1

Hageja Sergej Arbuzov oli eeskätt Ukraina keskpanga president ning Ukraina peaminister.

2

Euroopa Liidu Nõukogu võttis ELL artikli 29 alusel 5. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/119/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 26). Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 208/2014 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Ukrainas (ELT 2014, L 66, lk 1).

3

Otsuse 2014/119 põhjendused 1 ja 2 täpsustavad järgmist:

4

Otsuse 2014/119 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või milles kontroll või kasutusõigus kuulub isikutele, kes on tuvastatud kui Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutajad, Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu nad on lisas loetletud.

2.   Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“

5

Sama artikli järgmistes lõigetes on määratud kindlaks rahaliste vahendite külmutamise tingimused.

6

Kooskõlas otsusega 2014/119 näeb määrus nr 208/2014 ette kõnealuste piiravate meetmete võtmise ja määrab kindlaks nende piiravate meetmete tingimused sõnastuses, mis on sisuliselt identne selle otsuse sõnastusega.

7

Nende isikute nimed, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on esitatud otsuse 2014/119 lisas ja määruse nr 208/2014 I lisas toodud identses loetelus (edaspidi „kõnealune loetelu“), kus on eelkõige esitatud nende loetellu kandmise põhjendused. Hageja nime kõnealuses loetelus algul ei olnud.

8

Nõukogu võttis 14. aprillil 2014 vastu rakendusotsuse 2014/216/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2014/119 (ELT 2014, L 111, lk 91), ning rakendusmääruse (EL) nr 381/2014, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2014, L 111, lk 33).

9

Rakendusotsusega 2014/216 ja rakendusmäärusega nr 381/2014 lisati hageja nimi loetellu koos tuvastamisandmetega „Ukraina endine peaminister“ ja järgmise põhjendusega:

„Isik, kelle suhtes algatati Ukrainas uurimine tema osalemise kohta kuritegudes, mis on seotud Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite omastamise ja nende ebaseadusliku ülekandmisega Ukrainast välja.“

10

Hageja esitas 16. juunil 2014 hagi nõudega tühistada teda puudutavas osas otsus 2014/119, mida on muudetud rakendusotsusega 2014/216. See hagi registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑434/14.

11

29. jaanuaril 2015 võttis nõukogu vastu otsuse (ÜVJP) 2015/143, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 24, lk 16), ning määruse (EL) 2015/138, millega muudetakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 24, lk 1).

12

Otsusega 2015/143 täpsustati alates 31. jaanuarist 2015 nende isikute nimetamise kriteeriume, kelle rahalised vahendid külmutatakse, ja otsuse 2014/119 artikli 1 lõige 1 asendati järgmise tekstiga:

„1.   Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad või mille kontroll või kasutusõigus kuulub Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja Ukrainas inimõiguste rikkumise eest vastutavatele isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, nii nagu on loetletud lisas.

Käesoleva otsuse kohaldamise eesmärgil kuuluvad Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute hulka isikud, kelle suhtes Ukraina ametiasutused on algatanud uurimise seoses järgmisega:

13

Määrusega 2015/138 muudeti määrust nr 208/2014 vastavalt otsusele 2015/143.

14

Kõnealuses loetelus nimetatud isikute olukorra läbivaatamise käigus võttis nõukogu vastu 5. märtsi 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/364, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2015, L 62, lk 25), ning 5. märtsi 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/357, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2015, L 62, lk 1) (edaspidi koos „2015. aasta märtsi aktid“).

15

Otsusega 2015/364 muudeti otsuse 2014/119 artiklit 5, pikendades piiravate meetmete kohaldamist hageja suhtes kuni 6. märtsini 2016.

16

2015. aasta märtsi aktidega ajakohastati sisuliselt kõnealust loetelu. Loetellu tehtud muudatuste tulemusena jäi hageja nimi loetellu alles koos tuvastamisandmetega „Ukraina endine peaminister“ ja järgmise põhjendusega:

„Isik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.“

17

Üldkohus tühistas 28. jaanuari 2016. aasta otsusega Arbuzov vs. nõukogu (T‑434/14, ei avaldata, EU:T:2016:46) hagejat puudutavas osas otsuse 2014/119, mida on muudetud rakendusotsusega 2014/216.

18

Kõnealuses loetelus nimetatud isikute olukorra läbivaatamise tulemusel võttis nõukogu 4. märtsil 2016 vastu otsuse (ÜVJP) 2016/318, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2016, L 60, lk 76), ning rakendusmääruse (EL) 2016/311, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2016, L 60, lk 1) (edaspidi koos „2016. aasta märtsi aktid“).

19

Otsusega 2016/318 muudeti eelkõige otsuse 2014/119 artiklit 5, pikendades kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist kuni 6. märtsini 2017. Hageja kohta käivat põhjendust, mis on toodud eespool punktis 16, ei muudetud otsusega 2016/318 ega rakendusmäärusega 2016/311.

20

Üldkohtu kantseleisse 5. mail 2015 saabunud hagiavalduses esitas hageja nõude tühistada teda puudutavas osas 2015. aasta märtsi aktid. See hagi registreeriti Üldkohtu kantseleis numbriga T‑221/15. Hiljem muutis hageja oma hagi Üldkohtu kodukorra artikli 86 alusel, nõudes ühtlasi ka 2016. aasta märtsi aktide tühistamist teda puudutavas osas.

21

Hageja esitas nõukogule 28. aprillil 2016 taotluse, mis puudutas sisuliselt talle kohaldatavate piiravate meetmete jätkuvat kohaldamist otsuses 2016/318. Hageja märkuste põhjal esitas nõukogu järelepärimise Ukraina peaprokuratuurile (edaspidi „peaprokuratuur“). Viimane saatis oma vastused nõukogule 16. juunil ja 7. juulil 2016.

22

Nõukogu vastas hageja 28. aprilli 2016. aasta taotlusele 4. augustil 2016, lükates tema argumendid tagasi ning viidates kohtuasjas T‑221/15 esitatud seisukohtadele. Lisaks võimaldas nõukogu siinkohal hagejal tutvuda peaprokuratuuri saadetud täiendava teabega.

23

Hageja saatis nõukogule 4. oktoobril 2016 uue taotluse teda puudutavad piiravad meetmed taas läbi vaadata.

24

Nõukogu teatas hagejale 12. detsembril 2016, et ta kavatseb jätkata piiravate meetmete kohaldamist tema suhtes ning saatis talle oma otsuse põhjendused ning kaks peaprokuratuuri kirja, mis kandsid 25. juuli 2016. aasta ja 16. novembri 2016. aasta kuupäeva. Ka palus ta hagejal soovi korral saata omapoolsed märkused hiljemalt 13. jaanuariks 2017.

25

Hageja esitas nõukogule 14. detsembril 2016 uue läbivaatamistaotluse, mida ta täiendas 13. jaanuaril 2017.

26

Nõukogu saatis peaprokuratuurile täiendava küsimuse. Viimane saatis oma vastuse nõukogule 11. jaanuaril 2017. Nõukogu saatis selle vastuse hagejale 27. jaanuaril 2017, täpsustades, et hageja võib soovi korral esitada sellekohaseid märkusi 10. veebruarini 2017.

27

Nõukogu saatis 7. veebruaril 2017 hagejale peaprokuratuuri 27. jaanuari 2017. aasta kirja, mille ta oli vahepeal saanud ning mis sisaldas ajakohastatud teavet hagejat puudutava kriminaalmenetluse käigu kohta, ning andis hagejale võimaluse esitada 13. veebruariks 2017 oma võimalikud märkused, mida viimane 10. veebruaril 2017 ka tegi.

28

Loetelus nimetatud isikute olukorra läbivaatamise tulemusel võttis nõukogu 3. märtsil 2017 vastu otsuse (ÜVJP) 2017/381, millega muudetakse otsust 2014/119 (ELT 2017, L 58, lk 34, edaspidi „vaidlustatud otsus“), ja rakendusmääruse (EL) 2017/374, millega rakendatakse määrust nr 208/2014 (ELT 2017, L 58, lk 1).

29

Vaidlustatud otsusega muudeti eelkõige otsuse 2014/119 artiklit 5, pikendades piiravate meetmete kohaldamist 6. märtsini 2018. Hageja kohta käivat põhjendust, mis on toodud eespool punktis 16, ei muudetud vaidlustatud otsusega ega rakendusmäärusega 2017/374.

30

Nõukogu saatis hagejale 6. märtsil 2017 kirja, milles ta lükkas tagasi hageja 14. detsembri 2016. aasta, 13. jaanuari ja 10. veebruari 2017. aasta kirjades toodud argumendid teda puudutavate piiravate meetmete jätkuva kohaldamise kohta. Nõukogu viitas eeskätt varasemate kirjadega hagejale saadetud dokumentidele ning oma seisukohtadele kohtuasjas T‑221/15. Nõukogu lisas kirjale vaidlustatud otsuse ärakirja ning juhtis hageja tähelepanu sellele, et tal on kuni 1. detsembrini 2017 aega esitada oma märkused nimetatud meetmete võimaliku pikendamise kohta pärast 6. märtsi 2018.

31

Üldkohus jättis hageja hagi 7. juuli 2017. aasta kohtuotsusega Arbuzov vs. nõukogu (T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478) nii 2015. aasta märtsi kui ka 2016. aasta märtsi aktide osas rahuldamata.

32

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. mail 2017.

33

Nõukogu esitas kostja vastuse 14. juulil 2017. Samal päeval esitas ta ka põhjendatud taotluse vastavalt kodukorra artiklile 66, paludes, et kostja vastusele lisatud teatavate dokumentide sisu ei tsiteeritaks üldsusele kättesaadavates kohtuasjaga seotud dokumentides.

34

Üldkohtu kantseleisse 27. juulil 2017 saabunud dokumendiga esitas hageja uued tõendid kodukorra artikli 85 tähenduses selle kohta, et tema nimi on vahepeal kustutatud rahvusvahelise kriminaalpolitsei organisatsiooni Interpoli rahvusvaheliselt tagaotsitavate isikute nimekirjast.

35

Nõukogu esitas Üldkohtu kantseleisse oma seisukohad uute tõendite kohta 25. augustil 2017.

