1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega, tuleb tõlgendada nii, et neid kohaldatakse sellise kohtumenetluse suhtes, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides, mis lubavad ravi ja turvalisuse kaalutlustel paigutada psühhiaatriaasutusse isiku, kes on dementsena toime pannud ühiskonnale ohtliku teo. Direktiivi 2012/13 tuleb tõlgendada nii, et kuriteo toimepanemises kahtlustatavat isikut tuleb teavitada tema õigustest niipea, kui talle esitatavad kahtlustused õigustavad seda, et pädevad asutused piiravad muudel kui kiireloomulistel juhtudel tema vabadust sunnimeetmetega, ja hiljemalt enne esimese ametliku uurimistoimingu tegemist politsei poolt.

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 ning direktiivi 2012/13 artikli 8 lõiget 2 ja direktiivi 2013/48 artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis näevad ette ravi ja turvalisuse kaalutlustel sellise isiku psühhiaatriaasutusse paigutamise kohtumenetluse, kes on dementsena toime pannud ühiskonnale ohtliku teo, kui need õigusnormid ei võimalda pädeval kohtul kontrollida, kas direktiivides ette nähtud menetlusõigusi on järgitud selle kohtu menetlusele eelnevates menetlustes, mis ei allu kohtulikule kontrollile.

3.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, ja põhiõiguste harta artikli 51 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud direktiivi ja põhiõiguste harta sätet ei kohaldata kohtumenetlusele, milles lahendatakse ravi eesmärgil psühhiaatriaasutusse paigutamine, nagu see on ette nähtud põhikohtuasjas vaidlusaluses tervishoiuseaduse (Zakon za zdraveto) artiklis 155 ja sellele järgnevates artiklites ning mis toimub põhjusel, et asjaomase isiku tervislikku olukorda arvestades esineb risk, et ta võib ohustada enda või kolmandate isikute tervist.

4.

Direktiivi 2016/343 artiklis 3 toodud süütuse presumptsiooni põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et sellises ravi ja turvalisuse kaalutlustel psühhiaatriaasutusse paigutamise kohtumenetluses, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis toimub isiku suhtes, kes on dementsena toime pannud ühiskonnale ohtliku teo, esitab prokurör tõendi selle kohta, et isik, kelle asutusse paigutamist taotletakse, on sellise ohu allikaks oleva teo toime pannud.