004 artikli 7 lõikega 1. Sellega ei rikuta nimetatud artikli 7 lõike 1 kõrval ka artikli 4 lõiget 1.

153.

Üldkohus lükkas tagasi süütegude kogumi suhtes kehtivate põhimõtete rikkumise väite põhjendusega, et esiteks kehtib 10% ülempiir nii määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 kui ka artikli 7 lõike 1 suhtes, mistõttu ei saa kumbagi neist pidada esimuslikult kohaldatavaks (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 350), ja teiseks, et artikli 4 lõike 1 rikkumine ei olnud artikli 7 lõike 1 rikkumisest spetsiifilisem (punktid 351–362). ( 74 )

154.

Esiteks rõhutan, et asjaolu, et mõlema süüteo suhtes kehtib sama ülempiir, ei tähenda veel, et kumbki ei ole teise suhtes esimuslik. Seda asjaolu tasub meeles pidada, seda enam, et määruse nr 4064/89 kehtivusajal võis artikli 4 lõike 1 rikkumise eest määrata ainult trahvi summas 1000–50 000 eurot, artikli 7 lõike 1 rikkumise eest aga samamoodi 10% käibest nagu tänagi. Ent küsimuses, kas üks süütegu on teise suhtes esimuslik, tuleb arvesse võtta teisi tegureid. Nii näiteks tuleb arvesse võtta süütegude laadi (teatamata jätmine vs. enneaegne läbiviimine); asjaolu, et üks rikkumine (teatamata jätmine) valmistab reeglina ette teist (enneaegset läbiviimist), ja asjaolu, et kuigi üks rikkumine hõlmab kõiki teise rikkumisega hõlmatud olukordi, hõlmab ta peale nende veel teisigi olukordi. Konkreetselt oleks Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 294, 295 ja 306, leides, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine „toob tingimata kaasa“ artikli 7 lõike 1 rikkumise, vastupidine aga paika ei pea, pidanud jõudma järeldusele, et viimati nimetatud säte on teise suhtes esimuslik. Üldkohtu analüüsis süütegude kogumi suhtes kehtivate põhimõtete rikkumise väite kohta aga ei ole sellele järeldusele ühtki viidet.

155.

Teiseks märgin, et Üldkohus analüüsis küsimust, kas määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine on spetsiifilisem kui artikli 7 lõike 1 rikkumine. Ta ei analüüsinud vastupidist ehk küsimust, kas määruse nr 139/2004 artikli 7 lõike 1 rikkumine on spetsiifilisem kui artikli 4 lõike 1 rikkumine.

156.

Põhjus on selles, et seda ei olnud väidetudki. Marine Harvest väitis Üldkohtus, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumine on spetsiifilisem kui artikli 7 lõike 1 rikkumine. Ta ei väitnud, et viimase sätte rikkumine on esimese omast spetsiifilisem. ( 75 )

157.

See ei muuda aga tõsiasja, et Üldkohus ei oleks pidanud saama vaidlustatud kohtuotsuse punktis 373 järeldada, et „käesolevas asjas ei ole esimuslikult kohaldatavat õigusnormi“, pelgalt põhjusel, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ei ole artikli 7 lõike 1 suhtes „esimuslikult kohaldatav“. Üldkohus oleks sellele järeldusele tulla saanud ainult juhul, kui ta poleks olnud tuvastanud mitte ainult seda, et määruse nr 139/2004 artikli 4 lõige 1 ei ole artikli 7 lõike 1 suhtes esimuslik – mida ta tegigi –, vaid ka seda, et viimane säte ei ole esimese suhtes esimuslik – mida ta ei teinud. Järeldus, et „esimuslikult kohaldatavat õigusnormi ei ole“, eeldab mingit varasemat järeldust, et kõnealustest sätetest mitte kumbki ei ole teise suhtes esimuslik. ( 76 ) Paistab, et kui Üldkohus jõudis kahest võimalikust olukorrast ainult üht analüüsides järeldusele, et „esimuslikult kohaldatavat õigusnormi ei ole“, ei teinud ta seda järeldust ainult oma tähelepanekute põhjal, mille ta on esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 294–306.