36

Kuna hageja ei esitanud ettenähtud tähtaja jooksul repliiki, siis lõpetati menetluse kirjalik osa 28. septembril 2017.

37

Kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames otsustas Üldkohus (kuues koda) 11. detsembril 2017 saata pooltele küsimused kirjaliku vastuse saamiseks. Pooled vastasid nendele küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul, esitades täiendavad dokumendid.

38

Kodukorra artikli 106 lõikes 3 on ette nähtud, et kui kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei ole pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, võib Üldkohus lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata. Kuna käesolevas asjas sellist taotlust ei esitatud ja Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

39

Hageja palub Üldkohtul:

40

Nõukogu palub Üldkohtul sisuliselt:

41

Hagi põhjenduseks esitab hageja sisuliselt neli väidet, millest esimese kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, teise kohaselt õigust olla ära kuulatud, kolmanda väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ning neljanda kohaselt on rikutud omandiõigust.

42

Tuginedes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punktile c, väidab hageja sisuliselt, et vaidlustatud otsust tehes ja tema nime kõnealusesse loetellu jättes ei võinud nõukogu piirduda eespool punktis 16 toodud põhjendusega.

43

Nõukogu ei nõustu hageja argumentidega.

44

Meenutagem siinkohal, et ELTL artikli 296 teises lõigus on sätestatud, et „[õ]igusaktides esitatakse nende vastuvõtmise põhjused“.

45

Harta artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt, millele ELL artikli 6 lõige 1 omistab aluslepingutega võrreldes samaväärse õigusjõu, kätkeb õigus heale haldusele eeskätt „asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid“.

46

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 teise lõiguga ja harta artikli 41 lõike 2 punktiga c nõutavad põhjendused vastama vaidlustatud akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Need peavad selgelt ja ühemõtteliselt näitama akti vastu võtnud institutsiooni kaalutlusi, nii et huvitatud isik võiks tutvuda võetud meetme põhjendustega ning pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet hinnates tuleb arvestada juhtumi asjaolusid (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpselt ära toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 teise lõigu ja harta artikli 41 lõike 2 punkti c nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Esiteks on huve kahjustav akt seega piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista. Teiseks peab akti põhjenduste täpsuse aste olema proportsioonis materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb vastu võtta (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Eelkõige ei saa reeglina seisneda vara külmutamise meetme põhjendused ainult üldises ja stereotüüpses formuleeringus. Kui eespool punktis 47 toodud kaalutlustest ei tulene teisiti, peab sellise meetme puhul, vastupidi, olema ära näidatud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leiab, et asjaomased õigusnormid on huvitatud isiku suhtes kohaldatavad (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Lõpuks tuleb meenutada, et akti põhjendamise kohustus kujutab endast olulist vorminõuet, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis on seotud vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasusega. Akti põhjendamine seisneb nimelt nende põhjenduste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see akti sisulist õiguspärasust, mitte aga otsuse põhjendamist, mis võib olla piisav ka vääri põhjendusi esitades (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Käesoleval juhul tuleb märkida, et põhjendus, mis on toodud vaidlustatud otsuses hageja nime jätmisele kõnealusesse loetellu (vt eespool punkt 16), on spetsiifiline ja konkreetne ning selles on nimetatud asjaolud, mis on hageja nime loetellu jätmise aluseks, st asjaolu, et Ukraina asutused on tema suhtes algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega.

51

Pealegi toimus hagejat puudutavate meetmete jätkuv kohaldamine talle teadaolevas kontekstis, sest ta oli nõukoguga suheldes teadlik eeskätt peaprokuratuuri 25. juuli ja 16. novembri 2016. aasta ning 27. jaanuari 2017. aasta kirjadest ning peaprokuratuuri vastustest nõukogu küsimustele (vt eespool punktid 21, 22, 24, 26 ja 27) (edaspidi „peaprokuratuuri uued dokumendid“), millega nõukogu põhjendas oma otsust jätkata kõnealuste piiravate meetmete kohaldamist (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Peaprokuratuuri uutest dokumentidest on näha uurimisorgan, hageja suhtes algatatud asjaomase kriminaalmenetluse number ja selle algatamise kuupäev, talle süükspandavad teod, muud asjaomased isikud ja asutused, väidetavalt omastatud riigile kuuluvate rahaliste vahendite summa, Ukraina karistusseadustiku asjakohased artiklid ning asjaolu, et hagejat teavitati kirjalikult teda puudutavatest kahtlustustest (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika), samuti viidatakse nendes dokumentides piirkonnakohtu [konfidentsiaalne] ( 1 ) (edaspidi „piirkonnakohus“) 15. veebruari 2016. aasta otsusele (edaspidi „15. veebruari 2016. aasta otsus“), millega peaprokuratuurile anti luba tagaseljamenetluseks.

53

Järelikult ei saa asuda seisukohale, et nõukogu põhjendus piirdub loetellu kandmise kriteeriumide kordamisega või et see ei sisalda spetsiifilisi ja konkreetseid põhjusi hageja nime kõnealusesse loetellu jätmiseks (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 70).

54

Kuna vaidlustatud otsus on hagejat puudutavas osas piisavalt põhjendatud, tuleb esimene väide tagasi lükata ning analüüsida kolmandat väidet, et teha kindlaks, kas põhjused, millele nõukogu tugines hageja nime jätmisel kõnealusesse loetellu, sisaldavad ilmset hindamisviga, nagu väidab hageja.

55

Hageja väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsuse tegemisega tema suhtes piiravate meetmete jätkuvaks kohaldamiseks on nõukogu teinud ilmse hindamisvea, tuginedes peaprokuratuuri edastatud olukorra lühikokkuvõttele, ilma et ta oleks küsinud täiendavat teavet ning uurinud nõutava hoolsusega tõendeid, mis hageja oli esitanud enda kaitseks.

56

Nõukogu väidab vastu, et vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlatel faktilistel alustel, milleks on eeskätt peaprokuratuuri uued dokumendid.

57

Loetellu kandmise kriteeriumi, mis on ette nähtud otsuse 2014/119 artikli 1 lõikes 1, mida on muudetud otsusega 2015/143 (edaspidi „asjasse puutuv kriteerium“), mille alusel jäeti hageja nimi vaidlustatud otsusega kõnealusesse loetellu, kohaldatakse esiteks isikutele, kes on „tuvastatud“ kui riigivara seadusvastase omastamise eest „vastutajad“, hõlmates isikuid, „kelle suhtes algatati Ukrainas uurimine“ seoses Ukraina riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega, ning teiseks tuleb asjasse puutuvat kriteeriumi tõlgendada nii, et sellega ei peeta abstraktselt silmas kõiki riigile kuuluvate vahendite seadusvastase omastamise juhtumeid, vaid selliseid riigile kuuluvate vahendite või vara seadusvastase omastamise juhtumeid, mis võivad õõnestada õigusriigi põhimõtteid Ukrainas (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Hageja nimi jäeti vaidlustatud otsusega kõnealusesse loetellu põhjusel, et ta on „[i]sik, kelle suhtes Ukraina asutused on algatanud kriminaalmenetluse seoses riigile kuuluvate rahaliste vahendite või vara omastamisega“.

59

Selle põhjal tuleb kontrollida, kas nõukogu otsustas vaidlustatud aktidega hageja nime loetellu jätta erapooletult ja õiglaselt, võttes arvesse tema valduses olevate tõendite hindamist, selle loetellu jätmise põhjendust ning asjasse puutuvat kriteeriumi.

60

Meenutagem, et ehkki nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus seoses üldiste kriteeriumidega, mida peab piiravate meetmete vastuvõtmisel arvestama, nõuab harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus, et nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel rajaneb otsus kanda või jätta isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tagab Euroopa Liidu Kohus, et see otsus, mis on selle isiku jaoks üksikotsus, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab kõnesoleva otsuse aluseks olevas põhjenduste ülevaates väidetud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjenduste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjendused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse põhjendamiseks küllaldaseks, on piisavalt täpselt ja konkreetselt tõendatud (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Kohtupraktikas, mis puudutab otsuseid isiku nime jätmise kohta nende isikute loetellu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid, on lisaks sedastatud, et kui puudutatud isik või üksus esitab põhjenduste ülevaate kohta märkused, on liidu pädev asutus kohustatud hoolikalt ja erapooletult uurima esitatud põhjenduste põhjendatust, võttes arvesse neid märkusi ja neile lisatud võimalikke õigustavaid tõendeid. Liiati peab nõukogu piiravate meetmete vastuvõtmisel järgima harta artiklis 41 nimetatud hea halduse põhimõtet, millega seondub väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse asja seisukohast asjasse puutuvaid tõendeid (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Kohtupraktikast ilmneb samuti, et nende tõendite laadi, viisi ja tõhususe hindamiseks, mida nõukogult võidakse nõuda, tuleb arvesse võtta piiravate meetmete laadi ja konkreetset ulatust ning nende eesmärki (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Nagu ilmneb otsuse 2014/119 põhjendustest 1 ja 2, on see otsus võetud vastu Ukraina ametiasutuste toetamise liidu poliitika üldisemas raamistikus, mille eesmärk on soodustada Ukraina poliitika stabiliseerumist. Niisiis vastab see ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkidele, mis on eelkõige määratletud ELL artikli 21 lõike 2 punktis b, mille kohaselt liit viib ellu rahvusvahelist koostööd, et tugevdada ja toetada demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtteid (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Selles raamistikus näevad kõnealused piiravad meetmed ette eelkõige selliste isikute rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, kes on Ukraina riigivara seadusvastase omastamise eest vastutavana tuvastatud. Nimelt võimaldab selle vara tagasisaamise hõlbustamine tugevdada ja toetada õigusriiki Ukrainas (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 104).

65

Sellest tuleneb, et kõnealuste piiravate meetmete eesmärk ei ole sanktsiooni määramine karistatavate tegude eest, mille kõnealused isikud võivad olla toime pannud, ega pärssida sunni abil nende tahet selliseid tegusid toime panna. Nende meetmete ainus eesmärk on hõlbustada riigile kuuluvate vahendite seadusvastase omastamise tuvastamist Ukraina ametiasutuste poolt ja säilitada neile ametiasutustele võimalus sellisest seadusvastasest omastamisest saadud tulu tagasi nõuda. Need on niisiis laadilt pelgalt ettevaatusabinõud (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Järelikult ei ole kõnealused piiravad meetmed, mille võttis nõukogu pädevuse alusel, mis talle on antud ELL artiklitega 21 ja 29, sugugi karistusõiguslikku laadi. Neid ei saa seega samastada liikmesriigi kohtu tehtud vara külmutamise otsusega, mis võetakse kohaldatava kriminaalmenetluse raames ja nimetatud menetlusega antavaid tagatisi järgides. Seetõttu ei saa nõukogule pandud nõuded seoses tõenditega, millele peab tuginema isiku nime kandmine selliste isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse vara külmutamist, olla rangelt identsed nende nõuetega, mis kehtivad liikmesriigi kohtule eespool nimetatud juhul (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Samuti tuleb silmas pidada, et nõukogu ei pea omal algatusel ja süstemaatiliselt ise uurimisi või kontrolle läbi viima täiendavate täpsustuste saamiseks, kui ta valduses juba on kolmanda riigi ametiasutuste esitatud tõendid, et võtta piiravaid meetmeid sellest riigist pärit isikute suhtes, kelle suhtes toimub seal kohtumenetlus (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Siinses asjas peab nõukogu kontrollima esiteks, mis ulatuses peaprokuratuuri uued dokumendid, millele ta kavatseb tugineda, võimaldavad tõendada, nagu on märgitud eespool punktis 58 viidatud põhjendustes hageja nime kandmiseks kõnealusesse loetellu, et Ukraina ametiasutused olid algatanud tema suhtes kriminaalmenetluse asjaolude alusel, mis võivad osutuda riigile kuuluvate vahendite seadusvastaseks omastamiseks, ja teiseks, kas see menetlus võimaldab hageja tegevust kvalifitseerida vastavalt asjasse puutuvale kriteeriumile. Ainult siis, kui need kontrollid tulemust ei anna, peab nõukogu eespool punktis 61 meenutatud kohtupraktikast tuleneva põhimõtte kohaselt teostama täiendava kontrolli (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Lisaks ei pea kõnealuste piiravate meetmetega reguleeritud koostöö raames (vt eespool punkt 63) nõukogu põhimõtteliselt ise uurima ja hindama nende asjaolude tõelevastavust ja asjakohasust, millele Ukraina ametiasutused tuginevad hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlustes seoses asjaoludega, mida võib määratleda riigile kuuluvate vahendite seadusvastase omastamisena. Nagu ka eespool punktis 65 mainiti, ei ürita nõukogu kõnealuseid piiravaid meetmeid kehtestades ise karistada riigile kuuluvate vahendite seadusvastast omastamist, mida Ukraina ametiasutused uurivad, vaid säilitada neile ametiasutustele võimalus tuvastada neid seadusvastaseid omastamisi, ühtlasi neist saadud tulu tagasi saades. Seega peavad nimetatud ametiasutused viidatud menetluste raames kontrollima asjaolusid, millele nad tuginevad, ja vajaduse korral tegema neist järeldusi nimetatud menetluste tulemuse osas (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Seda tõlgendust kinnitab kohtupraktika, millest tuleneb, et nõukogu ülesanne ei ole kontrollida asjaomase isiku suhtes toimuvate uurimiste põhjendatust, vaid üksnes kontrollida, kas otsus rahalised vahendid külmutada on neid uurimisi arvestades põhjendatud (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Vastab tõele, et nõukogu ei saa mingil juhul kinnitada Ukraina ametiasutuste esitatud dokumentides kajastatud järeldusi. Selline tegevus ei oleks kooskõlas hea halduse põhimõttega ega üldisemalt liidu institutsioonide kohustusega järgida liidu õiguse kohaldamise raames põhiõigusi, nagu on märgitud ELL artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus koostoimes harta artikli 51 lõikega 1 (vt 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Siiski peab nõukogu juhtumi asjaolusid arvestades hindama vajadust viia läbi täiendavaid kontrolle, eelkõige paluma Ukraina ametiasutustelt täiendavate tõendite esitamist, kui juba esitatud tõendid osutuvad ebapiisavaks või vastuoluliseks. Nimelt ei saa välistada, et nõukogule kas Ukraina ametiasutuste endi poolt või mingil muul viisil edastatud asjaolud panevad selle institutsiooni kahtlema nende ametiasutuste poolt juba edastatud tõendite piisavuses. Seoses asjaomastele isikutele antava õigusega esitada märkused nende põhjenduste kohta, mida nõukogu kavatseb kasutada, et jätta nende nimi kõnealusesse loetellu, võivad need isikud pealegi esitada selliseid tõendeid või koguni õigustavaid tõendeid, mis muudaksid vajalikuks selle, et nõukogu viib läbi täiendavad kontrollid. Ehkki nõukogu ei saa asendada peaprokuratuuri kirjades esitatud Ukraina õiguskaitseasutuste hinnangut kriminaalmenetluse põhjendatuse kohta enda omaga, ei saa siiski välistada, et eelkõige hageja märkusi silmas pidades võib sellel institutsioonil olla kohustus küsida Ukraina ametiasutustelt selgitusi menetluse aluseks olevate asjaolude kohta (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb hinnata hageja konkreetsemaid argumente, mis käsitlevad sisuliselt teda puudutava menetluse eset ja küsimust, millises etapis see on.

74

Hageja väidab erinevatele dokumentidele tuginedes, et kuritegu, milles teda süüdistatakse, ei toonud kaasa mingisugust varalist kahju Ukraina keskpangale ega seega Ukraina riigile. Järelikult ei saa hagejat vara omastamises süüdistada.

75

Nõukogu väidab sisuliselt, et hagejale ette heidetavad teod on hõlmatud mõistega „riigi vara omastamine“, sõltumata sellest, kas omastamisest sai kasu hageja või mõni kolmas isik. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et Ukraina riik ei ole nimetatud tegude tulemusel kahju kannatanud.

76

Käesoleval juhul tuleb märkida, et nõukogu otsus kohaldada hageja suhtes jätkuvalt piiravaid meetmeid põhines sisuliselt peaprokuratuuri 25. juuli ja 16. novembri 2016. aasta ning 27. jaanuari 2017. aasta kirjadel.

77

Peaprokuratuur tuletab 25. juuli 2016. aasta kirjas meelde järgmist:

78

Peaprokuratuur märkis 16. novembri 2016. aasta kirjas, et tal ei ole menetluse kohta täiendavat teavet [konfidentsiaalne].

79

Peaprokuratuuri 27. jaanuari 2017. aasta kirjas esitatud teave kattus sisuliselt 25. juuli 2016. aasta kirjas toodud teabega, kuid sinna oli lisatud täpsustus, et [konfidentsiaalne] nimetatud summa omastamine vähendas Ukraina keskpanga võimalusi tagada riigi raha stabiilsus ning põhjustas niisiis Ukraina riigile kahju. Peaprokuratuur mainis oma kirjas 15. veebruari 2016. aasta otsust ning märkis, et kõnealune eeluurimismenetlus on endiselt pooleli.

80

Lisaks tuleb märkida, et nõukogul oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal ka see teave, mille ta oli saanud peaprokuratuurilt vastusena oma küsimustele.

81

Nii selgitas peaprokuratuur nõukogule 7. juulil 2016 saadetud vastuses sisuliselt esiteks [konfidentsiaalne].

82

[konfidentsiaalne].

83

[konfidentsiaalne].

84

Sellest tuleneb, et hageja suhtes piiravate meetmete jätkuv kohaldamine oli põhjendatud tõenditega, mis võimaldasid nõukogul teha ühemõttelise järelduse, et esines Ukraina õiguskaitseasutuste poolt algatatud menetlus hageja suhtes seoses riigile kuuluvate vahendite seadusvastase omastamisega.

85

Nimelt oli nõukogul peaprokuratuuri uute dokumentide põhjal teada asjaomase menetluse number, selle algatamise kuupäev, kuritegu, milles hagejat kahtlustati, Ukraina karistusseadustiku vastav artikkel, asjakohased faktilised asjaolud ja kuupäev, mil hageja sai teate, et teda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Need dokumendid kinnitavad, et menetlus toimub piisavalt täpsete ja konkreetsete asjaolude põhjal, nii et ei jää ühtegi kahtlust hageja väidetava seotuse kohta, eriti kuna rikkumist kirjeldavad faktilised asjaolud on püsivad ja kokkulangevad ning Ukraina ametiasutused on need juriidiliselt määratlenud riigile kuuluvate vahendite seadusvastase omastamisena, mis vastab asjasse puutuvale kriteeriumile.

86

Lisaks on nõukogule edastatud dokumentide näol tegemist peaprokuratuurilt, see tähendab Ukraina ühelt kõrgeimalt justiitsasutuselt pärineva teabega. Tegemist on asutusega, mis tegutseb selle riigi kriminaalkohtusüsteemis prokuratuurina ning teostab eeluurimist kriminaalmenetlustes, mis puudutavad eeskätt riigi vahendite seadusvastast omastamist (vt selle kohta 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu, C‑598/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:786, punkt 53). Sellega seoses ei saa nõukogule niisiis ette heita, et ta järeldas, et peaprokuratuuri esitatud teave oli õige ja tõendatud.

87

Lisaks on oluline märkida, et kõnealustest dokumentidest nähtub, et hagejat kahtlustatakse väga suurt summat puudutava majandusalase kuriteo toimepanemises, [konfidentsiaalne].

88

Sellega seoses tuleb märkida, et kõnealused piiravad meetmed lihtsustavad ja täiendavad Ukraina ametiasutuste jõupingutusi saada seadusvastaselt omastatud avaliku sektori vara tagasi, mis kuulub õigusriigi tugevdamise eesmärgi alla, nagu sai märgitud eespool punktides 64 ja 65.

89

Siinkohal tuleneb peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta kirjast, et [konfidentsiaalne], piirkonnakohus määras uurimise käigus uurija ettepanekul hageja suhtes korduvalt ajutisi kaitsemeetmeid (vt eespool punkti 77 viimane lõik). Nõukogu otsus külmutada rahalised vahendid kogu Euroopa Liidus suurendab seega riiklikul tasandil käivitatud algatuse tõhusust.

90

Lõpuks on esiteks lisaks asjakohane märkida, et selliste majandusalaste kuritegude eest nagu riigile kuuluvate vahendite seadusvastane omastamine vastutusele võtmine on oluline vahend korruptsioonivastases võitluses ning et liidu välistegevuse kontekstis on korruptsioonivastane võitlus õigusriigi mõistega hõlmatud põhimõte. Teiseks olgu meenutatud, et hagejale ette heidetud rikkumised kuuluvad laiemasse konteksti, kus suurt osa endisest Ukraina võimuladvikust kahtlustatakse raskete rikkumiste toimepanemises avaliku sektori vahendite haldamisel, ohustades niiviisi tõsiselt riigi institutsioonilisi ja õiguslikke aluseid ja kahjustades eeskätt seaduslikkuse põhimõtet, täidesaatva võimu omavoli keelamise põhimõtet, tõhusat kohtulikku kontrolli ja võrdsust seaduse ees. Sellest järeldub, et võttes arvesse ametikohta, millel hageja oli Ukraina endises võimuladvikus, samuti tema töökohta Ukraina keskpanga juhina nende rikkumiste ajal, milles teda kahtlustatakse, aitavad kõnealused piiravad meetmed tervikuna tõhusalt kaasa selliste riigile kuuluvate vahendite seadusvastase omastamise kuritegude eest vastutusele võtmisele hõlbustamises, millega tekitati kahju Ukraina institutsioonidele, ning võimaldavad Ukraina ametiasutustel hõlpsamalt saada tagasi võimuladviku poolt seadusvastase omastamisega saadud tulu. See hõlbustaks süüdistuste põhjendatuks osutumise korral endise režiimi liikmete poolt toime pandud väidetavate korruptsioonikuritegude eest kohtulikku karistamist, aidates niiviisi kaasa õigusriigi toetamisele selles riigis (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 128 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Nii on nõukogu hagejat puudutava menetluse eseme ja – asjasse puutuvat kriteeriumi silmas pidades – menetluse õiguspärasuse osas ilmset hindamisviga tegemata võtnud vastu vaidlustatud otsuse hagejat puudutavas osas.

92

Hageja argumendid, millega seatakse see järeldus kahtluse alla, ei ole tulemuslikud.

93

Esiteks kinnitab 18. mai 2017. aasta kuriteokahtlustuse teade, mille hageja esitab süüst vabastava tõendina, tegelikult üksnes eeltoodud järeldust, kuivõrd sellest nähtub sisuliselt, et hagejat kahtlustati vara omastamises Ukraina keskpanga juhataja ameti kuritarvitamise teel [konfidentsiaalne].

94

Teiseks tuleb väite kohta, et Ukraina pangale ei tekkinud kahju, märkida, et see argument on alusetu, kuna mitmest peaprokuratuuri uuest dokumendist nähtub, et hagejat kahtlustatakse selles, et ta kandis vara üle ebaseaduslikult muudel eesmärkidel kui need, milleks see vara on määratud. Selline järeldus vastab riigivara omastamise mõistele kohtupraktikas antud tähendusele, mille kohaselt see hõlmab igasugust tegevust, mis seisneb avalikele üksustele kuuluvate või nende kontrolli all olevate vahendite ebaseaduslikus kasutamises muudel eesmärkidel kui need, milleks need vahendid on ette nähtud, eelkõige isiklikel eesmärkidel. Selle mõiste alla kuulumiseks pidi kasutamise tagajärjel kahjustatama nende üksuste rahalisi huve ning see pidi seega tekitama kahju, mida on võimalik rahaliselt hinnata (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

[konfidentsiaalne].

96

Hageja rõhutab, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks oli möödunud rohkem kui aasta piirkonnakohtu 15. veebruari 2016. aasta otsusest, millega peaprokuratuurile anti luba tagaseljamenetluseks, kuid viimane ei olnud ikka asja kohtusse saatnud. Hageja sõnul on tegemist puhtformaalse uurimisega, mille peamine eesmärk on võimaldada nõukogul pikendada piiravaid meetmeid hageja suhtes määramata ajaks.

97

Nõukogu on seisukohal, et hagejat puudutava kriminaalmenetluse kestus ei mõjuta iseenesest otseselt seda, kas tema nime kõnealusesse loetellu jätmise tingimused on endiselt täidetud. Kõnealuse loetelu läbivaatamisel arvestas nõukogu siiski ajalise aspektiga ning küsis peaprokuratuurilt pidevalt teavet käimasolevate menetluste kulgemise kohta.

98

On tõsi, et piirkonnakohus andis 15. veebruari 2016. aasta otsusega peaprokuratuurile loa viia [konfidentsiaalne] menetlus läbi tagaselja. Samuti on selge, et rohkem kui aasta pärast selle otsuse tegemist pikendas nõukogu piiravaid meetmeid hageja suhtes, kuigi ta oli saanud peaprokuratuurilt teada, et see menetlus on endiselt eeluurimise etapis, kuna asja ei olnud veel Ukraina kriminaalkohtusse saadetud.

99

Esmalt tuleb märkida, et nõukogu viide asjaolule, et menetlus võib asjaomase isiku puudumise tõttu venida, ei oma asjas mingit tähtsust, kuna 15. veebruari 2016. aasta otsusega anti peaprokuratuurile just nimelt luba tagaseljamenetluseks.

100

Järgmiseks, nagu tuleneb nõukogu vastusest Üldkohtu kirjalikule küsimusele (vt eespool punkt 37), tõstatas hageja nõukogus toimunud menetluses [konfidentsiaalne] kriminaalmenetluse seiskumise küsimuse, hoolimata 15. veebruari 2016. aasta otsuse vastuvõtmisest, millega anti peaprokuratuurile luba tagaseljamenetluseks. Esiteks tegi hageja 4. oktoobril 2016 nõukogule ettepaneku küsida peaprokuratuurilt, miks teda ei ole veel kohtu alla antud, kuigi menetlus käib juba peaaegu kaks ja pool aastat, kui uurijate väitel on tõendatud, et ta on süüdi. Teiseks rõhutas hageja nõukogule 14. detsembril 2016 saadetud kirjas vahetult pärast viidet 15. veebruari 2016. aasta otsusele taas, et kõnealune menetlus on seiskunud, ning väitis, et Ukraina ametiasutused üritavad menetlusega venitada nii kaua kui võimalik, andmaks nõukogule aluse hagejat puudutavate piiravate meetmete pikendamiseks. Kolmandaks juhtis hageja nõukogule 13. jaanuaril 2017 saadetud kirjas tema tähelepanu sellele, et ta on üllatunud, et peaprokuratuur ei ole kõnealust [konfidentsiaalne] menetlust puudutavat asja ikka veel kohtusse saatnud, arvestades eeskätt asjaolu, et tagaseljamenetluseks oli antud luba, olgugi et hageja arvates õigusvastaselt.

101

Lähtudes eespool punktis 100 toodud hageja märkusest ning asjaolust, et hiljemalt peaprokuratuuri 25. juuli 2016. aasta kirjast alates (vt punkt 77 eespool) oli nõukogu teadlik 15. veebruari 2016. aasta otsuse olemasolust, tuleb tagasi lükata viimase väide, et hageja argument, et asjaomane menetlus on seiskunud, vaatamata kõnealuse otsuse vastuvõtmisele, ei olnud piisavalt täpne.

102

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et nõukogu oleks pidanud Ukraina asutustelt nõudma selgitusi põhjuste kohta, mis õigustaksid kohtumenetluse [konfidentsiaalne] algatamata jätmist, vaatamata 15. veebruari 2016. aasta otsusele, nagu ta tegi seda menetluse teiste etappide kohta, mis ei olnud eeskätt hageja esitatud märkuste tõttu tema jaoks piisavalt selged.

103

Järelikult ei ole nõukogu täitnud oma hoolsuskohustust, kuna hageja märkused oleks pidanud tekitama nõukogul põhjendatud kahtlusi, mis õigustanuks teabe täiendavat kontrollimist Ukraina asutuste kaudu.

104

Siinkohal tuleb täpsustada, et küsimus ei ole mitte selles, kas nõukogu oleks pidanud talle esitatud tõendite valguses hageja nime loetelust välja jätma, vaid üksnes selles, kas ta pidi nende tõenditega arvestama ning sellisel juhul täiendava kontrolli läbi viima või Ukraina asutustelt selgitusi nõudma. Seega piisab, kui need tõendid tekitavad sarnaselt käesoleva asjaga põhjendatud kahtlusi uurimise toimumise ja peaprokuratuuri edastatud teabe piisavuse kohta.

105

Eeltoodust lähtuvalt tuleneb, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea, leides, et hageja märkused kohtumenetluse [konfidentsiaalne] algatamata jätmise kohta ei õigusta teabe täiendavat kontrollimist Ukraina asutuste kaudu, kuigi need märkused tekitasid põhjendatud kahtlusi, kas teave, mida peaprokuratuur edastas hageja suhtes algatatud menetluse [konfidentsiaalne] kohta, on piisav.

106

Järelikult tuleb kolmanda väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust teise ja neljanda väite või uute tõendite osas (vt eespool punkt 34).

107

Mis puudutab nõukogu poolt teise võimalusena esitatud nõuet jätta kehtima vaidlustatud otsuse tagajärjed kuni apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõppemiseni – ja kui apellatsioonkaebus esitatakse, siis kuni selle kohta otsuse tegemiseni –, siis piisab tõdemusest, et vaidlustatud otsusel on tagajärjed ainult kuni 6. märtsini 2018. Seega ei peata selle otsuse tühistamine käesoleva kohtuotsusega neid tagajärgi sellest kuupäevast varasemal ajavahemikul, mistõttu ei ole vaja teha otsust tagajärgede kehtima jätmise kohta (vt selle kohta 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu, T‑331/14, ei avaldata, EU:T:2016:49, punktid 70–72).

108

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab: