|
16.12.2019 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 423/6 |
Euroopa Kohtu (suurkoda) 15. oktoobri 2019. aasta otsus (Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburgi eelotsusetaotlus – Saksamaa) – Dumitru-Tudor Dorobantu suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmine
(kohtuasi C-128/18) (1)
(Eelotsusetaotlus - Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades - Raamotsus 2002/584/JSK - Euroopa vahistamismäärus - Täitmisest keeldumise alused - Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 4 - Ebainimliku või alandava kohtlemise keeld - Kinnipidamistingimused vahistamismääruse teinud liikmesriigis - Vahistamismäärust täitva õigusasutuse hinnang - Kriteeriumid)
(2019/C 423/07)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburg
Põhikohtuasja pool
Dumitru-Tudor Dorobantu
Resolutsioon
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 1 lõiget 3 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 4 tuleb tõlgendada nii, et kui vahistamismäärust täitval õigusasutusel on objektiivsed, usaldusväärsed, täpsed ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmed selle kohta, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kinnipidamisasutuste kinnipidamistingimustes esinevad süsteemsed või üldised puudused, siis tuleb tal hindamisel, kas on piisavalt alust arvata, et pärast vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmist ähvardab isikut, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, tegelik oht, et teda koheldakse ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses, võtta arvesse kõiki kinnipidamistingimuste asjakohaseid materiaalseid aspekte kinnipidamisasutuses, kus on teda konkreetselt kavandatud kinni pidada, nagu kinnipeetavale kinnipidamisasutuse kambris ette nähtud isiklik pind, sanitaartingimused ja kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus kinnipidamisasutuses. See hindamine ei pea piirduma ilmselgete puuduste kontrollimisega. Niisugusel hindamisel peab vahistamismäärust täitev õigusasutus küsima vahistamismääruse teinud õigusasutuselt teavet, mida ta vajalikuks peab, ning viimati nimetatud asutuse antud kinnitusi üldjuhul usaldama, kui puuduvad konkreetsed andmed, mis annaksid alust pidada kinnipidamistingimusi põhiõiguste harta artikliga 4 vastuolus olevaiks.
Mis puudutab konkreetsemalt kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi, siis peab vahistamismäärust täitev õigusasutus, võtma arvesse miinimumnõudeid, mis tulenevad Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 3 Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses, kuna liidu õiguses praegu sellekohased miinimumnormid puuduvad. Isikliku ruumi hulka ei arvata sanitaarseadmete alla jäävat ruumi, küll aga arvestatakse mööblialust pinda. Kinnipeetavatel peab siiski olema võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.
Vahistamismäärust täitev õigusasutus ei või tegelikku ebainimliku või alandava kohtlemise ohtu eitada üksnes põhjendusel, et asjaomane isik saab vahistamismääruse teinud liikmesriigis kasutada õiguskaitsevahendit, mis võimaldab tal kinnipidamistingimused vaidlustada, või põhjendusel, et selles liikmesriigis on võetud seadusandlikke ja struktuurilisi meetmeid, mille eesmärk on tugevdada kinnipidamistingimuste kontrolli.
Kui see õigusasutus tuvastab, et on piisavalt alust arvata, et pärast vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmist ähvardab asjaomast isikut selline oht kinnipidamistingimuste tõttu, mis valitsevad kinnipidamisasutuses, kus on teda konkreetselt kavandatud kinni pidada, siis ei või üleandmise otsustamisel sellist tuvastust tasakaalustada põhjendustega, mis on seotud kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö tõhususe ning vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetega.