8.5.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/28

1.

Kas tööandjat kontrolliv ettevõtja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (1) artikli 2 lõike 4 esimese lõigu tähenduses on vaid selline ettevõtja, kelle mõju on tagatud osaluste ja hääleõiguste kaudu, või piisab ka lepinguga tagatud ja/või faktilisest mõjust (mis tuleneb näiteks füüsilistele isikutele korralduste andmise võimalustest)?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse nii, et osaluste ja hääleõigustega tagatud mõju ei ole nõutav:

Kas „kollektiivse koondamise otsusega“ direktiivi 98/59/EÜ artikli 2 lõike 4 esimese lõigu tähenduses on tegemist ka siis, kui tööandjat kontrolliv ettevõtja esitab tööandjale selliseid nõudeid, et tööandjal tekib majanduslik vajadus teha kollektiivse koondamise otsus?

3.

Kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt:

Kas direktiivi 98/59/EÜ artikli 2 lõike 4 teine lõik koosmõjus lõike 3 punktiga a ja punkti b alapunktiga i ning lõikega 1 näevad ette, et töötajate esindajaid tuleb teavitada ka sellest, millistel ettevõttemajanduslikel või muudel põhjustel tegi tööandjat kontrolliv ettevõtja otsused, mille tagajärjel kavandab tööandja kollektiivset koondamist?

4.

Kas direktiivi 98/59/EÜ artikli 2 lõikega 4 koosmõjus lõike 3 punktiga a ja punkti b alapunktiga i ning lõikega 1 on kooskõlas panna töötajatele, kes pöörduvad kollektiivse koondamise raames toimunud töölepingu ülesütlemise otsuse tühiseks tunnistamiseks kohtusse, tuginedes sellele, et töölepingut üles ütlev tööandja ei ole töötajate esindajatega nõuetekohaselt konsulteerinud, põhjendamiskohustus ja tõendamiskoormis, mis läheb ettevõtja kontrollivat mõju tõendavate asjaolude esitamisest kaugemale?

5.

Kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt:

Milliseid täiendavaid põhjendamis- ja tõendamiskohustusi võib töötajatele sellisel juhul eespool nimetatud sätete alusel panna?