1.

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas toodud ning 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid ja/või tööturu osapooled ei või jätta mõiste „järjestikused tähtajalised töölepingud või töösuhted“ selle sätte tähenduses alt välja olukorda, kus töötaja, kes on võetud tööle tähtajalise töösuhte alusel – nimelt seni, kuni vaba ametikoht, millel ta töötab, täidetakse alalise teenistujaga –, töötas mitme aasta jooksul mitme ametisse nimetamise raames katkematult samal ametikohal ning täitis pidevalt ja alaliselt samu tööülesandeid, kusjuures kõnealuse töötaja jäämise püsivalt vabale ametikohale põhjustas asjaolu, et tööandja ei järginud oma seaduses sätestatud kohustust korraldada ettenähtud tähtaja jooksul valikumenetlus, mille eesmärk oleks olnud vaba ametikoha täitmine alalise teenistujaga, ning tema töösuhet pikendati seetõttu vaikimisi aasta-aastalt.

2.

Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe, mis sõlmiti 18. märtsil 1999 ja sisaldub direktiivi 1999/70 lisas, klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid ja kohtupraktika, mille kohaselt tähtajaliste töösuhete järjestikune uuendamine on põhjendatud „objektiivsete alustega“ kõnealuse klausli lõike 1 punkti a tähenduses ainult seetõttu, et töösuhete uuendamine on vastavuses riigisisestes õigusnormides nimetatud teenistusse võtmise alustega, täpsemalt võib seda teha vajaduse korral, kiireloomuliselt või ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi programmide läbiviimiseks, juhul kui riigisisesed õigusnormid ja kohtupraktika ei takista asjaomasel tööandjal tegelikkuses rahuldada nende uuendamistega püsivat ja kestvat vajadust teenistujate järele.

3.

Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohtute ülesanne on kõigi kohaldatavate riigisisese õiguse sätete alusel hinnata, kas selliste valikumenetluste korraldamine selleks, et täita alaliste teenistujatega ametikohad, mis on ajutiselt täidetud tähtajaliste töösuhete raames tööle võetud töötajatega, nende töötajate staatuse muutmine „tähtajatuteks mittealalisteks teenistujateks“ ja neile töötajatele sellise hüvitise määramine, mis on samaväärne ebaseadusliku teenistusest vabastamise korral makstava hüvitisega, on sobivad meetmed kõnealuse sätte tähenduses, et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest tulenevat kuritarvitamist ja vajaduse korral selle eest karistada, või samaväärsed juriidilised meetmed.

4.

Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe, mis sõlmiti 18. märtsil 1999 ja sisaldub direktiivi 1999/70 lisas, klauslit 2, klausli 3 lõiget 1 ja klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui avalik-õiguslik tööandja on järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamist kuritarvitanud, ei saa see, et asjaomane töötaja on nende erinevate töösuhete loomise ja/või uuendamisega nõustunud, kaotada selle tööandja tegevuse kuritarvitavat laadi nii, et raamkokkulepe ei oleks selle töötaja olukorra suhtes kohaldatav.

5.

Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et see ei kohusta liikmesriigi kohut, kes lahendab töötaja ja tema avalik-õigusliku tööandja vahelist vaidlust, jätma kohaldamata riigisiseseid õigusnorme, mis ei ole tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe, mis sõlmiti 18. märtsil 1999 ja sisaldub direktiivi 1999/70 lisas, klausli 5 lõikega 1 kooskõlas.