1

Hageja Metrans a.s. on Tšehhi õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb peamiselt ühendveoterminalide käitamisega Tšehhi Vabariigis.

2

Euroopa Komisjon kuulutas 5. novembril 2015 mitmeaastase tööprogrammi raames välja kaks projektikonkurssi: „ühtekuuluvuse valdkonna [projekti]konkursi“ ja „üldise [projekti]konkursi“, et anda finantsabi Euroopa ühendamise rahastu (CEF) valdkonnas „Transpordisektor ajavahemikul 2014–2020“, mida muudeti komisjoni 30. oktoobri 2015. aasta rakendusotsusega C(2015) 7358 (final). Projektikavandite esitamise tähtaeg oli 16. veebruar 2016.

3

Kokku esitati 427 kavandit, neist 140 „ühtekuuluvuse valdkonna [projekti]konkursi“ raames. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei esitanud kavandeid kummalegi projektikonkursile. „Ühtekuuluvuse valdkonna [projekti]konkursil“ osalesid muu hulgas äriühingud Advanced World Transport a.s. (edaspidi „AWT“) ja České přístavy a.s.

4

Komisjon avaldas 17. juuni 2016. aasta pressiteates nimekirja 195 kavandiga, millele antakse finantsabi Euroopa ühendamise rahastu (CEF) transpordivaldkonna raames, ning märkis, et kavandatud rahastamisotsuse peab ametlikult kinnitama CEFi koordineerimiskomitee, mis tuleb kokku 8. juulil 2016.

5

Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet (INEA), mis loodi 2014. aastal komisjoni 23. detsembri 2013. aasta rakendusotsusega 2013/801/EL, millega asutatakse INEA ning tunnistatakse kehtetuks otsusega 2008/593/EÜ muudetud otsus 2007/60/EÜ (ELT 2013, L 352, lk 65), märkis oma veebilehel 8. juulil 2016 avaldatud pressiteates, et CEFi koordineerimiskomitee on andnud oma heakskiidu komisjoni koostatud transpordivaldkonna projektikavandite nimekirjale, millele antakse CEFi transpordivaldkonna raames Euroopa Liidu finantsabi. Pressiteatele oli lisatud hüperlingi abil avanev brošüür valitud projektidest, mis sisaldas muu hulgas nimetatud projektide teabelehti. AWT esitatud projekt (st Paskovi projekt) oli esitatud selle brošüüri leheküljel 271 ja České přístavy esitatud projekt (st Mělníku projekt) leheküljel 272 (vt allpool punkt 8).

6

Komisjon võttis 5. augustil 2016 vastu rakendusotsuse C(2016) 5047 (final), millega koostatakse Euroopa Liidu finantsabi saavate kavandite nimekiri Euroopa ühendamise rahastu (CEF) transpordivaldkonnas 5. novembril 2015 välja kuulutatud ja mitmeaastasel tööprogrammil põhinevate projektikonkursside tulemusel (edaspidi „rakendusotsus“). Kõnealune nimekiri on toodud rakendusotsuse lisas.

7

Positiivse vastusena taotlusele võimaldada nende dokumentidega tutvuda avaldati rakendusotsus ja selle lisa 30. augustil 2015 komisjoni asjaomase peadirektoraadi (liikuvus ja transport) veebilehel aadressil https://ec.europa.eu/transport/themes/infrastructure-ten-t-connecting-europe/reference-documents-work-programmes-selection_en ning 29. septembril 2015 komisjoni dokumendiregistri veebilehel aadressil http://ec.europa.eu/transparency/regdoc/.

8

České přístavy esitatud kavand koodiga 2015-CZ-TM-0406-W ja nimetusega „Intermodal Terminal Mělník, Phases 2 and 3“ (Mělníku ühendveoterminal, 2. ja 3. etapp) (edaspidi „Mělníku projekt“) ja AWT esitatud kavand koodiga 2015-CZ-TM-0330-M ja nimetusega „Multimodal Container Terminal Paskov, Phase III“ (Paskovi multimodaalne konteinerterminal, 3. etapp) (edaspidi „Paskovi projekt“) olid toodud rakendusotsuse lisas ning neile anti finantsabi prioriteediga „mitmeliigilise transpordi platvormide ühendused ja areng“, rubriigis „B) [V]ahendite eraldamine ühtekuuluvuspoliitika projektikonkursile“.

9

Pärast rakendusotsuse vastuvõtmist sõlmis INEA vastavalt 21. oktoobril ja 7. novembril 2016 toetuslepingud (edaspidi koos rakendusotsusega „vaidlustatud aktid“) České přístavyga koodi all INEA/CEF/TRAN/M2015/1138714 (edaspidi „Mělníku projekti toetusleping“) ja AWTga koodi all INEA/CEF/TRAN/M2015/1133813 (edaspidi „Paskovi projekti toetusleping“).

10

Mělníku ja Paskovi projektide teabelehed avaldati INEA veebilehel koos allalaaditavate failidega järgmistel kuupäevadel ja kellaaegadel: Mělníku projekt 7. novembril 2016 kell 19.05 ja Paskovi projekt 11. novembril 2016 kell 11.58.

11

Komisjonile 5. detsembril 2016 saadetud e‑kirjas palus käesolevas hagimenetluses hagejat esindav A. Schwarz võimaldada tutvuda vaidlustatud aktidega Mělníku projekti puudutavas osas.

12

A. Schwarz esitas 22. detsembril 2016 INEA veebilehel oleva kontaktivormi kaudu uue taotluse vaidlustatud aktidega tutvumiseks.

13

INEA vastas nendele taotlustele 20. jaanuari 2017 kirjaga ja saatis A. Schwarzile vaidlustatud aktid.

14

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. aprillil 2017.

15

Hageja palub Üldkohtul:

16

Komisjon ja INEA esitasid vastavalt 6. ja 8. septembril 2017 Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel eraldi dokumentidega Üldkohtu kantseleisse vastuvõetamatuse vastuväite.

17

Hageja esitas 21. oktoobril 2017 nende kahe vastuvõetamatuse vastuväite kohta oma seisukohad.

18

Vastuvõetamatuse vastuväites palub komisjon Üldkohtul:

19

Vastuvõetamatuse vastuväites palub INEA Üldkohtul:

20

Oma seisukohtades vastuvõetamatuse vastuväidete kohta palub hageja Üldkohtul:

21

Kodukorra artikli 130 lõike 1 kohaselt võib kostja esitada taotluse, et Üldkohus lahendaks vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitletama. Üldkohus võib kodukorra artikli 130 lõike 6 alusel avada vastuvõetamatuse vastuväite lahendamiseks menetluse suulise osa.

22

Käesolevas asjas esitasid komisjon ja INEA taotluse vastuvõetamatuse küsimuse lahendamiseks ning kuna Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta lahendada selle taotluse ilma menetluse suulise osata.

23

Oma vastuvõetavuse vastuväite põhjenduseks esitab komisjon kaks asja läbivaatamist takistavat asjaolu. Esiteks on hagi esitatud hilinenult ja teiseks ei ole hageja isiklikult puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

24

INEA põhjendab vastuvõetamatuse vastuväidet kolme asja läbivaatamist takistava asjaoluga, millest esimene puudutab, nii nagu komisjongi leidis seda, et hagi on esitatud hilinenult, teine seda, et hageja ei ole otseselt ega isiklikult puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ja kolmas seda, et rakendusotsuse vaidlustamine ei puuduta INEAd.

25

Üldkohus peab otstarbekaks analüüsida kõigepealt asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille kohaselt hagi on esitatud hilinenult.

26

Komisjon väidab, et käesolevas asjas tuleb ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud kahekuist tähtaega hakata arvestama alates päevast, mil hageja sai teada vaidlustatud aktidest, see tähendab 5. detsembrist 2016, mil A. Schwarz (hageja esindaja käesolevas hagimenetluses) esitas esimese taotluse vaidlustatud aktidega tutvumiseks, või hiljemalt 20. jaanuarist 2017, mil vastusena A. Schwarzi 5. ja 22. detsembri 2016. aasta taotlusele saadeti talle kõik dokumendid. Hagi esitati 30. aprillil 2017 ja seega pärast määratud tähtaja möödumist.

27

Täpsemalt märgib komisjon, et pärast kohtumist komisjoni esindajatega 28. novembril 2016 palus A. Schwarz „hageja nimel tegutsedes“ komisjonilt 5. detsembri 2016. aasta e‑kirjas, mille koopia oli adresseeritud hageja peadirektor S.‑le, võimalust tutvuda dokumentidega, mis puudutavad „allpool täpsustatud projektidele CEFi toetuste andmist kinnitavaid asutuste otsuseid“, sealhulgas seotud dokumentidega ja „allpool nimetatud projektide rahastamiseks sõlmitud toetuslepingutega“. Sarnase taotluse esitas A. Schwarz 22. detsembril 2016 INEAle. INEA, kes peab vastama komisjonile esitatud taotlustele, milles palutakse võimalust dokumentidega tutvuda, vastas A. Schwarzile 20. jaanuaril 2017 enda ja komisjoni nimel ning saatis talle vaidlustatud aktid.

28

Eeltoodut arvesse võttes väidab komisjon esiteks, et esimese teabetaotluse ajal 5. detsembril 2016 või isegi enne seda oli hageja teadlik nii rakendusotsuse ja selle lisa olemasolust kui ka nende sisust. Teabetaotlused esitati nimelt pärast komisjoni esindajatega kohtumist. Teiseks märgib komisjon, et 5. ja 22. detsembri 2016. aasta teabetaotluses on Paskovi ja Mělníku projekte kirjeldatud nii üksikasjalikult ja täpselt, et need saaksid vaid kinnitada seda, mida hageja juba teadis. Rakendusotsus oli nimelt avaldatud komisjoni veebilehel 30. augustil 2016 ning Mělníku ja Paskovi projektide toetuslepingute teabelehed avaldati INEA veebilehel vastavalt 7. ja 11. novembril 2016. Kolmandaks rõhutab komisjon, et vaidlustatud aktid olid hageja käsutuses igal juhul alates 20. jaanuarist 2017, mis selgitab seda, miks hageja sai lisada oma hagiavaldusele Mělníku ja Paskovi projektide toetuslepingute tekstid, mis ei olnud avalikkusele kättesaadavad.

29

INEA väidab esiteks, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus on sätestatud, et hagi tuleb esitada kahe kuu jooksul vaidlustatud akti avaldamisest ning et vastavalt 26. septembri 2013. aasta kohtuotsuse PPG ja SNF vs. ECHA (C‑625/11 P, EU:C:2013:594) punktile 32 on avaldamine selle artikli tähenduses ka internetis avaldamine. INEA tuletab siinkohal meelde, et rakendusotsus võeti vastu ja avaldati muu hulgas komisjoni veebilehel 30. augustil 2016, et Paskovi projekti toetusleping avaldati INEA veebilehel 11. novembril 2016 ja Mělníku projekti oma 7. novembril 2016. INEA nendib seega, et kodukorra artikli 59 kohaselt hakkas käesoleva hagi esitamise tähtaeg kulgema ajast, mil iga konkreetse vaidlustatud akti avaldamisest internetist oli möödunud neliteist päeva.

30

Teiseks väidab INEA, et hageja teadis ühelt pool Mělníku projekti toetuslepingust ja muu hulgas asjaolust, et České přístavy oli toetusesaaja, hiljemalt 5. detsembril 2016, mil tema advokaat esitas taotluse nimetatud projekti rahastamisega seotud dokumentidega tutvumiseks, ja teiselt poolt Paskovi projekti toetuslepingust hiljemalt 22. detsembril 2016, mil hageja advokaat esitas taotluse Paskovi ja Mělníku projektidega seotud dokumentidega tutvumiseks. Vastates Üldkohtu kirjalikule küsimusele, täpsustas INEA samamoodi kui komisjon, et hagi esitamise tähtaeg võis hakata kulgema ka hiljemalt 20. jaanuaril 2017, mil hageja sai Paskovi ja Mělníku projektide toetuslepingute koopiad.

31

Hageja väidab esiteks, et hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise määrav kriteerium peab üldjuhul olema vaidlustatud aktide avaldamine ning et komisjon ja INEA ei saa tugineda teadasaamise kriteeriumile, kuna ühest küljest ei ole nad vaidlustatud akte õiguspäraselt teatavaks teinud ega avaldanud Euroopa Liidu Teatajas lühikest teadet, nagu nõuab kohtupraktika, ning teisest küljest ei saa komisjoni ja INEA veebilehel avaldamist lugeda avaldamiseks ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses.

32

Teiseks kummutab hageja igal juhul komisjoni ja INEA argumendi, mille kohaselt olid vaidlustatud aktid alates 20. jaanuarist 2017 tema valduses, väites, et komisjon ega INEA ei teavitanud teda ega tema esindajaid vaidlustatud aktidest ning et 20. jaanuaril 2017 edastati vaidlustatud aktid üksnes tema advokaadi A. Schwarzi e‑posti aadressile, kes teda sel ajal ei esindanud. Teisisõnu ei ole komisjon ja INEA hagi esitamise tähtaja täpset algust kindlaks määranud. Lõpuks väidab hageja, et A. Schwarz teatas talle vaidlustatud aktidest alles 12. aprillil 2017, see tähendab päeval, mil advokaadibürood, kuhu ta kuulus, volitati hagejat käesolevas kohtuvaidluses esindama.

33

ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt tuleb tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas vaidlustatud akti avaldamisest või teatavakstegemisest hagejale või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil hageja sellest teada sai. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb, et aktist teadasaamise kuupäev on hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise kriteeriumina akti avaldamise ja selle teatavakstegemise kõrval teisejärgulise tähtsusega (10. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punkt 35).

34

Järgnevalt on kodukorra artiklis 59 sätestatud, et kui institutsiooni õigusakti peale hagi esitamiseks ette nähtud tähtaeg hakkab kulgema õigusakti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas, arvutatakse seda tähtaega kodukorra artikli 58 lõike 1 punkti a kohaselt ajast, mil on möödunud neliteist päeva avaldamise päevast.

35

Lõpuks tuleb vastavalt kodukorra artiklile 60 seda tähtaega seoses vahemaadega kümne päeva võrra pikendada.

36

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud tähtaeg imperatiivne ning menetlusnormide range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele, aidates vältida õiguslikke tagajärgi tekitavate liidu aktide lõputut vaidlustamist (vt 25. novembri 2008. aasta kohtumäärus S.A.BA.R. vs. komisjonC‑501/07 P, ei avaldata, EU:C:2008:652, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika), ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära mis tahes diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (30. septembri 2014. aasta kohtumäärus Faktor B. i W. Gęsina vs. komisjon, C‑138/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2256, punkt 17).

37

Lisaks peab menetlusosaline, kes väidab, et hagi on esitatud muu hulgas ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud tähtajast lähtudes hilinenult, esitama tõendi sündmuse toimumise kuupäeva kohta, millest hakkab kulgema tähtaeg (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑167/10, ei avaldata, EU:T:2012:651, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Käesolevas asjas tuleb kohe nentida, et pooled on üksmeelel selles osas, et vaidlustatud aktide teatavaks tegemine ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses kui kriteerium ei ole kohaldatav, kuna hageja ei ole nende aktide adressaat. Üldkohus peab seega selleks, et teha otsus hagi väidetava hilinenud esitamise kohta, kõigepealt määrama kindlaks, kas vaidlustatud akti avaldamine ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses kui kriteerium on käesolevas asjas kohaldatav. Eitava vastuse korral tuleb silmas pidada, et teadasaamise kriteerium on avaldamise kriteeriumiga võrreldes teisejärgulise tähtsusega, ning seega lahendada faktiline küsimus, kas hageja teadis vaidlustatud aktidest tõepoolest hiljemalt 20. jaanuaril 2017, nagu komisjon ja INEA väidavad.

39

Tuleb kohe nentida, et selleks et vaidlustatud aktide avaldamine käivitaks ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud hagi esitamise tähtaja kulgemise, peab see avaldamine olema ette nähtud liidu esmases või teiseses õiguses või tulenema vähemasti väljakujunenud tavast, mida hageja võib õiguspäraselt eeldada (vt selle kohta 10. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑122/95, EU:C:1998:94, punktid 36 ja 37, ning 15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Olsen vs. komisjon, T‑17/02, EU:T:2005:218, punkt 77).

40

Esiteks mis puudutab liidu esmasest õigusest tulenevat avaldamise nõuet, siis väidab hageja, et komisjon oli kohustatud avaldama rakendusotsuse või vähemasti sellekohase lühiteate Euroopa Liidu Teatajas vastavalt ELTL artikli 297 lõike 2 teisele lõigule, mille kohaselt „otsused, milles ei ole adressaati märgitud, avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas“. Konkreetsemalt väidab hageja, et kuna rakendusotsuses ei ole adressaati märgitud, siis on see otsus „täpselt samasugune“ nagu ELTL artiklis 297 ette nähtud otsused. Hageja märgib sellega seoses, et rakendusotsuse lisa moodustav kavandite nimekiri ei kajasta mingil juhul konkreetseid adressaate – selles on ära toodud üksnes projektid, mida CEFi raames rahastatakse.

41

Siinkohal tuleb märkida, et ELTL artikli 297 lõikes 2 on sätestatud:

„Muudele kui seadusandlikele aktidele, mis on vastu võetud määruste, direktiivide või otsuste vormis, juhul kui viimastes ei ole adressaati märgitud, kirjutab alla need vastu võtnud institutsiooni president või eesistuja.

Määrused ja direktiivid, mis on adresseeritud kõigile liikmesriikidele, ja otsused, milles ei ole adressaati märgitud, avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Need jõustuvad neis kindlaks määratud kuupäeval või selle puudumisel kahekümnendal päeval pärast avaldamist.

Muud direktiivid ja otsused, milles on märgitud adressaat, tehakse teatavaks neile, kellele need on adresseeritud, ning jõustuvad sellisel teatavakstegemisel.“

42

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt nentida, et rakendusotsus on rakenduslik akt, mille komisjon võttis vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1316/2013, millega luuakse [CEF], muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (ELT 2013, L 348, lk 129, edaspidi „CEFi määrus“), artikli 18 alusel ja nimetatud määruse artiklis 25 osutatud menetluse kohaselt, kasutades talle antud rakendamisvolitusi vastavalt ELTL artikli 291 lõikele 2. Tegemist on seega muu kui seadusandliku aktiga ELTL artikli 297 lõike 2 tähenduses.

43

Mis puudutab järgmiseks küsimust, kas rakendusotsust saab lugeda otsuseks, „milles ei ole adressaati märgitud“, ELTL artikli 297 lõike 2 teise lõigu tähenduses, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab mõiste „adressaat“ isikut, kelle isikusamasus on vaidlustatud otsuses piisavalt kindlaks määratud ja kellele otsus on adresseeritud. Lisaks on sedastatud, et otsuse peamised tunnused võrreldes üldkohaldatava aktiga tulenevad nende adressaatide, nimetatud või identifitseeritavate isikute piiratud arvust, kellele see otsus on suunatud (vt 13. märtsi 2015. aasta kohtumäärus European Coalition to End Animal Experiments vs. ECHA, T‑673/13, EU:T:2015:167, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb nentida, et rakendusotsuses ei ole kusagil sõnaselgelt märgitud selle otsuse adressaati või adressaate. Küll aga on seal määratletud ja nimetatud need kandidaadid, kelle kavanditele otsustati anda liidu finantsabi. Kõnealuse otsuse artiklis 1 on nimelt sätestatud, et heaks kiideti „[l]isas esitatud nimekiri ELi rahalist abi saavatest ja ühist huvi pakkuvatest projektidest [CEFi] valdkonnas, ning meetmete arvestuslik hinnanguline kogukulu, rahalise abi protsent arvestuslikust hinnangulisest kogukulust ja rahalise abi maksimaalne summa“. Lisas, mis on rakendusotsuse lahutamatu osa, on lisaks heakskiidetud kavandite loetelule ära toodud iga taotleja nimi, kellel on õigus saada liidu finantsabi. Vastupidi hageja seisukohale ei ole rakendusotsuse lisas niisiis mitte üksnes loetletud projektid, mida CEFi raames rahastatakse, vaid on nimeliselt ära toodud ka adressaadid, kelle isikusamasus on piisavalt kindlaks määratud. Sellest järeldub, et kuigi rakendusotsus ei määra sõnaselgelt selle adressaate, tuleneb adressaatide olemasolu selle otsuse sisust (vt selle kohta 13. märtsi 2015. aasta kohtumäärus European Coalition to End Animal Experiments vs. ECHA, T‑673/13, EU:T:2015:167, punkt 26).

45

Seega tuleb järeldada, et vastupidi hageja väidetele ei saa rakendusotsust lugeda otsuseks, „milles ei ole adressaati märgitud“, ELTL artikli 297 lõike 2 teise lõigu tähenduses, vaid otsuseks, „milles on märgitud adressaat“, ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu tähenduses.

46

Seda järeldust kinnitab pealegi asjaolu, et rakendusotsuse artiklis 2 täpsustatakse, et liikuvuse ja transpordi eest vastutav komisjoni liige on pädev teavitama taotlejaid, „kelle projektid ei osutunud väljavalituks“, nende taotluste läbivaatamise lõpptulemusest, samas kui ELTL artikli 297 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt oleks see otsus tulnud teatavaks teha taotlejatele, kelle projektid välja valiti.

