EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

19. juuni 2019 ( *1 )

Apellatsioonkaebus – Tühistamishagi – Hagiavalduse faksi teel saatmine – Hagiavalduse originaali esitamine Üldkohtu kantseleisse pärast tähtaja möödumist – Viivitus postisaadetise kättetoimetamisel – Mõiste „vääramatu jõud või ettenägematud asjaolud“

Kohtuasjas C‑660/17 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. novembril 2017 esitatud apellatsioonkaebus,

RF, elukoht Gdynia (Poola), esindaja radca prawny K. Komar‑Komarowski,

apellant,

teine menetlusosaline:

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Szczodrowski, G. Meessen ja I. Rogalski,

kostja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud C. Toader, A. Rosas (ettekandja), L. Bay Larsen ja M. Safjan,

kohtujurist: N. Wahl,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 24. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

RF palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. septembri 2017. aasta kohtumääruse RF vs. komisjon (T‑880/16, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2017:647), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi, mille ese oli nõue tühistada komisjoni 15. septembri 2016. aasta otsus C(2016) 5925 final, millega jäeti rahuldamata kaebus asjas COMP AT.40251 – raudteevedu, kaubavedu (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

Õiguslik raamistik

Euroopa Liidu Kohtu põhikiri

2

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja III jaotise „Menetlus Euroopa Kohtus“ artiklis 45 on sätestatud:

„Ajapikenduse andmine seoses suurte vahemaadega määratakse kodukorras.

Tähtaja möödumise tagajärjel ei piirata kellegi õigusi, kui asjaomane pool tõestab ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu.“

3

Põhikirja IV jaotises, mis käsitleb Üldkohut, on artikli 53 esimeses ja teises lõigus ette nähtud:

„Üldkohtu menetlust reguleerib III jaotis.

Täiendavad ja üksikasjalikumad sätted, mis võivad osutuda vajalikuks, nähakse ette kohtu kodukorraga. […]“.

Üldkohtu kodukord

4

4. märtsi 2015. aasta Üldkohtu kodukorra (ELT 2015, L 105, lk 1), mis jõustus 1. juulil 2015, kolmandas jaotises „Hagimenetlus“ asub esimene peatükk, mis kannab pealkirja „Üldsätted“. See peatükk on jaotatud viieks jaoks, millest neljas jagu, mis käsitleb tähtaegu, hõlmab kodukorra artikleid 58–62.

5

Üldkohtu kodukorra artiklis 58, mis puudutab tähtaegade arvutamist, on ette nähtud:

„1.   Aluslepingutes, põhikirjas või käesolevas kodukorras ette nähtud menetlustähtaegu arvutatakse järgmiselt:

[…]

b)

[…] kuudes […] väljendatud tähtaeg lõpeb tähtaja viimase […] kuu […] päeval, mis kannab sama nimetust või kuupäeva kui päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse; kui kuudes […] väljendatud tähtaja puhul ei ole tähtaja viimases kuus päeva, mil tähtaeg peaks lõppema, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval;

[…]“.

6

Kodukorra artiklis 60 „Tähtaeg seoses vahemaadega“ on sätestatud:

„Menetlustähtaegu pikendatakse seoses vahemaadega kümne päeva võrra.“

7

Kodukorra artikli 73 „Menetlusdokumendi esitamine kohtukantseleile paberkandjal“ lõikes 3 oli ette nähtud:

„Erandina artikli 72 lõike 2 teisest lausest loetakse menetlustähtaegade järgimise üle otsustamisel menetlusdokumendi esitamise ajaks kuupäeva ja kellaaega, mil menetlusdokumendi allkirjastatud originaali täielik ärakiri […] jõuab faksi teel kohtukantseleisse, tingimusel et hiljemalt kümne päeva pärast esitatakse kohtukantseleisse menetlusdokumendi allkirjastatud originaal […]. Sellele kümnepäevasele tähtajale ei kohaldata artiklit 60.“

8

Artikkel 73 jäeti välja Üldkohtu 11. juuli 2018. aasta kodukorra (ELT 2018, L 240, lk 68) muudatusega, millega muudeti menetlusdokumentide esitamisel kohustuslikuks e‑Curia rakenduse kasutamine.

9

Üldkohtu kodukorra artikkel 126 sätestab, et kui hagi on ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, võib Üldkohus igal ajal ja ilma menetlust jätkamata lõpetada kohtuasja põhistatud määrusega.

Üldkohtu kodukorra praktilised rakendussätted

10

Üldkohtu kodukorra praktiliste rakendussätete (ELT 2015, L 152, lk 1) III osa A.2 jaotises, mis käsitleb menetlusdokumentide ja nende lisade esitamist faksi teel, oli ette nähtud:

„79.

Faksi teel esitatud menetlusdokument loetakse tähtaegselt saabunuks vaid siis, kui faksi teel saadetud dokumendi originaal, millel on esindaja omakäeline allkiri, esitatakse kohtukantseleisse hiljemalt kümne päeva pärast, nagu näeb ette kodukorra artikli 73 lõige 3.

80.

Esindaja poolt omakäeliselt allkirjastatud originaal tuleb ära saata viivitamata, kohe pärast ärakirja saatmist faksi teel, ilma dokumenti vähimatki parandust või muudatust tegemata.

81.

Kui esindaja poolt omakäeliselt allkirjastatud originaal erineb varem faksi teel kohtukantseleile esitatud ärakirjast, loetakse dokument esitatuks allkirjastatud originaali esitamisega.“

Vaidluse taust ja vaidlustatud kohtumäärus

11

Kuna RFi hagi on tühistamishagi, oleks see tulnud ELTL artikli 263 kuuenda lõigu kohaselt esitada kahe kuu jooksul sõltuvalt asjaoludest kas hagi korras vaidlustatud otsuse avaldamisest, selle otsuse teatavakstegemisest või päevast, mil RF sellest otsusest teada sai.

12

Käesolevas asjas tehti vaidlusalune otsus RFile teatavaks 19. septembril 2016. Kahekuuline hagi esitamise tähtaeg, mida pikendati seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra, nagu Üldkohtu kodukorra artiklis 60 on ette nähtud, oleks lõppenud seega 29. novembri 2016 keskööl.

13

18. novembril 2016 edastas RF Üldkohtu kantseleile faksi teel tühistamishagi. Hagiavalduse allkirjastatud originaal saabus aga Üldkohtu kantseleisse alles 5. detsembril 2016, see tähendab pärast Üldkohtu kodukorra artikli 73 lõikes 3 ette nähtud kümnepäevase tähtaja möödumist faksi kättesaamisest.

14

Üldkohus palus 20. detsembri 2016. aasta, 7. märtsi 2017. aasta ja 19. juuni 2017. aasta kirjades hagejal anda teavet kuupäeva kohta, mil vaidlusalune otsus talle teatavaks tehti, ning selgitada hagi esitamisega hilinemist.

15

Hageja esitas 28. detsembri 2016. aasta, 28. aprilli 2017. aasta ja 27. juuni 2017. aasta kirjades palutud selgitused.

16

RF väitis oma 28. detsembri 2016. aasta kirjas eeskätt, et hagi esitati paberil samal päeval, kui see saadeti faksi teel Üldkohtusse, ja seega viimati nimetatud kuupäeva arvestades nii kiiresti kui võimalik. Hageja väitel oli põhjust arvata, et hagiavaldus paberil jõuab Üldkohtusse enne kümnepäevase tähtaja möödumist. Asjaolu, et Üldkohus sai selle kätte alles 5. detsembril 2016, tuleb pidada erandlikuks viivituseks, mis kuulub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 lõike 2 kohaldamisalasse koostoimes artikli 53 esimese lõiguga. RF selgitas, et seda kinnitab asjaolu, et kümnepäevast tähtaega peeti mõistlikuks nii Üldkohtu kodukorras kui ka kodukorra praktilistes rakendussätetes (punkt 80). RF leidis, et hagiavaldus tuleb lugeda esitatuks tähtaegselt.

