17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/5

5. aprillil 2017 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Ungari

(Kohtuasi C-171/17)

(2017/C 231/07)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: V. Bottka ja H. Tserepa-Lacombe)

Kostja: Ungari

Hageja nõuded

Komisjon palub Euroopa Kohtul

—

tuvastada, et Ungaris kehtestatud ja kohaldatava 2011. aasta CC seaduse ja seda rakendava valitsuse määrusega 356/2012. (XII. 13.) reguleeritud riiklik mobiilimaksete süsteem, mis tekitab monopoolse seisundi Nemzeti Mobilfizetési Zrt. kasuks antud eesõiguste tõttu ning takistab sisenemist mobiilimaksete hulgimüügi turule, mis oli varem konkurentsile avatud, ning mis kehtestati ebavajalikult ja ebaproportsionaalselt, on vastuolus

—

eelkõige direktiivi 2006/123/EÜ (1) artikli 15 lõike 2 punktiga d ning artikli 16 lõikega 1 ning

—

teiseks ELTL artiklitega 49 ja 56;

—

mõista kohtukulud välja Ungarilt.

Väited ja peamised argumendid

2011. aasta CC seadus riiklik mobiilimaksete süsteemi kohta (edaspidi „seadus“) muutis alates 1. aprillist 2013 [kuid kohustuslikult alles alates 2. juulist 2014] mobiilimaksete süsteemi õiguslikku raamistikku. Seadusega kehtestatakse järgmised tsentraliseeritud mobiilimaksete teenused: a) parkimise ühisteenus; b) üldkasutatava tee maanteeliikluse eesmärgil kasutusse andmine; c) riikliku ettevõtte poolt tagatud reisijatevedu; d) riikliku ettevõtte poolt osutatav muu teenus. Nende hulgast realiseerus Ungaris mobiilimaksete võimalus praktikas seni ainult parkimise ühisteenuse valdkonnas ja üldkasutatava tee maanteeliikluse eesmärgil kasutusse andmise valdkonnas (e-matrica [teekasutusõigust tõendav elektrooniline märge] ja HU-GO). Vaatamata sellele käsitleb käesolev menetlus kõiki nelja seadusega reguleeritud valdkonda.

Komisjoni seisukohast tegeleb Nemzeti Mobilfizetési Zrt.parkimise ühisteenust puudutavalt põhimõtteliselt samasuguse tegevusega kui varasemas süsteemis mobiilimakseteenuse pakkujad, kuid sellise vahega, et tal on ainuõigused parkimisteenuse pakkujatega lepingute sõlmimiseks ning tema hinnad on reguleeritud. Sama kehtib ka üldkasutatava tee liiklemise eesmärgil kasutusse andmisele, kuna Nemzeti Mobilfizetési Zrt. on ainus teenuseosutaja, kellel on lepingulised suhted teenuste osutajaga ja kes võib vahetult müüa teekasutusõigusi. Ülejäänud mobiilimakse teenuste osutajad ja mobiiltelefoni teenuste pakkujad võivad tegutseda ainult edasimüüjatena.

Seega takistavad riikliku mobiilimaksete süsteemi kehtestamine ja Nemzeti Mobilfizetési Zrt. jaoks antud ainuõigused sisenemist hulgimüügi turule (seega parkimis- või muu üldteenuse osutajaga lepingulise suhte kaudu muudele mobiilimakse teenuse osutajatele osutatud teenuste turule nii Ungari kui ka muude välismaiste ettevõtjate jaoks), mis oli varem konkurentsile avatud. Seega on nõukogu seisukohast riikliku mobiilimaksete süsteemi kohta kehtestatud eeskirjad kokkuvõttes diskrimineerivad ja rikuvad asutamisvabadust (direktiivi 2006/123/EÜ artikli 15 ja ELTL artikli 49 rikkumine). Samas need reeglid rikuvad ka teenuste osutamise vabadust (direktiivi 2006/123/EÜ artikli 16 ja ELTL artikli 56 rikkumine), kuna Nemzeti Mobilfizetési Zrt. jaoks tagatud ainuõigused piiravad piiriüleste teenuste osutamist. Muude tsentraliseeritud mobiilimakse teenuste puhul, kus mobiilimaksete võimalus ei ole veel Ungaris realiseerunud, näeb seadus ette samasuguse ainuõiguse Nemzeti Mobilfizetési Zrt. jaoks ning see õiguslik analüüs peab samamoodi paika.

Asutamis- ja teenuste osutamise vabadust võib kooskõlas ELT lepinguga ja direktiivi 2006/123/EÜ vastavate sätetega piirata ainult siis, kui seda tehakse diskrimineerimata ja üldistes huvides ning kui see vastab ka vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõuetele. Nõukogu arvates ei sobi Ungari esitatud argumendid, et põhjendada seadusega kehtestatud piiranguid, kuna need ei vasta vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõuetele.

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36).