158.

Minu arvates on vaieldamatult selge, et enne seda, kui saab tuvastada, et nii teatamata jäetud kui ka siseturuga kokkusobivaks tunnistamata koondumise läbiviimise puhul on tegemist määruse nr 139/2004 ühe, mitte kahe sätte rikkumisega, tuleb selle artikli 14 lõige 2 tunnistada õigusvastaseks.

159.

Sellega seoses märgin, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 306 märkinud, et kuigi „kehtiv õiguslik raamistik on ebatavaline“, ei ole Marine Harvest „esitanud määruse nr 139/2004 konkreetsete sätete õigusvastasuse vastuväidet“.

160.

Kuigi Marine Harvest ei esitanud õigusvastasuse väidet Üldkohtu menetluses ega Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuses, väitis ta istungil, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 punkt a on õigusvastane.

161.

Nagu komisjon leiab, on see väide vastuvõetamatu, kuna seda ei ole Üldkohtu menetluses esitatud. ( 77 )

162.

Minu arvates aga ei ole vaja, et Euroopa Kohus tuvastaks, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõike 2 punkt a on õigusvastane, enne kui ta järeldab, et kõnealuse sätte ja artikli 14 lõike 2 punkti b alusel ei saa määrata eraldi karistusi koondumise läbiviimise eest, mis on vastuolus nii artikli 4 lõikega 1 kui ka artikli 7 lõikega 1.

163.

Määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 2 ei ole ju täpsustatud, kas komisjon võib olukorras, kus täidetud on nii punkti a kui ka punkti b kohaldamise tingimused (s.o kui koondumine on läbi viidud vastuolus vastavalt teatamiskohustusega ja koondumise peatamise kohustusega), määrata mõlema punkti alusel eraldi trahvid. On tõsi, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõikes 2 ei ole märgitud, et komisjon võib trahvi määrata kas punkti a või punkti b alusel, kui mõlema punkti kohaldamise tingimused on täidetud. See aga ei muuda tõsiasja, et määruse nr 139/2004 artikli 14 lõige 2 ei anna komisjonile olukorras, kus kohaldatavad on nii punkt a kui ka punkt b, sõnaselget õigust määrata trahvid mõlema punkti alusel. Seepärast on järeldus, et komisjon ei saa määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise eest sama teoga määrata eraldi karistusi, kooskõlas artikli 14 lõikega 2.

164.

Seega asun lõpetuseks seisukohale, et Üldkohus on teinud vea, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 372–374, et komisjon võib süütegude kogumi suhtes kehtivaid põhimõtteid rikkumata määrata Marine Harvestile määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 rikkumise eest eraldi trahvid.

165.

Seega on apellatsioonkaebuse teise väite teine osa põhjendatud.

166.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Liidu Kohus Üldkohtu otsuse. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Ma leian, et käsitletaval juhul on see nii.

167.

Nagu eespool punktidest 143–152 nähtub, on komisjon teinud vea, järeldades, et Marine Harvest on 2012. aasta detsembri omandamist enne sellest teatamist ja selle siseturuga kokkusobivaks tunnistamist läbi viies rikkunud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 1, ja määrates selle sätte rikkumise eest Marine Harvestile trahvi summas 10 miljonit eurot.

168.

Seega tuleb Marine Harvesti poolt Üldkohtu menetluses esitatud väide süütegude kogumi suhtes kehtivate põhimõtete rikkumise kohta õigeks tunnistada ning tühistada esiteks vaidlusaluse otsuse artikkel 1 osas, milles komisjon tuvastab määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 rikkumise, ja teiseks ka otsuse artikkel 2, milles komisjon määrab Marine Harvestile kõnealuse määruse artikli 4 lõike 1 rikkumise eest trahvi summas 10 miljonit eurot.

169.

Eespool esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: