27.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 95/24

8. veebruaril 2017 esitatud hagi – Consorzio IB Innovation versus komisjon

(Kohtuasi T-84/17)

(2017/C 095/32)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Consorzio IB Innovation (Bentivoglio, Itaalia) (esindajad: advokaadid A. Masutti ja P. Manzini)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsus osaliselt või tervikuna väidete alusel, millele hagis tuginetakse;

—

mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud Euroopa Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi 30. novembri 2016. aasta otsuse (ref. Ares 2016 – 6711369) peale, milles komisjon nõustus Lubbock Fine 21. novembri 2016. aasta lõpliku aruandega nr 14-BA259-027 ja seetõttu tuvastas, et IBI on kohustatud tagasi maksma summa 294 925,43 eurot lepingu nr 261679-CONTAIN alusel ja summa 155 482,91 eurot lepingu nr 288383-ICARGO alusel ning kontrollima, kas esineb süsteemseid vigu reas hilisemates lepingutes.

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

1.

Esimene väide, et vääralt ja vastukäivalt on tõlgendatud mõisteid „kasusaaja“ ja „kolmandad isikud“, rikkudes nii üldlepingut ja üldlepingu II lisas kehtestatud üldtingimusi.

—

Hageja väidab, et arvestades konsortsiumi eripärasid tuleb terviklikku üksusesse – mis on üldlepingust kasusaaja – kuuluvad kõik konsortsiumi liikmed. Seetõttu ei ole konsortsiumi liikmed kasusaaja suhtes kolmandad isikud, vaid kasusaaja osad. Sellise staatuse tõttu tuleb tööjõudu, mille need liikmed andsid konsortsiumi kasutusse üldlepingus ette nähtud ülesannete täitmiseks, pidada kasusaaja töötajateks, ja neid ei tule ära märkida I lisas, nagu väidetakse vaidlustatud otsuses.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsusel puudub õiguslik alus, selle põhjenduskäik on vastuoluline ja selles rikutakse hea halduse põhimõtet.

—

Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse aluseks peab kindlasti olema selge õigusnorm, mitte Guide on Financial issuses, nagu käesoleval juhul, mille on vastu võtnud komisjoni enda teenistused ja millel puudub õiguslik jõud. Vaidlustatud otsuses on rikutud ka hea halduse põhimõtet, mis ei luba komisjonil võtta adressaadile siduvat meedet, mis põhineb puudulikul ja vastuolulisel aruandel, mille on koostanud komisjonist sõltumatu audiitor.

3.

Kolmas väide, et vääralt on kohaldatud ja tõlgendatud üldlepingute CONTAIN ja ICARGO II lisa artiklit II. 15. 2.c.

—

Hageja väidab, et IBI nõustajad, kelle kaudsete kulude hüvitamisest keelduti, olid professionaalid, kes ei tegutsenud ühegi muu üksuse alluvuses, st nad olid füüsilisest isikust ettevõtjad. Seetõttu ei ole nad kummaski olukorras, mille suhtes nähakse asjassepuutuva artikli alapunktis 2.c ette, et kulude hüvitamine on välistatud. Kui IBI nõustajad, kes teevad kaugtööd, ei ole kummaski eriolukorras, kohaldatakse nende suhtes vaieldamatult üldnormi, mis tähendab, et kaudsetele kuludele kohaldatakse kindlamääralise 60 % reeglit.

4.

Neljas väide, et rikutud on Euroopa Liidu keelereegleid.

—

Hageja väidab, et nii audiitoraruanne kui ka kostja otsus, millega see aruanne vastu võeti, on koostatud inglise keeles, mis aga ei ole IBI riiklik keel. Seetõttu on rikutud nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse (EMÜ), millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled, artikli 3.

5.

Viies väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, sest asja ei uuritud hoolsalt ja põhjalikult.

—

Hageja väidab, et juhul, kui komisjon volitab sõltumatu audiitori analüüsima projekti raamatupidamise korrektsust, vastutab hoolsuse nõude järgimise eest see audiitor. Lisaks, kui audiitor on oma aruande esitanud, nõuab hea halduse põhimõte, et komisjon analüüsiks seda aruannet eriti põhjalikult ja annab talle sekkumisõiguse, mille alusel võib komisjon vajadusel muuta aruande sisu. Komisjon on aga seda hoolsusnõuet rikkunud.