1

Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT 2006, L 204, lk 23) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 21 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud Fondazione Teatro dell’Opera di Roma (edaspidi „Fondazione“) mitme tantsijast töötaja vaidluses Fondazionega nende töötajate töölepingu ülesütlemise üle, põhjusel et nad olid jõudnud vanusesse, millest alates ei ole tööle jäämine enam võimalik.

3

Direktiivi 2006/54 artikkel 1 „Eesmärk“ sätestab:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes.

Selleks sisaldab käesolev direktiiv sätteid võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks järgmistes valdkondades:

See sisaldab ka sätteid, millega tagatakse asjakohaste menetluste kehtestamine nimetatud põhimõtte tõhusamaks rakendamiseks.“

4

Direktiivi artikkel 2 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“

5

Direktiivi 2006/54 artiklis 3 „Positiivsed meetmed“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid võivad säilitada ja võtta meetmeid asutamislepingu artikli 141 lõike 4 tähenduses, selleks et tegelikkuses tagada meeste ja naiste vaheline täielik võrdõiguslikkus tööelus.“

6

Direktiivi 2006/54 artikli 14 lõike 1 punktis c on sätestatud:

„Ei avalikus ega erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslikes asutustes, ei tohi esineda otsest ega kaudset soolist diskrimineerimist seoses järgmisega:

[…]

7

Itaalia õiguse kohaselt võib tööandja vanaduspensioni ikka jõudnud töötaja töölepingu ad nutum (omal soovil) üles öelda, ilma et ta peaks seda põhjendama.

8

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tantsijatest artistide vanaduspensioni iga oli naistel 47 ja meestel 52 eluaastat. Kõnealune kohus selgitab, et 30. aprilli 2010. aasta dekreetseaduse nr 64, mis kinnitati 29. juuni 2010. aasta seadusena nr 100, põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „dekreetseadus nr 64“) artikli 3 lõige 7 muutis neid vanusepiire mõlemast soost töötajate suhtes, määrates ühiseks töötamise vanuse ülempiiriks 45 eluaastat.

9

Selle sättega anti viimati nimetatutele ka võimalus kasutada üleminekuaega, mis oli kohaldatav kahe aasta jooksul alates nimetatud sätte jõustumisest, mille alusel võisid nad jääda tööle pärast selle ühise vanusepiiri saavutamist. Need tähtajatult tööle võetud töötajad, kes olid jõudnud hiljaaegu kindlaks määratud vanaduspensioni ikka või selle ületanud, võisid seega jätkata oma kutsealast tegevust kuni varem kehtinud pensionieani, mis oli naistel 47 ja meestel 52 eluaastat, kasutades nimetatud võimalust, mis oli igal aastal uuendatav, kahe kuu jooksul alates kõnealuse sätte jõustumisest või vähemalt kolm kuud enne seda, kui tekkis lõplik õigus pensionile.

10

Sissejuhatavalt tuleb täpsustada, et põhikohtuasja kohtuvaidlustes on vastamisi nais‑ ja meestantsijatena tööle võetud töötajad ning nende tööandja Fondazione. Ent nagu nähtub eelotsusetaotlustest ja nagu kinnitas eelotsusetaotlused esitanud kohus vastuses Euroopa Kohtu palutud selgitustele, ei mõjuta käesolevates eelotsusetaotlustes esitatud küsimusi meestöötajate olukord. Seega tuleb käesolevas asjas käsitleda ainult asjasse puutuvate naistöötajate olukorda.

11

Viimati nimetatud töötasid Fondaziones kuni 31. märtsini 2014, mil nende töölepingud öeldi üles põhjusel, et nad olid jõudnud vanaduspensioni ikka. Nende töölepingu ülesütlemise alus on dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõige 7.

12

Kõnealused naistöötajad esitasid Tribunale di Roma’le (Rooma esimese astme kohus, Itaalia) hagi, nõudes töölepingu ülesütlemise tühistamist, nende tööle ennistamist ja tööandjalt neile tekitatud kahju eest hüvitise väljamõistmist. Nad väitsid, et nende töölepingute ülesütlemine oli ebaseaduslik, kuna nad kasutasid dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõikes 7 ette nähtud kutsealase tegevuse jätkamise võimalust, mida sai uuendada igal aastal vähemalt kolm kuud enne tööle jäämiseks seaduses sätestatud vanuse ülempiiri saavutamist.

13

Kohtuasja lahendanud kohus rahuldas nende hagid.

14

Fondazione esitas selle peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Roma’le (Rooma apellatsioonikohus, Itaalia), kes jättis põhikohtuasjas käsitletavate töötajate nõuded rahuldamata. Viimati nimetatud kohus leidis, et dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõige 7 ei ole liidu õigusega vastuolus, sest kuigi sellega alandati vanaduspensioni iga 45 aastale, andis see säte töötajatele, kes olid jõudnud sellesse ikka enne sätte jõustumist või jõudsid sellesse ikka 1. juuli 2010 – 1. juuli 2012 vahelisel ajavahemikul, õiguse tugineda varem kehtinud riigisisestes õigusnormides tööle jäämiseks ette nähtud vanuse ülempiirile, mis oli naistel 47 ja meestel 52 aastat.

15

Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus) märkis, et riigi seadusandja soovis kehtestada järkjärgulise ülemineku uuele tööle jäämise vanuse ülempiirile nende töötajate jaoks, kel oli selle uue vanusepiirini jäänud vähe aega ning keda seetõttu tabas varasemat tööle jäämise korda kitsendav muudatus ootamatult. Seega leidis see kohus, et kõnealune õigusnorm ei ole ühestki aspektist vastuolus liidu õiguse põhimõtetega, võttes ka arvesse, et tegemist on üleminekusättega ja et selle adressaatide ring on piiratud.

16

Põhikohtuasjas käsitletavad töötajad esitasid selle kohtuotsuse peale Corte suprema di cassazionele (Itaalia kõrgeim kassatsioonikohus) kassatsioonkaebuse, väites eelkõige, et dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõige 7 on vastuolus ELTL artikliga 157, harta artikliga 21 ja direktiiviga 2006/54.

17

Ka Fondazione esitas Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus) 14. oktoobri 2015. aasta otsuse peale eelotsusetaotlused esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

18

Rõhutades, et põhikohtuasjade lahendus sõltub sellest, milline tõlgendus anda mõistele „soolise diskrimineerimise keeld“, mis on sätestatud direktiivis 2006/54 ja harta artiklis 21, on eelotsusetaotlused esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõige 7 on kooskõlas hagejate viidatud liidu õiguse sätetega.

19

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (Itaalia kõrgeim kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule mõlemas kohtuasjas järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [dekreetseaduse nr 64/2010] artikli 3 lõikes 7 sätestatud Itaalia õigusnormid, kus on ette nähtud, et „balletitantsijate ja baleriinide kategooriasse kuuluvad mees- ja naisartistid jõuavad pensioniikka 45aastaseks saamisel, kusjuures töötajate puhul, kelle suhtes kohaldatakse täiel määral sissemaksepõhist või segasüsteemi, kasutatakse kõrgema eaga seotud koefitsienti, nagu on ette nähtud 8. augusti 1995. aasta seaduse nr 335 artikli 1 lõikes 6. Kahe aasta jooksul pärast käesoleva sätte jõustumist on eelmises lõikes nimetatud kategooriasse kuuluvatel tähtajatult tööle võetud töötajatel, kes on jõudnud pensioniikka või üle selle, õigus kasutada igal aastal uuendatavat võimalust jääda edasi tööle. Selle võimaluse kasutamiseks tuleb kahe kuu jooksul pärast käesoleva sätte jõustumist või kolme kuu jooksul enne seda, kui on tekkinud õigus pensionile, esitada avaldus ente nazionale di previdenza e assistenza per i lavoratori dello spettacolo’le (ENPALS) (etendusasutuste loominguliste töötajate riiklik sotsiaalkaitseamet), ilma et see muudaks vanaduspensionile jäämise ea ülempiiri, mis on naistel 47 aastat ja meestel 52 aastat“, on vastuolus soolise diskrimineerimise keelu põhimõttega, mis on ette nähtud direktiivis 2006/54 ja hartas (artikkel 21)?“

20

Euroopa Kohtu presidendi 27. aprilli 2017. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑142/17 ja C‑143/17 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

21

Kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, lahendada kohtuasja igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist põhistatud määrusega.

22

Käesolevates kohtuasjades tuleb kohaldada seda sätet.

23

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2006/54 artikli 14 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõige 7, mille kohaselt tantsijana tööle võetud töötajatel, kes on jõudnud vanaduspensioni ikka, mis selle õigusnormi kohaselt on nii naistele kui meestele 45 eluaastat, on õigus kasutada kaheaastasel üleminekuajal võimalust jätkata kutsealast tegevust kuni varem kehtinud õigusnormides ette nähtud tööle jäämise vanusepiirini, mis oli naistel 47 ja meestel 52 aastat.

24

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohus on otsustanud, et vanaduspensioni saamise tingimused ühelt poolt ja töösuhte lõpetamise tingimused teiselt poolt on erinevad küsimused (vt eelkõige 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus, Kleist, C‑356/09, EU:C:2010:703, punkt 24).

25

Mis puudutab töösuhte lõpetamise tingimusi, siis sätestab direktiivi 2006/54 artikli 14 lõike 1 punkt c, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine seoses töölt vabastamise tingimustega tähendab, et ei esine ei otsest ega kaudset soolist diskrimineerimist ei avalikus ega erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslikes asutustes.

26

Sellega seoses hõlmab selle sätte tähenduses mõiste „töölt vabastamine“, mida tuleb tõlgendada laialt, tööandja üldise pensionipoliitika raames töösuhte lõpetamist sel põhjusel, et töötaja on saavutanud riigisisestes õigusnormides töötamiseks ette nähtud maksimaalse vanuse, isegi kui selle lahkumisega kaasneb vanaduspensioni saamine (vt selle kohta 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus, Kleist, C‑356/09, EU:C:2010:703, punkt 26).

27

Eeltoodust järeldub, et selline juhtum, nagu on põhikohtuasjades kõne all olevad juhtumid, kus tööandja saatis vastavalt riigisisestele õigusnormidele asjasse puutuvad töötajad kohustuslikus korras pensionile, põhjendusega et nad olid saavutanud riigisisestes õigusnormides töötamiseks ette nähtud vanuse ülempiiri, puudutab töölt vabastamise tingimusi direktiivi 2006/54 artikli 14 lõike 1 punkti c tähenduses (vt selle kohta 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus, Kleist, C‑356/09, EU:C:2010:703, punkt 27).

28

Euroopa Kohus on seoses nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiiviga 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187), mis tunnistati direktiiviga 2006/54 kehtetuks, leidnud, et üldine töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise poliitika, mis näeb ette naistöötaja töölepingu ülesütlemise üksnes põhjusel, et viimati nimetatu on jõudnud vanaduspensioni saamise ikka või selle ületanud, ning kui see iga on riigisiseste õigusnormide kohaselt meeste ja naiste puhul erinev, kujutab endast direktiiviga 76/207 keelatud soolist diskrimineerimist (18. novembri 2010. aasta kohtuotsus, Kleist, C‑356/09, EU:C:2010:703, punkt 28).

29

See tõlgendus on kohaldatav ka niisugusele riigisisesele õigusnormile nagu dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõige 7, mis näeb ette, et tööle jäämise vanuse ülempiiri saavutanud töötajad võivad üleminekuajal kasutada kutsetegevuse jätkamise võimalust, kui vanus, millesse jõudmisel öeldakse tööleping lõplikult üles, on mees‑ ja naistöötajate puhul erinev.

30

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt on otsese diskrimineerimisega tegemist siis, kui ühte isikut koheldakse soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras.

31

Käesoleval juhul tuleneb dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõikest 7, et kahe aasta jooksul alates selle sätte jõustumise kuupäevast anti tähtajatute töölepingutega tantsijatena tööle võetud töötajatele, kes olid jõudnud uuesti kehtestatud pensioniikka või selle ületanud, õigus kasutada igal aastal uuendatavat kutsealase tegevuse jätkamise võimalust kuni varem kehtinud pensionieani, mis oli naistel 47 ja meestel 52 aastat; selle võimaluse kasutamisest tuli teavitada kahe kuu jooksul alates kõnealuse sätte jõustumisest või vähemalt kolm kuud enne seda, kui on lõplikult tekkinud õigus pensionile.

32

Sellest sättest nähtub, et kõnealuse võimaluse kasutamise tingimused sõltuvad töötajate soost.

33

Teiseks tuleb kontrollida, kas sellises kontekstis nagu nimetatud sättega ette nähtud olukord on 45aastased või vanemad naistöötajad samas vanuserühmas olevate meestöötajatega samalaadses olukorras direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses.

34

Eri olukordi iseloomustavad asjaolud ja olukordade võimalik sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, pidades eelkõige silmas asjasse puutuvate õigusnormide eset ja eesmärki, kusjuures tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu käsitletav akt kuulub (vt eelkõige 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus, BB construct, C‑534/16, EU:C:2017:820, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesolevates põhikohtuasjades on kõnealust erinevat kohtlemist kehtestavate õigusnormide eesmärk reguleerida neid tingimusi, mil asjasse puutuvate töötajate töösuhe lõpetatakse.

36

Ent selles kontekstis ei ole tuvastatav ükski asjaolu, mis oleks eriomane naistöötajate olukorrale võrreldes meestöötajate olukorraga. Järelikult on asjasse puutuvad naistöötajad töösuhte lõpetamise tingimuste poolest direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses samalaadses olukorras võrreldes samas vanuses meestöötajatega. Seega näeb selline säte ette otseselt sool põhineva erineva kohtlemise.

37

Neil asjaoludel kujutab endast selline otseselt soo alusel erinev kohtlemine, nagu seda näeb ette põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene õigusnorm, otsest soolist diskrimineerimist direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses (vt selle kohta 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus, Kleist, C‑356/09, EU:C:2010:703, punkt 42).

38

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiiv 2006/54 eristab ühelt poolt otsest soo tõttu diskrimineerimist ja teiselt poolt „kaudset“ diskrimineerimist nii, et esimesena nimetatud diskrimineerimise korral ei saa seda põhjendada õiguspärase eesmärgiga. Seevastu võivad selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b alusel pääseda diskrimineerivaks kvalifitseerimisest sätted, kriteeriumid või tavad, mis võivad endast kujutada kaudset diskrimineerimist, tingimusel et neil on „objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud“ (18. novembri 2010. aasta kohtuotsus, Kleist, C‑356/09, EU:C:2010:703, punkt 41).

39

Sellist erinevat kohtlemist, nagu on kõne all põhikohtuasjades, ei saa seega põhjendada sooviga mitte panna asjassepuutuvaid töötajaid olukorda, kus varasemat tööle jäämise korda kitsendav muudatus tabab neid ootamatult.

40

Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2006/54 artikli 14 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selline riigisisene õigusnorm nagu dekreetseaduse nr 64/2010 artikli 3 lõige 7 – mille kohaselt tantsijana tööle võetud töötajatel, kes on jõudnud vanaduspensioni ikka, mis selle õigusnormi kohaselt on nii naistele kui meestele 45 eluaastat, on õigus kasutada kaheaastasel üleminekuajal võimalust jätkata kutsealast tegevust kuni varem kehtinud õigusnormides ette nähtud tööle jäämise vanuse ülempiirini, mis oli naistel 47 ja meestel 52 aastat – näeb ette otsese soolise diskrimineerimise, mis on selle direktiiviga keelatud.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes artikli 14 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selline riigisisene õigusnorm nagu 30. aprilli 2010. aasta dekreetseaduse nr 64 (kinnitati 29. juuni 2010. aasta seadusena nr 100) põhikohtuasja asjaolude ajal kehtinud redaktsiooni artikli 3 lõige 7 – mille kohaselt tantsijana tööle võetud töötajatel, kes on jõudnud vanaduspensioni ikka, mis selle õigusnormi kohaselt on nii naistele kui meestele 45 eluaastat, on õigus kasutada kaheaastasel üleminekuajal võimalust jätkata kutsealast tegevust kuni varem kehtinud õigusnormides ette nähtud tööle jäämise vanuse ülempiirini, mis oli naistel 47 ja meestel 52 aastat – näeb ette otsese soolise diskrimineerimise, mis on selle direktiiviga keelatud.