19.6.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 195/40

—

tühistada komisjoni 14. veebruari 2017. aasta rakendusotsuse (EL) 2017/264, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, artikkel 1 ja lisa, niivõrd kuivõrd sellega Euroopa Liidu rahastamine ei kata kulusid kokku summas 1 964 861,71 eurot, mille Saksamaa Liitvabariigi makseasutus Hauptzollamt Hamburg-Jonas on EAGF-i raames kandnud, ning

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: intressi ei ole valesti arvutatud ega kirjendatud

Rikutud on määruse (EÜ) nr 1290/2005 (1) artikli 31 lõiget 1 koostoimes artikli 32 lõikega 5 ning määruse (EÜ) nr 885/2006 (2) artikli 6 punktiga h (ning määruse (EL) nr 1306/2013 (3) artikli 52 lõiget 1 koostoimes artikli 54 lõikega 2 ning rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 (4) artikli 29 punktiga f), kuna kulud jäeti rahastamata, kuigi Saksa ametivõimud järgisid kõigi toona asjakohaseid sätteid, eelkõige arvutasid ja kirjendasid intressi kooskõlas kehtivate normidega tabelis III vastavalt määrusele (EÜ) nr 885/2006 (määruse (EÜ) nr 1233/2007 (5) redaktsioonis).

2.

Teine väide: otsuse puudulik põhjendamine

Rikutud on ELTL artikli 296 lõiget 2, kuna komisjon ei ole piisavalt ja üheselt põhjendanud, miks tuleneb määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõikest 1 koostoimes artikli 32 lõikega 5 ning määruse (EÜ) nr 885/2006 (määruse EÜ) nr 1233/2007 redaktsioonis) artikli 6 punktiga h liikmesriikidele kohustus, et juba aastatel 2006–2008 tuli eksporditoetusi puututavate rikkumiste puhul tabelis III määruse (EÜ) nr 885/2006 (määruse (EÜ) nr 1233/2007 redaktsioonis) tagasinõutavad summad koos intressiga kirjendada ühises reas ja ka juba enne intressist teatamist (kusjuures intressinõude enese olemasolu ei vaidlustata). Lisaks ei ole komisjon piisavalt ja üheselt põhjendanud, milles konkreetselt seisneb põhikontrollikohustus.

3.

Kolmas väide: määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 tähtaja möödumine

Rikutud on määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõike 4 punkti a ja määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkti a, kuna komisjon ei ole vastuväiteid (intressi arvutamine ja kirjendamine ning põhikontrolli teostamata jätmine), millele ta kulude rahastamata jätmisel tugines, kirjalikult nõuetekohaselt esitanud 24 kuu jooksul alates ajast, mil kulud tehti.

4.

Neljas väide: menetluse liiga pikk kestus

Rikutud on määruse (EÜ) nr 1290/2005 artiklit 31 ja määruse (EÜ) nr 885/2006 artiklit 11 ning määruse nr 1306/2013 artiklit 52 ja rakendusmääruse (EL) nr 908/2014 artiklit 34 koostoimes õiguse üldpõhimõttega, mille kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia mõistliku aja jooksul, ning rikutud on kaitseõigusi, kuna komisjoni menetlus kestis liiga kaua.

5.

Viies väide: Rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Rikutud on määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõiget 2 ja määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 52 lõiget 2 ning proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon ei hinnanud 5 % suuruse kindlasummalise parandusprotsendiga nõuetekohaselt võimaliku rikkumise laadi ja ulatust. Iseäranis jättis komisjon tähelepanuta asjaolu, et liidule ei ole tegelikult ei tekkinud rahalist kahju ega kahju tekkimiseks ei ole kunagi olnud ka reaalset ohtu ning hageja süü (kui üleüldse) oli väike. Lisaks rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta tegi 2010. aastasaldo korrektuuri ilma tuvastatava seoseta vaidlusaluste eelarveaastatega 2006–2008.