Kohtuasi T‑481/17
Fundación Tatiana Pérez de Guzmán el Bueno
ja
Stiftung für Forschung und Lehre (SFL)
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)
Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 1. juuni 2022. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääva üksuse suhtes kohaldatav kriisilahendusmenetlus – SRB poolt Banco Popular Españoli suhtes vastu võetud kriisilahendusskeem – Tühistamishagi – Vaidlustatav akt – Vastuvõetavus – Õigus olla ära kuulatud – Omandiõigus – Põhjendamiskohustus – Määruse (EL) nr 806/2014 artiklid 18, 20 ja 24
1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) vastu võetud ja komisjoni kinnitatud kriisilahendusskeem – Lõplikkus – Hõlmamine
(ELTL artikkel 263; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikkel 86)
(vt punktid 143, 149 ja 150)
2. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Õigus olla ära kuulatud – Ulatus – Sellise krediidiasutuse aktsionäride ja võlausaldajate ärakuulamata jätmine kriisilahendusmenetluses, kelle suhtes on võetud kriisilahendusmeede – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt a ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 14 lõige 2 ja artikkel 18)
(vt punktid 196, 201, 204, 221, 239, 241 ja 242)
3. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Õigus heale haldusele – Iga isiku õigus tutvuda teda puudutavate andmetega – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) poolt hindamisaruande nr 2 edastamata jätmine haldusmenetluses, mille lõpuks võeti vastu kriisilahendusskeem – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt b ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 90 lõige 4)
(vt punkt 333)
4. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Kriisilahendusskeemi vastuvõtmine – Tingimused – Krediidiasutuse maksejõuetus või tõenäoline maksejõuetuks jäämine – Selle asutuse maksejõuetus – Mõju puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 18 lõike 1 punkt a ja lõike 4 punkt c)
(vt punktid 374 ja 376)
5. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Omandiõigus – Ulatus – Krediidiasutuse maksejõuetus või tõenäoline maksejõuetuks jäämine – Kriisilahendusskeem, mis näeb ette selle krediidiasutuse omavahendite instrumentide allahindamise või konverteerimise – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 17 lõige 1 ja artikli 52 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014)
(vt punktid 480, 517 ja 530)
Kokkuvõte
Hagid, milles paluti tühistada Banco Populari kriisilahendusskeem ja/või komisjoni otsus see kinnitada, jäeti tervikuna rahuldamata
Banco Popular Español, SA (edaspidi „Banco Popular“) oli Hispaania krediidiasutus, mille üle tegi otsest järelevalvet Euroopa Keskpank (EKP). Ühtne kriisilahendusnõukogu (SRB) võttis 7. juunil 2017 vastu otsuse Banco Populari kriisilahenduse skeemi kohta(1) (edaspidi „kriisilahendusskeem“). Samal päeval võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse 2017/1246(2), millega kriisilahendusskeem kinnitati.
Enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist hinnati Banco Populari varade väärtust ja sellega seoses koostati kaks aruannet – SRB 5. juuni 2017. aasta esimene hindamisaruanne (edaspidi „hindamisaruanne nr 1“) ja sõltumatu eksperdi 6. juuni 2017. aasta teine hindamisaruanne (edaspidi „hindamisaruanne nr 2“) –, mis lisati kriisilahendusskeemile. Hindamisaruande nr 2 eesmärk oli eelkõige hinnata Banco Populari aktiva ja passiva väärtust ning anda teavet, mis võimaldab teha otsuse võõrandatavate aktsiate ja omandiõigusinstrumentide kohta, ning teavet, mis võimaldaks SRB‑l kindlaks määrata äritingimused ettevõtte võõrandamise seisukohast. EKP andis 6. juunil 2017 pärast SRBga konsulteerimist ka hinnangu Banco Populari maksejõuetuse või tõenäolise maksejõuetuks jäämise kohta(3), leides, et võttes arvesse Banco Populari likviidsusprobleeme, ei suuda ta lähitulevikus oma võlgu või muid kohustusi tõenäoliselt tähtpäevaks täita(4). Samal päeval teatas Banco Populari juhatus EKP-le oma järeldusest, et ette on näha panga maksejõuetust.
SRB leidis kriisilahendusskeemis, et Banco Populari puhul olid täidetud kriisilahendusmeetme võtmise tingimused(5) – nimelt oli ta maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, ei olnud muid meetmeid, mille abil oleks saanud mõistliku aja jooksul vältida tema maksejõuetuks jäämist, ning avalikes huvides oli tema suhtes vaja võtta kriisilahenduse meede ettevõtte võõrandamise vormis(6). SRB kasutas oma õigust hinnata alla Banco Populari omavahendite instrumentide väärtus ja need konverteerida(7) ning määras, et sellega seoses emiteeritavad uued aktsiad võõrandatakse Banco Santanderile hinnaga üks euro.
Kõnesolevad kohtuasjad on „näidiskohtuasjad“, millesarnaseid on umbes sada ja milles on hagid esitanud füüsilised ja juriidilised isikud, kellele kuulusid Banco Populari kapitaliinstrumendid enne kriisilahendust. Hagides nõuti kriisilahendusskeemi ja/või otsuse 2017/1246 tühistamist ning kahju hüvitamist.
Üldkohus jättis viie kohtuotsusega, mille tegi kolmas koda laiendatud koosseisus, hagejate hagid tervikuna rahuldamata. Käesolevad kohtuasjad andsid Üldkohtule esimest korda võimaluse otsustada SRB vastu võetud kriisilahendusskeemi käsitleva otsuse õiguspärasuse üle.
Üldkohtu hinnang
Esimesena rõhutas Üldkohus, et SRB vastu võetud kriisilahendusskeemi on võimalik vaidlustada, ilma et oleks nõutav, et hagi esitataks ka komisjoni otsuse peale, millega see skeem kinnitatakse, nii et kui komisjon on selle skeemi kinnitanud, tekitab see õiguslikke tagajärgi ja on käsitatav aktina, mille peale saab esitada eraldiseisva tühistamishagi.
Teisena, mis puudutab tema kontrolli ulatust, siis leidis Üldkohus, et kuna otsused, mis SRB peab kriisilahendusmenetluses vastu võtma, põhinevad äärmiselt keerulistel majanduslikel ja tehnilistel hinnangutel, on tema kontroll piiratud. Siiski leidis Üldkohus, et ka juhul, kui tegemist on keerukate hinnangutega, nagu on käesolevas asjas SRB antud hinnangud, ei pea liidu kohus kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, nende usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas need tõendid on käsitatavad asjakohase teabe kogumina, millest keerulise olukorra hindamisel tuleb lähtuda, ja seda, kas selle teabega saab põhjendada järeldusi, mis selle pinnalt on tehtud.
Kolmandana analüüsis Üldkohus hagejate argumente Euroopa Liidu põhiõiguste harta seisukohast.
Esiteks märkis Üldkohus, et kuigi ei saa välistada, et kriisilahendusmeetme adressaadiks oleva üksuse aktsionärid ja võlausaldajad võivad tugineda õigusele olla kriisilahendusmenetluses ära kuulatud, võib selle õiguse teostamisele seada piiranguid. Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et Banco Populari kriisilahendusmenetlus täitis avaliku huvi eesmärki, milleks oli finantsturgude stabiilsuse tagamine, mis võib õigustada õiguse olla ära kuulatud piiramist. Nii on Banco Populari kriisilahendusmenetluses selliste sätete puudumine, mis näeksid ette asjaomase üksuse aktsionäride ja võlausaldajate ärakuulamise, ja hagejate ära kuulamata jätmine käsitatavad õiguse olla ära kuulatud piiranguna, mis on põhjendatud ja vajalik avalikku huvi pakkuva eesmärgi saavutamiseks ning mis järgib proportsionaalsuse põhimõtet. Nimelt oleksid sellised ärakuulamised seadnud ohtu eesmärgid kaitsta finantsturgude stabiilsust ja jätkata üksusele elutähtsate funktsioonide täitmist, nagu ka kriisilahendusmenetluse kiiruse ja tõhususe nõuete järgimise.
Teiseks meenutas Üldkohus seoses omandiõigusega eelkõige seda, et Banco Popular oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas ning puudusid alternatiivsed meetmed, millega seda olukorda oleks saanud vältida. Seega ei kujuta otsus kriisilahendusskeemi raames Banco Populari omavahendite instrumendid alla hinnata ja need konverteerida endast ebaproportsionaalset ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks hagejate omandiõiguse põhisisu, vaid seda tuleb pidada nende omandiõiguse piiranguks, mis on õigustatud ja proportsionaalne.
Kolmandaks rõhutas Üldkohus seoses toimikuga tutvumise õigusega, et niisuguse õiguse rikkumiseks ei saa pidada seda, et haldusmenetluses, mille lõpuks võeti vastu kriisilahendusskeem, ei edastanud esiteks SRB hindamisaruannet nr 2 ning teiseks SRB ja komisjon dokumente, millele nad tuginesid. Nimelt laienes osale SRB käsutuses olevast teabest, mis sisaldus kriisilahendusskeemis, hindamisaruandes nr 2 ja dokumentides, millele ta tugines, ametisaladuse nõue ja see oli konfidentsiaalne. Seetõttu leidis Üldkohus, et pärast kriisilahendusskeemi vastuvõtmist ei olnud hagejatel õigust nõuda, et neile edastataks kogu toimik, millele SRB tugines.
Neljandana lükkas Üldkohus tagasi õigusvastasuse vastuväite, mille kohaselt rikuvad ühtse kriisilahenduskorra määruse asjakohased sätted(8) pädevuse delegeerimise põhimõtteid – nimelt rõhutas Üldkohus, et selleks, et kriisilahendusmeede tekitaks õiguslikke tagajärgi, on vaja, et liidu institutsioon, st komisjon või nõukogu, kinnitaks selle meetme kaalutlusõigust kätkevates aspektides. Liidu seadusandja on seega andnud institutsioonile õigusliku ja poliitilise vastutuse määratleda liidu poliitika kriisilahenduse valdkonnas, vältides sellega „tõelist vastutuse üleminekut“,(9) jättes samas SRB‑le delegeerimata iseseisva pädevuse.
Viiendana märkis Üldkohus hindamisaruannete nr 1 ja nr 2 kohta, et olukorra kiireloomulisust silmas pidades võis SRB kriisilahendusskeemi vastuvõtmiseks tugineda hindamisaruandele nr 2. Nimelt, arvestades ajalisi piiranguid ja kättesaadavat teavet, on teatud ebakindlus ja ligikaudsus omane igasugusele esialgsele hinnangule ning see, et ekspert andis oma hinnangu teatud reservatsioonidega, ei tähenda, et see ei olnud „õiglane, hoolikas ja realistlik“.(10) Lisaks märkis Üldkohus, et hindamisaruande nr 1 – mille eesmärk oli kindlaks teha, kas Banco Popular oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas, et välja selgitada, kas kriisilahendusmenetluse algatamise või siis omavahendite instrumentide allahindamise või konverteerimise tingimused olid täidetud – sisu oli vananenud, arvestades Banco Populari maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta EKP antud hinnangut 6. juunil 2017.
Kuuendana leidis Üldkohus, et SRB ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud kriisilahendusmeetme võtmise tingimused olid täidetud.
Esiteks täheldas Üldkohus, et üksuse maksejõuetuse olukord ei ole maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise tuvastamise tingimus ega seega ka kriisilahendusskeemi vastuvõtmise tingimus. See, et üksus on oma bilansi kohaselt maksevõimeline, ei tähenda, et tal on piisavalt rahalisi vahendeid, see tähendab vahendeid, mida saab kasutada võlgade maksmiseks või muude sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmiseks. Seetõttu leiab Üldkohus, et SRB ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et Banco Popular oli maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämas. Ta märkis ka, et kriisilahendusskeem võeti nõuetekohaselt vastu olenemata põhjustest, mis viisid Banco Populari maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise olukorda.
Teiseks leidis Üldkohus, et hagejad ei ole suutnud tõendada kriisilahendusele alternatiivsete meetmete olemasolu ning et SRB ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et ei esine muud põhjendatud väljavaadet kui muud erasektoripoolsed lahendused või järelevalvemeetmed, mis takistaksid mõistliku aja jooksul Banco Populari maksejõuetuse tekkimist.
Kolmandaks märkis Üldkohus, et SRB ja komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui nad leidsid, et kriisilahendusmeede oli vajalik ja proportsionaalne taotletud avalikku huvi pakkuvate eesmärkide seisukohast.
Seitsmendana lükkas Üldkohus tagasi väite, et komisjon ei analüüsinud kriisilahendusskeemi enne selle kinnitamist, rõhutades, et komisjon nimetab esindaja, kellel on õigus osaleda SRB koosolekutel, täitevistungitel ja täiskogus alalise vaatlejana, ning et sel esindajal on õigus osaleda aruteludes ja tutvuda kõikide dokumentidega. Seega, kuna komisjon oli osalenud SRBga mitmel koosolekul, oli ta seotud kriisilahendusskeemi vastuvõtmisele eelnenud erinevate staadiumidega ning ta oli saanud tutvuda skeemi projektidega ja osaleda nende koostamisel.
Kaheksandana lükkas Üldkohus tagasi väite komisjoni põhjendamiskohustuse rikkumise kohta. Ta toonitas, et kui komisjon kinnitas otsuses 2017/1246 kriisilahendusskeemi, oli tal õigus selle otsuse vastuvõtmise põhjendamisel piirduda põhjendustega, mis näitavad tema nõusolekut kriisilahendusskeemi sisu ja SRB esitatud põhjendustega.
Üheksandana lükkas Üldkohus tagasi argumendid puuduste kohta müügimenetluses. Üldkohus kinnitas muu hulgas SRB selle otsuse õiguspärasust, milles ta palus liikmesriigi kriisilahendusasutusel võtta ühendust ainult Banco Populari eraõiguslikus müügimenetluses osalenud finantsinstitutsioonidega. Sel asutusel on õigus pöörduda eelkõige teatud konkreetsete potentsiaalsete ostjate poole.(11)
Kümnendana ja viimasena välistas Üldkohus käesoleval juhul SRB ja komisjoni lepinguvälise vastutuse. Sellega seoses märkis ta, et hagejad ei ole tõendanud SRB või komisjoni õigusvastase tegevuse olemasolu. Nimelt ei ole tõendatud, et SRB või komisjon oleks avalikustanud konfidentsiaalset teavet Banco Populari kriisilahendusmenetluse läbiviimise kohta, ja järelikult ei ole võimalik tuvastada, et nad on rikkunud konfidentsiaalsuse põhimõtet või ametisaladuse hoidmise kohustust.
Lisaks ei ole hagejad tõendanud põhjuslikku seost SRB ja komisjoni rikkumiste – eeldusel, et need on tõendatud – ning Banco Populari likviidsuskriisi vahel ning seega nende rikkumiste ja väidetava kahju vahel.
1 SRB täitevistungi 7. juuni 2017. aasta otsus SRB/EES/2017/08, mis käsitleb Banco Popular Español, SA kriisilahenduse skeemi.
2 Komisjoni 7. juuni 2017. aasta otsus (EL) 2017/1246, millega kinnitatakse Banco Popular Español, SA kriisilahenduse skeem (ELT 2017, L 178, lk 15).
3 Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1; parandus ELT 2021, L 178, lk 12; edaspidi „ühtse kriisilahenduskorra määrus“), artikli 18 lõike 1 teisele lõigule. Selle määruse artikkel 18 reguleerib kriisilahendusmenetlust.
4 Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 18 lõike 1 punktile a ja lõike 4 punktile c.
5 Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 18 lõikele 1.
6 Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 24 lõike 1 punktile a.
7 Vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artiklile 21.
8 Ühtse kriisilahenduskorra määruse artiklid 18, 21, 22 ja 24.
9 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuse Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7) tähenduses.
10 Ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 20 lõige 1.
11 Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artikli 39 lõike 2 teisele lõigule.