17

27. juuni 2017. aasta kirjas lisas RF dokumendid, mis tõendavad, et hagiavalduse allkirjastatud originaali sisaldav postipakk anti üle Poola peamisele postiettevõtjale Poczta Polskale 18. novembril 2016. See asjaolu tõendab, et RF näitas üles nõutud hoolsust, et esitada hagiavaldus paberil kümne päeva jooksul selle faksi teel edastamisest. Ta väidab, et tema süüks ei saa panna tõsiasja, et postipakk oli 2. detsembril 2016 veel Poolas ja see toimetati Üldkohtu kantseleisse alles 5. detsembriks 2016 ehk 17 päeva pärast faksi saatmist.

18

RF rõhutas selles kirjas veel, et hagiavaldus paberil usaldati Poczta Polskale tagatiste tõttu, mida see avalik‑õiguslik ettevõtja pakub. Lisaks märkis RF, et hagiavaldust sisaldava postisaadetise üleandmise hetkest alates väljus see täielikult tema kontrolli alt.

19

Olles vaidlustatud kohtumääruse punktis 15 juhtinud tähelepanu, et ELTL artiklis 263 sätestatud tähtajad põhinevad avalikul huvil, märkis Üldkohus kohtumääruse punktis 16, et nendest tähtaegadest võib kõrvale kalduda vaid väga erakorralistel asjaoludel ehk ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolul.

20

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 17 ja 18 osutas Üldkohus, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmavad mõisted „vääramatu jõud“ ja „ettenägematud asjaolud“ objektiivset elementi, mis on seotud hageja isiku jaoks tavapäratute ja temast sõltumatute asjaoludega, ja subjektiivset elementi, mis kohustab teda ära hoidma tavapäratu sündmuse tagajärgi, võttes tarvitusele asjakohased meetmed ilma ülemääraseid pingutusi tegemata. Eeskätt peab hageja tähelepanelikult järgima algatatud menetluse kulgu ja eelkõige hoolsalt kinni pidama ettenähtud tähtaegadest. Nii ei ole mõisted „vääramatu jõud“ ja „ettenägematud asjaolud“ kohaldatavad olukorras, kus hoolas ja arukas isik oleks objektiivselt olnud võimeline vältima hagi esitamise tähtaja möödumist.

21

Üldkohus toonitas vaidlustatud kohtumääruse punktis 19, et „ettenägematu asjaolu“ või „vääramatu jõud“ saab esineda ainult siis, kui sündmust ei ole võimalik vältida, mistõttu see sündmus kujutab endast otsustavat põhjust tähtaja möödalaskmiseks.

22

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 20 leidis Üldkohus, et see, et Üldkohtu kodukorra artikli 73 lõikes 3 on ette nähtud kümnepäevane tähtaeg, ei tähenda, et allkirjastatud originaali sisaldava postisaadetise kättetoimetamine pärast kümnepäevase tähtaja möödumist oleks ettenägematu asjaolu või vääramatu jõud. Kohtumääruse punktis 21 märkis Üldkohus, et ainuüksi postisaadetise kättetoimetamise aeglus, kui puuduvad muud erilised asjaolud, näiteks ametiasutuste töö katkestus, loodusõnnetus või streik, ei saa olla ettenägematu asjaolu ega vääramatu jõud, mida hagejal ei olnud võimalik ära hoida.

23

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 26 sedastas Üldkohus, et hagejal tuli vastuseks Üldkohtu esitatud nõudele teabe saamiseks vaid tõendada esiteks, et ta saatis hagiavalduse allkirjastatud originaali sisaldava postipaki väljastusteatega tähtkirja teel, ja teiseks, et ta leidis oma teadmistele tuginedes, et saadetud dokument peaks tavaliselt jõudma Üldkohtu kantseleisse enne kümnepäevase tähtaja möödumist. Üldkohus leidis, et kuigi hageja oli kohustatud postisaadetise kättetoimetamist tähelepanelikult jälgima, ei esitanud ta selle kohta ühtegi tõendit.

