–

F. Cadeddu, esindajad: avvocato G. Dore, avvocato S. Garau ja avvocato A. Vinci,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. Venturini,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Hispaania valitsus, esindaja: S. Jiménez García,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.-R. Killmann ja P. Arenas,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25), artikli 2 punkti 4 ja artiklit 80.

2

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille pooled on ühelt poolt Francesca Cadeddu ja teiselt poolt Agenzia delle Entrate – Direzione provinciale di Cagliari (maksuameti Cagliari provintsi osakond, Itaalia; edaspidi „maksuhaldur“), Regione autonoma della Sardegna (Sardiinia autonoomne piirkond, Itaalia) ja Regione autonoma della Sardegna – Agenzia regionale per il lavoro (Sardiinia autonoomse piirkonna tööturuamet, Itaalia) ning mis käsitleb F. Cadeddule stipendiumina makstud summalt kinnipeetud summasid.

3

Määruse nr 1083/2006 artikkel 2 „Mõisted“ sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

4

Sama määruse artikkel 80 näeb ette, et „[l]iikmesriigid peavad veenduma, et maksete tegemise eest vastutavad asutused tagavad, et toetusesaajad saavad avaliku sektori toetuse kogusumma kätte võimalikult kiiresti ja täiel määral. Sellest summast ei arvata midagi maha ega peeta kinni, täiendavaid erimakse ega muid samaväärse toimega makse, mis võiksid neid summasid toetusesaajate jaoks vähendada, ei kehtestata“.

5

Vabariigi Presidendi 22. detsembri 1986. aasta dekreedi nr 917 – Tulumaksuseaduse konsolideeritud teksti heakskiitmine (decreto del Presidente della Republica n. 917 – Approvazione del testo unico delle imposte sui redditi; GURI nr 302 regulaarne lisa, 31.12.1986) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „dekreet“) nägi artikli 50 lõike 1 punktis c ette järgmist:

„1.   Palgatuluga võrdsustatakse:

[…]

[…]“.

6

Direzione Generale dell’Assessorato del Lavoro, Formazione Professionale, Cooperazione e Sicurezza Sociale (töö-, kutseõppe, koostöö ja sotsiaalkindlustuse piirkondliku ministeeriumi peadirektoraat, Itaalia) otsustas Sardiinia (Itaalia) kõrgharidussüsteemi tugevdamise eesmärgiga rakenduskava korraldusasutusena rahastada projekti „Master and Back“, mis toetab eeskätt magistri- ja doktoriõppe üliõpilasi ja teadlasi.

7

Sardiinia autonoomse piirkonna tööturuamet määras 8. aprilli 2011. aasta otsusega põhikohtuasja kaebajale Euroopa Sotsiaalfondi (edaspidi „ESF“) poolt kaasrahastatava stipendiumi summas 69818 eurot.

8

Stipendiumi väljamaksmisel pidas Sardiinia autonoomse piirkonna tööturuamet maksuhalduri jaoks sellelt summalt füüsilise isiku tulumaksu ettemaksena kinni 19481,29 eurot, millele lisandus täiendav maakonna maks summas 859,28 eurot ja omavalitsusüksuse maks summas 349 eurot.

9

Kuivõrd kaebaja leidis, et nende summade kinnipidamine on vastuolus määruse nr 1083/2006 artikliga 80, siis esitas ta maksuhaldurile tagastamistaotluse.

10

Maksuhaldur jättis selle taotluse 6. aprilli 2016. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et esiteks tuleb stipendium vastavalt dekreedi artikli 50 lõike 1 punktile c samastada tuluga ning teiseks ei ole stipendiaadi näol tegemist määruse nr 1083/2006 artikli 80 tähenduses kaasrahastamise raames „toetusesaajaga“.

11

Commissione tributaria provinciale di Cagliarile (Cagliari provintsi maksukohus, Itaalia) 30. juunil 2016 esitatud kaebuses palus põhikohtuasja kaebaja selle otsuse tühistada, tuginedes peamiselt vastuolule määruse nr 1083/2006 sätete, mis keelavad toetusesaajatele määratud summadest mis tahes mahaarvamised ja kinnipidamised, ning põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormide vahel, mille kohaselt stipendiumide suhtes kohaldatakse tulumaksu.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlus, kas mõiste „toetusesaaja“ määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 4 tähenduses hõlmab ka stipendiaadist füüsilist isikut ning kas määruse nr 1083/2006 artiklis 80 kasutatud mõiste „mahaarvamine või kinnipidamine“ hõlmab füüsiliste isikute tulumaksu käsitlevates riigisisestes sätetes silmas peetud kinnipidamisi. Ta täpsustab, et Itaalia kohtupraktika ei ole selles küsimuses ühtne: osad Itaalia kohtud lubavad kinnipidamisi ESFi rahastatavatelt summadelt, teised mitte.

13

Neil tingimustel otsustas Commissione tributaria provinciale di Cagliari (Cagliari provintsi maksukohus, Itaalia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1083/2006] artiklit 80 ja sama määruse artikli 2 [punkti] 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm nagu [dekreedi] artikli 50 lõike 1 punkt c, mis samastab palgatuluga „[…] summad, mida mis tahes isik maksab üld- või kutsehariduse omandamise edendamiseks stipendiumi või õppetoetuse, õppepreemia või õppehüvitisena, kui nende saaja ei ole nende maksjaga töösuhtes“, mille suhtes kohaldatakse seetõttu füüsilise isiku tulumaksu üldkorda ka siis, kui stipendiumi makstakse Euroopa struktuurifondidest?“

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimusega sisuliselt teada saada, kas määruse nr 1083/2006 artiklit 80 koostoimes sama määruse artikli 2 punktiga 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed maksuõigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt kohaldatakse füüsilise isiku tulumaksu selliste summade suhtes, mille maksab füüsilisele isikule stipendiumina määruse artikli 2 punkti 3 tähenduses asjaomase rakenduskava korraldusasutuse poolt välja valitud ning Euroopa struktuurifondidest rahastatava projekti rakendamise ülesandega avalik-õiguslik asutus.

15

Sissejuhatuseks on oluline märkida, et ehkki väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad otsesed maksud liikmesriikide pädevusse, peavad nad oma pädevust siiski teostama liidu õigust järgides (vt selle kohta 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Manninen, C‑319/02, EU:C:2004:484, punkt 19, ja 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Porto Antico di Genova, C‑427/05, EU:C:2007:630, punkt 10).

16

Eeskätt ei tohi riigisisesed õigusnormid takistada selliste struktuurifondide raames ette nähtud mehhanismide toimimist, nagu on nimetatud määruses nr 1083/2006 (vt selle kohta 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Porto Antico di Genova, C‑427/05, EU:C:2007:630, punkt 10).

17

Sellega seoses tuleb täheldada, et määruse nr 1083/2006 artikkel 80 näeb ette, et „[l]iikmesriigid peavad veenduma, et maksete tegemise eest vastutavad asutused tagavad, et toetusesaajad saavad avaliku sektori toetuse kogusumma kätte võimalikult kiiresti ja täiel määral“.

18

Keelates Euroopa Liidu finantsosaluse summa suhtes mis tahes maksu kehtestamise, kordab määruse nr 1083/2006 artikkel 80 vaid üle reegli, mille kohaselt liidu finantstoetus tuleb täiel määral välja maksta ning mis oli kehtestatud juba muudes õigusaktides, eeskätt nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT 1988, L 374, lk 1), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT 1993, L 193, lk 20), artikli 21 lõike 3 teises lõigus.

19

Euroopa Kohus on täpsustanud seoses selle artikliga, mille kohaselt „maksed tuleb teha lõplikele toetusesaajatele ilma mingisuguse mahaarvamise või kinnipidamiseta, mis võiks vähendada finantsabi summat, millele neil on õigus“ [mitteametlik tõlge], et seda mahaarvamise keeldu ei saa tõlgendada puhtformaalselt ning see peab tingimata hõlmama kõiki kulusid, millel on otsene ja olemuslik suhe makstud summadega (vt selle kohta 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑84/04, EU:C:2006:640, punkt 35, ja 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Porto Antico di Genova, C‑427/05, EU:C:2007:630, punkt 13).

20

Seevastu sellise maksu kehtestamine, mis on sõltumatu liidu toetuse olemasolust ega ole spetsiifiliselt seotud väljamakstud summadega, vaid mida kohaldatakse vahet tegemata lõpliku toetusesaaja kõigi tulude suhtes, ei takista liidu õigusega ette nähtud mehhanismide toimimist isegi mitte siis, kui liidu toetuse summa selle tulemusel väheneb (vt selle kohta 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Porto Antico di Genova, C‑427/05, EU:C:2007:630, punktid 16 ja 18).

21

Kuivõrd eri toetusmeetmete ühine joon on nende rahastamine liidu eelarvest ja kuivõrd nende meetmete suhtes kohaldatavaid maksmiseeskirju tuleb tõlgendada ühtemoodi (vt selle kohta 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑84/04, EU:C:2006:640, punkt 32), siis jääb määruse nr 4253/88, mida on muudetud määrusega nr 2082/93, artikli 21 lõike 3 teise lõiguga seonduv Euroopa Kohtu praktika finantstoetuste täiel määral väljamaksmise kohta kohaldatavaks ka seoses määruse nr 1083/2006 artikliga 80.

22

Sellegipoolest tuleb arvesse võtta eri kõnealuste mehhanismide eripära. Erinevalt muudest õigusaktidest, mis viitavad terminit „lõplik toetusesaaja“ kasutades füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on asjaomaste summade saaja, on määruse nr 1083/2006 artikli 2 punktis 4 nimelt „toetusesaaja“ sõnaselgelt määratletud kui „toimingute algatamise või algatamise ja rakendamise eest vastutav avalik-õiguslik või eraõiguslik majandustegevuses osaleja, organ või äriühing“.

23

Sama määruse artikli 2 punktis 3 on mõiste „toiming“ määratletud kui „projekt või projektirühm, mis on valitud välja rakenduskava korraldusasutuse poolt […] ning mida rakendab üks või enam toetusesaajat, et saavutada sellega seotud prioriteetsel suunal seatud eesmärke“.

24

Seetõttu on määruse nr 1083/2006 artiklis 80 sätestatud toetuste täiel määral väljamaksmine ette nähtud väljamaksete puhul selliste projektide algatamise või algatamise ja rakendamise eest vastutavatele avalik-õiguslikele või eraõiguslikele majandustegevuses osalejatele, organitele ja äriühingutele, mis on valitud välja rakenduskava korraldusasutuse poolt, et saavutada taotletaval prioriteetsel suunal seatud eesmärke.

25

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et korraldusasutus otsustas Sardiinia (Itaalia) kõrgharidussüsteemi tugevdamise eesmärgiga rakenduskava raames rahastada projekti „Master and Back“, mille raames antakse stipendiume magistri- ja doktoriõppe üliõpilastele ja teadlastele, kusjuures stipendiaatide väljavalimine oli Sardiinia autonoomse maakonna tööturuameti ülesanne selle projekti elluviimise raames.

26

Sellest tuleneb, et põhikohtuasja kaebajat, kes on ometigi see isik, kellele maksti väljavalitud ja ESFi poolt kaasrahastatava projekti raames määratud summad, ei saa käsitada „toetusesaajana“ määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 4 tähenduses, kuivõrd selleks on Sardiinia autonoomse maakonna tööturuamet. Järelikult on määruse nr 1083/2006 artiklis 80 kehtestatud põhimõte, et liidu eelarvest määratud summad tuleb täiel määral välja maksta, kohaldatav viimati nimetatu suhtes.

27

Eelnevaga arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1083/2006 artiklit 80 koostoimes sama määruse artikli 2 punktiga 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused riigisisesed maksuõigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt kohaldatakse füüsilise isiku tulumaksu selliste summade suhtes, mille maksab füüsilisele isikule stipendiumina määruse artikli 2 punkti 3 tähenduses asjaomase rakenduskava korraldusasutuse poolt välja valitud ning Euroopa struktuurifondidest rahastatava projekti rakendamise ülesandega avalik-õiguslik asutus.

28

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, artiklit 80 koostoimes sama määruse artikli 2 punktiga 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused riigisisesed maksuõigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt kohaldatakse füüsilise isiku tulumaksu selliste summade suhtes, mille maksab füüsilisele isikule stipendiumina määruse artikli 2 punkti 3 tähenduses asjaomase rakenduskava korraldusasutuse poolt välja valitud ning Euroopa struktuurifondidest rahastatava projekti rakendamise ülesandega avalik-õiguslik asutus.