Euroopa Kohtu (kolmas koda) 19. detsembri 2019. aasta otsus (Landesgericht Salzburgi, Bezirksgericht für Handelssachen Wieni eelotsusetaotlused – Austria) – Barbara Rust-Hackner (C-355/18), Christian Gmoser (C-356/18), Bettina Plackner (C-357/18) versus Nürnberger Versicherung Aktiengesellschaft Österreichet ja KL versus UNIQA Österreich Versicherungen AG, LK versus DONAU Versicherung AG Vienna Insurance Group, MJ versus Allianz Elementar Lebensversicherungs-Aktiengesellschaft, NI versus Allianz Elementar Lebensversicherungs-Aktiengesellschaft (C-479/18)

(liidetud kohtuasjad C-355/18–C-357/18 ja C-479/18) (1)

(Eelotsusetaotlus - Teenuste osutamise vabadus - Otsene elukindlustus - Direktiivid 90/619/EMÜ, 92/96/EMÜ, 2002/83/EÜ ja 2009/138/EÜ - Taganemisõigus - Ebaõige teave taganemisõiguse kasutamise üksikasjalike eeskirjade kohta - Taganemisavalduse vorminõuded - Mõju kindlustusettevõtja kohustustele - Tähtaeg - Taganemisõiguse aegumine - Lepingust taganemise võimalus pärast lepingu ülesütlemist - Lepingu tagasiostuväärtuse väljamaksmine - Kindlustusmaksete tagastamine - Õigus saada intressi - Aegumine)

(2020/C 68/04)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotlused esitanud kohtud

Landesgericht Salzburg, Bezirksgericht für Handelssachen Wien

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Barbara Rust-Hackner (C-355/18), Christian Gmoser (C-356/18), Bettina Plackner (C-357/18), KL, LK, MJ, NI (C-479/18)

Kostjad: Nürnberger Versicherung Aktiengesellschaft Österreich (C-355/18–C-357/18), UNIQA Österreich Versicherungen AG, DONAU Versicherung AG Vienna Insurance Group, Allianz Elementar Lebensversicherungs-Aktiengesellschaft, Allianz Elementar Lebensversicherungs-Aktiengesellschaft (C-479/18)

Resolutsioon

Nõukogu 8. novembri 1990. aasta teise direktiivi 90/619/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega nähakse ette sätted teenuste osutamise vabaduse tegeliku kasutamise hõlbustamiseks ja muudetakse direktiivi 79/267/EMÜ, mida on muudetud nõukogu 10. novembri 1992. aasta direktiiviga 92/96/EMÜ, artikli 15 lõiget 1 koostoimes nõukogu 10. novembri 1992. aasta direktiivi 92/96/EMÜ otsese elukindlustusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 79/267/EMÜ ja 90/619/EMÜ (kolmas elukindlustusdirektiiv) artikliga 31, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ elukindlustuse kohta artikli 35 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikli 36 lõikega 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) artikli 185 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikli 186 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et tähtaeg elukindlustuslepingust taganemise õiguse kasutamiseks hakkab kulgema alates hetkest, mil kindlustusvõtjat teavitatakse lepingu sõlmimisest, isegi kui kindlustusvõtjale kindlustusettevõtja edastatud teabes

—	on jäetud kas täpsustamata, et lepingule kohaldatavas riigisiseses õiguses ei ole taganemisõiguse kasutamiseks ette nähtud mingit vorminõuet, või

—

on viidatud vorminõuetele, mida tegelikkuses ei ole selle lepingu suhtes kehtivas riigisiseses õiguses või kõnealuse lepingu tingimustes ette nähtud, niivõrd kuivõrd sellise teabega ei võeta kindlustusvõtjatelt võimalust kasutada oma taganemisõigust sisuliselt samadel tingimustel kui need, mis oleksid esinenud, kui teave oleks olnud õige. Lähtudes üldhinnangust, mille puhul võetakse eelkõige arvesse riigisisest õiguslikku raamistikku ja põhikohtuasja asjaolusid, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtutel hinnata, kas kindlustusvõtjale edastatud teabes sisalduv viga võtab viimaselt sellise võimaluse.

Direktiivi 90/619 (muudetud direktiiviga 92/96) artikli 15 lõiget 1 koostoimes direktiivi 92/96 artikliga 31 tuleb tõlgendada nii, et kui kindlustusettevõtja ei ole kindlustusvõtjale edastanud teavet tema taganemisõiguse kohta või kui kindlustusettevõtja edastatud teave on niivõrd vale, et see võtab kindlustusvõtjalt võimaluse kasutada oma taganemisõigust sisuliselt samadel tingimustel kui need, mis oleksid esinenud, kui teave oleks olnud õige, ei hakka taganemisõiguse kasutamise tähtaeg kulgema isegi siis, kui kindlustusvõtja sai taganemisõiguse olemasolust teada muul viisil.

Direktiivi 90/619 (muudetud direktiiviga 92/96) artikli 15 lõiget 1 koostoimes direktiivi 92/96 artikliga 31 ning direktiivi 2002/83 artikli 35 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi artikli 36 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et pärast seda, kui kindlustusvõtja on lepingu üles öelnud ja rahuldanud kõik lepingust tulenevad nõuded, sealhulgas pärast tagasiostuväärtuse väljamaksmist kindlustusettevõtja poolt, võib kindlustusvõtja veel kasutada oma taganemisõigust, eeldusel et lepingu suhtes kehtivas õiguses ei ole reguleeritud, millised õiguslikud tagajärjed kaasnevad, kui taganemisõigust puudutav teave puudub või edastatakse ebaõiget teavet.

Direktiivi 90/619 (muudetud direktiiviga 92/96) artikli 15 lõiget 1, direktiivi 2002/83 artikli 35 lõiget 1 ja direktiivi 2009/138 artikli 185 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab kindlustusettevõtja kindlustusvõtjale, kes on kasutanud oma taganemisõigust, välja maksma vaid tagasiostuväärtuse.

Direktiivi 90/619 (muudetud direktiiviga 92/96) artikli 15 lõiget 1, direktiivi 2002/83 artikli 35 lõiget 1 ja direktiivi 2009/138 artikli 186 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt aegub kolme aasta jooksul õigus saada intressi alusetult tasutud summadelt, mille tagastamist nõuab kindlustusvõtja oma taganemisõiguse kasutamise järel, vastuolus tingimusel, et niisuguse tähtaja kehtestamine ei sea kahtluse alla kindlustusvõtja taganemisõiguse tõhusust, mida peab kohtuasjas C-479/18 kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

(1) ELT C 294, 20.8.2018.

ELT C 427, 26.11.2018.