24

Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 27, et RF ei tuginenud ühelegi muule erilisele asjaolule, nagu ametiasutuste töö katkestus, loodusõnnetus või streik.

25

Üldkohus sedastas seega vaidlustatud kohtumääruse punktis 28, et hageja ei ole tõendanud, mida ta oli kohustatud tegema, et postisaadetise kättetoimetamise aeg oli tähtaja möödalaskmise otsustav põhjus, mistõttu seda saaks käsitada vältimatu sündmusena, mida hageja ei oleks saanud ära hoida.

26

Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtumääruse punktis 29 järeldusele, et RF ei ole tõendanud ettenägematute asjaolude ega vääramatu jõu esinemist, ning jättis seetõttu tühistamishagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Poolte nõuded Euroopa Kohtus

27

RF palub Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtumäärus ning saata asi tagasi Üldkohtusse asja uuesti läbi vaatamiseks ja sisulise otsuse tegemiseks, mida on võimalik apellatsiooni korras vaidlustada;

juhul kui Euroopa Kohus peaks tuvastama, et kohtuasjas lõpliku otsuse tegemise eeldused on täidetud, tühistada vaidlustatud kohtumäärus ning rahuldada kõik esimeses kohtuastmes esitatud nõuded;

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

28

Lisaks palub RF võtta uute tõenditena vastu teatavad dokumendid.

29

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

mõista kohtukulud välja RFilt.

Uute tõendite vastuvõtmise taotlus

30

Uute tõendite vastuvõtmise taotlus tuleb rahuldamata jätta. Nimelt saab ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt edasi kaevata ainult õigusküsimustes, mis ei seondu faktiliste asjaolude hindamisega, mistõttu on uued tõendid apellatsioonimenetluses lubamatud (vt selle kohta 14. septembri 1995. aasta kohtuotsus Henrichs vs. komisjon, C‑396/93 P, EU:C:1995:280, punkt 14, ning Euroopa Kohtu presidendi 25. jaanuari 2008. aasta kohtumäärus Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano vs. Apache Footwear jt, C‑464/07 P(I), ei avaldata, EU:C:2008:49, punkt 12).

Apellatsioonkaebus

31

RF esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet.

Esimene ja teine väide

Poolte argumendid

32

Esimese väitega, mis puudutab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklite 45 ja 53 rikkumist, heidab RF Üldkohtule ette, et viimane on vääralt samastanud vaidlustatud kohtumääruse punktides 17–22 mõiste „vääramatu jõud“ mõistega „ettenägematud asjaolud“. Viidates 30. septembri 2014. aasta kohtumääruse Faktor B. i W. Gęsina vs. komisjon (C‑138/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2256) punktile 22 tõstab RF esile, et Üldkohtu kodukorras ette nähtud kümnepäevane tähtaeg seoses suurte vahemaadega vastab sellele ajavahemikule, mille jooksul peaks mis tahes postisaadetis mis tahes liidu paigast tavaliselt jõudma Üldkohtu kantseleisse, ilma et saaks välistada, et see ajavahemik ületatakse. Ta teeb selle põhjal järelduse, et kõnealuse tähtaja ületamine postiettevõtjast tingitud põhjustel on vaieldamatult ettenägematu ehk ootamatu asjaolu.

33

Seda argumenti kinnitab Üldkohtu kodukorra praktiliste rakendussätete punkt 80, mille kohaselt tuleb esindaja poolt allkirjastatud originaal ära saata viivitamata, kohe pärast ärakirja saatmist faksi teel.

34

Viimaseks väidab RF, et vaidlustatud kohtumääruses Üldkohtu antud mõiste „ettenägematud asjaolud“ põhjustab diskrimineerimist, kuna poolel, kelle elu‑ või asukoht on Poolas, ei ole võimalik tugineda õigusnormidele, mis lubavad Üldkohtu asukohast kaugemal asuvatel pooltel saata hagiavaldus faksi teel. Nimelt, kuna nende poolte puhul on oht, et allkirjastatud originaal jõuab Üldkohtusse alles pärast kümnepäevase tähtaja möödumist, ei ole neil mingit mõtet saata hagiavaldus faksi teel. Samas ei saa neilt nõuda, et nad esitaksid oma hagiavalduse Üldkohtu kantseleisse isiklikult.

35

Teises väites leiab RF, et Üldkohus rikkus kodukorra artiklit 126, kui ta leidis, et hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu.

36

Komisjon vaidlustab nende väite põhjendatuse.

Euroopa Kohtu hinnang

37

Tuleb tõdeda, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb hagi esitamise tähtaegade järgimist, sisaldavad mõisted „ettenägematud asjaolud“ ja „vääramatu jõud“ samu elemente ja neil on samad õiguslikud tagajärjed. Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta märkis vaidlustatud kohtumääruse punktis 17, et need mõisted hõlmavad objektiivset elementi, mis on seotud hageja jaoks tavapäratute ja temast sõltumatute asjaoludega, ja subjektiivset elementi, mis kohustab teda ära hoidma tavapäratu sündmuse tagajärgi, võttes tarvitusele asjakohased meetmed ilma ülemääraseid pingutusi tegemata (15. detsembri 1994. aasta kohtuotsus Bayer vs. komisjon, C‑195/91 P, EU:C:1994:412, punkt 32; 8. novembri 2007. aasta kohtumäärus Belgia vs. komisjon, C‑242/07 P, EU:C:2007:672, punkt 17, ning 30. septembri 2014. aasta kohtumäärus Faktor B. i W. Gęsina vs. komisjon, C‑138/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2256, punkt 19).

38

Euroopa Kohus on rõhutanud, et hageja peab tähelepanelikult järgima algatatud menetluse kulgu ja eelkõige hoolsalt kinni pidama ettenähtud tähtaegadest (15. detsembri 1994. aasta kohtuotsus Bayer vs. komisjon, C‑195/91 P, EU:C:1994:412, punkt 32; 8. novembri 2007. aasta kohtumäärus Belgia vs. komisjon, C‑242/07 P, EU:C:2007:672, punkt 17, ning 30. septembri 2014. aasta kohtumäärus Faktor B. i W. Gęsina vs. komisjon, C‑138/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2256, punkt 19) ning mõisted „ettenägematud asjaolud“ ja „vääramatu jõud“ ei ole kohaldatavad olukorras, kus hoolas ja arukas isik oleks objektiivselt olnud võimeline vältima hagi esitamise tähtaja möödumist (vt selle kohta 12. juuli 1984. aasta kohtuotsus Ferriera Valsabbia vs. komisjon, 209/83, EU:C:1984:274, punkt 22, ning 30. septembri 2014. aasta kohtumäärus Faktor B. i W. Gęsina vs. komisjon, C‑138/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2256, punkt 20).

39

Ent käesolevas asjas apellant pelgalt väidab, et Üldkohtu kodukorras seoses suurte vahemaadega ette nähtud kümnepäevase tähtaja ületamine oli tingitud postiettevõtjast tulenevatest põhjustest, ilma et ta oleks tõendanud – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 märkis –, et ta on võtnud tarvitusele kõik asjakohased meetmed sellise sündmuse ärahoidmiseks; allkirjastatud originaali saatmine viivitamatult pärast ärakirja faksi teel edastamist on vaid üks meetmetest, mis selleks tarvitusele tuleb võtta.

40

Selline järeldus on leidnud kinnitust Euroopa Kohtu praktikas, mille kohaselt asjaolu, et Üldkohtu kodukord näeb originaali saatmiseks ette kümnepäevase tähtaja pärast elektrooniliselt edastamist, ei tähenda, et postisaadetise kättetoimetamine pärast kümnepäevase tähtaja möödumist oleks ettenägematu asjaolu või vääramatu jõud. Nii nagu Üldkohtu kodukorra artiklis 60 ette nähtud tähtaeg seoses suurte vahemaadega võimaldab ka Üldkohtu kodukorra artikli 73 lõikes 3 sätestatud kümnepäevane tähtaeg võtta arvesse lühemaid või pikemaid vahemaid ja postiettevõtjate erinevat kiirust. Seega ei ole see tähtaeg käsitatav postisaadetise kättetoimetamiseks tagatud maksimaalse ajana, vaid ajavahemikuna, mille jooksul peaks mis tahes postisaadetis mis tahes liidu paigast tavaliselt jõudma Üldkohtu kantseleisse, ilma et saaks välistada, et see ajavahemik ületatakse (vt analoogia alusel 30. septembri 2014. aasta kohtumäärus Faktor B. i W. Gęsina vs. komisjon, C‑138/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2256, punkt 22).

41

Vastupidi apellandi väidetele ei ole postisaadetise kättetoimetamine pärast kümnepäevase tähtaja möödumist ootamatu sündmus, vaid kujutab endast võimalust, mis võib postiettevõtjate teadetest hoolimata realiseeruda.

42

Seega ei saa ainuüksi postisaadetise kättetoimetamise aeglus, kui puuduvad muud erilised asjaolud, olla ettenägematu asjaolu ega vääramatu jõud, mida hagejal ei olnud võimalik ära hoida (vt selle kohta 30. septembri 2014. aasta kohtumäärus Faktor B. i W. Gęsina vs. komisjon, C‑138/14 P, ei avaldata, EU:C:2014:2256, punkt 23).

43

Samadel põhjustel ei saa Üldkohtu kodukorra praktiliste rakendussätete punktist 80 järeldada, et kui esindaja poolt allkirjastatud originaal saadeti viivitamata, kohe pärast ärakirja saatmist faksi teel, tuleb selle dokumendi kättesaamist pärast kümnepäevase tähtaja möödumist pidada ettenägematuks asjaoluks või vääramatuks jõuks. Nimelt ei või asjaomased praktilised rakendussätted, mis sisaldavad selgitusi ja nõuandeid pooltele, et nad järgiksid hoolikalt tähtaegu, mingil juhul olla vastuolus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikliga 45, nagu seda on Euroopa Kohtu praktikas tõlgendatud.

44

Mis puudutab väidetavat diskrimineerimist, mis tuleneb mõistet „ettenägematud asjaolud“ käsitlevast kohtupraktikast, siis on Euroopa Kohus mitmel korral otsustanud, et menetlustähtaegu puudutavatest liidu õigusnormidest võib kõrvale kalduda vaid väga erakorralistel asjaoludel ehk Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teises lõigus sätestatud ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolul, kuna nende normide range kohaldamine vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (8. novembri 2007. aasta kohtumäärus Belgia vs. komisjon, C‑242/07 P, EU:C:2007:672, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Asjaolu, et postiteenuste aeglus iseenesest ei või olla ettenägematu asjaolu või vääramatu jõud, on kõikidele menetlusosalistele kohaldatav reegel, olenemata nende elu‑ või asukohast või asjaomasest dokumendist. Selle reegli kohaldamine aitab ära hoida menetlusosaliste igasugust diskrimineerimist või meelevaldset kohtlemist, kuna ühtegi menetlusosalist ei seata soodsamasse olukorda, kui ta väidab ja tõendab ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu ootamatut esinemist.

46

Järelikult tuleb kaks esimest väidet tagasi lükata.

Kolmas väide

Poolte argumendid

47

Kolmanda väitega heidab RF Üldkohtule ette, et viimane leidis vääralt, et apellant ei olnud tõendanud ettenägematute asjaolude esinemist Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu tähenduses, ning kritiseerib sellega seoses vaidlustatud kohtumääruse punktis 26 esitatud järeldusi. Ta väidab, et on raske ette kujutada, missuguseid „täiendavaid meetmeid“ oleks ta pidanud postipaki kättetoimetamise viivituse vältimiseks tarvitusele võtma, arvestades, et ta jälgis postisaadetise teekonda teenuse „Postisaadetise jälgimine – Tracking“ abil, ehkki ühest hetkest alates kaotas ta saadetise üle kontrolli. Ta leiab, et Üldkohtu väide, et ta oleks saanud postisaadetise kohaletoimetamise tähtaega mõjutada, on selgelt alusetu.

48

Komisjon on seisukohal, et kolmas väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna apellant, kes ei väida, et Üldkohtule esitatud tõendeid oleks moonutatud, vaidleb vastu hinnangule, mille Üldkohus tõenditele andis.

Euroopa Kohtu hinnang

49

Tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 26 märkis Üldkohus, et hageja tegi ise teatavaks, et ta saatis hagiavalduse allkirjastatud originaali sisaldava postipaki väljastusteatega tähtkirja teel, kuid ei teatanud mingitest muudest sammudest. Kohtumääruse punktis 27 märkis Üldkohus, et RF ei tuginenud ühelegi muule erilisele asjaolule, nagu ametiasutuste töö katkestus, loodusõnnetus või streik. Üldkohus sedastas seega punktis 28, et hageja ei ole tõendanud, mida ta oli kohustatud tegema, et postisaadetise kättetoimetamise aeg oli tähtaja möödalaskmise otsustav põhjus, mistõttu seda saaks käsitada vältimatu sündmusena, mida hageja ei oleks saanud ära hoida.

50

Eelöeldu kujutab endast aga faktiliste asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist, mille üle Euroopa Kohus kontrolli ei teosta, kui tõendeid ei ole moonutatud, mida käesoleval juhul väidetavalt ei ole tehtud. Nimelt, nagu käesoleva kohtuotsuses punktis 30 märgiti, piirdub Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses õigusküsimustega.

51

Neid faktilisi järeldusi arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, et hageja ei ole tõendanud ettenägematute asjaolude ega vääramatu jõu esinemist käesolevas asjas.

52

Neil asjaoludel tuleb kolmas väide tagasi lükata.

Neljas väide

Poolte argumendid

53

Neljandas väites leiab RF, et tõlgendus, mille Üldkohus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 45 andis ja mille kohaselt postiettevõtja viivitus, mis tõi kaasa suurte vahemaadega seotud tähtaja ületamise, ei kuulu mõiste „ettenägematud asjaolud“ alla, on vastuolus 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 1, artikli 6 lõikega 1 ja artikliga 14. Ta väidab, et see tõlgendus põhjustab ebavõrdset kohtlemist elu‑ või asukoha alusel ja on seetõttu diskrimineeriv. RFi sõnul ei ole kõnealuste põhiõiguste sel viisil piiramine vältimatult vajalik ega seatud eesmärgiga proportsionaalne.

54

Komisjon väidab, et neljas väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

Euroopa Kohtu hinnang

55

Tuleb märkida, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis väljendub käesoleval ajal Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, mis liidu õiguses vastab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 lõikele 1 (10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

See põhimõte, millega tagatakse igale isikule õiglane kohtumenetlus, ei takista seda, et nähakse ette kohtusse hagi esitamise tähtaeg (16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Euroopa Kohus on samuti leidnud, et õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ei riiva kuidagi menetlustähtaegu puudutavate liidu õigusnormide range kohaldamine, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastab õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kõnealustest õigusnormidest kõrvalekaldumist ei saa õigustada asjaolu, et küsimus puudutab põhiõigusi. Hagi esitamise tähtaegu käsitlevad normid põhinevad avalikul huvil ning kohus peab neid kohaldama viisil, mis tagab õiguskindluse ning isikute võrdsuse seaduse ees (16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Viimaseks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 45 tuleneb, reegel, mille kohaselt postiteenuste aeglus üksinda ei või olla ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu aluseks, aitab ära hoida menetlusosaliste igasugust diskrimineerimist ja meelevaldset kohtlemist, kuna ühtegi menetlusosalist ei tohi seada soodsamasse olukorda, kui ta väidab või tõendab ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu ootamatut esinemist.

60

Siit järeldub, et neljas väide on põhjendamatu.

61

Kuna ühegi apellatsioonkaebuse väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Kohtukulud

62

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel ka apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

63

Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja RF on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista RFilt.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

 

1.

Jätta uute tõendite vastuvõtmise taotlus rahuldamata.

 

2.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

 

3.

Jätta RFi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: poola.