47

Siinkohal tuleb analüüsida komisjoni mainitud asjaolu, mille kohaselt rakendusotsust „ei tehtud teatavaks ühelegi kandidaadile, sõltumata sellest, kas tema taotlus jäeti rahuldamata või rahuldati“. Rakendusotsuse teatavaks tegemata jätmine, mis võib küll mõjutada selle otsuse jõustumise kuupäeva, ei saa hagi vastuvõetamatuse kontrollimise ja hagi esitamise tähtaja kulgemise alguse kindlaksmääramisel kummutada järeldust, mille kohaselt komisjon ei olnud kohustatud avaldama seda otsust ELTL artikli 297 lõike 2 teise lõigu kohaselt Euroopa Liidu Teatajas (vt selle kohta 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EU:C:2008:422, punktid 43 ja 44).

48

Teiseks tuleb nentida, et käesolevas asjas ei ole liidu teiseses õiguses kehtestatud ühtegi avaldamiskohustust. Siinkohal tuleb kõigepealt silmas pidada, et kui rakendusotsus tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 13 lõike 2 kohaselt avaldada Euroopa Liidu Teatajas, kuna see otsus kuulub kategooria „muud otsused peale [ELTL artikli 297 lõikes 1] osutatute“ alla, toimub avaldamine üksnes „võimaluse korral“. Seega tuleb nentida, et kuigi kõnealune avaldamine kujutab endast eesmärki, mida tuleb järgida, ei pruugi see tingimata olla imperatiivne (vt selle kohta 27. novembri 2003. aasta kohtuotsus Regione Siciliana vs. komisjon, T‑190/00, EU:T:2003:316, punkt 139).

49

Järgnevalt tuleb määruse nr 1049/2001 artikli 13 lõike 3 kohta, milles on sätestatud, et „[i]ga institutsioon võib oma kodukorras ette näha, millised dokumendid veel tuleb avaldada Euroopa [Liidu] Teatajas“, märkida, et ei komisjoni ega INEA kodukord ei sisalda sätteid dokumentide kohta, mis „veel tuleb avaldada“.

50

Lõpuks, nagu väidab ka komisjon, ei näe CEFi suhtes kehtivad õigusaktid ette CEFi valdkonnas tehtud otsuste avaldamist. CEFi määruse artikli 28 „Teave, teabevahetus ja avalikustamine“, mis on ainus avaldamist puudutav säte, lõikes 2 on nimelt sätestatud, et „[k]omisjon rakendab Euroopa ühendamise rahastu projektide ja rakendamise tulemuste suhtes teavitus- ja teabevahetusmeetmeid“, ning seega puudub igasugune viide CEFi valdkonnas tehtud otsuste võimalikule avaldamisele.

51

Kolmandaks, mis puudutab küsimust, kas Euroopa Liidu Teatajas avaldamine tulenes väljakujunenud tavast, mida hageja võis õiguspäraselt eeldada, siis ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks sellise tava olemasolu.

52

Selle analüüsi põhjal nähtub, et komisjon ei pidanud rakendusotsust avaldamise kaudu teatavaks tegema. Lisaks ei ole tuvastatud, et selline avaldamine tuleneks asjaomase institutsiooni väljakujunenud tavast, mida hageja võis õiguspäraselt eeldada.

53

Järeldust rakendusotsuse avaldamise kohustuse puudumise kohta ning seda järeldust toetavaid põhjendusi saab üle kanda kahele kõnealusele toetuslepingule, kuna toetuslepingute avaldamise kord ei erine rakendusotsuse omast.

54

Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et käesolevas asjas ei ole avaldamine kui hagi esitamise tähtaja kulgema hakkamise määrav kriteerium ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaldamisel asjakohane. Seda, kas hagi esitati hilinenult, tuleb seega hinnata nimetatud artiklis sätestatud teisejärgulise kriteeriumi – vaidlustatud aktidest teadasaamise kuupäeva alusel.

55

Selle kohta, millal hageja vaidlustatud aktidest teada sai, nähtub toimiku materjalidest, et pärast 28. novembril 2016 Brüsselis (Belgia) toimunud mitteametlikku kohtumist komisjoni esindajatega esitas käesolevas hagimenetluses hagejat esindav A. Schwarz taotluse vaidlustatud aktidega tutvumiseks.

56

Täpsemalt märkis A. Schwarz 28. novembri 2016. aasta kohtumisel osalenud komisjoni esindajatele oma 5. detsembril 2016 saadetud e‑kirjas, mille koopia oli adresseeritud hageja peadirektor S.‑le, järgmist:

„Pärast Teie kontoris toimunud koosolekut soovime tutvuda [Mělníku projekti] (avaldatud veebiaadressil https://ec.europa.eu/inea/en/connecting-europe-facility/cef-transport/2015-cz-tm-0406-w) puudutavate dokumentide ja teabega.

Palume Teil saata meile eeskätt: [Mělníku projekti] toetusleping, Euroopa Liidu pädevate asutuste otsused selle rahastamise heakskiidu kohta, ning kogu muu asjakohane teave, mis annab üksikasjalikuma ja selgema ülevaate sellest, mida kõnealuse meetme raames rahastatakse.“

57

Komisjoni töötajad edastasid 5. detsembri 2016. aasta teabetaotluse 6. detsembril 2016 INEAle vastavalt INEA ja teiste hulgas komisjoni asjaomase peadirektoraadi vahel 15. veebruaril 2016 sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumi punktile 2.7.2 „Dokumendihaldus ja dokumentidega tutvumine“.

58

A. Schwarz esitas seejärel 22. detsembril 2016 uue taotluse INEA veebilehel oleva kontaktivormi kaudu:

„Palume Teil saata meile järgmised dokumendid:

Eespool nimetatud taotlus puudutab järgmisi projekte: [Paskovi projekt] [Mělníku projekt]“.

59

INEA, kelle ülesanne oli eespool nimetatud vastastikkuse mõistmise memorandumi punkti 2.7.2 kohaselt vastata A. Schwarzi 5. ja 22. detsembri 2016. aasta teabetaotlusele ka komisjoni nimel, vastas A. Schwarzile 20. jaanuaril 2017 ning saatis talle vaidlustatud aktid.

60

Seega on selge, et A. Schwarzil oli 20. jaanuaril 2017 kogu asjakohane teave ja vaidlustatud aktid, nimelt rakendusotsuse koopiad ja kahe kõnealuse toetuslepingu mittekonfidentsiaalne koopia.

61

Niisiis jääb üle kontrollida, kas dokumentide kättesaamise kuupäeval tegutses A. Schwarz omal algatusel sõltumatu nõustajana, nagu väidab hageja, või hageja esindajana, mis kinnitaks komisjoni ja INEA sõnul, et vaidlustatud aktidest teadasaamise kuupäev oli 20. jaanuar 2017, mil A. Schwarz dokumendid kätte sai ja hagejale edastas.

62

Sellega seoses tuleb esiteks nentida, et toimiku materjalidest nähtub, et hageja peadirektor S. märkis 21. novembri 2016. aasta vastuses e‑kirjale, mille komisjon oli talle saatnud 28. novembri 2018. aasta kohtumise aja kindlaksmääramiseks, järgmist: „[M]e tuleme (meie advokaat [A. Schwarz] ja mina) 28. novembril kell 9.30“. Järelikult on komisjoni esindajatele selgelt märgitud, et A. Schwarz osales kohtumisel hageja advokaadina. Lisaks olid A. Schwarz ja S. ainsad osalejad kohtumisel komisjoni esindajatega ning A. Schwarz ei saanud jätta muljet, et ta esindas samal kohtumisel ka teist osapoolt või et ta tegutses enda nimel. Hageja kirjeldus A. Schwarzi rollist kohtumisel, nimelt „abistada S.‑i juhul, kui arutelu puudutab riigiabi ja konkurentsiõiguse küsimuste õiguslikke ja tehnilisi aspekte“, on tõepoolest üsna sarnane kliendi nimel tegutseva advokaadi rolliga. Hageja advokaadi rolli kinnitab ka tõsiasi, et nagu hageja märgib, piirdus A. Schwarzi osalemine sellega, et „ta ei nõustunud [komisjoni esindaja] seisukohaga, mille kohaselt Euroopa Komisjon ei [olnud] seotud Lissaboni lepingus ette nähtud riigiabi puudutavate sätetega“.

63

Teiseks tuleb nentida, et 28. novembri 2016. aasta kohtumisel soovis hageja saada Mělníku projekti toetuslepingu koopiat ning komisjoni esindajad vastasid, et selleks tuleb INEAle esitada ametlik taotlus dokumentidega tutvumiseks, mille A. Schwarz 5. detsembril 2016 tõepoolest ka esitas. Neist asjaoludest tuleneb selgelt, et komisjoni esindajatele ei saa ette heita seda, et nad arvasid, et A. Schwarz tegutses pärast 28. novembri 2016. aasta kohtumist hageja ja S.‑i õigusnõustajana. See, kas A. Schwarzil oli esindamiseks volitus või mitte, ei ole seega oluline.

64

Kolmandaks viitas A. Schwarz oma esimeses teabetaotluses sõnaselgelt 28. novembri 2016. aasta koosolekule ja selle taotluse koopia oli adresseeritud S.‑ile. Nagu INEA märgib, on seega raske uskuda, et see toimus A. Schwarzi enda algatusel ja ilma hagejaga kooskõlastamata ja temalt nõusolekut saamata. Juba ainuüksi asjaolu, et taotluse koopia oli adresseeritud S.‑ile, näitab, et tegemist on hageja kinnitatud toiminguga, ning et hageja oli igal juhul A. Schwarzi tegevusega täielikult kursis. Asjaolu, et A. Schwarz ei olnud pannud hagejat 22. detsembril 2016 saadetud teise teabetaotluse koopia adressaadiks, on pealegi võimalik selgitada sellega, et taotlus esitati INEA veebilehel oleva kontaktivormi kaudu, millel ei ole koopia saatmise funktsiooni.

65

Seda järeldust kinnitab ka asjaolu, et A. Schwarz kasutab mõlemas teabetaotluses järjepidevalt mitmuse vormi, millega peetakse selgelt silmas ainsat esimese taotluse koopia adressaati S.‑i. Neil konkreetsetel faktilistel asjaoludel ei saa nõustuda hageja selgitusega, et „mitmuse vormi kasutamine on ametlik stiil, eriti kui ametliku kirja on saatnud advokaadibüroo“.

66

Eeltoodud kaalutlustel tuleb sedastada, et hageja sai vaidlustatud aktidest A. Schwarzi vahendusel vaieldamatult teada 20. jaanuaril 2017 ning hagi on seega esitatud pärast määratud tähtaja möödumist.

67

Seda järeldust ei saa seada kahtluse alla hageja viidatud kohtupraktika, mille kohaselt „kui hageja on saanud vaidlustatud aktist teada kirjaga, mille kättesaamise kuupäeva ei ole võimalik täie kindlusega tuvastada, siis hakkab hagi esitamise tähtaeg kulgema kuupäevast, mil hageja ise viitab aktile kirjas“, mis puudutab meetmest teatamist. Kuna hagejale ei teatatud rakendusotsusest ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses, siis ei ole sellel kohtupraktikal tähtsust. Mingil juhul ei ole hageja viidatud kohtupraktikas sellist põhimõtet kehtestatud. Nimelt on 28. aprilli 1994. aasta kohtumääruse Pevasa ja Inpesca vs. komisjon (T‑452/93 ja T‑453/93, EU:T:1994:45) punktis 36 täpsustatud, et selles kohtuasjas kõne all olnud vaidlustatud aktidest saadi kindlasti teada hiljemalt kuupäeval, mil hagejad saatsid kirja, milles nad nendele aktidele viitasid. Sellest ei tulene vastupidi hageja seisukohale, et varasem kuupäev ei tuleks kõne alla. Hageja viitab ka 8. novembri 2000. aasta kohtuotsusele Dreyfus vs. komisjon (T‑485/93, T‑491/93, T‑494/93 ja T‑61/98, EU:T:2000:255), kuid see ei käsitle teate kättesaamise kindla kuupäeva puudumise küsimust.

68

Lõpuks ei saa komisjonile ega INEAle ette heita, et nad ei palunud A. Schwarzil esitada hageja volikirja või luba. Vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 2 lõikele 1 ja artikli 6 lõikele 1 ning kohtupraktikale ei sõltu dokumentidega tutvumise võimaldamine isiku õiguslikust huvist dokumentidega tutvumise vastu (vt selle kohta 26. oktoobri 2016. aasta kohtumäärus Edeka-Handelsgesellschaft Hessenrin vs. komisjon, T‑611/15, ei avaldata, EU:T:2016:643, punkt 45). Seega ei olnud komisjon kohustatud A. Schwarzilt taotluse esitamise ajal küsima, kas ta tegutses teise isiku või asutuse nimel ja arvel, rääkimata sellest, et nõuda temalt selleks vastava loa esitamist.

69

Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb nõustuda hagi hilinenud esitamist puudutava asja läbivaatamist takistava asjaolu olemasoluga ning jätta hagi vastuvõetamatuna läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, mis puudutavad esiteks seda, et hageja ei ole otseselt ega isiklikult puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ja teiseks seda, et komisjoni rakendusotsuse vaidlustamine ei puuduta INEAd.

70

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

71

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja INEA nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab: