4.9.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 293/27


Landeskreditbank Baden-Württemberg – Förderbank’i 26. juulil 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 16. mai 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-122/15: Landeskreditbank Baden-Württemberg – Förderbank versus Euroopa Keskpank (EKP)

(Kohtuasi C-450/17)

(2017/C 293/31)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Landeskreditbank Baden-Württemberg – Förderbank (esindajad: advokaadid A. Glos, T. Lübbig ja M. Benzing)

Teised menetlusosalised: Euroopa Keskpank (EKP), Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 16. mai 2017. aasta otsus kohtuasjas T-122/15;

tühistada EKP 5. jaanuari 2015. aasta otsus (asja number: ECB/SSM/15/1 – 0SK1ILSPWNVBNQWU0W18/3), jättes jõusse tagajärjed, mis kaasnevad EKP 1. septembri 2014. aasta otsuse (asja number: ECB/SSM/14/1 – 0SK1ILSPWNVBNQWU0W18/1) asendamisega;

teise võimalusena tühistada Üldkohtu otsus ja saata kohtuasi Üldkohtule uuesti läbivaatamiseks;

mõista kohtukulud välja EKP-lt.

Väited ja peamised argumendid

1.

Apellatsioonkaebuse esimene väide: määruse nr 1024/2013 (1) artikli 6 lõike 4 ja und Art. 70 määruse nr 468/2014 (2) artikli 70 tõlgendamise ja kohaldamisega on rikutud liidu õigust

Üldkohus tõlgendas määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 teise lõigu koostoimes määruse nr 468/2014 artikli 70 lõikega 1 asjakohaseid õigusnorme valesti. Üldkohus jõudis ekslikult järeldusele, et „konkreetsed asjaolud“, mille alusel üksus lugeda vähem oluliseks, esinevad ainult siis, kui määruse nr 1024/2013 eesmärke on võimalik paremini saavutada liikmesriigi asutuste enda otsese usaldatavusnõuete täitmise järelevalvega kui EKP otsese järelevalvega. Üldkohus lähtub tõlgenduse andmisel üksnes määruse nr 468/2014 ingliskeelsest versioonist ning rikub põhimõtet, et kõik keeleversioonid on samaväärselt õiguslikult siduvad. Üldkohus jättis õigusvastaselt normid normihierarhias kõrgemal seisva sätte alusel pädevust puudutava proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt tõlgendamata. Üldkohus ei nõustunud väitega, et EKP tegi asjaolude hindamisel ilmse vea, ning kontrollis sama vähe nagu EKP, kas apellant tuleb tema välja toodud spetsiifiliste ja tegelike asjaolude alusel „konkreetsete asjaolude“ tõttu vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 teisele lõigule koostoimes määruse nr 468/2014 artikli 70 lõikega 1 lugeda vähem oluliseks üksuseks. Sellega rikub Üldkohus oma kohustust põhjalikult kontrollida, kas vaidlustatud otsuses on tehtud hindamisviga.

2.

Apellatsioonkaebuse teine väide: moonutatud on vaidlustatud otsust ning põhjendamise nõudeid on valesti hinnatud

Üldkohus on väidetavalt moonutanud vaidlustatud otsust ning asendanud EKP põhjendused enda omadega. Kuna kohus moonutas vaidlustatud otsuse sisu, jättis ta tähelepanuta, et vaidlustatud otsuses ei ole täidetud põhjendamiskohustusele liidu õigusest tulenevad nõuded: vaidlustatud otsuse põhjendused ei ole loogilised ning on vastuolulised.

3.

Apellatsioonkaebuse kolmas väide: Üldkohus on rikkunud menetlusnorme, kuna ta on lähtunud menetluse esemega mitte seotud aspektidest

Üldkohtu otsusega rikutakse apellandi õigust olla kohtulikult ära kuulatud ning võistleva menetluse põhimõtet. Kohtuotsuse põhjenduses on toodud sellised otsuse tegemise seisukohast olulised tegurid, mis ise ei olnud kohtumenetluses arutluse teemaks.


(1)  Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, 29.10.2013, lk 63).

(2)  Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ühtse järelevalvemehhanismi raammäärus) (EKP/2014/17) (ELT L 141, 14.5.2014, lk 1).