Kohtuasi T‑510/17

Antonio Del Valle Ruiz jt

versus

Euroopa Komisjon
ja
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 1. juuni 2022. aasta otsus

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatud investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääva ettevõtja suhtes kohaldatav kriisilahendusmenetlus – Kriisilahendusnõukogu poolt Banco Popular Españoli suhtes vastu võetud kriisilahendusskeem – Ärakuulamisõigus – Volituste delegeerimine – Omandiõigus – Põhjendamiskohustus – Määruse (EL) nr 806/2014 artiklid 18 ja 20 ning artikli 21 lõige

1. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Õigus olla ära kuulatud – Ulatus – Sellise krediidiasutuse aktsionäride ja võlausaldajate ärakuulamata jätmine kriisilahendusmenetluses, kelle suhtes on võetud kriisilahendusmeede – Lubatavus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a ja artikli 51 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 14 lõige 2 ja artikkel 18)

   (vt punktid 121, 130, 147, 165, 174, 175, 422, 429 ja 437)

2. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Delegeerimine – Komisjonile pädevuse andmine kiita heaks kriisilahendusskeem, mille on vastu võtnud kriisilahendusnõukogu – Kriisilahendusnõukogule delegeeritud autonoomsete volituste puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014)

   (vt punktid 218 ja 219)

3. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Kriisilahendusskeemi vastuvõtmine – Selle skeemi vastuvõtmiseks krediidiasutuse suhtes läbi viidav hindamine – Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikkel 20)

   (vt punktid 283 ja 302)

4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Kriisilahendusskeemi vastuvõtmine – Tingimused – Krediidiasutuse maksejõuetus või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämine – Selle krediidiasutuse maksevõimetus – Mõju puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 18 lõike 1 punkt a ja artikli 4 punkt c)

   (vt punktid 333 ja 335)

5. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Iga isiku õigus tutvuda teda puudutavate andmetega – Ulatus – Kriisilahendusnõukogu poolt hindamisaruande edastamata jätmine haldusmenetluses, mis viis kriisilahendusskeemi vastuvõtmiseni – Lubatavus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt b ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 90 lõige 4)

   (vt punkt 467)

6. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Omandiõigus – Ulatus – Krediidiasutuse maksejõuetus või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämine – Kriisilahendusskeem, mis näeb ette sellise krediidiasutuse kapitaliinstrumentide allahindamise või konverteerimise – Lubatavus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 17 lõige 1 ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014)

   (vt punktid 495, 502, 513, 522 ja 540)

Kokkuvõte

Hagid, milles paluti tühistada Banco Populari kriisilahendusskeem ja/või komisjoni otsus see kinnitada, jäeti tervikuna rahuldamata

Banco Popular Español, SA (edaspidi „Banco Popular“) oli Hispaania krediidiasutus, mille üle tegi otsest järelevalvet Euroopa Keskpank (EKP). Ühtne Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) võttis 7. juunil 2017 vastu otsuse Banco Populari kriisilahenduse skeemi kohta ( 1 ) (edaspidi „kriisilahendusskeem“). Samal päeval võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse 2017/1246 ( 2 ), millega kriisilahendusskeem kinnitati.

Enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist viidi läbi Banco Populari väärtuse hindamine, mis hõlmas kahte kriisilahendusskeemile lisatud aruannet, nimelt 5. juuni 2017. aasta esimene hindamine (edaspidi „hinnang 1“), mille koostas kriisilahendusnõukogu, ja teine hindamine (edaspidi „hinnang 2“), mille koostas sõltumatu ekspert. Hinnangu 2 ese oli eelkõige hinnata Banco Populari varade ja kohustuste väärtust ning anda teavet, mis võimaldab teha otsuse üleantavate aktsiate ja omandiõiguse instrumentide kohta ning mis võimaldab kriisilahendusnõukogul kindlaks määrata selle, mida peetakse ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamise korral äris tavalisteks tingimusteks. Samuti hindas EKP 6. juunil 2017 pärast kriisilahendusnõukoguga konsulteerimist, kas Banco Popular on maksejõuetu või jääb tõenäoliselt maksejõuetuks ( 3 ), ning järeldas oma hinnangus, et arvestades Banco Populari likviidsusprobleeme, ei suuda ta lähitulevikus oma võlgu või muid kohustusi tõenäoliselt tähtpäevaks täita ( 4 ). Samal päeval teatas Banco Populari juhatus EKP-le oma järeldusest, et ette on näha panga maksejõuetust.

Kriisilahendusnõukogu leidis kriisilahendusskeemis, et Banco Populari puhul olid täidetud tingimused kriisilahendusmeetme võtmiseks ( 5 ) – nimelt oli ta maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, ei olnud muid meetmeid, mille abil oleks saanud mõistliku aja jooksul vältida tema maksejõuetuks jäämist, ning avalikes huvides oli tema suhtes vaja võtta kriisilahenduse meede ettevõtte võõrandamise vormis ( 6 ). Kriisilahendusnõukogu kasutas oma õigust hinnata alla Banco Populari omavahendite instrumentide väärtus ja need konverteerida ( 7 ) ning määras, et sellega seoses emiteeritavad uued aktsiad võõrandatakse Banco Santanderile hinnaga üks euro.

Kõnesolevad kohtuasjad on „pilootkohtuasjad“, millesarnaseid on umbes sada ja milles on hagid esitanud füüsilised ja juriidilised isikud, kellele kuulusid Banco Populari kapitaliinstrumendid enne kriisilahendust. Hagides nõuti kriisilahendusskeemi ja/või otsuse 2017/1246 tühistamist ning kahju hüvitamist.

Üldkohus jättis viie kohtuotsusega, mille tegi kolmas koda laiendatud koosseisus, hagejate hagid tervikuna rahuldamata. Käesolevad kohtuasjad andsid Üldkohtule esimest korda võimaluse otsustada kriisilahendusskeemi käsitleva kriisilahendusnõukogu otsuse õiguspärasuse üle.

Üldkohtu hinnang

Esimesena rõhutas Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu vastu võetud kriisilahendusskeemi on võimalik vaidlustada, ilma et oleks nõutav, et hagi esitataks ka komisjoni otsuse peale, millega see skeem kinnitatakse, mistõttu juhul, kui komisjon on selle skeemi kinnitanud, tekitab see õiguslikke tagajärgi ja on käsitatav aktina, mille peale saab esitada eraldiseisva tühistamishagi.

Teisena, mis puudutab tema kontrolli ulatust, siis leidis Üldkohus, et kuna otsused, mis kriisilahendusnõukogu peab kriisilahendusmenetluses vastu võtma, põhinevad äärmiselt keerulistel majanduslikel ja tehnilistel hinnangutel, on tema kontroll piiratud. Siiski leidis Üldkohus, et ka juhul, kui tegemist on keerukate hinnangutega, nagu on käesolevas asjas kriisilahendusnõukogu antud hinnangud, ei pea liidu kohus kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, nende usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas need tõendid on käsitatavad asjakohase teabe kogumina, millest keerulise olukorra hindamisel tuleb lähtuda, ja seda, kas selle teabega saab põhjendada järeldusi, mis selle põhjal on tehtud.

Kolmandana analüüsis Üldkohus hagejate argumente Euroopa Liidu põhiõiguste harta seisukohast.

Esiteks märkis Üldkohus, et kuigi ei saa välistada, et kriisilahendusmeetme adressaadiks oleva üksuse aktsionärid ja võlausaldajad võivad tugineda õigusele olla kriisilahendusmenetluses ära kuulatud, võib selle õiguse teostamisele seada piiranguid. Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et Banco Populari kriisilahendusmenetlus täitis avaliku huvi eesmärki, milleks oli finantsturgude stabiilsuse tagamine, mis võib õigustada õiguse olla ära kuulatud piiramist. Nii on Banco Populari kriisilahendusmenetluses selliste sätete puudumine, mis näeksid ette asjaomase üksuse aktsionäride ja võlausaldajate ärakuulamise, ja hagejate ära kuulamata jätmine käsitatavad õiguse olla ära kuulatud piiranguna, mis on põhjendatud ja vajalik avalikku huvi pakkuva eesmärgi saavutamiseks ning mis järgib proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt oleksid sellised ärakuulamised seadnud ohtu eesmärgi kaitsta finantsturgude stabiilsust ja jätkata üksusele elutähtsate funktsioonide täitmist, nagu ka kriisilahendusmenetluse kiiruse ja tõhususe nõuete järgimise.

Teiseks meenutas Üldkohus seoses omandiõigusega eelkõige seda, et Banco Popular oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas ning puudusid alternatiivsed meetmed, millega seda olukorda oleks saanud vältida. Seega ei kujuta otsus kriisilahendusskeemi raames Banco Populari omavahendite instrumendid alla hinnata ja need konverteerida endast ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks hagejate omandiõiguse põhisisu, vaid seda tuleb pidada nende omandiõiguse piiranguks, mis on õigustatud ja proportsionaalne.

Kolmandaks rõhutas Üldkohus seoses toimikuga tutvumise õigusega, et niisuguse õiguse rikkumiseks ei saa pidada seda, et haldusmenetluses, mille lõpuks võeti vastu kriisilahendusskeem, ei edastanud esiteks kriisilahendusnõukogu hinnangut 2 ning teiseks kriisilahendusnõukogu ja komisjon dokumente, millele nad tuginesid. Nimelt laienes osale kriisilahendusnõukogu käsutuses olevast teabest, mis sisaldus kriisilahendusskeemis, hinnangus 2 ja dokumentides, millele ta tugines, ametisaladuse nõue ja see oli konfidentsiaalne. Seetõttu leidis Üldkohus, et pärast kriisilahendusskeemi vastuvõtmist ei olnud hagejatel õigust nõuda, et neile edastataks kogu toimik, millele kriisilahendusnõukogu tugines.

Neljandana lükkas Üldkohus tagasi õigusvastasuse vastuväite, mille kohaselt rikuvad ühtse kriisilahenduskorra määruse asjakohased sätted ( 8 ) pädevuse delegeerimise põhimõtteid – nimelt rõhutas Üldkohus, et selleks, et kriisilahendusmeede tekitaks õiguslikke tagajärgi, on vaja, et liidu institutsioon, st komisjon või nõukogu, kinnitaks selle meetme kaalutlusõigust kätkevates aspektides. Liidu seadusandja on seega andnud institutsioonile õigusliku ja poliitilise vastutuse määratleda liidu poliitika kriisilahenduse valdkonnas, vältides sellega „tõelist vastutuse üleminekut“, ( 9 ) jättes samas kriisilahendusnõukogule delegeerimata iseseisva pädevuse.

Viiendana märkis Üldkohus hinnangute 1 ja 2 kohta, et olukorra kiireloomulisust silmas pidades võis kriisilahendusnõukogu kriisilahendusskeemi vastuvõtmiseks tugineda hinnangule 2. Nimelt, arvestades ajalisi piiranguid ja kättesaadavat teavet, on teatud ebakindlus ja ligikaudsus omane igasugusele esialgsele hinnangule ning see, et ekspert andis oma hinnangu teatud reservatsioonidega, ei tähenda, et see ei olnud „õiglane, hoolikas ja realistlik“. ( 10 ) Lisaks märkis Üldkohus, et hinnangu 1 – mille eesmärk oli kindlaks teha, kas Banco Popular oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, et välja selgitada, kas kriisilahendusmenetluse algatamise või siis omavahendite instrumentide allahindamise või konverteerimise tingimused olid täidetud – sisu oli vananenud, arvestades EKP 6. juunil 2017 antud hinnangut Banco Populari maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta.

Kuuendana leidis Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud kriisilahendusmeetme võtmise tingimused olid täidetud.

Esiteks täheldas Üldkohus, et üksuse maksejõuetuse olukord ei ole maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise tuvastamise tingimus ega seega ka kriisilahendusskeemi vastuvõtmise tingimus. Nimelt see, et üksus on oma bilansi kohaselt maksevõimeline, ei tähenda, et tal on piisavalt rahalisi vahendeid, see tähendab vahendeid, mida saab kasutada võlgade maksmiseks või muude sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmiseks. Seetõttu leidis Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et Banco Popular oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas. Ta märkis ka, et kriisilahendusskeem võeti nõuetekohaselt vastu olenemata põhjustest, mis viisid Banco Populari maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise olukorda.

Teiseks leidis Üldkohus, et hagejad ei ole suutnud tõendada kriisilahendusele alternatiivsete meetmete olemasolu ning kriisilahendusnõukogu ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et ei esine muud põhjendatud väljavaadet kui muud erasektoripoolsed lahendused või järelevalvemeetmed, mis takistaksid mõistliku aja jooksul Banco Populari maksejõuetuse tekkimist.

Kolmandaks märkis Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et kriisilahendusmeede oli vajalik ja proportsionaalne taotletud avalikku huvi pakkuvate eesmärkide seisukohast.

Seitsmendana lükkas Üldkohus tagasi väite, et komisjon ei analüüsinud kriisilahendusskeemi enne selle kinnitamist, rõhutades, et komisjon nimetab esindaja, kellel on õigus osaleda kriisilahendusnõukogu koosolekutel, täitevistungitel ja täiskogus alalise vaatlejana, ning sel esindajal on õigus osaleda aruteludes ja tutvuda kõikide dokumentidega. Seega, kuna komisjon oli osalenud kriisilahendusnõukoguga mitmel koosolekul, oli ta seotud kriisilahendusskeemi vastuvõtmisele eelnenud erinevate staadiumidega ning ta oli saanud tutvuda skeemi projektidega ja osaleda nende koostamisel.

Kaheksandana lükkas Üldkohus tagasi väite komisjoni põhjendamiskohustuse rikkumise kohta. Ta toonitas, et kui komisjon kinnitas otsuses 2017/1246 kriisilahendusskeemi, oli tal õigus selle otsuse vastuvõtmise põhjendamisel piirduda põhjendustega, mis näitavad tema nõusolekut kriisilahendusskeemi sisu ja kriisilahendusnõukogu esitatud põhjendustega.

Üheksandana lükkas Üldkohus tagasi argumendid puuduste kohta müügimenetluses. Üldkohus kinnitas muu hulgas kriisilahendusnõukogu selle otsuse õiguspärasust, milles ta palus liikmesriigi kriisilahendusasutusel võtta ühendust ainult Banco Populari eraõiguslikus müügimenetluses osalenud finantsinstitutsioonidega. Sel asutusel on õigus pöörduda eelkõige teatud konkreetsete potentsiaalsete ostjate poole. ( 11 )

Kümnenda ja viimasena välistas Üldkohus käesoleval juhul kriisilahendusnõukogu ja komisjoni lepinguvälise vastutuse. Sellega seoses märkis ta, et hagejad ei ole tõendanud kriisilahendusnõukogu või komisjoni õigusvastase tegevuse olemasolu. Nimelt ei ole tõendatud, et kriisilahendusnõukogu või komisjon oleks avalikustanud konfidentsiaalset teavet Banco Populari kriisilahendusmenetluse läbiviimise kohta, ja järelikult ei ole võimalik tuvastada, et nad on rikkunud konfidentsiaalsuse põhimõtet või ametisaladuse hoidmise kohustust.

Lisaks ei ole hagejad tõendanud põhjuslikku seost kriisilahendusnõukogu ja komisjoni rikkumiste – eeldusel, et need on tõendatud – ning Banco Populari likviidsuskriisi vahel ning seega nende rikkumiste ja väidetava kahju vahel.

( 1 ) Kriisilahendusnõukogu täitevistungi 7. juuni 2017. aasta otsus SRB/EES/2017/08, mis käsitleb Banco Popular Español, SA kriisilahenduse skeemi.

( 2 ) Komisjoni 7. juuni 2017. aasta otsus (EL) 2017/1246, millega kinnitatakse Banco Popular Español S.A. kriisilahenduse skeem (ELT 2017, L 178, lk 15).

( 3 ) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1; edaspidi „ühtse kriisilahenduskorra määrus“), artikli 18 lõike 1 teisele lõigule. Selle määruse artikkel 18 reguleerib kriisilahendusmenetlust.

( 4 ) Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 18 lõike 1 punktile a ja lõike 4 punktile c.

( 5 ) Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 18 lõikele 1.

( 6 ) Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 24 lõike 1 punktile a.

( 7 ) Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artiklile 21.

( 8 ) Ühtse kriisilahenduskorra määruse artiklid 18, 21, 22 ja 24.

( 9 ) 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuse Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) tähenduses.

( 10 ) Ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 20 lõige 1.

( 11 ) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artikli 39 lõike 2 teisele lõigule.